Kultuur ja Elu 4/2009


Kultuur ja Elu 3/2009

 

 

 

 


Ajaloo vähetuntud lehekülgi

40 aastat Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise asutamisest

tekst: Kalju Mätik

Tuntud tõde – võimul on omadus korrumpeeruda ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt – kehtis ka Nõukogude impeeriumi kohta. Kui 1917. aastal oli veel palju ideelisi kommuniste, kes arvasid, et rahvas tuleb ikka kaikaga paradiisi ajada, sest rahvas on rumal ega saa aru, mis talle hea on, siis 1960-ndatel aastatel võis olla kindel, et valitsev ladvik koosneb peaasjalikult südametunnistuseta aferistidest, kes olid valmis teenima ükskõik keda.

1960-ndateks aastateks oli relvavõitlus juba lõppenud. Viimane katse oli 1956. aastal Ungaris. Oli selge, et üksnes relvajõul kommunistlikku diktatuuri kukutada on vähetõenäoline. Muidugi mingi fantastiline variant oli, mis oli kellelgi isegi kirja pandud. Näiteks Kremli vallutamine mingi rituaalse kogunemise ajal, näiteks parteikongressi ajal, kas või õhudessandiga. Aga ka sellele olid valitsejad mõelnud. Õhudessant lihtsalt osteti ära. Langevarjur-meistersportlane võis sõjaväes saada 200 rubla iga langevarjuhüppe eest, isegi sellise lihtsa hüppe eest, mida koolitüdrukud tegid oma lõbuks. Nii Ungari 1956-nda aasta kui ka Tšehhoslovakkia sündmused näitasid, et kommunismi oluline reformimine on utoopia. Kommunistid tulid võimule ja püsisid võimul nii vale kui vägivalla abil, kusjuures, mida kaugemale edasi, seda tähtsamaks muutus vale osatähtsus. Ja oli selge, et tarvis on eeskätt võidelda valede vastu ja samuti ka kommunistide poolt levitatavate müütide vastu.

Postkommunistlik poliitmütoloogia

Praegu käibeloleva postkommunistliku poliitmütoloogia kohaselt saime me vabaks tänu “laulvale revolutsioonile”. Tahtmatult tekib küsimus, miks me siis juba aastal 1869 vabaks ei saanud, kui toimus esimene laulupidu Eestis? Kindlasti andis meie öölaulupidu olulise panuse iseseisvuse saavutamiseks, aidates paljudel inimestel üle saada Stalini ajast jäänud hirmunarkoosist, kuid ainult sellest oleks väheks jäänud. Me saavutasime iseseisvuse kõigi aktsioonide koosmõju tulemusel. Kui suur oli mingi üksiku aktsiooni, mingi rühmituse või üksikisiku tegevuse osatähtsus, seda on raske hinnata. Ja need inimesed, kes aktiivselt tegutsesid iseseisvuse saavutamise nimel, ei pidanud mingit normipäevade arvestust.
Võitlus kommunistliku türannia vastu kestis erinevates vormides kogu Nõukogude okupatsiooniaja. Paljusid selle võitluse külgi on valgustatud küllaltki erinevas mahus, mõni asi on aga seniajani jäänud varju.
Üheks selliseks on Breþnevi ajal tegutsenud põrandaalune rühmitus nimega Nõukogude Liidu Demokraatlik Liikumine.

NLDL-i asutamine


Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise asutajaid: Artem Juskevitš (1931–1982)

Kui teadaolevad varem tegutsenud vastupanugrupid koosnesid tavaliselt eestlastest, siis selle asutasid mitte-eestlased. Kolmega neist puutus allakirjutanu isiklikult kokku, ülejäänute kohta võib lugeda Sergei Soldatovi raamatust “Eesti saatuse keerdsõlmes”. Kahjuks pole nendest kolmest praegu enam kedagi elavate kirjas. Need olid Sergei Soldatov (1933–2003), Artem Juskevitð (1931–1982) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.
Oma lapsepõlves ja nooruseas 1941–1949 elas Soldatov Virumaal üle NKVD kuritegusid. Nende sündmuste mõjul jõudis ta varakult järeldusele, et nõukogude diktatuur on oma olemuselt rahvuste ja inimkonna vaenlane ning kuulub kõrvaldamisele. Juskevitð tuli Eestisse pärast keskkooli lõpetamist. Ta oli pärit Lääne-Ukrainast Volõnia oblastist, mis varem oli Poola koosseisus. Nendes piirkondades oli metsavendlus Teise maailmasõja ajal palju massilisem ja organiseeritum kui meil. Ukraina Ülestõusuarmee võitles nii Saksa kui ka Nõukogude okupantide vastu. Tjutrjumov oli lõpetanud vene gümnaasiumi, aga sõja ajal Punaarmeesse mobiliseerituna õppis Eesti korpuses ära eesti keele. Nad kõik kolm tundsid Eesti ajalugu ja kultuuri paremini kui keskmine eestlane. Kui ma ükskord Juskevitði juures kuulsin raadiost Lesja Ukrainka nime ja küsisin, et kes see on, siis Juskevits seletas mulle, et Lesja Ukrainka on Ukrainale sama, mis Lydia Koidula Eestile.
Õppides Leningradi Polütehnilises Instituudis, hakkas S. Soldatov ajendatuna isikukultuse paljastamisest NLKP 20. kongressil ja Ungari ülestõusust 1956. aasta sügisel oma kolleege agiteerima, et saadaksime NLKP Keskkomiteesse ühiskonna reformimise kava. Esialgu lõi paar tosinat üliõpilast küll õhinal kaasa, kuid peagi hakkas kodanikujulgus kõikidel kaduma. Teda jäi toetama vaid üks. Kiri läkski adressaadile kahe allkirjaga. Paari kuu pärast kutsuti mõlemad asjaosalised LPI parteikomiteesse, kus neile püüti selgeks teha, et nende arusaamad on ekslikud ja poliitiline arengutase ebaküps. Välja neid instituudist siiski ei visatud, oli ju “sulaaeg”.
Pärast instituudi lõpetamist töötas Soldatov mõnda aega TPI-s. Hruðtðovi-aegse “sula” tingimustes inimesi mõne üksiku sõna või mõtteavalduse eest istuma ei pandud ja selle tõttu ütlesid paljud inimesed välja, mis nad mõnest asjast arvavad. See andis võimudele soodsa võimaluse igasugused teisitimõtlejad arvele võtta. Ja nagu öeldi: kedagi ei unustatud. Soldatov kirjutas raamatus “Eesti saatuse keerdsõlmes”: “Vaatamata ajutistele kordaminekutele hakkasid minu pea kohale kogunema äikesepilved. Mu kontaktid Moskva inimõiguslastega, kriitilised väljendused kehtiva korra ja võimu kohta, ütlused ühiskondliku demokraatia ja rahvusliku iseseisvuse kasuks ei jäänud võimudele saladuseks... Sellele järgnes omavoli, mil “massilise” koondamise tagajärjel vallandati umbes 10 tuhandelisest TPI personalist üksainus isik – nende ridade kirjutaja. Samas polnud mul kunagi ei tööalaseid märkusi ega noomitusi.... Peale võimuhaaramist Breþnevi rühmituse poolt 1964. aastal algas Nõukogude Liidus “restauratsiooni” ajajärk, mil konservatiiv-tagurlik poliitika ühendus tugevate neostalinistlike elementidega. Uus juhtkond arvas, et N. Hruðtðov on oma reformidega liiga kaugele läinud ja püüdis asjade käiku muuta endale sobivamas suunas.”
1968. aastal sai Soldatov Moskva inimõiguslastelt A. Sahharovi töö “Mõtisklusi...”, mis teda aga absoluutselt ei rahuldanud. Ta kirjutas otsekohe Sahharovile vastulause “Loota või tegutseda?” Teksti enne Moskvasse saatmist läbi lugenud Eesti teisitimõtlejatel polnud ühtegi märkust ega täiendust. Kuna Moskva, Leningradi ja Kiievi dissidentidelt mingeid positiivseid algatusi ei järgnenud, siis tuli autoril endal asi käsile võtta. Asuti koostama dokumenti nimetusega Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise Programm. Mõttekaaslased abistasid nendes küsimustes, milles nad olid paremini kursis. 1969. aasta sügisel sai tekst valmis. Moskvas väljaantav inimõiguslaste illegaalne väljaanne “Jooksvate sündmuste kroonika” andis dokumendile positiivse hinnangu. Hiljem edastas Vabadusraadio NLDL Programmi 18 rahvuskeeles.
Paldiskis asuva allveelaevnike õppekeskuse ohvitserid lõid NLDL-i eeskujul oma organisatsiooni – Poliitiliste Vabaduste Eest Võitlejate Liidu. KGB-l aga õnnestus see organisatsioon varsti avastada ja likvideerida. Kaks ohvitseri, Gavrilov ja Kossõrev, saadeti GULAG-i, allohvitser Paramonov, kes mingeid tunnistusi ei andnud, saadeti vaimuhaiglasse ja “raviti” seal invaliidiks. Ülejäänud asjaosalised pääsesid kergemate karistustega.

Kuritegelikud kaksikvennad natsism ja kommunism


NLDL-i asutajad: Sergei Soldatov (1933–2003) ja Oleg-Heldur Tjutrjumov.

Rahulolematuid oli tol ajal palju, aga enamikul juhtudest oli tegemist nn “kohvitassi-opositsiooniga”. Oldi valmis sõprade ringis kohvitassi ja napsiklaasi taga parteid ja valitsust kiruma, kuid sellega ka piirduti. Ja taoline pseudoopositsioon oli võimudele isegi mingil määral kasulik, sest võimaldas nagu kaitseventiil ülearuse pahameele välja lasta. NLDL-i aktivistide soov luua laiem põrandaaluste rühmituste võrk ei õnnestunud. Küll aga õnnestus luua üks grupp Moskvas ja teine Leningradis. Moskvas konstrueeris Aleksandr Bolonkin paljundusmasina ja hakkas välja andma ajakirja “Svobodnaja Mõsl”. Moskvalased ja leningradlased kukkusid kinni 1972. aastal, aga oma mõttekaaslasi Eestis nad välja ei andnud.
NLDL-i aktivistid oli seisukohal, et igasugune agitatsioon peab olema suunatud esmajoones Venemaale, sest Baltikumi põliselanikud, kes teada tahavad, kuidas meil elati enne nõukogude okupatsiooni, seda ka teavad, Venemaal on aga tõeline informatsiooninälg. Kommunistlikul ideoloogial oli ju üks küllaltki oluline erinevus oma kaksikvennast natsismist – natsism oli avalikult kuritegelik, mingit vabadust ega demokraatiat ei eksisteerinud ei paberi peal ega tegelikus elus. Kommunism seevastu aga oli äärmiselt valelik ja silmakirjalik. Tegelikkus oli enam-vähem samasugune kui natsismi tingimustes, paberi peal aga olid kõik vabadused ja õigused kindlustatud. Ja kui suurt ohtu kujutas iga vaba mõtteavaldus oma aja ära elanud diktatuurile, seda näitab kas või seegi, et nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda olid ohtlikumad kuriteod kui tapmine või röövimine. Tapmine ja röövimine olid kriminaalkoodeksis peatükis “Ohtlikud kuriteod”, nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda aga peatükis “Eriti ohtlikud riiklikud kuriteod”. Samasse peatükki kuulusid ka veel näiteks sabotaaþ ja diversioon.
Nii nagu see oma peaga mõtlevate inimeste juures vahel ikka juhtub, ei olnud Soldatov ja Juskevitð kaugeltki kõigis küsimustes samadel seisukohtadel. Mõlemad olid seisukohal, et kommunistlik diktatuur on kuritegelik ja tuleb massilise rahumeelse tegevusega kehtestada demokraatlik kord. Samal ajal Juskevitð oli seisukohal, et peamine on demokraatia kättevõitmine, küll siis saab ka muud probleemid lahendatud. Soldatov seevastu oli seisukohal, et rahva olulise osa moraal on diktatuuri laostava mõju tagajärjel niipalju langenud, et selle tagajärjel võib kommunistliku diktatuuri likvideerimise järel võimule tulla mingi teine, mis pole eelmisest millegi poolest parem. Selle kohta kirjutas ta: “Inimesesööjate juures viib ka demokraatia inimesesöömisele.” Et seda vältida, tuleb peatähelepanu pöörata ühiskonna moraalitaseme tõstmisele. Nii kurb kui see ka pole, tuleb tunnistada, et Soldatovil oli suures osas õigus. Sildid on ju meil vahetatud, aga sisu on põhiliselt samaks jäänud. Trammijäneseid ja roolijoodikuid karistatakse, aga sadu inimesi surma saatnud NKVD kaastööline I. Jakobson jäi täiesti karistamata. Riiklikud massiteabevahendid avaldavad agaralt ekskommunistidest valvehalisejate nutulaule selle kohta, kuidas me ikka peame Venemaaga hästi läbi saama, igasugused erinevad mõtteavaldused aga avaldamist ei leia. Nii nagu tuntud “surnupeksja” Hruðtðov, kes kompartei XX kongressil vapralt Stalinit materdas, viimase eluajal aga truult teenis, nii on ka meil juttu stalinistlikust totalitarismist. NLDL oli seisukohal, et diktatuuride kuriteod saavad võimalikuks eeskätt tänu kaasajooksikutele. Soldatov kirjutas artiklis “Poliitiline terror Nõukogude Liidus” (“Lutð Svobodõ”, numbrit ei mäleta): “Kui üks kirvega vehkiv vaimuhaige turuplatsil mitukümmend inimest ära tapab, siis ei tule mitte teda süüdistada, vaid neid, kes kõike seda pealt nägid ja ei võtnud mitte midagi ette, et teda takistada.” Isamaalasi nimetatakse marurahvuslasteks või faðistideks. Vastupidiselt ekskommunistidest valvehalisejate väidetele pole isamaalased mingid marurahvuslased, vaid on alati pooldanud rahvastevahelist koostööd.

Müütide kütkes

Müüdi ksenofoobiast ja natsimeelsusest Eestis on välja mõelnud endised okupatsioonivõimu kaasajooksikud, et rahva tähelepanu tegeliku elu probleemidelt kõrvale juhtida. GULAG-is oli mees nimega Sergei Taratuhhin, kes praegu on vaimulik ja tegeleb Hodorkovskiga. Ta rääkis, et oli andnud nõusoleku laagri administratsiooniga koostööks, et nende agentuuri välja selgitada. Tal õnnestus välja selgitada, et mõlemad laagris töötavad arstid on ühtlasi KGB kaastöölised. See muidugi kellelegi üllatuseks ei olnud. Samuti rääkis ta, et talle tehti ülesandeks rahvastevahelist vaenu õhutada. Selles osas võimud seal küll erilist edu ei saavutanud. Poliitvangid olid väga üksmeelsed. Eesti Demokraatliku Liikumise Programmis (see rühmitus loodi koostöös NLDL-i aktivistidega) oli öeldud: “Iga mitteeestlane, kes võitleb vabaduse ja demokraatia eest, on meie liitlane. Iga eestlane, kes teeb reþiimiga koostööd, on meie vaenlane”. Koostöö all loomulikult ei mõeldud mitte tööd tavalises mõttes, vaid koostööd repressiivorganitega.
Lõpuks võiks püüda vastata küsimusele, kes siis ikkagi lammutas NSV Liidu või vähemalt viis asja niikaugele, et sildid said vahetatud. Arvata võib, et see toimus mitmete, sageli täiesti vastandlike jõudude tegevuse tulemusena. NLDL-i aktivistid ja nende mõttekaaslased tahtsid demokraatiat ja vabadust, nomenklatuuri esindajad tahtsid saada kapitalistideks või vähemalt Kremlist sõltumatuks. Läänes võis ju igaüks, kes oli riigipiruka juurde saanud, meie mõistes rikkaks saada ja hästi elada ka siis, kui ta enam võimu juures ei olnud, NSV Liidus aga olid ka nomenklatuuri esindajad tegelikult vasallid, kes said privileege kasutada seni ja ainult seni, kuni nad olid võimu juures. Kui nad võimu juurest konkurentide poolt eemale tõugati, siis jäid nad ilma privileegidest ja sageli ka peast. Kindlasti oli nomenklatuuri seas nii kommunistliku diktatuuri säilitamise kui ka lammutamise (või vähemalt sildivahetamise) pooldajaid. Milline oli jõudude vahekord, selle kohta võime teha ainult oletusi, kuid võib olla kindel, et päris paljud jõudsid ka ladvikus arusaamisele, et nii igavesti minna ei saa. Ühe Leningradis tegutsenud põrandaaluse organisatsiooni juht Igor Ogurtsov viidi varsti pärast arreteerimist ühe kõrgema julgeolekubossi juurde, kes talle sõna otseses mõttes näkku naeris: “Mis, teie tahate meie üle kohtu mõistma hakata? Meid tallatakse esimesel päeval jalge alla, kui midagi juhtub.” Nii et arvatavasti andsid ka opositsionäärid oma panuse selleks, et lõpuks kaldus kaalukauss muudatuste kasuks.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv