Kultuur ja Elu 4/2009

Kultuur ja Elu 3/2009

20. Eesti SS-diviis. Foto: http://eestileegion.com

Kes minevikku ei mäleta...

tekst: Herbert Lindmäe,
õigusteaduse doktor, prof emer

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! Need Juhan Liivi sõnad hoiatavad: kui rahvas unustab oma mineviku, ei ole tal ka tulevikku. Seega tuleb näha minevikus tuleviku panti. Samas võib tõdeda, et viimastel aastatel püütakse meie lähiminevikust jätta unustuse hõlma Eesti meeste võitlus punase katku vastu või seda kohati oma või kellegi teise maitse kohaselt moonutada.

On võõrastav, et veel nüüdki ei taheta mõnigi kord mäletada ega mõista Eesti saatuse-aastaid ja Teises maailmasõjas Vene vastu peetud Eesti meeste võitluse olemust, ei taheta tunnistada tõsiasja, et need mehed võitlesid ja surid vaba Eesti eest. Nii kirjutas 29. septembril 2007 Postimees oma juhtkirjas (Vene ajaloopropaganda: Eesti ei tohi võtta vastutust natside või kommunistide kuritegude eest. – Postimees, 29. september 2007): Kuid Jakobsoni raport (President Lennart Meri poolt 1998. aastal asutatud ja Max Jakobsoni juhitud Rahvusvahelise Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Komisjoni dokument) ei jäta kahtlust: tegu oli küll ausameelsete eesti meestega, kes aga meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses. Nad väärivad mälestust Saksa okupatsiooni ohvritena, mitte Eesti sõduritena. Asudes Eesti Leegioni ja teisi Saksa relvaüksusi automaatselt samastama Eesti vabadusvõitlusega, üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad. Ning Eesti ajalugu muutubki kergeks saagiks vaenulikule propagandale. Eesti ei tohi endale võtta vastutust Saksa natside või Nõukogude kommunistide kuritegude eest. Me olime II maailmasõjas neutraalne riik, kelle iseseisvuse tallasid häbitult jalge alla kaks suurriiki. Postimees kinnitab: ausameelsed eesti mehed meelitati valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses.
Millega siis neid ausameelseid eesti mehi meelitati sakslastele kahurilihaks, milliseid valelikke lootusi neis õhutati ja keda selles patus süüdistada. Kas ehk sakslasi? Kuid sakslased ei lubanud kuni siit jalgalaskmiseni eestlastele oma riiki! Juba vastus prof Jüri Uluotsa jt rahvuslaste poolt koostatud memorandumile Eesti iseseisvuse kohta 1941. aasta augustikuus oli selge ja ühemõtteline: Saksamaa ei luba okupeeritud idaaladel mingit valitsuse tekkimist ega rahvuslike sõjavägede loomist. (H. Lindmäe. Suvesõda Tartumaal 1941. – Trt, 1999, lk 263–266) Kinnitati vaid, et Eesti saatus määratakse pärast võiduka sõja lõppu. Kuid sõja võidukasse lõppu pärast Stalingradi lahingut, eriti aga pärast liitlasvägede invasiooni 1944. aasta suvel, Eestis ei usutud.
Ja milliseid valelikke lootusi õhutasid või lubadusi andsid Saksa sõjaväevõimud Idarinde kokkuvarisemisel Soomest 19. augustil 1944 koju tulnud 1752-le soomepoisile (2. septembril tuli veel 49 Soome mereväes teeninud vabatahtlikku), kes arvati nüüd Saksa väkke (ärgem unustagem, et ka Soome rahvas võitles Teises maailmasõjas koos sakslastega), et meelitada kahurilihaks neid, kes tulid Eestisse tagasi selleks, et pidada siin nn lootusetut võitlust (Eesti ajalugu VI: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni / Peatoimet S. Vahtre. – Trt, 2005, lk 222; E. Sarv, P. Varju. Ülevaade okupatsioonidest. – Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi / 1940–1991 / ORURK. – Trt, 2005, lk 20). Ja mida lubati admiral Johan Pitkale, kes tuli 22. aprillil 1944 Soomest Tallinna ja organiseeris siin omanimelise löögiüksuse (Admiral Joh. Pitka kodumaal. – Eesti Sõna, 23. aprill 1944).
Kui sakslased ei andnud eestlastele iseseisva riigi taastamiseks mingeid lootusi (ja mille eest olid eesti mehed siin veel valmis sõdima kui mitte oma riigi eest), siis kes oli see valelike lootuste õhutaja ja kahurilihaks meelitaja? Kas selleks oli Eesti Vabariigi viimane peaminister ja Saksa okupatsiooni tingimustes presidendivõimu kandja prof Jüri Uluots, kes õiguspärastas Eesti meeste mobiliseerimise Saksa sõjaväkke ja pidas Eesti sõdurite võitlust Ida vastu Vabadussõja jätkuks. Eks siis meenutagem tema sõnu: ...Meie peame katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vähemalt kuni vaherahuni. Ainult see võib meid hoida hävimise eest. Meie sõdime vaid enesekaitseks... Meie peame selles võitluses arvestama realiteetidega ja meil on õigus vastu võtta abi sealt, kus meilt seda on võimalik saada. Praegu võime abi saada vaid sakslastelt ja meie sõdime koos sakslastega. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Kuid meie siht on meie rahva ja riigi kaitse õigustamata kallaletungi vastu... Võitlusega ida vastu tõendame, et meie ei ole N. Liidu osa... Meie Vabadussõda jätkub praegu erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine... Kui praegu meie maa ida poolt vallutatakse, siis eesti rahvas osalt hävib ja osalt paiskub maailma kaudu laiali... Võitluses ida vastu meie, eestlased, oleme praegu hädakaitse seisundis... Nagu Eesti põllumehel on igal aastal tulnud ikka ja jälle võidelda umbrohuga oma põllul, on eesti rahval ikka ja jälle tulnud võidelda rünnakute vastu idast.
Ja edasi: Millisel viisil me oma rahva elu tulevikus ka ei kujutaks ja millist head ja ilusat Eestit me ka omas mõttes ja südames ei kannaks kui oma kallimat vara, on kõige selle tulevase elava Eesti eeltingimuseks ikka see, et kommunistlik nõukogude võim meie maale ei pääseks kuni rahu saabumiseni ja selle rahu kindlustamiseni. („Praegune olukord on eesti rahvale äärmiselt tõsine“ – ütleb prof. J. Uluots. – Eesti Sõna, 8. veebruar 1944; H. Lindmäe. Professor Jüri Uluotsa poliitiline tegevus Saksa okupatsiooni ajal ja selle riigiõiguslik tähendus. – Juridica / Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna ajakiri. 2/2006, lk 113 jj)

Mida pakkus siin prof J. Uluots eesti meestele meelituseks ja milliseid valelike lootusi ta õhutas?

Admiral Johan Pitka ütles otsesõnu: Mingit kolmandat võimalust meil ei ole kui võidelda idavaenlase vastu („Mingit kolmandat võimalus meil ei ole“ – ütleb admiral Joh. Pitka. – Eesti Sõna, 7. mai 1944). Kõik peab jääma tagaplaanile, kui saatus nõuab kodumaa ja rahva kaitseks kaasalöömist („Ma jaksan veel relva kanda“. – Eesti Sõna, 25. aprill 1944).
Prof Jüri Uluotsa poolt 18. septembril ametisse nimetatud valitsuse peaministri asetäitja ja siseminister, Vabadussõjas Kalevlaste Maleva pataljoniülema abi, reservkapten Otto Tief VR II/3 kinnitas: Meeste relvade juurde kutsumine toimub rahva tahte kohaselt, ...kogu rahva kõhklemata ja otsustav panus praegusel hetkel nagu 25 aastat tagasigi, päästab meie rahva hukkumisest! (Vabadussõja mehed ütlevad oma sõna. – Eesti Sõna, 11. veebr 1944)
Ei mingeid meelitusi ega lubadusi, vaid üksnes alasti tõde olukorra kohta: punased peninukid on taas meie piiril! Kuna Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas kinnitatakse, et tänase Eesti puhul on järjepidevalt tegu riigiga, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, siis eesti meeste kutsumine relvile oli Saksa okupatsiooni lõpupäevadel Eesti Vabariigi vastloodud seadusliku valitsuse otsus.
Eesti Evangeelse Luteriusu kiriku piiskop, endine Tartu Ülikooli rektor prof Johan Kõpp pöördus neil päevil oma läkitusega kõigi kirikuõpetajate poole üleskutsega palvetada nende eest, kes panevad kaalule ja ohverdavad oma elu rahva eluõigust kaitstes. (Kiriku osa rahva eluvõitluses: Piiskopi läkitus kogudustele. – Järva Teataja, 15. veebruar 1944) Ei meelitatud siin Eesti mehi isegi taevariigiga! Tuleb tunnistada: ei prof Jüri Uluots, admiral Johan Pitka ega ametisse nimetatud uus Eesti Vabariigi seaduslik valitsus eesotsas Otto Tiefiga, samuti prof Juhan Kõpp ega keegi teine Eesti poliitik meelitanud Eesti mehi valelikke lootusi õhutades kahurilihaks juba ette kaotusele määratud võitluses.

Atlandi harta

Kui rääkida valelike lootuste õhutamisest, siis tuleks siin küll meenutada Atlandi Deklaratsiooni (Atlandi harta nime all tuntuks saanud dokumenti), mille USA president Franklin Delano Roosevelt ja Suurbritannia peaminister Winston Leonard Spencer Churchill allkirjastasid 14. augustil 1941 sõjalaeva pardal Atlandi ookeanil Newfoundlandi lähedal (Eesti ajalugu VI, lk 238). Selles deklaratsioonis on esitatud mõlema riigi ühise tulevikupoliitika põhiprintsiibid, sealhulgas põhimõte, et kõik Teises maailmasõjas vägivaldselt iseseisvuse kaotanud riigid peavad selle tagasi saama. Seeläbi tunnistati, et kõikidele rahvastele tagatakse nende suveräänsus, kellelt see on jõuga ära võetud. Seeläbi tõotati ka Eesti rahvale – teie iseseisvus taastatakse. Suure kolmiku kohtumisel Teherani konverentsil (Teheranis 28. novembrist kuni 1. detsembrini 1943) nõudis realiteet Moskvale järeleandmist ja J. Stalini nõudel ei vaidlustanud USA ega Suurbritannia NSV Liidu 1941. aasta sõjaeelseid piire. Balti riikide küsimus jäi Nõukogude Liidu siseasjaks. (V. Kallas Kahe sõja vahel. – Pärnu, 2007, lk 473, 477) Atlandi deklaratsiooni tõotus unustati ka Krimmi konverentsil 4.-11. veebruaril 1945 Jalta lähedal Livdia lossis peetud suure kolmiku kohtumisel. Ka siin heideti lindpriiks jäetud eestlased Stalini rüppe. (O. Raidla. Eestlaste oma sõda 1941. – Sõnumileht, 9. okt 1996)
Atlandi deklaratsiooni sisu oli teada ka Eesti rahvale – sellest kuuldi Lääne raadiojaamade kaudu, aga sellest kirjutasid ka Saksa okupatsiooni ajal ilmunud Eesti ajalehed. Sakslased nimetasid seda deklaratsiooni pettuseks, ja paraku oli nendel õigus, kuigi sellal Eestis sakslaste juttu ei usutud. (Ainult pettus... Atlandi-deklaratsiooni ei ole selle autorite poolt kunagi tõsiselt võetud. – Maa Sõna, 17. juuli 1943; Atlandi deklaratsioon: Selle vormiline, sisuline ja tegelik tähendus. – Eesti Sõna, 5. märts 1944; Kas luigelaulu esimene salm?: Winston Churchill ja tema viimane kõne. – Eesti Sõna, 5. aprill 1944). Eesti Sõnas väideti: Atlandi deklaratsioon et tee N. Liidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest (Tühistatud deklaratsioon. – Eesti Sõna, 17. juuli 1943) Ja sellele deklaratsioonile toetusid ka Eesti poliitikud, kui nad kutsusid rahvast üles vastu panema Idast tulevale ründele. Ei meelitatud kedagi, vaid öeldi otsesõnu: on vaja vastu pidada rahu saabumiseni (seega Atlandi harta jõustamiseni).
Ei osanud keegi, sealhulgas Eesti sõjamees Idarindel arvata, et Atlandi deklaratsioonis antud pühalikud lubadused osutuvad tühjadeks sõnadeks ja neile rajanevad lootused on petlikud. Kas saame siis tõele näkku vaadates tõsimeeli väita, et Eesti iseseisvuse tallasid häbitult jalge alla ainult NSV Liit ja Saksamaa?
Nii tulebki tõdeda, et eestlaste valelikke lootusi õhutas hoopiski Atlandi deklaratsioon, mitte aga mingisugused muud valelikud lubadused, nagu seda kinnitab Max Johansoni raportile viidates Postimees.
Siit edasi küsimus: Kas on ikka õige väita, et eestlaste sõda Teises maailmasõjas kommunismi vastu oli juba ette kaotusele määratud? Siin ei taheta mõista, et Eesti meeste võitlus käis mitte Suur-Saksamaa eest, vaid Eesti vabaduse nimel. Kui sõda oli Saksamaa jaoks juba kindlasti kaotatud, siis ka 1944. aasta juunikuu algul, pärast liitlaste Normandia invasiooni (Overlordi), ei olnud Eesti sõduri võitlus veel kaugeltki oma mõtte kaotanud – tuli hoida rinnet, et takistada Eesti taasokupeerimist, et nõukogude punane terror ei pääseks kohe Eesti rahvast hävitama, et peetaks vastu seni, kuni jõustuvad Atlandi deklaratsiooni põhimõtted! Ei ole Eesti sõdur süüdi, et Atlandi deklaratsioon sisendas neis valelikke lootusi ja ajendas neid kõike unustades meeleheitlikult võitlema. Nii pidaski Eesti sõdur 1944. aastal sakslaste jaoks lootusetuks muutunud võitluses oma võitlust. Ja eestlaste lootus rajanes Atlandi deklaratsioonile. Ikka uskusid Eesti sõdurid rindel Atlandi deklaratsiooni ja eesti mehed pärast sõda metsavõitluses sellele deklaratsioonile toetuvat „Ameerika Hääle“ juttu. Vana rindemees meenutab aega, kui 1944. aasta suvi-sügis hakkas talveks kiskuma: „Ameerika Hääl“ kutsus bolševike vastu edasi võitlema... „Peagi saabub pööre, kus Saksamaa kapituleerudes määratakse ka Moskva saatus!“ kostsid eetrist õhutavad eestikeelsed saated. Ihkasime Eestimaale vabadust. Vabaduse nimel ju varjatigi end ja võideldi metsas. Vabaduse nimel jätkus inimelude ohverdamine... (Ihkasime Eestimaale vabadust. – Terasest tugevamad: Pataljon „Narva“ ajalugu II. – Trt, 1997, lk 253) Kes siis nüüd keelitas Eesti mehi ohverdama oma elu ning kelle valelike lubaduste toel ja lootuste õhutusel see kõik sündis?
Postimehe sõnutsi väärivad need ausameelsed eesti mehed, kes sõdisid Punaarmee vastu, mälestust Saksa okupatsiooni ohvritena, mitte Eesti sõduritena.
Meeldetuletuseks Postimehele: Suvesõjas pidasid tuhanded eesti mehed enne sakslaste tulekut partisanisõda nõukogude terrorirežiimi vastu (ja kus olid siis siin need Saksa okupatsiooni ohvrid), mitu tuhat meest võitles koos sakslastega Eesti vabastamisel enamlastest ning kohe pärast Suvesõda koondus ida- ja politseipataljonidesse vabatahtlikena umbes 10 000 meest (Eesti Ajalugu VI, lk 205; Kodumaa muld. – Maa Sõna, 6. august 1942). Eesti Omavalitsuse majandus- ja rahandusdirektori Alfred Wendti väitel sõdis 1941. aastal vabatahtlikult koos sakslastega üle 13 000 mehe (Puuristide juures. – Maa Sõna, 20. aug 1942). Eesti sõjamehel olid idanaabriga õiendada oma arved: kätte maksta punase terrori eest ning võidelda vabaks tee Venemaale veetud arreteeritud ja küüditatud eestlastele. Ega asjata laulnud Eesti sõjamehed täis viha ja vihkamist: Me kodudest üle käind´ raevutsev tuul, / neist kiskunud tütred ja pojad, / ent võitleme seni, kui rauas on kuul / ja neile tee avat´ on koju... („Me leegion sammub ja kindel on ta rüht...“ (sõnad Gert Helbemäe, viis Priit Veebel). – Maa Sõna, 3. juuli 1943). Eesmärk oli püüda taastada Eesti armee, esialgu kas või üksikute üksustena Saksa relvajõudude koosseisus ja aidata kaasa, et eilne okupant ei pääseks taas Eestisse. (O. Raidla. Eestlaste oma sõda 1941. – Sõnumileht, 9. oktoober 1996)
1. jaanuaril 1942 oli Omakaitses 43 757 (E. Sarv, P. Varju. Ülevaade okupatsioonidest. – Valge Raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi / 1940–1991. – Trt, 2005, lk 17; Ülevaade Eesti Omakaitse tekkimisest ja 1941. aasta tegevusest: Omakaitse Peaosakonna ülema kolonel J. Maide poolt koostatud Omakaitse 1941. aasta tegevuse kokkuvõte - ERA F R-358, N 1, S 32, l 21) ja 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisis 1944. aasta alguses oma 11 000 meest (Eesti ajalugu VI, lk 206), 1944. aasta veebruarimobilisatsioon tõi Eesti lipu alla piirikaitserügementidesse kuni 43 000 Eesti sõdurit (Eesti ajalugu VI, lk 214), kusjuures rindel võitles 1944. aastal enamlaste vastu umbkaudu 70 000 eestlast. Kas ei tundu veider, et peaaegu kogu järelejäänud relvakandev osa Eesti meestest, kes võitlesid Eesti eest, olid Saksa okupatsiooni ohvrid ja neid ei ole õige pidada Eesti sõduriteks?

Teise maailmasõja lääneliitlased Briti peaminister Winston Churchill ja USA president Franklin D. Roosevelt ristleja USS Augusta pardal Atlandi harta koostamise ajal 1941. aasta augustis.

Naeruväärsed väited

Rumal on väita, et hirm sundmobilisatsioonist hoidumisel elu ohtu panemine oli see motiiv, mis eestlasi 1944. aastal nii suurel hulgal sakslastele kahurilihaks minema sundis. (U. Raudkivi. Nüüd üles, keda mundrimees rõhub. – Kultuur ja Elu, 3/2005, lk 17) Kui tegu oli Postimehe sõnul enamlaste vastu võidelnud Eesti sõjameeste näol Saksa okupatsiooni ohvritega ja Saksa munder pandi selga hirmust välikohtute ees, siis jääb siit küll arusaamatuks, mispärast need Saksa okupatsiooni ohvrid punaste poolele üle ei jooksnud, nagu andsid ennast 1941. aasta suvel massiliselt sakslaste kätte vangi eestlased Punaarmee 22. territoriaalsest laskurkorpusest Porhovi, Dno ja Staraja Russa ruumis – sakslaste poole läks üle või langes vangi umbes 4500 meest. Ja hiljemgi detsembris 1942 ja jaanuaris 1943 läks sakslaste poolele üle või võeti vangi Velikije Luki lahingutes välis- ja siserindel 1883 8. Eesti Laskurkorpuse meest. (Eesti ajalugu VI, lk 194; Laar M. Eesti sõdur II maailmasõjas: Eesti Laskurkorpus. – Tln, 2009, lk 248) Kas oskab Postimees seletada, mispärast asus Nõukogude lennuvägi 1944. aasta märtsis, kui Eesti sõjamehed avaldasid Punaarmeele oma idapiiril raevukat vastupanu, kätte maksma okupatsiooni ohvrite kodudele ja omastele, korraldades tsiviilelanikkonna hävitamiseks terrorirünnakuid Narvale, Jõhvile, Tapale, Tallinnale ja Tartule ning mispärast karistas sõja võitnud NSV Liit Punaarmee kätte vangi langenud ja hiljem kinni võetud Saksa okupatsiooni ohvreid surmanuhtlusega või Siberi surmalaagriga. Ju nad siis ei pidanud Eesti sõjamehi Saksa okupatsiooni ohvriteks, ja siin oli neil küll õigus.
Naeruväärne on väita, et mehed, kes prof Jüri Uluotsa ja Johan Pitka ning Otto Tiefi valitsuse kutsele järgnesid ja peapiiskopi Johan Kõpu õnnistusel bolševike vastu võitlesid, ei olnudki Eesti sõdurid. Ja narr on öelda meelitamisi eesti meestele: Olite küll ausameelsed eesti mehed, aga lasksite ennast okupatsiooni ohvritena rumalast peast tappa.
Eesti sõjameeste meeleheitlik vastupanu tõttu jäi rinne 1944. aasta veebruarikuust kuni septembrikuu keskpaigani pidama Narva all ja Sinimägedes ning takerdus Emajõe joonel. See võimaldas Eesti sõjameeste kaitsel põgeneda kümnetel tuhandetel Eesti tsiviilisikutel nõukogude uue okupatsiooni ja punase terrori eest Läände. Üksi Rootsi põgenes üle 25 000 inimese. (Eesti ajalugu VI, lk 226; E. Sarv, P. Varju. Ülevaade okupatsioonidest, lk 20; J. Arvola. Reedetud sõjamehed. – Järva Teataja, 24. märts 1992) Nii kujunes poliitiline pagulus, kellel oli oluline osa eestlaste vabadusvõitluses ja Eesti taasiseseisvumisel.
Eesti sõdurite ennastsalgava ja ohvriterikka võitluse tulemina püsis rinne ja oli võimalik sakslaste lahkumisel Eestist moodustada Eesti 20. relvagrenaderide diviisi meeste, politseipataljonide ja piirikaitserügementide võitlejate, Pitka-meeste ja soomepoiste toel 18. septembril 1944 Eesti Vabariigi uus valitsus eesotsas Otto Tiefiga. Nii lehvis 22. septembril Punaarmee tulekul Tallinna Pika Hermanni tornis Eesti sinimustvalge lipp ning need viis päev pidas Punaarmee kuulutamata sõda Eesti Vabariigi vastu ja sõdis Eesti sõjaväeosadega, kusjuures Eesti sõdurid pidasid siin-seal lahinguid ka taganevate sakslastega. See tõsiasi on oluline Eesti Vabariigi järjepidevuse tunnistamisel, mida kajastab ka põhiseaduse preambula.
Eesti sõdurite osa ei seisnenud ainuüksi selles, et nad kaitsesid oma maad okupantriigi vastu. Nii tõdeb soome kolumnist Jarmo Virmavirta, et eesti sõdurite võitlusel Narva rindel oli oma roll ka Soome saatuse määramisel: Sinimägede lahingud hoidsid kinni ehk just seda otsustavat osa Nõukogude Liidu sõjajõududest, mida oleks muidu kasutatud Soome löömiseks. (Jarmo Virmavirta. Väljakutse iseseisvusele: Mis muutub, kui Euroopa liitriik saab tõeluseks? – Postimees, 5. detsember 2008)
Ei tohiks unustada, et eestlaste ajaloomälu Eesti sõduri vaprusest ja ohvrimeelsust õhutas rahva vabadusiha ning andis moraalset jõudu pärast Eesti taasokupeerimist mitu aastakümmet vastu panna ka uuele okupatsioonile ja punasele terrorile ning ajada oma selja sirgu laulva revolutsiooni ajal.
Eks annab see nüüdki jõudu võidelda viimasel ajal tekkinud uusvenestamise ohuga, mis on suurenenud Euroopa toetusel ja Venemaa õhutusel ning Eesti Vabariigile vaenulike Moskva-meelsete muulaste kohapealsel survel, samuti mõnegi Eesti verd tegelase heakskiidul, kes on unustanud pühaliku talletuse põhiseaduse preambulas: Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri (eks siis ka eesti keele igikestvuse) säilimise läbi aegade. (M. Helme. Rahvas kolme tule vahel. – Õhtuleht, 1. dets 2008) Seda Eesti Vabariigi põhiseaduslikku ja rahvuskeskset nurgakivi on asutud nüüd murendama ka teiselt poolt. Nii õpetab õiguskantsler Indrek Teder: tuleb minna sujuvalt üle rahvuskeskselt riigimõtlemiselt kodanikukesksele riigimõtlemisele, ja veel: me ei pea kramplikult kinni hoidma 19. sajandi rahvusromantikast... Eesti riigi taastamisele järgnenud 18 aasta jooksul on eelistatud rahvuskeskset riigimõtlemist, mistõttu tekib oht asju liialt kitsalt käsitleda. (U. Seaver. Teder peab Eestit liiga rahvuskeskseks. – Postimees, 2. oktoober 2009) Nii et põhiseaduse rahvusromantiline ja rahvuskeskne preambula on ajast ja arust ning see tuleb nüüd kõrvale heita. Jääb arusaamatuks, mispärast peab rahvuskeskne mõtlemine asenduma kodanikukeskse mõtlemisega ja mispärast ei võiks need olla mõlemad kõrvuti, ilma rahvahääletusel vastuvõetud põhiseaduse nurgakivi kõigutamata ja eesti rahva tahet eiramata. Ja kas see kodanikukeskne mõtlemine ei tähenda mitte ka kakskeelsust ja muid järeleandmisi rahvuskeskse mõtlemise arvelt. Ka taolisele mõtlemislaadile aitab vastu seista oma lähiminevikku mäletades Eesti sõdurite tahtekindlus ja neilt päritud vaimsus.
Eelöeldut arvestades tuleb nentida: Eesti sõdurite võitluse olemust eirates ja neid vaid kahurilihaks pidades solvab Postimees üle 10 tuhande Teises maailmasõjas ausas võitluses langenud ja Siberi surmalaagrites tuhandete hukkunud Eesti sõduri mälestust ning riivab valusasti veel elavate vanade sõjameeste sõduriau. Siinjuures võiks pärida: kuidas siis pidanuks käituma Postimehe arvates venelaste Suure isamaasõja ajal need mehed, kes olid nõukogude võimu taevassekisendavate inimsusevastaste ja sõjakuritegude tunnistajad: kas istuma kodus käed rüpes ja ootama, kuni Punaarmee okupeerib taas Eesti ja okupatsioonirežiim jätkab siinmail poolelijäänud punast terrorit, või võidelda ja kui vaja, siis ka hukkuda vägivalla vastu sõdides Tasuja moel: surra surmates!
Postimees väidab: Asudes Eesti Leegioni ja teisi Saksa relvaüksusi automaatselt samastama Eesti vabadusvõitlusega, üritame kaitsta seisukohti, mis ei ole kaitstavad. Mispärast taolised seisukohad ei ole kaitstavad, ei vaevuta põhjendama, piisab ju sellest, kui tehakse umbmäärane viide Max Jakobsoni raportile. Ja mispärast peakski üritama midagi kaitsta, mis on niigi ilmselge ja ei vaja sellisena kellegi kaitset?
Nii et Postimehe arvates Saksa okupatsiooni ohvreid ei ole õige pidada Eesti sõduriteks ega vabadusvõitlejateks (kuigi nad jätkasid prof Jüri Uluotsa sõnul Vabadussõda uutes ajaloolistes tingimustes, kaitstes eesti rahvast Ida vastu): nad olid vaid sakslaste poolt tapale aetud lihtsameelsed mehepojad!
Iseloomulik on siinjuures, et mõnigi nende hulgast, kes ei pea Eesti sõdureid vabadusvõitlejateks ja solvab seeläbi nende sõduriau, mõistis 2007. aasta aprillisündmuste ajal lärmakalt hukka nõukogude okupatsiooni ja terrorirežiimi pronksist sümboli Aljoša teisaldamise, samuti Eesti Vabariigi valitsuse ja politsei otsustava teotsemise ning toetas tahes-tahtmata orjameelselt Kremli sepitsusi. Jutt Eesti sõduritest kui Saksa okupatsiooni ohvritest riimub aga kenasti Kremli ajalookäsitlusega sellest, et 1944. aastal vabastas Punaarmee Eesti ja sellega koos ka kõik Saksa okupatsiooni ohvrid, küsimata seejuures, kuidas see vabastamine toimus ja mis see Eesti rahvale maksma läks, ning kas ühe okupatsiooni asendamine teisega ning Nõukogude okupatsiooni ja terrorirežiimi taaskehtestamine ikka riimub vabastamise mõistega. Kes usuks muidu juttu Punaarmee vabastaja rollist, kui samal ajal tõtt rääkides väita, et enamlaste vastu võitlesid Idarindel ennastohverdavalt ja raevukalt Eesti vabadusvõitlejad. Hoopis teisiti kõlab tõdemus, et Punaarmee vastas Idarindel olid Saksa okupatsiooni ohvriks langenud ja pettusega suurtükilihaks kokku aetud lihtsameelsed Eesti mehed! Samas on sel puhul arusaamatu, mispärast rumal eesti rahvas laskis ennast nii lihtsalt petta, miks küll neid lihtsameelseid mehepoegi nii palju oli (pea kõik, kes jaksasid relva kanda) ja miks küll need okupatsiooni ohvrid taplesid enamlastega nii raevukalt ja metsikult ning jätkasid oma relvavõitlust pärast sõda veel aastaid metsavendadena.

Kes võitlesid vabaduse eest?

Kui Eesti sõduri võitlust Ida vastu ei tule seostada vabadusvõitlusega, siis kas üldse ongi mõtet kõnelda eestlaste vabadusvõitlusest: kas tuleb uskuda, et Eesti vabanes laulva revolutsiooni läbi ilma oma vabaduse eest võitlemata. Niisugune läbinisti valelik arvamine ja ajaloovõhiklik uitmõte tähendaks, et ühel heal päeval kukkus vabadus Boris Jeltsini armust Eesti rahvale sülle ja Eestis polnudki ei vabadusvõitlust ega vabadusvõitlejaid. Siin ei taheta mõista, et võitlus vaba Eesti eest käis kogu Teise maailmasõja ning jätkus ka pärast sõda metsavõitluses ja muudes vormides. Selles vabadusvõitluses ja hiljem Siberi surmalaagrites kaotati tuhandeid inimelusid.
Keda siis pidada Ida vastu võidelnud meestest vabadusvõitlejateks? Kas lugeda nendeks üksnes metsavendi, kes võtsid Suvesõjas punase terrori vastu relvad kätte (neid ju natsismis süüdistada ei ole võimalik) ja pidasid metsavõitlust pärast Eesti taasokupeerimist (ja neid ei saa jälle Saksa okupatsiooni ohvriteks pidada). Või lugeda vabadusvõitlejateks küll Suvesõja sisse, kuid kui nad kättemaksuks, okupandi tagasituleku tõkestamiseks ja Venesse veetud eestlastele kodutee lahtimurdmiseks vabatahtlikult koos sakslastega sõtta läksid ja sõdisid ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, siis oli tegu vaid saksa kahurilihaga. (Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus: Vastu võetud 17. detsembril 2003. a, § 13 lg 1 p 1. – RT I 2003, 88, 589) Ainult jääb arusaamatuks, mil moel Suvesõjas võidelnud partisan oli vabadusvõitleja, aga Saksa vormis võideldes kaotas ta selle nimetuse, ja kui Idarinne murenes ja Eesti mees uuesti metsa läks, siis sai temast jälle Eesti vabaduse eest võitleja, kuigi kogu aeg käis võitlus Eesti eest! Kui eestlane võitles Soome armees (Soome Jätkusõjas osales kokku ligi 3400 Eesti vabatahtlikku), oli ta vabadusvõitleja, kui ta aga astus südame sunnil 19. augusti hommikul 1944 kojusõiduks saksa laeva Warthelandi pardale ja ta kodumaal Saksa sõjaväkke arvati, tabas ka teda Saksa armee mundrineedus, mis keelab teda lugeda vabadusvõitlejaks (Eesti ajalugu VI, lk 206).
Ei too selgust siin ka Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, milles kõneldakse Eesti Vabariigi territooriumil võõrriikide okupatsiooni vastases relvastatud vabadusvõitluses osalenud isikust (Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 13 lg 1 p 1). Järelikult on siin juttu ka Saksa okupatsiooni vastu Eestis peetud relva- ja vabadusvõitlusest. Siit küsimus: kus ja millal, mille eest ja kelle vastu Eesti territooriumil taolist relvastatud vabadusvõitlust peeti ja kes seda tegid. Kas saab ikka tõsimeeli vabadusvõitlejate hulka arvata Eesti Vabariigi territooriumil Saksa okupatsiooni vastases relvavõitluses osalenud isikuid, nagu Venest Eestisse saadetud langevarjureid ja punapartisane, kes sellal, kui Eesti sõdurid rindel ja Omakaitse tagalas kaitsesid oma maad Ida vastu, sõdisid siin nõukogude okupatsiooni taastamise eest ja panid Eestis toime kohalikke elanikke mõrvates sõjakuritegusid (nt 10. märtsil 1944 tungis 700-meheline eestlastest ja venelastest koosnev partisanisalk Omedu juures üle Peipsi jää ning valgus Tarakvere metsadesse, kus see Omakaitse üksuste ja 2. Piirikaitserügemendi 3. pataljoni sõjameeste poolt hävitati). Seaduse selle sätte sõnastusest järeldub: vabadusvõitlejad on nii need, kes sõdisid Nõukogude okupatsiooni taastamise vastu, aga ka need, kes aitasid Eesti Vabariigi territooriumil oma relvavastatud vabadusvõitlusega kaasa Eesti taasokupeerimisele ja punast terrorirežiimi kehtestamisele. Nii et vabadusvõitlejad võitlesid vabadusvõitlejatega.
Kuigi Postimehe väitel Eesti Leegioni mehi ja teisi Eesti relvaüksusi Saksa sõjaväes (eks siis ka kojujõudnud soomepoisse), ei ole õige samastada Eesti vabadusvõitlusega, on Eesti rahva kogu eestimeelne osa Eesti sõdurit alati pidanud vabadusvõitlejaks ja nende võitlust Ida vastu vabadusvõitluseks. Ja seda on Eestis ka mitmel moel ametlikult tunnustatud ja hinnatud. Nii tegutsevad Eesti Vabariigis juba aastaid Eesti Vabadusvõitlejate Liit (loodi 8. veebruaril 1992) ning selle maakondlikud ja eri väeosades teeninud sõjameeste (idapataljonid, Wiking-Narva pataljon, lennuväe abiteenistus ja soomepoisid) ühendused. Eestis on üle maa püstitatud vabadusvõitlejatele mälestusmärke (viimati memoriaal Avinurme lahingus langenutele kirjega Isamaa eest. Isamaa mullas.). Vabariigi aastapäeva puhul on antud vanadele rindemeestele teenetemärke ja Vabariigi president on autasustanud silmapaistvamaid vabadusvõitlejaid Kotkaristi teeneteristiga (Vabariigi sünnipäeval jagatakse riste ja medaleid. – Järva Teataja, 10. veebruar 1998).
Et omariikluse 80. aasta juubeli puhul 24. veebruaril 1998 vabadusvõitlejaid avalikult esile tõsta, kehtestas Eesti Vabariigi Kaitseministeerium Vabadusvõitleja mälestusmedali ja Teeneteristi. Mälestusmedal ja Teeneterist oli määratud neile, kes võitlesid Eesti Vabariigi taastamise eest 1940. aasta 17. juunist 1991. aasta 20. augustini. Need autasud annetati vabadusvõitlejatele Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse esildiste alusel. Nii autasustati Teeneteristiga 24. veebruaril 1998 200 silmapaistvate teenetega vabadusvõitlejat. Erandina sai Teeneteristi postuumselt Järvamaa vabadusvõitleja Jaan Arvola. (Vabariigi sünnipäeval jagatakse riste ja medaleid. – Järva Teataja, 10. veebr 1998; T. Tramm. Kaitseminister autasustas vabadusvõitlejaid. – Järva Teataja, 19. veebr 1998)
On tõstetud mõnegi vabadusvõitleja sõjaväelist auastet. Nii on Rüütliristi-kandja, Narva all peetud lahingute kangelane Harald Nugiseks ülendatud Eesti Vabariigis kapteniks, Soome armee vänrikki Sven-Aleksander Ise kolonelleitnandiks jne. Kuid samas tuleb tunnistada, et mõnigi tuntud vabadusvõitleja on ilma jäänud õiglasest tunnustusest ja autasust. Nii esitasid Eesti Vabariigi juubeliaastal vabadusvõitlejate organisatsioonid järjekordselt president Toomas Hendrik Ilvesele ka Eesti 1944. aasta kaitselahingute sangari Harald Nugiseksi teenetemärgi saamiseks. Asjata. Ja nüüd küsitakse õigustatult ja etteheitvalt: kas president on unustanud, mida ta ise võlgneb Eesti sõjameestele, kes 1944. aastal peatasid rasketest tõrjelahingutes punase laviini sissemurdmise Eestisse, mistõttu pääsesid ka tema vanemad Läände. Kui 1944. aasta veebruarikuus oleks rinne mõne päevaga veerenud üle Eesti, poleks olnud ka minejaid. Ei ole siin midagi imestada, et Harald Nugiseks peab ise kõige tähtsamaks talle Tori kirikus 19. oktoobril 2008 üleantud Eesti Rahva Tänumedalit. (P. Varju. Kuidas kirjutada eesti rahva vastupanust okupatsioonivõimudele. – Kultuur ja Elu. 2/2009, lk 35)
Siinjuures tuleks teada, et vaidlus selle üle, kas Teises maailmasõjas punase hädaohu ja uue okupatsiooni vastu võidelnud Eesti mehed Saksa sõjaväevormis, Eesti kaitseväe või Soome armee mundris või hoopis erariides olid vabadusvõitlejad, on juba ammu oma lahenduse leidunud Eesti Vabariigi Riigikohtu kohtulahendites ning patt oleks seda tõsiasja praegu mitte teada. Nii on Eesti Vabariigi Riigikohus Nõukogude okupatsioonivõimude ja terrorirežiimi poolt represseeritud endiste Eesti sõjameeste rehabiliteerimisel juba 1990-ndatel aastatel korduvalt nentinud, et enda kaitsmine relvaga nõukogude okupatsioonivõimude omavoli vastu (Eesti Vabariigi Riigikohtu lahendid: Riigikohtu otsus III-1/3-17/94), teenimine Saksa sõjaväes (III-1/3-29/94), kommunismivastane võitlus 1941. aasta suvel metsavennana ja „ERNA“ salgas, samuti „ERNA-II“ pataljonis Punaarmee väljatõrjumisel Eestist (III-1/3-88/94), osalemine metsavõitluses (III-1/3-29/94, III-1/3-2/95), kuulumine vabatahtlikult relvaformeeringusse „Omakaitse“ (III-1/3-2/95), võitlus 1941–1944 vabatahtlikuna Idarindel (III-1/3-6/95) ja Omakaitse võitlus Punaarmee vastu (III-1/3-31/94; III-1/3-41/94; III-1/3-55/94), sealhulgas osalemine nõukogude langevarjuritele korraldatud haarangutes (III-1/3-29/94), oli võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mis vastas vabadusvõitluse eesmärkidele. Seega nenditakse kohtulahendites, et mehed, kes taplesid Eesti iseseisvuse eest ja kelle võitlus oli kooskõlas vabadusvõitluse eesmärkidega (sõltumata selles, kas nende vööpandlal olid saksakeelsed sõnad „Got mit uns“ (Jumal on meiega) või „Meine Ehre heisst Treue“ (Minu au on truudus), olid vabadusvõitlejad. Sellesisulised Riigikohtu tõdemused on vaieldamatud juriidilised faktid, mille eitamine tähendaks ka Eesti Vabariigis kehtiva õiguskorra eitamist. Seda peaksid teadma ka need, kes häbenevad Eesti sõdureid Saksa sõjaväes ja nende võitlust Eesti vabaduse eest Teises maailmasõjas ega pea neid vabadusvõitlejateks.

Tartu Politseinikud asumas Leegioni ridadesse. Foto: http://eestileegion.com

Räägime asjadest nii, nagu need on

Arusaamatu on, kuidas muutub Postimehe arvates Eesti ajalugu kergeks saagiks vaenulikule propagandale siis, kui räägime asjadest nii, nagu need on ja peame Teises maailmasõjas enamlaste vastu ausalt võidelnud mehi vabadusvõitlejateks. Eesti ajalugu on Eesti rahva pärisosa ja see ei saa langeda mingisuguseks saagiks millelegi või kellelegi.
Postimees väidab: Eesti ei tohi võtta endale vastustust Saksa natside või Nõukogude kommunistide kuritegude eest. Kes on väitnud, et Eesti võiks või peakski seda tegema? Seda enam, et Teises maailmasõjas ei Nõukogude ega Saksa okupatsiooni ajal polnud ju seda iseseisvat ja neutraalset Eesti riiki, kellele saaks kaela määrida vastutust ühe või teise okupandi kuritegude eest. Ja kuidas võtab Eesti endale sellise vastutuse siis, kui räägime ajaloost tõtt ja peame vaba Eesti eest võidelnud Eesti sõdureid vabadusvõitlejateks?
On tõsiasi, et ajapikku on Eesti sõjamehed ja nende võitlus lihtsalt unustusse jäämas. Kui taastatud Eesti Vabariigi algusaastatel julgesid kõnelda vabadusvõitlejatest paljud Eesti riigitegelased ning neil oli julgust ja tahtmist osaleda ka Eesti sõjameeste kokkutulekutel ja vabadusvõitlejatele pühendatud mälestusmärkide avamistel, siis nüüd on selleks avalikult valmis vaid vähesed.
Ei ole siin tähtis, kas vabadusvõitlejatele selja pööramine seletub päeva-, sise- või välispoliitiliste kaalutlustega, või poliitiku arguse ja lömitamisega kord Lääne, kord Moskva, kord korraga mõlema ees. Oma osa on siin aga kindlasti ka Eesti lähiajaloo-alaste teadmise nappusel ja pinnapealsusel, nõukogudeaegsest koolist külgejäänud ideoloogilisel saastal, ajalooõpetuse nõrkusel tänapäeva Eesti koolides, samuti eurooplaseks hakanud tegelase eestlustunde puudumisel või selle sihilikus kõrvaleheitmises (patriotism ei sobi kaugeltki alati kokku ärivaimu ja karjäärihimuga), aga vahel ka kartusel kaotada nõukoguliku mõtteviisiga valijaid või sattuda vastuollu oma erakonna juhtide tõekspidamiste või korraldustega.
Sellest johtubki, et Relva-SS märgist või Eesti sõjamehe mundrikrae lõikmel kantud Vabadusristi südamikult üle võetud soomustatud kätt mõõgaga, mis märgistas Vabadussõja jätkumist Teises maailmasõjas, kardetakse mõnikord nagu vanakurat välku. Ja mõnedki eesti rahva eliidi hulka arvatud tegelased on valmis Eesti lähiajalugu maha salgama. Nad tunnevad ennast nagu merehädalised Läänemerel ja hädaldavad naabri perenaise sõnul (jutt on Soome presidendist): ärge jumala pärast kõigutage paati!
Lihtsam on vaikida maha Eesti meeste vabadusvõitlus, mida neil tuli pidada Teises maailmasõjas koos sakslastega, ja pöörata neile selg, kui vajadusel mõnikord selgitada, mispärast kõik see nii oli, nagu oli. Ega asjata nendi Soome ajakirjanik Jukka Rislakki, et Balti riigid ei oska või ei taha endast ka ise rääkida ega oma lugu maailmas kehtestada (I. Paju. Emotsioonid ja reaalsus Eesti-Soome suhetes. – Postimees, 5. detsember 2008).
Jutt sellest, et Läänes ei mõista Eesti sõdurite võitlust Teises maailmasõjas, selle sisu ja olemust ning seda on Lääne sõpradele pea võimatu selgitada, on valelik. Mõistavad küll! Ja kuidas seda varem mõisteti, aga nüüd enam mitte? Tuletagem siinjuures meelde, et juba 1946. aastal, kui hakati värbama baltlasi vahikompaniidesse (eestlaste puhul 90 protsenti vahikompanii meestest olid Eesti Diviisi mehed), tunnustati nende meeste võitlust kommunismi vastu. Mehi rakendati Nürnbergi vangla valveteenistuses, kus hoiti kinni tähtsamaid natsipoliitikuid ja kõrgemaid sõjaväelasi. Kui eestlasi oleks peetud natsideks, siis kuidas saanuks juhtuda, et Eesti natsid valvasid Saksa esinatse. (E. Pool „Oscariga“ pärjatud. Terasest tugevamad. Pataljon „Narva“ ajalugu II. Trt, OÜ Greif, 1997; M-M. Koppel. Mehed unustatud armeest. Kultuur ja Elu 4/2006, lk 59). On teada ka USA valitsuse kinnitus, et USA riigivõim ei näe Teises maailmasõjas 20. Eesti Waffen-SS Diviisis teenimises midagi kuritegelikku. Balti Waffen-SS üksusi (Balti leegione) tuleb oma otstarbelt, ideoloogia ja tegutsemise motiivide poolest, samuti liikmekssaamise tingimusilt lahus hoida Saksa SS-st. (U. Raudkivi. SS-sümbol stalinistide teenistuses. – Kultuur ja Elu, 2/2005, lk 20)
Ja kui on vaja, tuleb nendele, kes ei mõista Eesti sõduri vabadusvõitlust Teises maailmasõjas, kõnelda uuesti, ikka ja jälle. Aga tuleb kõnelda ka 1945. aasta mais Tšehhimaal oma relvad maha pannud Eesti sõdurite suhtes toimepandud aegumatust sõjakuriteost – sõjavangide koletust massimõrvast (Tšehhi põrgust).
Tuleb ükskord lahti saada Saksa sõjaväes võidelnud meeste puhul natsismiga seostatud mundrineedusest ja tunnistada, et Eesti sõdurid Saksa sõjaväes täitsid oma sõdurivande võidelda bolševike vastu. Ja tuleb mõista, et iseseisev riik ei saa lõpmatult vaadata hirmutundega Kremli poole ning karta, et äkki see, mida meie minevikku mäletades oma ajaloo kohta kirjutame või ütleme, talle ei meeldi.

Aitab ajaloojamast?

Lausa võõrastav on nentida, et Eesti Vabariigis ei ole Riigikogu oma seadusega eesti vabadusvõitluse ja vabadusvõitleja hägustatud mõisteid ühemõtteliselt ja selgesõnaliselt avanud ega Eesti sõjamehi ametlikult vabadusvõitlejatena tunnustanud (Isamaa ja Res Publica Liidu algatatud sellekohase otsuse eelnõu Eesti kodanike relvavõitlusest NSV Liidu sõjalise okupatsiooni vastu lükkas Riigikogu 18. aprillil 2006 tagasi). Eesti vabadusvõitlejate XVI kokkutulekul laupäeval, 5. juulil 2008 Märjamaal tõdeti kahetsustundega, et ...Eesti riik on oma kangelased unustanud. Kuni tänaseni ei ole Riigikogu ametlikult tunnustanud eesti sõjamehi, kes 1944. a. relvaga käes Eesti taasokupeerimise vastu võitlesid, Eesti vabaduse eest võitlejaiks... Eesti valitsuse esindajad ning tipp-poliitikud kokkutulekul ei osalenud. Samuti ei kirjutanud Eesti keskajalehed kokkutulekust ridagi, täites lehekülgi rohkete materjalidega õllesummerist... (V. Kallas. Eesti sõjameeste 2008. aasta kokkutulek. – Võitleja, juuli/august/september 2008)
Võidupühal 23. juunil 2008 peetud kõnes ütles Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves (Presidendi kõne võidupühal. – Eesti Päevaleht, 26. juuni 2008): Mälestagem ja mäletagem Eesti julgeoleku ja turvalisema maailma eest Iraagis ja Afganistanis surma saanud Andres Nuiamäge, Arre Illenzeeri, Kalle Torni, Jako Karuksit ja Ivar Brokki, nagu me mäletame ja mälestame Vabadussõjas langenuid. Öeldu jääb poolikuks: kas siis vahepeal polegi olnud Teist maailmasõda ja Eesti sõdur polegi oma isamaa nimel Eesti eest tapelnud ning Vabadussõjaga võrreldes mitmekordselt raskemaid ohvreid kandnud. Küll oleks tahtnud siinkohal presidendi suust kuulda eestlasele omasel tagasihoidlikul moel sõnu: ...nagu me mäletame ja mälestame Teises maailmasõjas langenud vabadusvõitlejaid. Seda oleks tulnud teha kas või ainuüksi tänutundest nende Eesti meeste vastu, kelle vereohvrid võimaldasid kümnetel tuhandetel eestlastel uue nõukogude okupatsiooni ja terrori eest Läände põgeneda. (P. Varju. Kuidas kirjutada eesti rahva vastupanust okupatsioonivõimudele. – Kultuur ja Elu, 2/2009, lk 35)
Siinkohal tuleb rõhutada, et Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioonis Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta avaldatakse austust kõikidele totalitaarsete ja ebademokraatlike režiimide ohvritele Euroopas ning nendele, kes võitlesid hirmuvalitsuse ja rõhumise vastu. (Euroopa Parlamendi resolutsioon. 2. aprill 2009. – Eesti Eest 16. aprill 2009). Seeläbi on Eesti vabadusvõitlejatele, kes võitlesid stalinliku hirmuvalitsuse ja rõhumise, nõukogude okupatsiooni ja selle taastamise vastu, avaldanud austust ka Euroopa Parlament.
Samas nentigem, et Eesti vabadusvõitlejad ei vajagi erilist tunnustust, veel enam nendelt, kes ei julge tunnistada seda, mis on ilmselge. Nii nagu vabadusvõitlejad uskusid Teise maailmasõja lahingutes uue Eesti sündi, usutakse rahvusromantiliselt veel praegu, et peagi sirgub eestlaste uus isamaaline põlvkond, kes oskab hinnata kunagisi Eesti vabadusvõitlejaid. Küllap kunagi algab aega, kus ajahauda maetud Eesti vabadusvõitlejaid austatakse, neid meenutatakse, mäletatakse ja mälestatakse, ja küllap kunagi kerkib ka nende võitlusi vääristav ühine mälestusmärk kõigi nende meeste vabadusvõitluse tunnustamiseks... Siinkohal meenutagem Henrik Visnapuu värsiridu: Ja siiski! Me süda on rauast. / Kes mees, küll see seda teab. / Me tõuseme ajahauast, / Maailm seda nägema peab! (H. Visnapuu. Ja siiski!. Kannatav kodumaa. London. Aprill. 6/1951).
Ka Anton Hansen Tammsaare väitis (A. H. Tammsaare. Kahekõne heast ja halvast (1922). – Kogutud teosed: 16. köide: Publitsistika II (1914–1925). – Tln, 1988, lk 485): Eesti mees on nähtavasti ainult ühte mõistnud: ta on tarvilikul korral hambad kokku surunud ja viimase andnud, mis anda oli, ilma et ta seda oleks püüdnud helisevate sõnadega ülistada. Tunnistagem ausalt: vabadusvõitlejate tunnustamist on vaja meie endi pärast.
Tõdegem siis: Eesti sõdurite võitluste lugu on eesti rahva lähi-ajalugu. Vaatamata sellele, et tegu on võõra riigi ja võõra rahva ajalooga, ei lepi Moskva oma väitel fašistide ülistamisega Eestis. Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi veendumuse kohaselt peab Moskva olema jäigal seisukohal nende riikide suhtes, kus rehabiliteeritakse ja ülistatakse Teise maailmasõja-aegseid fašistlikke jõude. Nii kinnitas ta võiduaastapäeva tähistamise korralduskomitee istungil teisipäeval, 27. jaanuaril 2009 Peterburis: (27. jaanuaril oli Leningradi blokaadi purustamise 65. aastapäev) (Maailm. – Õhtuleht, 28. jaan 2009): Me peame oma seisukohad selles küsimuses jäigemalt paika panema ja rääkima otsekoheselt meie partneritega sellest, mis puudutab sisuliselt kurjategijate rehabiliteerimist ja üldistamist... Pahatihti tehakse seda Venemaaga piirnevates riikides... Siin pole kohta ettevaatlikule diplomaatilisele sõnavalikule.
Sellest ilmneb Vene infosõja agressiivsus ja Venemaa soov rehabiliteerida punane terror, takistada hinnangu andmist kommunismi kuritegudele ning nimetada fašismiks mis tahes nõukogude okupatsiooni ja terrorit riivavat tegevust, sealhulgas ka eesti sõdurite kommunismivastast võitlust (A. Herkel. Vene võitlus ajaloo pärast. – Eesti Eest, 15. jaanuar 2009; J. Luik. On aeg tasuda meie moraalne võlg. – Eesti Eest, 15. jaanuar 2009).
Siinjuures on sobilik taas meenutada Anton Hansen Tammsaare sõnu: (A. H. Tammsaare. Kaks vastandit (1920). – Kogutud teosed: 16. köide: Publitsistika II (1914-1925). – Tln, 1988, lk 394–395): Peaks meeles pidama, et inimlik tõde (seega ka ajalootõde – H. L.) ei seisa tervena ühegi rahva käes... Kes tõde tahab leida, see võtku leplikult kõiki rahvaid arvesse, pealegi igaühte omal viisil. Ja kirjaniku tõdemus (mis kehtib ka tänapäeval) oli: Püütakse veel praegu kogu ilmale... pimedat usku õpetada, mitte aga tõsiasju, mis karjuvad ja kisendavad (samas, lk 402).
Paar päeva pärast Dmitri Medvedevi hoiatavat sõnavõttu, 29. jaanuaril 2009 ilmutas Postimees oma arvates päeva kommi – majanduse ja poliitika reporteri Vahur Kooritsa üllitise: Aitab ajaloojamast: Mul on ausalt öeldes kõrini Eestis viimastel aastatel võimust võtnud ajaloohullusest, mil Teise maailmasõja käik on saanud vaat et ühiskonna kõige olulisemaks küsimuseks. Ilmub suur hulk raamatuid ja artikleid, kus räägitakse pidevalt samadest valitud episoodidest sõjas, nagu Eesti Leegioni tegevus või nõukogude võimu repressioonid... Lõpetaks, palun, selle jama ja hakkaks elama. (V. Koorits. Aitab ajaloojamast. – Postimees, 29. jaanuar 2009)
Moskva Eesti-vastase infosõja tingimustes ja Moskva fašismisüüdistuste taustal võib aimata, mis on õhutanud sapist vaenu Eesti lähiajaloo-käsitluste vastu. Ei taheta teadvustada, et Eesti lähiajalugu on alles läbi uurimata (nõukogude okupatsiooni-aastatel polnud see võimalik) ja et selles vallas on tehtud vaid esimesi samme, kusjuures ajaloosündmuste mõistmine ja nendele õigusliku hinnangu andmine eeldab ulatusliku ajaloomaterjali kogumist ja selle sügavat läbitöötamist. Ilmselt ei ole loetud ka Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese saatesõna Memento Tallinna Ühenduse Eesti Represseeritute Registri Bürool valminud seitsmendale nimekirjaraamatule Tapetud/ Arreteeritud/ Küüditatud / 1940–1990: ... tegelemine oma minevikuga eeldab täielikku, nägude ja nimedega tõde Eestis aastatel 1940–1991. (L. Õispuu. Memento seitsmes nimekirjaraamat sai trükivalmis. – Memento/ Eesti Memento Liidu Teataja. 6/2007, lk 5)
On tõsiasi, et ajaloo-uurijate võlg eesti rahva ees pole veel kaugeltki tasutud. Kuna Eesti riigi okupeeris Venemaa eellane NSV Liit, siis ei tule Eesti ajaloohulluses näha mitte Venemaa kritiseerimist, vaid püüdu selgitada Eesti ajalootõde põhimõttel: Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Kutsuda aga üles lõpetama Eesti lähiajaloo uurimine tähendab sisuliselt toetada Venemaa püüdu domineerida maailma inforuumis. Kui kellelgi on aga Eesti lähiajaloo uurimisest, sealhulgas ka Eesti sõjameeste võitlusest Teises maailmasõjas ning Eesti rahva kallal toimepandud inimsusevastastest ja sõjakuritegudest lihtsalt kõrini, siis see on tema isiklik asi. Muidugi on Eestis praegu majanduskriisi ajal palju muidki probleeme kui meie õnnetu ajalugu, kuid nimetada ülbelt Eesti lähiajaloo uurimist lihtsalt jamaks ja kutsuda eestlasi üles: ärgem rääkigem mineviku tegudest! on ka majanduskriisi ajal lihtsalt ebasünnis.
Siinjuures ei ole ülearune tuletada meelde, et Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009 resolutsioonis Euroopa südametunnistuse ja totalitarismi kohta rõhutab Euroopa Parlament kommunismikuritegude hukkamõistmisel, kui tähtis on hoida mineviku mälestust elus, ja usub, et ajaloolise mälu asjakohane säilitamine, Euroopa ajaloo põhjalik uuestihindamine ja tänapäevase Euroopa kõikide ajalooaspektide tunnistamine kogu Euroopas tugevdab Euroopa integratsiooni. Samas peetakse tähtsaks kommunistlike totalitaarsete režiimide toimepandud kuritegude avalikustamist ja nendele hinnangu andmist. (Euroopa parlamendi resolutsioon. – Eesti Eest, 16. aprill 2009)