|
|
Herman Simmi lugu
tekst: Virkko Lepassalu
|
Virkko Lepassalu raamat “Spioonimängud.
Herman Simmi elu ja häving”. |
Kuidas
sai Herman Simmist riigireetur. Katkeid Virkko Lepassalu raamatust
“Spioonimängud. Herman Simmi elu ja häving”.
Kindral:
kgb ei sure kunagi
1991. aastani
Eestis tegutsenud KGB likvideeriti juhuslikult või taotluslikult
nii, et maha jäi väga vähe materjali nii agentuuri
kui ka KGB kaadriohvitseride kohta. Nii on kaitsepolitseil tulnud
KGBga seotud olnud inimeste kohta andmeid koguda väga paljuski
just kaudsetest allikatest. Seda erinevalt Lätist või
Leedust, kus suudeti taastada 80–90% nende inimeste nimedest,
kes KGBga tihedamat suhet omasid. Seal pakuti endistele kagebeelastele
suuremat või vähemat koostööd tingimusel,
et nad oma teadmistest võimalikult palju uutele võimudele
loovutaksid. Simmi juhtumi puhul on küsimus KGB arhiividest
tõepoolest üsnagi oluline. Aastail 1974–1985
Inglise luure MI6 kasuks töötanud ja seejärel Läände
põgenenud KGB ohvitser Oleg Gordijevski ütles 1997.
aastal intervjuus ajakirjale Luup: “Kui mõne KGB eksohvitseri
või eksagendi vastu tekib huvi, siis võetakse ta
toimik ja vaadatakse, kui lojaalne võiks see inimene praegu
Venemaale olla. Edasi uuritakse, kuivõrd läbivalgustatud
on ta Eesti võimude jaoks. Kui tema minevik on teie omadele
teada või isegi aimatav, siis tema kasutamisest loobutakse.
Igal konkreetsel juhul otsustatakse eraldi. Ei ole üldist
lähenemist, et paneme kõik endised ohvitserid ja agendid
jälle tööle.”
Seega võib väita, et Herman Simmi värbamisel
suruti just õrnale kohale, nagu tema usaldusisiku staatus,
millesse ta oli sattunud 1985. aastal toonase “riikliku turvafirma”
ehk valvekoondise asejuhina miilitsana alampolkovniku auastmes.
Küllap kirjutas ta 1985. aastal pikemalt mõtlemata
alla paberile, mis käsitles miilitsana KGBga koostöö
salajas hoidmist. Kuid nagu eelpool öeldud, ei olnud see
agendiallkiri. Simm ise on väitnud, et tegelikult ei toimunudki
mingit otsest koostööd: ta täitis KGB palvel paaril
korral vaid tehnilisi ülesandeid, ja allkiri oli lihtsalt
vajalik, et ta selle kohta suu peaks. Väga võimalik,
et see nii ka oli. ENSV valvevalitsuse ülema asetäitjana
pidi ta ilmselt mõnel juhul kindlustama, et KGBle soodsal
ajal, kui nad soovisid mõnda asutusse või kellegi
koju siseneda, võetaks kas maha tehniline valve või
instrueeritaks valvurit. Loomulikult Simmile seda ei põhjendatud.
Lisaks nuhiti väga palju välismaalaste järele ja
ka selles oli miilitsa abi väga vajalik.
Teiselt poolt oli Simm 5. oktoobril 1992 andnud aga ka allkirja
süümevandele: “Annan vande, et ma ei ole olnud
Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganitevõi relvajõudude
luure või vastuluure teenistuses ega agent ega osalenud
kodanike jälitamisel ja represseerimisel nende poliitiliste
veendumuste, ebalojaalsuse, klassikuuluvuse või Eesti Vabariigi
riigi- või kaitseteenistuses olemise eest.” Eesti
poolel puudusid Simmi KGB usaldusisikuna tegutsemist näitavad
andmed ja sellele tema värbamisel rõhutigi. Tunnistagem,
et süümevande tekst on üsna laialt tõlgendatav.
Kui ta ka täitis KGB soovil miilitsaohvitserina mõnda
ülesannet kellegi jälitamisele või jälgimisele
nii-öelda tehnilisest küljest kaasa aidata, kas see
ei ole mitte tõlgendatav osalusena KGB töös?
Ilmselt on.
Keegi Eesti riigistruktuurides võis ju aimata, et Simm
võib olla Venemaalt manipuleeritav, nagu tegelikult enamik
kunagisi kõrgeid miilitsaohvitsere. Miilits ja KGB töötasid
ju sageli käsikäes. Keegi võis midagi aimata
isegi enne, kui Simm pandi kaitseministeeriumis riigisaladustega
tegelema, kuid ähmased aimdused olid ka kõik. Vaid
neile toetudes ei saa keelduda riigisaladustele ligipääsu
luba välja andmast.
Aimdused ei ole juriidiline alus. Teine lugu on, et samal tasemel
usaldusisikuid töötas ja töötab Eesti kõrgetes
riigiametites veel praegugi. Seega võib väita, et
praegu maitseme kunagi ammu tehtud vigade vilju. KGB likvideerimisel
ei tehtud õigupoolest midagi, et saada Eesti riigi käsutusse
võimalikult suurem kogus KGBd puudutavat infot. Veelgi
enam: ei tehtud midagi, et läbi valgustada Eesti riigiteenistuses
tööd jätkavate endiste ametnike minevikku. Sellega
jäeti nad Vene eriteenistuste meelevalda. Kui Simmi minevik
olnuks Eesti võimude jaoks selge, poleks Venemaa teda 1995.
aastal värbama hakanud. Nii lihtne see ongi.
KGB jätkamine
teisel kujul
Tõepoolest, iseseisvuse
taastamise eel ei ennustanud miski, et Eestil ei võiks
õnnestuda enda arhiividesse jätta sama palju KGB dokumente
ja ka üldist teavet KGB kohta, kui seda õnnestus teha
KGB likvideerijatel Lätis või Leedus. Kui ajaratast
tagasi kerida, siis hakati Eesti NSV KGBs juba 1988. aastal valmistuma
evakueerumiseks. Kõigepealt saadeti ära 1., kõige
tundlikuma osakonna ehk välisluure materjalid. Novembris
1989 koliti Venemaale agentide toimikud. Samal ajal evakueeriti
need veel ka teistest Baltimaadest, aga ka Moldaaviast ja Kaukaasiast.
Kuigi Simm polnud arvel kui agent, vaid usaldusisik, viidi ilmselt
just siis Venemaale ka tema allkiri, millega ta kohustus KGB ohvitseridega
kohtumistel teada saadud saladusi hoidma. Ehkki korrakem, et tegelikult
polnud need nõukogude aja konteksti arvestades mingid erilised
saladused. Välisluurel oli oma arhiiv ja seda hoiti nii liiduvabariikide
kui ka Moskva peakorteri tasemel nn suurest arhiivist eraldi.
Tõsi, keegi “heategija” 1. osakonnast jättis
kokkuleppel Eesti võimudega maha 14 toimikut, mis puudutasid
Nõukogude luure tegevust Eestis ajavahemikul 1924–1940.
Kuid sel oli vaid ajalooline väärtus. Siin peitub üks
Eesti ajaloo suurimatest mõistatustest. 1988. a tundis
nõukogude võim end justkui kindlalt, ent ometi alustas
KGB evakueerumist. Meenutagem, et 1988. aastal julgesid Eesti
iseseisvuse taastamisest rääkida vaid peotäis dissidente,
kel polnud midagi kaotada.
Erinevate poliitikute tõlgendustest, miks hakati nii vara
“koli” kokku pakkima, võiks kirjutada omakorda
pakse raamatuid. Eksivad ilmselt need, kes väidavad, et kardeti
rahvarahutusi. KGB Pagari tänava peamaja seifidele pääsenuks
äärmisel juhul ligi ehk vaid tankiga. Mingi kamp või
ka suurem mass stiihilisi meeleavaldajaid poleks suutnud midagi
korda saata. Pigem on õigus näiteks Jüri Estamil,
kes on erinevaid tolle aja tegelaste memuaare lugedes viidanud,
et KGB kõrgemast juhtkonnast aidati sisuliselt Nõukogude
Liidu lagunemisele kaasa.
Aimati, et nn liberaalses turumajanduses saab logud Volgad märksa
mugavamate Mercedeste vastu välja vahetada. Ja rublad dollarite
vastu. Kuid olgu, las jääb meile illusioon meist kui
Liidu lagundajatest. Ja igasuguste Rahvarinnete, öölaulupidude
ja Balti kettide otsustavast osast selles. Tõepoolest,
neid KGB ohvitsere, kes “uues ühiskonnas” poleks
osanud end märksa kasulikumalt müüa kui Nõukogude
Liidult palka saades, ju peaaegu polnudki. Seetõttu ohati
KGB ohvitseride hulgas, nii kõrgemas juhtkonnas kui ka
madalamal tasemel, kergendusega, kui 1991. aastal putšistide
katse riiki jõuga tagasi vanadele rööbastele
suunata läbi kukkus.
Ohati kerge südamega, sest Baltimaade KGB osakondadele ei
andnud keegi käsku Liitu jõuga koos hoida. Loomulikult
tundis enamik kagebeelasi riigipöördekatse ebaõnnestumise
järel vabanemistunnet ka põhjusel, et putši õnnestumise
korral oleks Liidu lammutamises hakatud süüdistama neid
endid: teie lasite sellisel olukorral tekkida, et meie pidime
nüüd võimu haarama. Teie olite need reeturid,
kes lasid riigil laguneda ise oma kohust täitmata.
Nõukogude Liidust läände üle hüpanud
GRU tuntud ohvitser Viktor Suvorov (Rezun) on ajakirjas Novoje
Vremja (1997) öelnud, et kui sotsialismileer 1989. aastal
ära lagunes, kõlas see isegi CIA jaoks kõuena
selgest taevast. Nad ei näinud ette ka Nõukogude Liidu
lagunemist. Neil murranguaastail kamandas CIAd salaoperatsioonide
spets Robert Gates, kuid asi polnud temas. Tehniliselt ja rahaliselt
olid nad võimsad, kuid ei suutnud kokkukühveldatud
infost mingeid järeldusi teha. Juulis 1991 kirjutasid parimad
USA sovetoloogid kokku töö pealkirjaga “Nõukogude
Liit 2000. aastal”! Praegu kõlab see huumorina, aga
juba 1988. aastal teati mitte ainult KGB peakorteris Moskvas,
vaid ka siin Eestis nende Pagari tänava esinduses seda, mida
ei teatud veel kolm aastat hiljem Washingtonis: et sellisel kujul
on mäng mängitud ja tuleb asjad pakkida. Ja nagu näitab
Simmi värvanud Zentsovi juhtum – jätkata tuleb
teisel kujul.
Müügiagendid
firmast Minevik
1989. aastal moodustati
ENSVs eriväljaõppega piirivalvuritest – oli ju
ka piirivalve allutatud KGBle – hästi relvastatud rood.
See pidi hakkama valvama Tallinnas Pagari tänaval asunud
KGB kohalikku peamaja. Kaitseroodu käsutuses olid ka soomustransportöörid.
Ilmselt mõeldi neid kasutada lihtsalt tänavate blokeerimiseks,
mitte lahingutegevuseks mässava rahvamassi vastu. KGB isikkoosseisu
evakueerimiseks “lahinguolukorras” ehk rahutuste puhul
oli mõeldud Pagari tänavalt Balti jaama lähedasse
nn Madruste pargi alusesse tsiviilkaitsevarjendisse viiv maa-alune
tunnel. Milline võis välja näha täpsem evakuatsiooniplaan
rahvarahutuste korral, on praegu raske ütelda. Igal juhul
olnuks kagebeelastel turvalisem oodata tsiviilkaitsevarjendis
kui Pagari tänava peakorteris, kuni sõjavägi
olukorra lahendab. Ehkki, nagu öeldud, saanuks sealsetele
seifidele ligi vaid tankiga seinu maha sõites. Niisiis
tegeleti aastail 1990–1991 sisuliselt juba ammu asjade pakkimisega.
Agentuur “külmutati” või “kanti maha”:
suheldi suhteliselt minimaalselt. Mõnevõrra suurema
tähelepanu osaks langes vaid erinevatesse poliitilistesse
jõududesse imbunud agentuur. Samas tekkis ka KGB sees mitmeid
rivaalitsevaid grupeeringuid. Ühed lootsid veel, et Nõukogude
Liit kuidagi taastub või vähemalt transformeerub.
Teised tegelesid uue töökoha otsimisega. 4. septembril
ja 9. oktoobril 1991 kirjutasid toonane peaminister Edgar Savisaar
ja Nõukogude Liidu KGB esimees Vadim Bakatin alla lepingutele,
mille alusel algul peatati ja seejärel lõpetati KGB
tegevus Eestis. 18. detsembril 1991 aga allkirjastasid Eesti riigiminister
Raivo Vare, ENSV KGB esimees Rein Sillar ja Nõukogude Liidu
KGB 2. peavalitsuse ülema asetäitja Vjatšeslav
Šironin dokumendi, millega loeti ENSV KGB likvideerituks.
Ent nagu on tabavalt öelnud Rein Sillar, ja Simmi juhtum
annab sellele taaskord kinnitust – ta ei sure kunagi! KGB
likvideerimiseks koostas Eesti pool valitsuskomisjoni, mida juhtis
Hardo Aasmäe. Kuid kätte saadi suuremas osas vaid ajaloolist
väärtust kujutavaid dokumente: üle võeti
ligi 30 000 kriminaaltoimikut, mis käsitlesid Stalini- aegseid
repressioone ning teisitimõtlejaid. Samuti anti üle
metsavendluse likvideerimist puudutavad dokumendid, pluss teadmata
arv väljasõidutoimikuid, mida peeti nende inimeste
meelsuse kontrollimiseks, keda lubati väljapoole Nõukogude
Liitu reisida. Sellele lisandus muu “pudi-padi”: osa
KGB ametkondlikust eriraamatukogust ja umbes 4000 filtratsioonitoimikut.
Tehnikast anti üle varjatud jälgimise seadmeid ning
telefonide pealtkuulamise keskjaam. Tagantjärele möönsid
paljud poliitikud, näiteks hilisem peaminister Mart Siiman,
et KGB arhiivid anti üle lohakalt. Ühtegi arhivaari
ülevõtmisel ei osalenud. Efektseim näide seostubki
nendesamade väljasõidutoimikutega. Akti järgi
oli neid üle 87 000. 1993. aastal saadi pärast ülelugemist
arvuks aga 48 846! Seega osa neist tassiti laiali või põletasid
politseinikud KGB peamaja keldris ära. Samas kujutanuksid
need toimikud endast hindamatut materjali KGB siseriikliku agentuurvõrgu
väljajoonistamisel. Kuid tol ajal arvati, et tegemist on
väärtusetu materjaliga. Teisalt võis arv 87 000
tähendada ka numbrit, kui palju üldse oli Stalini ajast
kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni väljasõidutoimikuid
avatud. Teisisõnu võis tegemist olla jooksva numeratsiooniga.
Kui viie aasta jooksul toimikut ei uuendatud ja inimene kuhugi
välismaale ei sõitnud, kuulus see mahakandmisele ehk
hävitamisele ja alles jäi vaid märge, et see toimik
oli kunagi eksisteerinud. Kuid see muudab antud juhul vähe,
sest tõepoolest ei tea me siiamaani, kui palju väljasõidutoimikuid
siis ikkagi tegelikkuses Eestile üle anti ja kui palju neid
hävitati. Fakt on see, et neid aeti Pagari tänavas KGB
endises peakorteris ahju. Nii Eesti kui Vene pool luges neid väheväärtuslikeks.
Vene pool ilmselt teatud tagamõttega: hävitage aga
pealegi! Eesti pool aga talupoeglikust lihtsameelsusest. Kuid
praegu oleksid need toimikud siiski vägagi väärtuslikud.
Lätis näiteks toimiti teisiti. Seal võeti endised
KGB töötajad, kes soovi avaldasid, aastaks siseministeeriumi
juurde tööle, et nad infost “tühjaks pumbata”.
Kuigi ka Lätist, nagu kõigist kolmest Balti riigist
viidi kõige tundlikum osa KGB toimikutest 1989. aasta sügisel
Venemaale, andsid paljud lätlastest endised KGB ohvitserid
seoses enda töölevõtmisega “uues vabariigis”
Läti võimudele oma agentuuri üles. Seejuures
mitte ainult agentuuri, vaid ka paljud kartoteegid. Nii võib
öelda, et tuvastati umbes 80% Läti KGB agentidest.
Ka Leedus jäi nende isikute kohta alles lühikeste ankeetandmetega
kartoteek, kuigi KGB kaadritöötajate toimikuid sinna
maha ei jäetud. Rääkimata nuhkideks värvatutest,
kellest samuti kõnelevad paljud Leedusse maha jäänud
dokumendid. Kui Eestisse jäeti vaid nii-öelda ajalooline
materjal, siis leedulastel õnnestus üle võtta
ka agentuur-operatiivtöö dokumente 1970ndatest ja 1980ndatest
– koos värvatute nimedega. Pärast Vilniuses 1991.
aasta jaanuaris juhtunud verist kokkupõrget rahva ja sõjaväelaste
vahel viidi Leedust Omski oblastisse viimane osa operatiivtöö
ja operatiivvaatluse toimikutest. Kuid nimekirjad jäid alles.
Nagu öeldud, oli Lätlaste strateegia võtta üle
võimalikult palju KGB ohvitsere, nende abil KGB tegevus
kaardistada ja nad siis minema lasta. Muidugi soodsate soovitustega
edaspidiseks tööleidmiseks. Kunagine Eesti siseministri
asetäitja Jüri Kaljuvee meenutas juhtumit aastast 1992,
kus keegi KGB ohvitser tõi talle Eestis resideeriva Läti
suursaadiku toimiku, kes oli töötanud 1980ndatel Tallinnas
KGB välisluures. Kaljuvee oli helistanud Läti siseministrile,
kes oli palunud toimik ära tuua. Kaljuvee sõitiski
Riiga, kuid erilist üllatust toimik Läti siseministris
esile ei kutsunud. Ta väitis, et tolle saadiku kunagine tegevus
KGBs on neile teada, kuid tegemist on inimesega, kes on Läti
poolele üle tulnud. Selle jutuajamise juures viibisid ka
kaks endist Läti KGB töötajat, kelle sealne siseministeerium
oli palgale võtnud. Üleolevat suhtumist KGBst maha
jäänud paberitesse näitab ka nende eriraamatukogu
ülevõtmine. Loomulikult ei hoitud raamatukogus salajasi
andmeid, kuid KGB töömeetodite tundmaõppimiseks
või nende väljajoonistamiseks olnuks seal hoitud üllitistest
mõningast abi. Erinevalt arhiividest, mis viidi hoiule
politseiametisse Pagari tänaval, toodi eriraamatukogu Toompeale,
kus seda hoiti neljas pitseeritud kotis riigikantselei ruumis
nr 110 ja seal asunud seifis nr 851. Raamatukogu asukoht oli teda
vaid üksikutele asjaosalistele. Selle vastu ilmutati huvi
umbes pooleteise aasta pärast ehk mais 1993, kui riigikantselei
ja kaitsepolitsei moodustasid komisjoni sellega tutvumiseks. Koostati
inventeerimisakt, millest selgus, et võrreldes üleandmisaktiga
oli puudu venekeelne ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud
brošüür “Agentide operatiivne kasutamine KGB
vastuluure üksuste poolt”. Selle asemel oli aga tekkinud
brošüür anonüümdokumentide grammatilise
analüüsi kohta. Vastuolusid leiti teisigi. Kui arvestada,
et KGBs peeti arvet kroonuliku täpsusega, seda ka materjalide
üleandmisel Eesti võimudele, võib arvata, et
“tundmatud lugejad” olid raamatukogu vahepeal “külastamas”
käinud ja mõned trükised välja vahetanud.
Selle aja õhustikku kujundas paljuski suhtumine, et KGB
on nagu haisev laip, millest tuleb kiiresti lahti saada. Samas
sooviti põlgusega loobuda ka laiba taskutes leiduvatest
saladustest, kinkides need naaberriigile ehk laiba “emale”
või “isale”. Seejuures ei soovitud või
ei osatud ette näha, et nende saladuste abil hakatakse Eestis
kedagi värbama või välja pressima. Ehk meie siseasjadesse
sekkuma. Simmi värbamise vili küpses küll veel
aastaid, aga kindlasti on see vaid jäämäe veepealne
osa.
Ei saa öelda, et viga, mis tehti KGB toimikute käest
minema laskmisega, poleks märgatud. 1993. aastal loodi Riigikogu
ajutine komisjon “NSV Liidu ja teiste riikide julgeoleku-
ning luureorganite tegevuse uurimiseks Eestis”. Selle komisjoni
ühes märgukirjas (1994), mis adresseeritud riigikogu
liikmetele, välisministrile ja Eesti-Vene läbirääkimiste
delegatsiooni juhile, leidub paljugi õigeid seisukohti.
Näiteks rõhuti vajadusele nõuda Eesti kodanike
ja siin alaliselt elavate teiste isikute kohta välja KGB
agentuur ja ka muud materjalid. Simmi juhtumi kontekstis kõlab
eriti asjakohaselt sellest märgukirjast järgmine lõik
(alla kirjutanud komisjoni esimees Enn Tarto): “Komisjon
leidis, et Eestist ära viidud KGB ja teiste samalaadsete
arhiivimaterjalide ja dokumentide puhul (eriti mis puudutavad
Eesti kodanikke või siin alaliselt elavaid inimesi), on
tegemist mitte ainult kultuuriväärtustega, vaid Eesti
riigi julgeolekut ja kümnete tuhandete inimeste inimõigusi,
turvalisust või/ja saatust puudutavate materjalidega. Kusjuures
küsimus ei ole mitte ainult endises agentuuris ja sellega
manipuleerimise võimalustes, vaid ka nendes inimestes,
kelle kohta KGB oma operatiivtöö käigus informatsiooni
kogus, s.t inimestes, kes olid KGB jälitamise ja jälgimise
objektiks. Jättes viimased niiviisi võõrriigi
meelevalda, võimalusega kasutada nende kohta kogutud informatsiooni
nende ðantaþeerimiseks, mõjutamiseks jms, on
raskelt rikutud või ohustatud nende inimõigused.”
Meenutagem nüüd osaliselt ka Simmi menetletud toimikut
“Diana”, kogu selles leiduva kompromaadiga, mis koos
KGB materjalidega samuti tundmatustesse kätesse, võimalik
et FSBsse rändas. Või hullem, kui see sattus kellegi
erakätesse. Koputab keegi näiteks õhtul uksele
ja teatab: “Olen müügiagent firmast Minevik. Pakun
müüa dokumente sinu emast või isast või
kellestki teisest lähedasest.”
Arhiiviameti peadirektori Peep Pillak on ühes ajaleheintervjuus
(1994) öelnud: “Kust arhivaarid teavad, kui palju neid
(KGB dokumente – autor) on üldse olnud? Politseiameti
arhiivi jõudnud dokumentide üleandmine lõpeb
hiljemalt uue aasta algul (seega 1995 – autor). Arhivaare
hoiti KGB dokumentidest eemal, kuni Mart Laari valitsus tegi korralduse
need politseiametilt üle võtta. Alles nüüd
saame teha mingeid kokkuvõtteid ja järeldusi kadunud
toimikute kohta, kuid me ei tea, millal ja kuhu need kadusid.
Võime vaid öelda, et kadunud on märgatavalt suur
hulk väljasõidutoimikuid – praktiliselt kõik
välismaal käinud prominentide toimikud. Me ei tea, kus
need toimikud on, kes neid kasutab ja mis eesmärkidel. Samal
ajal on teada, et KGB toimikuid on pakutud müügiks ka
mustal turul, ka Soomes.”
|
KGB likvideerimine Eestis 1991.
a. Rein Sillar annab politseijuht Jüri Nurmele üle
KGB ruumid Tallinnas Pagari tänaval. Seinalt vaatab neid
iroonilise pilguga tšekaa looja Feliks Dzeržinski.
Foto raamatust “Spioonimängud” |
Kas KGB likvideerijad
ei andnud enesele aru?
Eestis valitsesid 1990ndate
alguses poliitringkondades hoopis teised meeleolud. Neis ei olnud
kohta muredel kaduma läinud arhiivide pärast. Näiteks
1993. aastal soovisid mitmed Eesti Rahvusliku Sõltumatuse
Partei (ERSP) parlamendiliikmed KGB eruohvitseride sundkorras
Eestist väljasaatmist. Nad lobeerisid vastavat seaduseelnõu,
mida nende soovitud kujul siiski vastu ei võetud. Samal
ajal sooviti ERSP juhtide hulgas kummalisel kombel loobuda KGB
agentuuri väljaselgitamisest. Tegu olevat olnud inimestega,
kelle nõrkusi KGB ära kasutas. Kahtlemata oli mõnedel
poliitikutel ses osas õigus: loomulikult kasutati ära
agentide nõrkusi. Kuid agentuuri puhul polnud olulised
värbamise ajendid, vaid see, kelle kasuks või kahjuks
värvatu hiljem võis töötama hakata. Kas
ei peitunud siin taga mitte ERSP mõne enda juhi “inimlikud
nõrkused”? Sest on kuidagi arusaamatu, kuidas ei suudetud
taibata, et ohtlikud pole mitte KGB endised ohvitserid, kelle
minevik teada. Nendega ei saa ju Venemaalt manipuleerida. Ohtlikud
on just läbi valgustamata minevikuga agendid. Ennekõike
poliitikud, aga ka ärimehed, ajakirjanikud jt. ENSV KGB likvideerimiskomisjoni
juhtinud Hardo Aasmäe kirjutas ERSPlaste ideede kohta 1993.
aasta märtsis ajalehes Eesti Aeg sapise kriminaaljutu. “Ühes
Pisi NSVs algab rahvuslik liikumine, millega liituvad mitmed dissidentlikud
rühmitused. Nagu ikka, jaguneb rahvusliikumine äärmusradikaalseks,
mõõdukaks ja kollaboratsionistlikuks tiivaks. Radikaalid
kui äärerühmitus (Aasmäe peab silmas ERSPd
– autor) on KGB erilise kontrolli all. Värvatakse laialdane
agentuurvõrk. Pärast Suurriigi sisemisi vapustusi
Väikeriik iseseisvub. KGB kindral Panfilovil, kes antud riiki
kureerib, algavad ebameeldivad päevad. (---)
Väikeriigis tulevad valimised. Panfilovi kurvastuseks saavad
äärmusrahvuslased ainult 8 kohta 101st. Nüüd
paneb KGB käima kogu oma mõju Väikeriigi kõigis
poliitilistes jõududes. Ühtesid keelitades, teisi
meelitades ja kolmandaid eemale tõrjudes saavutatakse äärmuslaste
lülitamine valitsusse. Panfilovit saadab selline edu, mis
poleks mõeldav kusagil Euroopas. Pärast nn organisatsiooniliste
abinõude rakendamist on isegi sotsid ja liberaalid nõus
koos rahvusäärmuslastega valitsust moodustama. Saavutatakse
minimaalne parlamendienamus. (---)
Jäänud on veel vaid üks probleem. Mitte kõik
endised KGB ohvitserid ei ole lõpuni ustavad Suurriigi
luuretalitustele, kuna tunnevad end petetuna ja reedetuna. Pealegi
pole Väikeriigis veel lõplikult vaibunud jutud agentuurmaterjalide
kättesaamise vajadusest. Seetõttu langetab Panfilov
otsuse – Suurriik peab KGB ohvitserid tagasi saama, agentuurile
tuleb aga tagada puutumatus. Nii esitavadki rahvusäärmuslased
Väikeriigi parlamendile eelnõu KGB eruohvitserid välja
saata. Eelnõu kutsub esile rahvusliku joovastuse ja võetaksegi
vastu. Kogu Väikeriigi tärkav salateenistus paisatakse
täitma Panfilovi ülesannet selgitada välja KGB
ohvitserid ja saata nad Suurriiki. Operatsioon kulgeb edukalt,
sest Panfilov söödab vahemeeste kaudu ette vajalikku
informatsiooni, eriti nende ohvitseride kohta, kelle lojaalsuses
kindel ei olda. Kõik see aitab üleval hoida rahvuslikku
meelsust Väikeriigis. Samas värbab Panfilov rahulikult
uut agentuurvõrku ja korrastab vana. Suuriigi propagandateenistus
organiseerib läänes propagandakampaania Väikeriigi
vastu. Teleekraanil korduvad kaadrid nutvatest naistest, lastest
ja vanuritest piirijõe sillal, sest esialgu keeldub Suuriik
moe pärast väljasaadetuid vastu võtmast.”
Aasmäe lisas, et jutu moraal ei seisne selles, et Eestis
käib kõik KGB taktikepi all, vaid sedalaadi asju ei
saa lasta otsustada inimestel, kes ei anna endale aru, mida nad
tegelikult teevad. Herman Simmi värbamiseni jäi ajal,
mil Aasmäe neid ridu kirjutas, ümmarguselt kaks aastat.
Loomulikult oli ta aga juba siis KGB jälgimisobjekt. Simmi
värbajatel oli nendele samade äraviidud toimikute abil
olemas üksikasjalik kirjeldus tema elu- ja teenistuskäigust.
Toimikud toimikuteks. Selge, et rong sõitis või
sõidutati 1991. aastal minema ja mingeid toimikuid vaevalt
kunagi enam Eestile tagasi antakse, sest see ei ole ega saa kunagi
olema Venemaa huvides. Paraku jäi tegemata ka Eesti riigiametis
tööd jätkanud endiste ENSV ametnike mineviku läbivalgustamine.
Sealtkaudu andnuks olukorda ehk natukegi päästa. Näiteks
Leedu keskvalimiskomisjon kinnitas 1992. aasta augustis kandidaatide
registreerimisankeedi, kus lisaks muudele küsimustele nõuti
vastuseid, kas kandideerija pole olnud mõne teise maa eriteenistuse
koosseisuline kaastööline, värvatu või täitnud
sealt antud ülesandeid. Meil kehtestati küll süümevanne,
kuid see oli niivõrd üldise sõnastusega, et
seda võis tõlgendada, kuidas iganes.
Tõsi, iseseisvuse taastanud Eesti esimene siseminister
Lagle Parek võttis referendina palgale sotsioloog Jüri
Pertmanni, kelle ülesandeks oli endiste, siseministeeriumis
ja selle allasutustes töötavate ametnike tausta tundmaõppimine
ehk mineviku läbivalgustamine. Selleks kasutati nii töötajate
kaadriarvestustoimikuid kui ka muid tol ajal kättesaadavaid
allikaid. Kuid nõukogude ajal noorukina nõukogudevastase
tegevuse eest vangis istunud Pertmanni töö jäi
tema teravale ajule vaatamata paljuski poolikuks. Puudus nimelt
kindel läbivalgustamise süsteem. Selle oleksid omakorda
pidanud kehtestama riigivõimuorganid, ja just seetõttu
jäi Pertmanni tegutsemine üsna väheviljakaks.
Selle asemel, et korjata allkirju mingitele abstraktsetele, laia
tõlgendamisvõimalusega süümevannetele,
pidanuks laskma riigiametnikel täita üksikasjalikud
ankeedid oma sidemete ja kokkupuudete kohta kõikide Nõukogude,
aga ka kõikide teiste riikide eriteenistustega. Seejärel
tulnuks need ankeedid, loomulikult riigisaladuseks kuulutatuna,
anda üle kapole. Küsimustik pidanuks hõlmama
kõiki tahke, alates juhuslikest kokkupuudetest mõne
eriteenistuse ohvitseriga kuni värbamiskatseteni ja lihtsalt
isiklikku elu puudutavate kontaktideni. Korrakem, küsimused
poleks pidanud puudutama mitte ainult Nõukogude Liidu,
vaid ka teiste riikide eriteenistusi. Sageli tegutses ju ka KGB
“võõraste kätega” ehk mõne
sotsriigi eriteenistuse, näiteks Ida-Saksa Stasi kaudu. Tolle
agentuurnimekirjades leidus kuuldavasti mõnigi tuntud väliseestlane.
See ei tähenda, et kõik ametnikud, kes juhtusid mõne
kagebeelasega ühes ruumis ühist õhku hingama,
tulnuks ühiskonnast või riigiametitest elimineerida.
Kaugel sellest. Kokkupuuteid oli ju igasuguseid ja igal tasandil,
ka täiesti tühiseid. Kuid kahtlemata mõjunuks
sellised ankeedid kõigepealt distsiplineerivalt: kui keegi
oleks selles ka valetanud, jäänuks alati õhku
võimalus, et see vale tuleb hiljem mingit teed pidi välja,
mis omakorda võib maksta edasise karjääri ja/või
pensioni. Ja teiseks olnuks see üsna tõhus vahend
n-ö riskantsete või Vene luuret edaspidi huvitada
võivate persoonide kindlakstegemisel. Herman Simmi mõnevõrra
tundes julgen väita, et ta ei oleks aastail 1991–1993
hakanud oma miilitsa-aegseid kokkupuuteid KGBga eitama. Ja kas
oleks ta siis värbamissurvele järele andnud, kui ta
oma varasema allkirjaga oleks pidanud kunagisi kontakte kinnitama?
Jumal seda teab. Igal juhul oleks mäng muutunud tema jaoks
märksa riskantsemaks. Ent see kõik on juba tagantjärele
rusikatega vehkimine. Ehkki tahaks veel küsida, kas Simm
oli ikkagi Zentsovi ainus Eestist värvatud agent. Suure tõenäosusega
kindlasti mitte. Korrakem taas, et ainuüksi ENSV KGB väliluureosakonnal
tegutses enne likvideerimist laias laastus vähemalt poolsada
Eestist värvatud agenti, väga võimalik, et ka
rohkem, aga väga paljusid oli kindlasti ka “külmutatud”
ja arhiveeritud. Kuid Zentsov oli ju mitmeid aastaid selle osakonna
teine mees, olles “kontoris” kokku töötanud
ligi 15 aastat.
Harku vanglast
kaitseministeeriumisse
(Koltsi skandaal)
Augustis 1995 hakkas seoses Herman Simmi värbamisega idanema
Eesti sõjajärgse ajaloo üks suurimaid teadaolevaid
spiooniafääre. Üldiselt olid aastad 1995 ja 1996
aga Eesti ajaloos üldse rikkad igasuguste luuramis- ja spiooniskandaalide
poolest. Vägisi jäi mulje, et vähemalt ühte
neist püüti tekitada vägisi ja kõigest jõust:
nimelt seda, mis seostus kaitseministeeriumi toonase ametniku
Tiiu Koltsiga. Luures on ju teada-tuntud selline mõiste
nagu vale jälje tekitamine. Püütakse spioonina
ette sööta vale inimest, et vaenlase vastuluure keskenduks
temale ning “mutt” saaks ennast rahulikult sisse süüa.
“Koertele” söödetakse ette “jänes”.
Niikaua kuni nood teda taga ajavad, murtakse majja sisse. 1995.
aasta augustis asus Herman Simm tööle kaitseministeeriumisse,
kus hakkas rajama kaitsepoliitika osakonna info-analüüsibürood.
See oli vaid mõned kuud hiljem, kui ministeeriumisse oli
tööle tulnud Tiiu Kolts, kes langes kaudses mõttes
tema ohvriks või riiklike huvide tõttu ohverdati.
Tiiu Kolts sattus esimest korda meediasse kui Harku naistevangla
uuendusmeelne direktriss. Vanglasse tuli ta omakorda tööle
ühest kristlikust ühingust. 1993. aastal oli tema juhitud
vangla ainus Eestis, mis Euroopa Nõukogu paljunäinud
vanglaekspertides õudusvärinaid ei tekitanud. Ajalehtedes
kirjutati toona pikalt ja mõnuga kolmest vibreerivast kunstfallosest,
mille Kolts vastutulelikult kinnipeetavatele oli kinkinud. Kuigi
tema teened vangla ümberkujundamisel inimsõbralikumaks
ei piirdunud kaugeltki vaid abiga kinnipeetavate ihulike vajaduste
rahuldamisel, läks ta tülli kinnispidamiskohtade juhtkonnaga.
See lõppes tema ametist tagandamisega.
1994. aastal vangladirektori kohalt lahkunult asus Kolts tööle
asjaajajana Kaitseliidu ülema Johannes Kerdi juurde. Ta nägi
ja kuulis väga palju, muuhulgas seda, kuidas kapo ülem
Jüri Pihl end ülihoolikalt Kaitseliidus toimuvaga kursis
hoidis. Ja oli ka põhjust, sest tegemist oli relvastatud
organisatsiooniga, mille ümber tiirles rohkesti enam või
vähem huvitavaid inimesi. Ka neid, kes seotud allilmaga.
Kaitseliidule kuuluvate relvade vargused polnud tol ajal samuti
mingi haruldus. Nii sai Kert igal nädalal korra või
kaks Pihliga kokku ning sõi mõnes kesklinna restoranis
koos õhtust. Ka Koltsi elust libises sel ajal läbi
rohkesti kirju elulooga inimesi. Teiste hulgas tol ajal Kaitseliidus
vastuluureosakonnas töötanud endine miilits Jüri
Bõstrov, kes hiljem läks tööle Eesti välisluuresse
ehk teabeteenistusse, juhatades operatiivosakonda.
Kolts ja Bõstrov said hästi läbi. Sel septembriööl
1994, mil reisilaev Estonia tormisel merel vaikuseriiki vajus,
oli Bõstrov Koltsil tema Lasnamäe korteris külas,
kus ta kohtus ühe Koltsi sõbrannaga. Bõstrovile
helistati ootamatult ning siis kadus ta kaheks kuuks vaateväljalt.
Hiljem kommenteeris ta napisõnaliselt, et tal õnnestus
sel ööl ära hoida üks suur jama. Milles see
seisnes, võib ainult oletada. Võimalik, et see oli
kuidagi seotud Estonia huku ööl tema pardale transporditud
salajase koormaga, mida oli turvanud Kaitseliit, millega aga Bõstrov
toona seotud oli. Mis selles koormas täpsemalt sisaldus,
katavad siiani vaikuseloor ja tinased veelaamad. Nagu hulk aastaid
hiljem selgus, kasutasid Rootsi eriteenistused Estoniat Eestist
lahkuvalt Vene armeelt ülesostetud seadmete transpordiks
üle mere. Tõestust on leidnud sõjalise otstarbega
elektroonika salakaubavedu. Ja üsna ilmselt olid need operatsioonid
teada ka mõnedele Eesti valitsusametnikele.
1995. aasta jaanuarist kuni juuni lõpuni õppis Kolts
Saksamaal Garmen Partenkirchenis. Pelgalt Kaitseliidu ülema
referendi amet näis alla tema võimete ja seetõttu
asus ta enne õppima asumist tööle kaitseministeeriumisse.
Marshalli kolledžit, kus Tiiu Kolts 1995. aastal ennast täiendas,
rahastavad ameeriklased. Seda tunti 1990ndatel idaeurooplaste
sõjalise harimise asutusena, aga ka kohana, kus erinevate
riikide luureteenistused sõlmisid kasulikke sidemeid. Marshalli
keskuse avalikes iseloomustustes öeldi, et üks kolledži
põhiülesandeid on NATO riikide ja Ida-Euroopa maade
infovahetuse korraldamine. Koltsi täpsemaks õppimisvaldkonnaks
oli tsiviilkontrolli teostamine sõjaväe üle.
Teda kaasa arvates oli keskuses kursused lõpetanud viis
eestlast. Neist ainult Kolts pälvis direktorilt personaalse
kiituse koos soovituskirjaga uutele tööandjatele ehk
Eesti kaitseministeeriumile. Pärast tagasitulekut ja mõnenädalast
puhkust naasis Kolts 1995. aasta suvel tööle kaitseministeeriumisse.
Ta leidis sealt eest suure segaduse. Strateegiliste uuringute
osakond oli peaaegu likvideeritud, info- ja analüüsi
osakond polnud veel valmis. “Strateegilised uuringud”
seisnesid igasuguste riikide kaitsedoktriinide uurimises, kusjuures
neid uurivad näitsikud polnud oma uurimisobjekte ise näinudki.
Nad olid tööle võetud tänu ministeeriumis
töötavatele meessõpradele. Minister Andrus Öövel
kutsus Koltsi enda jutule. Uus mees Herman Simm oli palgale võetud.
Kolts taheti paigutada tema osakonda, kui see on suutnud tööle
hakata.
|
Herman Simm ja peaminister Andrus
Ansip, Herman Simmi lahkumise peol kaitseministeeriumi “saladuste
hoidja” kohalt 2006. Edasi tegutses Simm ministri nõuniku
kohusetäitjana.
Foto raamatust “Spioonimängud” |
Jaht Venemaa
uue sõjalise doktriini peale
1995. aasta septembri
lõpus hakkasid Moskvas ringlema kuuldused Venemaa uue sõjalise
doktriini üksikasjadest. Loomulikult huvitas see dokument
nii äsja ametisse asunud Herman Simmi kaitseministeeriumis
kui ka tema koostööpartnereid kaitsejõudude 2.
osakonnast. Doktriin tuli iga hinna eest kätte saada, ja
täiesti arusaadavalt kujutas see endast Eesti kaitsepoliitika
väljakujundajate jaoks olulist infoallikat.
Mitmes Venemaa ajalehes, näiteks Komsomolskaja Pravda ja
Nezavissimaja Gazeta ilmus 1995. aasta sügisel Venemaa relvajõudude
kindralstaabist pärit informatsioon uue doktriini üksikasjadest.
Muuhulgas kirjutati, et doktriini kavand seab kahtluse alla massihävitusrelvade
piiramise rahvusvahelised lepingud, lubades Venemaal teatud tingimustel
müüa raketitehnikat Indiale, Iraagile, Iraanile ja Alžeeriale.
Välistatud polnud ka sõjaline liit Iraagi ja mõne
teise endise Nõukogude Liidu sõbraga. Moskva pani
doktriini raames suuri lootusi ka Venemaa ja Valgevene vahel arendatavale
sõjalis-poliitilisele koostööle. Võtmeküsimuseks
oli taktikalise tuumarelva paigutamine Valgevene territooriumile,
aga ka Kaliningradi oblastisse ja Balti mere laevastiku sõjalaevadele.
Liikusid kuuldused, nagu kavatseks Venemaa uue doktriini raames
jõuga takistada Baltimaade liitumist NATOga, viies juhul,
kui liitumine näib möödapääsmatuna, oma
väed nende territooriumile. Mõnedel andmetel oli oktoobriks
1995 doktriini heaks kiitnud nii toonane Vene kaitseminister Pavel
Gratšov kui ka kindralstaabi ülem Mihhail Kolesnikov.
Baltimaades kardeti, et nähakse ette mässukatsete korraldamist
enne vägede sissetungi, et siis tuua ettekäändeks
tegutsemine oma sealviibivate kodanike kaitseks. Nii saigi Kolts
esimese tööülesande: esialgu veel mitte küll
Simmilt, vaid toonaselt kaitseministeeriumi asekantslerilt Elvo
Priksilt. Viimane palus tal analüüsida doktriini ja
sellest lähtuvat ohtu Eestile. Koos välisministeeriumi
tollase ametniku Simmo Tiigiga pidid nad tegema kokkuvõtte.
Koltsi kinnitusel polnud ministeeriumist võimalik doktriini
originaalvarianti leida. “Helistasin Moskvasse oma õpingukaaslasele
Marshalli keskuse ajast, Makuninile,” ütles Kolts siinkirjutajale.
“Palusin selle endale saata. Kuivõrd post Venemaal
venib, otsustas Makunin doktriini Tallinnasse läkitada Vene
Föderatsiooni sõjaväeatašeega Eestis Anatoli
Tšižikoviga.” Kolts kinnitab, et asjade selline
käik oli teada enamikule kaitseministeeriumi töötajatest.
Eelnevatel päevadel oli üks ministeeriumi ametnikest
üritanud samas küsimuses tulutult ühendust saada
Eesti Moskva saatkonna sõjaväeatašee Raivo Tilgaga.
Koltsi sõnul tõi Tðiþikov doktriini Vene
saatkonda. “Võtsin selle sealt ära koos Jelena
Kesaga, kes sel ajal töötas veel (kaitseministeeriumi
– autor) strateegiliste uuringute osakonnas vanemkonsultandina.”
Kolts kinnitas, et need kaks-kolm minutit, mis kulusid lahtise
ümbriku vastuvõtmiseks, moodustasid ainsa korra, mil
ta oli Tšižikoviga kohtunud.
Saatkonnast doktriiniga tagasi tulles kohtus ta kaitseministeeriumi
personaliülema Toivo Kaseoruga. Too oli teatanud, et sama
materjali oleks saanud ka temalt. Pärast seda tundis Kaseorg
huvi õpingute kohta Saksamaal. Ta ilmselt tegi enda jaoks
järelduse, et Kolts on Marshalli keskuses lasknud end GRUsse
värvata. “Käin läbi paljude oma kaaslastega
Marshalli keskuses õppimise päevilt, sealhulgas Makuniniga.
Siin ei ole midagi varjamisväärset.” Nii seletas
Kolts oma suhteid mehega, kelle nimi on ajakirjanduses esinenud
tiitliga “GRU polkovnik”. Kuid just sidemed selle Vene
sõjaväeluure Balti suuna ühe koordinaatoriga
tõid Koltsi pea kohale kahtlustepilve. Enne Marshalli keskusesse
siirdumist olid tema tööalaseks analüüsiobjektiks
olnud Vene erusõjaväelased.
Karm õppetund
noorele riigile
Esimene tagasilöök
tuli Koltsile augustis 1995. Siis kaaluti kaitseministeeriumis
tema töölevõtmist äsjaloodud info- ja analüüsi
osakonda, mida oli asunud juhatama Herman Simm. Viidates kaitsejõudude
2. ehk luure- ja vastuluure osakonna seisukohale, keeldus Simm
Koltsi enda juurde tööle võtmast. Üheks
väärsammuks leiti niisiis olevat toonaselt väidetavalt
GRU residendilt Eestis Anatoli Tšižikovilt Venemaa kaitsedoktriini
hankimine, ehkki Kolts ei hoidnud kohtumist kolleegide eest salajas.
Kuid leidus veel üks suur aga. Nimelt pistis Marshalli keskuse
üks õppejõududest, Konovalov, kes samuti ilmselt
seotud GRUga, Tiiu Koltsile pihku intrigeeriva brošüüri.
Tegemist oli uurimisgrupi Feliks ülevaatega maailma narkokaubandusest,
kuid selles käsitleti ka parvlaev Estonia põhjamineku
asjaolusid. Neid asjaolusid vaadeldi Eesti jaoks ebameeldivas
võtmes: nimelt viidati otsesõnu Eesti mõnede
toonaste poliitikute ja kõrgemate kaitseministeeriumi ametnike
ning ohvitseride seotusele huku ööl laeval väidetavalt
olnud salakaubaga. Kusjuures selle salakauba uputamise katse tormisel
merel ehk soov veoautod salakaubaga üle parda lükata
oligi Feliksi versiooni kohaselt laevale saatuslikuks saanud.
Laeva visiiri taheti avada, kuid Estoniat ei suudetud või
ei tahetud ninaga alla lainet pöörata. Visiirilukustus
murdus, kui visiiri hakati üles tõstma ning laeva
hakkas vesi tulvama. Niisiis oli Feliks maha saanud sellise pöörase
versiooniga. Jääb vaid üle lisada, et uurimisgrupp
koosnes Vene eriteenistuste loomulikult anonüümseteks
jäänud ohvitseridest.
Mõnedel andmetel oli selle grupiga üsna lähedalt
seotud olnud ka hilisem Venemaa president, 1992. a algul KGBst
tegevteenistusest lahkunud Vladimir Putin. Tiiu Kolts võttis
lahkelt selle brošüüri vastu ning andis õpingutelt
naasnult Tallinnas oma hiljutisele ülemusele, Kaitseliidu
ülemale Johannes Kerdile ning riigikogus riigikaitseküsimustega
tegelenud Peeter Loorentsile. Mitmeid vaheetappe läbides
jõudis too kummaline üllitis lõpuks kaitsejõudude
2. ehk luure- ja vastuluure osakonda. See tähendas veel ühte
põhjust, miks Kolts ebausaldusväärseks kuulutati.
Eesti sõjaväe luure- ja vastuluureohvitserid nimelt
arvasid, et Koltsi sidemed Vene “vastavate struktuuridega”
on pisut liiga tihedad. Algul kaitsedoktriini hankimine, seejärel
Feliksi raport. Edaspidi oli Kolts kaitsejõududes persona
non grata. “Sukkpükstes James Bondiks” tituleeritud
daam ei eita, et lahkus töölt koos mõningase
koguse teabega, mis salvestatud ministeeriumi infosüsteemist.
Riigi huve kahjustanud saladusi polevat ta kaasa võtnud.
“Riik oli seni jätnud infoleviku korraldamata,”
kehitas Kolts õlgu. “Kui riigisaladused kõrvale
jätta, polnud kusagil öeldud, mida võib levitada,
mida mitte.”
See võttis kaitsejõudude toonase olukorra saladuste
kaitsmise seisukohalt üsna hästi kokku. Tõepoolest,
kusagil polnud öeldud, mida tohib, mida mitte. Kaitseministeeriumist
välja läinud info sisaldas muuhulgas strateegiliste
uuringute osakonna eelarve jaotamise kava 1994. aasta kohta. Samuti
infot osakonna seotusest mõnede huvitavate projektidega.
Samuti kunagise keskkonnaministri Vootele Hanseni ja endise kaitseministri
Enn Tupi kirjavahetust 1994. ja 1995. aasta algusest: näiteks
kiri, milles arutati riigieelarvest kaitseministeeriumile kaardistamiseks
vajalike summade eraldamist. Intiimsema info hulka kuulus lühike
aruanne pingekollete kohta, kus võis neil aastail puhkeda
sõjategevus, samuti Vene kindrali Rogozini seostest vabamüürlusega,
tema sensitiivsetest võimetest jne. “Rogozini mõju
suurenemine Kremlis toob kaasa Vene käitumise ettearvamatuse,
sest kui kõrgem võimuešelon tugineb otsuste
tegemisel valele (sensitiivsete võimetega saadud) informatsioonile,
siis langetatakse valesid otsuseid ning tehakse riigile kahjulikke
samme,” teatas mainitud aruanne. Samuti oli kaitseministeeriumist
arvutikettal “minema kõndinud” üks Eesti
riigi kaitsekontseptsiooni töövariantidest. See sisaldas
Eesti kaitsepoliitilise seisundi ülevaadet, Eesti sõjaliste
ohtude analüüsi, ülevaadet illegaalse julgeolekualase
tegevuse kohta Eesti territooriumil, samuti hetkeolukorda kaitsestruktuurides:
relvastust, väljaõpet, majanduslikku seisundit ja
Eesti kaitsejõude puudutavaid juriidilisi dokumente. Peale
selle sisaldas kaitsekontseptsiooni töö variant kaitsejõudude
arenduskava aastateks 1995–1997 ja põhiülesandeid
kaitseväe arendamisel aastaiks 1995–1997. Diskettidel
olev info ei olnud riigisaladus. Küll aga oli see teave mõeldud
kitsalt ametkonnasiseseks kasutamiseks. Vene eriteenistused ei
maksnuks selle eest kuigi kõrget hinda, ent olnuks siiski
tänulikud, kui enda kasutusse saanuks. Selline oli siis Koltsi
kättemaks tema arvates ülekohtuse lahkuma sundimise
eest kaitsejõududest. Ehkki infot, mis ta kaasa võttis,
ta kusagil levitama ei hakanud, osundas tema käitumine, kuivõrd
lapsekingades oli delikaatse infoga ümberkäimine toona.
Kuigi kaitsejõudude peastaabi 2. osakond korraldas kaduma
läinud info suhtes juurdluse, tuli neil käega lüüa.
Tol ajal puudus kord sellise infoga ringikäimiseks. Vähemalt
andis Koltsi juhtum algajale riigile hea õppetunni.
“Augustis tuli kaitseministeeriumisse tööle Herman
Simm, algselt olin määratud tööle tema büroosse,
kuid pärast vestlust Toivo Kaeoruga ütles H. Simm mulle,
et vastavalt KJ Peastaabi 2. osakonna informatsioonile ei ole
minu isik soovitatav,” kirjutas Kolts ettekandes kaitseväe
juhatajale kolonel Johannes Kerdile veebruaris 1996. “Kuivõrd
Simm oli ministeeriumis tööl alles mõnda päeva,
teadsin ma, et 2. osakonnast see informatsioon pärit ei olnud.”
Tasub veel mainida, et Koltsile ei tulnud kasuks liigne uuendusmeelsus
naistevanglas paremate tingimuste loomisel. Vanglate ametist alguse
saanud kuulujutud temast kui veidrikust olid jõudnud otsaga
kaitseministeeriumisse. Tagantjärele tark olles saab ainult
järeldada, et üheks tollest miniskandaalikesest võitjana
välja tulijaks oli Herman Simm. Ta võitis nimelt kaitseministeeriumi
värske ametnikuna usaldust. Äsja tööle asununa
oli see kindlasti tema jaoks oluline. Vaieldamatult võimaldas
“Vene luuraja Koltsi” leidmine tal iseennast väga
õiges valguses ja “õige Eesti mehena”
näidata.
Ka ühele oma alluvale enda osakonnast viitas Simm otsesõnu,
et Koltsist tuleb edaspidi eemale hoida. Jääb üle
möönda, et sööda või vale jälje
tekitamine õnnestus. Kui oletada, et Kolts oligi Marshalli
keskuses värvatud, poleks “algajat agenti” kindlasti
hakatud varustama niivõrd skandaalsete brošüüridega
nagu uurimisgrupi Feliks raport. Rääkimata, et oleks
talle võimaldatud Vene Eesti saatkonna sõjaväeatašee
Tšižikovi kaudu isiklik eksemplar Vene sõjaväedoktriinist,
mis õigupoolest polnud tolleks ajaks enam mingi eriline
saladus. Ja nii edasi. Lisaks, kui oletada, et Kolts oli värvatud,
ei oleks ta hakanud oma käikudest saatkonda kolleegidele
rääkima ega ka Feliksi brošüüri oma endisele
ülemusele Johannes Kerdile andma. Kui eesmärk olnuks
Feliksi brošüüri kui infosõja lahingumoona
kasutamine, saanuks seda ka levitada lihtsalt anonüümkirjadega.
Milline spioon kõnniks ringi, seljas suurt silt “Ma
olen spioon”? Tegelikult oleksid võinud nii Simm kui
Kolts viia kaitseministeeriumist Vene luurajatele suisa seljakotitäite
viisi infot, ilma et neid oleks saanud kuidagi kohtu alla anda.
Ja nõnda pikki aastaid.
Riigisaladustega ümberkäimisel hakkas mingi süsteem
tekkima alles aastal 1995. Täies mahus rakendus seadus aga
alles septembrist 1995, ent kuni seda hakati tegelikkuses ellu
viima, või suudeti luua selle täitmiseks tingimused,
kulus veel palju aega.
|
|
|
