|
|
|
Lagle Parek ERSP raamatu esitlusel
01.29.2009. Foto Jüri Kotšinev. |
Lagle Parek:
Tõde on see, mis teeb vabaks
Küsis: Jaanika Kressa
"Praegu
pääseb mõjule ju ainult lollide loosungitega.
Demokraatia on kuidagi nagu umbe jooksnud,“ leiab kunagine
vabadusvõitleja, ERSP asutajaliige ja siseminister Lagle
Parek. On advendiaeg 2009 Pirita kloostris.
Kas olete alati olnud religioosne
inimene?
Ei, pigem
võiks öelda, et olen just ääretult mittereligioossest
perest. Juba minu ema ei lasknud end laulatada ja meie, lapsed,
olime kõik ristimata. Minust sai religioosne inimene koos
katoliku õdede tulekuga. 1993. aastal käis Pühima
Päästja Püha Birgitta Ordu ülemabtiss Ema
Tekla Famiglietti Eestis, tuli siia Pirita kloostrit vaatama ja
otsustas, et brigitiinid peavad tagasi tulema. Et meil on siin
Pirital nii ilusad varemed, keskaja kõige suurem kloostri
kirik siinkandis. Ma olin tol ajal siseminister ja sain neid maaostu,
ehituse jm asjaajamise juures aidata. Me saime sõpradeks.
Ja kui kloostrikompleks 2001. aastal valmis sai, kolisin siia.
Ja olen väga rahul.
Kuidas tuleb inimese
ellu niisugune pööre?
Raske öelda...
Inimesele avanevad elus ju pidevalt uued võimalused, me
muutume elu jooksul. Jumal õnne ei garanteeri, aga Ta rikastab
elu. Ainult materiaalsele orienteeritud inimene on kõige
vaesem inimene. Ilma sisemise vaimse rikkuseta jääme
nii paljust ilma. Jumal on vaimne rikkus. Kuidas sa selle leiad,
see on antud inimestele erinevalt. Oleneb, kuidas kedagi n-ö
katsutakse.
Inimese ja Looja suhe on väga isiklik teema. On väärtusi,
millest on väga raske rääkida. Kõnevõimel
on niisugune hull omadus, et see võib asju labastada.
Kuidas me tänapäeval
üldse sõnadega ümber käime, kuidas Teile
tundub?
Loen igal hommikul ajalehti,
harjumusest. Ja mis öelda... Me oleme odavad, elame väga
lihtsustatud, primitiivset, odavat elu. Meedia muidugi ei peegelda
kõikide inimeste hoiakuid ja mõtteid, aga see, mis
lehtedest vastu vaatab, ei mahu kuidagi minu hinge. Mulle see
maailm, need esiplaanile tõstetud väärtused ei
meeldi. Muidugi, meedia ei ole abstraktne asi, ta tahab müümist
– ma saan sellest väga hästi aru. Ja niikaua, kuni
kaubaks lähevad peamiselt skandaalid jm tühi-tähi,
siis seda ka pakutakse. Mulle sellepärast just Sirp meeldib,
et ta ei ole orienteeritud kergekaalulisele kõmule. Aga
Sirp on ka riigi dotatsioonil, tal pole seda muret, kuidas end
maha müüa...
Praegu paraku pääseb võimule ja mõjule
ainult lollide loosungitega. Demokraatia on kuidagi nagu umbe
jooksnud. Selles mõttes olid esimesed vabad valimised head,
et siis polnud lolle loosungeid vaja. Võis rääkida
asjast.
ERSP eesmärk
oli omariikluse taastamine. Kuidas vaatate praegu Tiit Madissoni
ja teiste katsele hakata taastama ERSP-d?
Ma ei võta seda
tõsiselt, sest igasugu hulle ideid tuleb ju pidevalt. Ja
kui ei suudeta oma üritusele isegi uut nime välja mõelda,
siis... See on nende probleem. Registreerida nad ennast ei saa,
sest ERSP ei ole likvideeritud, ja teiseks on väheusutav,
et nad saaksid erakonna moodustamiseks vajalikud 1000 liiget kokku.
Üldiselt on olukord riigis hetkel muidugi nukker, poliitiline
allakäik on silmanähtav. Kuid see seltskond, kes tahab
ERSP-d taastada, seda ei muuda. Uued jõud peavad tulema
– ja küll need tulevad ka, lihtsalt aega võtab.
ERSP eesmärk oli taastada Eesti Vabariik. Pärast seda
oleks tulnud kohe laiali minna. Meid ühendas unistus ja kui
see täitus, siis kadus n-ö ühisosa ära. Meid
ei ühendanud maailmavaatelised hoiakud, sidusus oli hoopis
teine.
ERSP-lasi võib praegu kohata väga erinevatel kohtadel.
Üks kõige huvitavamaid ja ausamaid ERSP ideaalide
kandjaid on minu meelest Leo Kunnas. Nüüd, kui meil
on oma riik olemas, peame alati mõtlema, kas meie tegu
ja mõte on riigile kasuks või kahjuks. Peab ennast
väga selgelt positsioneerima kõigepealt selles küsimuses.
Kui Kunnas polnud rahul Kaitsevägede arenguga, läks
ta erru ja hakkas kirjutama tõsiseid analüüsivaid
artikleid. Kui sulle on tähtis, kuidas meie riik areneb,
siis ei saa seda väljendada kuskilt nurga tagant togides.
Me peame oma riiki kritiseerima! Aga me peame ka alati meeles
pidama, et see riik on meile kohutavalt tähtis. Kriitika
peab olema konstruktiivne, mitte lammutav.
Mis õigupoolest
määrab meie valikuid? Üks jääb mis tahes
olukorras ausaks inimeseks, teisest saab reetur...
No eks oma nahk on kõigil
ju kõige lähemal. Aga näiteks Herman Simmi puhul,
ma arvan, mängis rolli lihtsalt suur edevus.
Ja raha vist ikka
ka?
Noh, võib-olla
ka raha... Ma ei tundnud Simmi eriti, meil oli omal ajal selline
ülemuse-alluva vahekord. Meelde on jäänud tema
suurepärane suhtlemisoskus – ta oli inimestega lõpmata
kena, lõpmata abivalmis. Ega mina üksi nii arva, seda
räägivad kõik, kes temaga kokku puutusid. Ma
mäletan – selles oli midagi... Ta oli nagu LIIGA kena,
tekitas kahtluse, kas see on ikka tõesti päris?
Kui me vabariigi taastasime, siis anti KGB kaastöötajatele
võimalus minna kaitsepolitseisse ja tunnistada oma teod
üles. Mõned kasutasid seda, aga väga paljud mitte.
Ja tegid rumalasti, nagu ka Simmi näite varal tõdeda
võib. Niisugune koorem ahistab. Kui sa oled kellegi vastu
eksinud – no ela see häbi lõpuni, mine ja tunnista
tõtt. Ainult tõde teeb vabaks.
Pigem loodetakse,
et tõde päevavalgele ei tulegi. Isikuandmete kaitse
seadus kitsendab praegu ka avalikkuse ligipääsu arhivaalidele.
Mis Te sellest arvate?
Keeruline küsimus,
ma ei leia, et oleksin õige inimene sellele siin hinnangut
andma. Aga inimesed väga sageli ülehindavad oma maiseid
pattusid ja annavad end sellega hõlpsasti hirmu küüsi.
Katoliku kirikul on hea asi piht, sa saad südametunnistuse
puhtaks, koormast vabaks. Kaitsepolitseis oli seesama võimalus.
Seda oleks pidanud kasutama.
Mis määrab valikud, on meie sisemise harituse ja ideaalide
küsimus. Baas kõigele luuakse kodus, ma usun, et see
on sihuke maast-madalast asi. Kas olete tähele pannud, et
hea kasvatuse saanud inimesed ei kaota seda kunagi. Lapsepõlves
kasvatatakse meile teatud kombed sisse ja need mõjutavad
meid ka sisemiselt. Näiteks hästikasvatatud mehed tõusevad
püsti, kui seltskonda tuleb naisterahvas. See meeldib mulle.
Kui võrdõiguslikkuse
taotlused vilja kannavad, siis ei tõuse varsti keegi enam
püsti...
Jahaa, no see on üks
väga naljakas asi praegu, ja väga tähtis. Mulle
tuleb meelde, kui meil esimene valitsus kokku tuli ja kui siis
Mart Laarile öeldi, et oi, te olete nii euroopaliku valitsuse
kokku pannud – kohe kolm naisterahvast valitsuses! Mart,
nagu ta on, vaatas ümmarguste silmadega ja ütles: „Tõsiselt
või? Ma’i pand tähelegi!“ Mulle see hirmsasti
meeldis. Ma tahaksin näha, et kui ameteid jagatakse, siis
me ei mõtle, kas see on naine või mees, vaid mõtleme
inimese võimekuse peale. Teine alus peaks olema asjadel.
Tänapäeval on laialt käibel veel üks väljend,
mida meie ajal ei tuntud: „See on sinu probleem!“ See
ütlemine on jõhker – kuigi sisuliselt on sel
sageli tõetera sees – ja jõhkrust ei õigusta
mitte miski. Me oleme inimesed, kodanikud, ühiskonna liikmed.
Me oleme seotud, meeldib see meile või ei. „Ära
küsi, kellele lüüakse hingekella – seda lüüakse
sinule,“ kirjutas Hemingway.
Need on nn heaoluühiskonna omapärased jooned, mis meil
juurduvad. Omamoodi tore on meenutada, kuidas meid Rootsis kunagi
vapustas see lahkus – see, et kõik on su vastu nii
hirmus kenad. Nüüd juba teame, et kogu see kenadus on
pealiskaudne, sest ega keegi seal sinu peale eriti ei panusta.
Nii et heaoluriik
ei teegi inimest paremaks?
Heaoluühiskonnas
on hea elada. Aga kuidas paremaks inimeseks saada, selle küsimuse
peab igaüks enda jaoks ise lahendama. Haridusel on siin oluline
roll. Mulle isiklikult tundub, et hariduse juurde peaks kuuluma
ka religiooniõpetus. Ilma elementaarsete teadmisteta selles
vallas käid ju maailmas ringi nagu kinniste silmadega. Suur
osa maailmakirjandusest, kunstist, kultuurist jääb täiesti
arusaamatuks. Aga muidugi, kui me ei taha, et maailm oleks meile
mitmekesisem, rikkam, siis võitleme selle vastu.
Sõda religiooniga on väikeste inimeste probleem. Kel
pole jaksu ega tahtmist muuga võidelda, see võitleb
religiooniga. Sest religioon ei löö vastu.
Missugused suhted
eestlasel üldse vaimsusega on?
Eestlane on kirikukauge,
minu meelest sellist praktilist maa-usku. Mitte taarausuline,
vaid just oma põllulapi, maja, oma asjade ja ‘iseenese
tarkuse’ usku. Aga otsiva loomuga inimene otsib. Ja mingil
hetkel tingimata ka leiab. Midagi peab olema püha, see annab
sisemiselt väga palju. Missugune see usk on, on täiesti
oma valik.
Tänases päevas on palju vihavimma, vingumist, tänitamist
– sellest on saanud nagu omamoodi maailmavaade. See on kurb.
Mina pole küll kordagi näinud, et viha kellegi elu kergemaks
teeks.
|
Vangistusest vabanenud dissidendid
Arvo Pesti, Lagle Parek ja Heiki Ahonen 1987. a veebruaris
taas koos Tallinnas. Foto Tarmo Leek |
Oleme endast seejuures
ometi üsna heal arvamisel?
Eestlane peab ennast
väga töökaks – seda mõtet on nii palju
korratud, et me oleme harjunud sellesse uskuma. Aga kui vabariigi
taastasime, siis hakkasid minul need illusioonid tasapisi purunema.
Ühtäkki tuli välja, et pole me nii töökad
midagi, tahaks hoopis kergesti kõik kätte saada. Sellel
oli muidugi tore põhjendus – 50 aastat okupatsiooni.
Väga mugav on kõike okupatsiooniga põhjendada,
õigustada oma nõrkusi, saamatust jne. Minule need
mõtted ei meeldi.
Hämmastav, kuidas ajalugu ennast kordab. Terve nõukaaja
läksid ju kõik komparteisse peamiselt sellepärast,
et midagi saada – töökohta, korterit jms. Ja nüüd
on täpselt sama, meil jagatakse kohti erakondliku kuuluvuse
järgi! Erakonnas olemine on praegu boonus, aga see peaks
olema panustamine! Vaat see mind häirib. Olen rääkinud
mitme inimesega, kes minu endistest kaaslastest on nüüd
astunud mõnda erakonda. Nad vaatavad ümmarguste silmadega
vastu ja ütlevad, et aga muidu nad ei oleks ju saanud seda
või teist tööd teha. Töökohti peaks
jagatama inimese võimete ja oskuste, mitte erakondliku
kuuluvuse järgi. Ja pisikese Eesti mudeli peal on see liigagi
mõtlemapanev...
MTÜ tegevuse kaudu olen õnneks puutunud kokku paljude
entusiastlike noortega, kes teevad mulle rõõmu.
Neil puuduvad nõukaajast pärit ja kaasa tulnud nipid,
nad on palju-palju puhtamad. Ma olen seda nautinud, sest see annab
lootust. Iga kord kui taban, kui palju paremini nad mõtlevad,
rõõmustan. Nende ja meie riigi tuleviku üle.
Noor inimene pole
veel nii ärahirmutatud nagu vanem põlvkond...
Mulle tuleb meelde,
kui meie perekond küüditati 1949. aastal. KGB majja,
palju rahvast, pikk saba, kõiki kuulati üle. Vanaema
oli 75-aastane ja istus tooli peal, mina seisin tema kõrval.
Ma olin siis 7-aastane. Inimesed nutsid, oli paanika... Ja siis
pani vanaema mulle käe õla peale ja ütles: „MEIE
siin ei nuta!“ See oli väga kindlalt öeldud –
kindel hoiak, et neile tõbrastele meie oma tundeid ei näita.
Ja ma ei nutnudki, vastupidi, mulle hakkas asi juba huvi pakkuma...
Mul oli väga tark ja väga kindlate eluhoiakutega vanaema.
Ma olen tihti mõelnud sellele, et küll neil, kes repressioonide
alla ei sattunud, võis olla siin raske elada. Sest mis
oli küüditamise põhiline eesmärk? Hirmu
tekitamine! Kui olid juba seal masinas sees, siis see võttis
hirmu ära. Siberis polnud aega hirmu tunda, seal tuli ellu
jääda.
Nõukaaeg töötas ju hirmutaktikal. Mis oli näiteks
pastor Harald Meri mõrva eesmärk? See, kui kohutavalt
koledasti ta 1990. aasta aprillis tapeti, pidi meile ütlema
ju seda, et no olge-olge, aga küll me näitame teile
veel koha kätte. See oli katse hirmu taastada. Meri tapeti
ju üsna varsti pärast Kautla mälestusmärgi
esimest taasavamist, nii et see sõnum meile oli üsna
ühene. Kautla monumenti rüüstati mehiselt, aga
kui see siis 1990. aasta augustis uuesti üles sai, oli õnnistamisel
kohal juba viis preestrit! See näitas selgelt: punavõim
ei võitnud!
Poliitika on Teile
endist viisi südamelähedane?
Poliitika huvitab muidugi,
see on ju elu! Televiisorist vaatan AK-d ja puhtpoliitilisi saateid
– Vabariigi kodanikke, Foorumit jne. Arengute jälgimine
pakub huvi ja on oluline.
Venemaa oli, on ja jääb. Oht jääb. Vene inimese
hinges on impeeriumiunistus nii kergesti üles köetav.
Ma ei tea, kas tulebki aeg, mil see enam võimalik pole...
Kui sa elad väga närakalt, siis sa vajad ju midagi,
mis oleks natuke suurem. Ja impeerium – see juba on midagi!
Inimene vajab oma ellu ka abstraktset suurust. Midagi abstraktsemat
kui söök ja hilbud.
Jõulud on
käes. Püha aeg.
Alles Petlemmas olles
jõudis jõulude tähendus täielikult minuni.
Aga neid pühi on alati peetud, jõulud on minu perekonnas
olnud üks tähtsatest asjadest, millest kinni hoida.
Meil oli erinevaid võimalusi jõule vastu võtta.
Siberis polnud näiteks kuuske kuskilt võtta, oli mänd
– vanaema oli seoses sellega väga rahulolematu...
Olen olnud jõulude ajal paavsti missal Roomas, Peetri katedraalis,
kaks korda on olnud õnn viibida Petlemmas. Petlemm on väike
linn Palestiinas ja seal on jõulud väga erilised.
Kunagi, kui suhted sealkandis veel nii teravad polnud, põlesid
tänavail lõkked, istuti nende ääres, Läänemaailmas
seostuvad jõulud pigem pühade-eelse tingel-tangeliga,
kogu see kinkidevärk jne, mis algab väga vara –
tarbimishullus ja asjadebuum. Mulle see ei istu.
Aga ikkagi on jõulud helge aeg – ollakse kodus, pere
on koos. Ja varsti hakkab jälle valgemaks minema. Jälle
on rohkem lootust!
CV
Lagle Parek
s. 17. 04. 1941 Pärnus
Erakondlik kuuluvus
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP)
1988 - asutajaliige
1988–1992 - esimees
1992–2006 Isamaaliit
2006 Erakond Isamaa ja Res Publica Liit - …
Haridus
1948–1949 Pärnus I algkool
1949–1954 Novosibirski oblasti kool (küüditatuna
koos õe ja vanaemaga)
1960 Tallinna Ehitustehnikum
Töökohad
1997 MTÜ Caritas Eesti
- asutajaliige
- juhatuse liige
1992–1993 Eesti Vabariigi siseminister
Ühiskondlik tegevus
• Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit,
nõukogu (enam ei ole esimees)
• Püha Miikaeli Kolleegium, konsiiliumi liige
• Okupatsioonide Muuseum, juhatuse liige
• Hirvepargi miitingu korraldaja (1987)Eesti Komitee liige
• Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel
aktiivne vastupanuliikumises osaleja.
• Poliitvangina Mordvas vangis 1983–1987
|
|
|
