|
|
Soome Talvesõjast ja
sellega seonduvatest
stereotüüpidest
tekst: Tõnu Kalvet
Käesoleva
aasta novembrikuu viimasel päeval möödus 70 aastat
Soome Talvesõja algusest. See sõda puudutas ja puudutab
praegugi eestlasi päris tugevalt. Seepärast ongi vajalik
seda praegu käsitleda – ühe tavatu nurga alt.
Soome Talvesõda
algas teatavasti vägagi omapärasel viisil. Nimelt nii,
et Soome sõjaväelasteks maskeerunud punaarmeelased
tulistasid Mainila asula lähedal omaenda piirivalvureid.
Sel moel sai Nõukogude Liit väga hea ettekäände
Soomele kallaletungimiseks.
Neljapäeval, 26. novembril 1939 väitis Nõukogude
Liidu valitsus, et Soome suurtükkidest oli tehtud Karjala
maakitsusel paikneva Mainila küla pihta seitse lasku. Nõukogude
Liit ütles lahti Soomega sõlmitud mittekallaletungilepingust
ja neli päeva hiljem, 30. novembril 1939 algaski Talvesõda.
Nõukogude Liidu juhtkond ja ka sõjavägi lootis,
et Soome vastupanu murtakse väga ruttu. Väga paljud
nõukogulased uskusid tõsimeeli, et võidukad
punaväed jõuavad Helsingisse juba paari nädalaga.
Tegelikult läks aga hoopis teisiti. Sõda kestis oodatust
märksa kauem, täpsemalt 105 päeva, ja lõppes
alles 1940-nda aasta märtsikuus. 13. märtsil 1940 allkirjastati
Moskvas rahuleping, millega Nõukogude Liit sai endale 13
protsenti Soome Vabariigi territooriumist, sealhulgas Soome suuruselt
teise linna – Viiburi.
Puhtsõjalisest vaatepunktist aga kujunes Talvesõda
nõukogulastele hulga ohvriterohkemaks kui soomlastele.
Soome kaotas sõjas umbes 25 000 sõdurit, haavata
sai ca 45 000 inimest. Nõukogude Liit teatas ligikaudu
220 000 hukkunust, kuid sõjaasjatundjate hinnangul on see
arv tunduvalt suurem. Selle esimene põhjus oli soomlaste
ülihea motiveeritus ja sellest tulenev äärmiselt
sitke ja ka oskuslik vastupanu. Teine põhjus oli see, et
1939/1940 aasta talv oli väidetavalt 20. sajandi kõige
külmem talv üldse. Nõukogulased polnud nii külmaks
talveks valmis ja kaotasid seetõttu märkimisväärsel
hulgal sõjaväelasi, kes lihtsalt külmusid surnuks.
Talvesõja sündmusi ja nende tähtsust meenutati
sõja 70-nda aastapäeva puhul korraldatud üritustel
Eestiski. Üks tuntumaid toimus 29. novembril 2009 Lagedil,
sealasuvas Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis.
Mainitud päeval avati Lagedil Eesti Vabadusvõitluse
Muuseumi ja Soome Sõjamuuseumi ühistööna
valminud näitus „70 aastat Talvesõja algusest”.
Seal on näha Talvesõjas kasutatud relvi, mundreid,
samuti Talvesõjaga seonduvaid ajalooliste dokumente ja
fotosid.
Kõnealune näitus avati mälestustule süütamise
ja lippude heiskamisega. Näitust tutvustas nii Eesti Vabadusvõitluse
Muuseumi juhataja Johannes Tõrs kui ka Soome Sõjamuuseumi
juhataja Markku Palokangas. Päevakohase ettekande tegi tuntud
eesti sõjaajaloolane Mati Õun.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Samuti pole
mul kavas hakata ümber jutustama Talvesõja käiku.
Otsustasin käsitleda hoopis kolme toonast stereotüüpi,
mis on kandunud meiegi aega. See „kolmainsus“ mõjutab
inimeste mõtlemist praegugi.
Kolm valel
eeldusel rajanevat stereotüüpi
Esimene stereotüüp
pärineb soomlastelt ja käsitleb nende kindlat veendumust,
et kui keegi peaks Soomele kallale tungima, siis tullakse Soomele
kohe appi.
Seda stereotüüpi käsitleb teoses „Talvesõda“
üks soome tuntumaid kirjanikke, Antti Tuuri. Vastav katkend
raamatu kolmandast peatükist:
„Meil kompaniis räägiti täiesti kindlalt,
et venelane ei julge Soomele seepärast kallale tungida, et
Rootsi on andnud meie valitsusele tagatised, et nad tulevad meile
kohe appi, kui Venemaa ründab. Paljud uskusid seda kumu.
Mina seda ei uskunud, mina arvasin, et venelased ei karda rootslasi
mitte üks raas.“
Teine stereotüüp
pärineb nõukogulastelt ja käsitleb nende veendumust,
et Soomes võetakse neid vastu kui vabastajaid ja et seetõttu
kujuneb Soome-vastane sõjakäik väga kergeks.
Sedagi stereotüüpi iseloomustab ilmekalt üks Anti
Tuuri raamatust „Talvesõda“ pärit katkend:
„Esimesel ja teisel detsembril püüdis venelane
[Taipale] jõest tõemeeli üle tulla, aga teda
ei lastud. Meile räägiti, et venelased olid hakanud
üle jõe tulema nagu omale maale, sõudepaatidega
üle jäävaba jõe, ja neid olnud palju. Nad
ei varjanud end üldse ega teinud katsetki suurtükiväega
Taipale ületamist toetada. Nad olid lükanud vened vette
ja mehed olid istunud sisse ja hakanud üle jõe sõudma,
nagu oldaks teel marjametsa. Meie omad olid istunud jõe
kaldavalli taga ja kui jõgi venelastest mustas, olid nad
tule avanud. See oli naabrile olnud suur üllatus. Neile oli
antud selline käsitus, et Soomes võetakse neid vastu
vabastajatena, meestena, kes kisuvad rahva kapitalisti ikke alt,
ja kui siis soomlaste kuulipildujad alustasid jõe kaldavalli
tagant karmi laulu, oli venelastele korralt selge, et saadud teade
nende vastuvõtu kohta on vale. Neid jäi sinna jõkke
palju.
Terijoe valitsuse ministrid ja teised mässu järel Venemaale
siirdunud soomlased ja nende propagandamehed olid venelastele
kinnitanud, et Soome poolel on neid enamasti tervitamas puhkpilliorkester
ja väikesed patsidega tüdrukud lillekimpudega. Neid
ei olnud näha. Poisid niitsid venelased jõkke, paadid
läksid põhja, ja need, kes kuuli ei saanud, uppusid.
Taipale jõgi viis laibad Laadogasse. Need, kes oma kaldale
tagasi pääsesid, teadsid, mis ees ootab, ja nende juhid
teadsid samuti /-/.“
Kolmas stereotüüp
käsitleb Talvesõja puhkemise põhjust ja väidab,
et selleks oli Nõukogude Liidu soov nihutada Leningradile
justkui liiga ligidal olev Soome piir kaugemale ning Soome valitsuse
soovimatus Nõukogude Liidu sellele soovile vastu tulla.
Miks olid
need stereotüübid valed?
Esimene stereotüüp
oli vale seetõttu, et uskus liiga sinisilmselt teiste riikide
kõlavaid lubadusi tulla appi, kui vaenlane peaks kallale
tungima.
Nagu teame, ei tulnud Soomele Talvesõjas appi ei Rootsi
ega ükski muu riik. Soome jäeti üksi. Sest ei saa
ju ometi mingiks tõsiseks appitulekuks pidada lääneriikide
algatusel Nõukogude Liidu väljaviskamist Rahvasteliidust.
Selline nii-öelda appitulek ei muutnud soomlaste olukorda
karvavõrdki kergemaks.
Siinkohal võime julgelt tõmmata võrdlusjooni
ka meie ajaga. On ju Eestilegi korduvalt lubatud, et meile tullakse
appi, kui vaenlane meid peaks ründama. Ja on ju eestlastegi
hulgas väga palju neid, kes seda katteta lubadust siiamaani
tõsimeeli usuvad. Sellistel eestlastel tasuks endale meelde
tuletada, kuidas on käitunud „meie lääne sõbrad“
Eestiga varem. Tasuks meelde tuletada sedagi, kuidas need nii-öelda
sõbrad on jätnud Eesti üksi isegi propagandasõjas.
Enamgi veel, on sundinud Eestit oma surmavaenlasele järeleandmisi
tegema. Miks peaks sellised „sõbrad“ julgema
meile appi tulla siis, kui puhkeb tõeline sõda?
Teine stereotüüp
oli vale seetõttu, et eeldas, justkui peaks vallutatava
maa elanikud võtma vallutajaid vastu tänutundega,
lausa avasüli.
Nagu teame, olid punaarmeelased Soomes täiesti kutsumata
külalised, tõelised sissetungijad. Soome rahvas sõdis
nende vastu kogu jõust.
Ka siin võime julgelt tõmmata võrdlusjooni
meie ajaga. On ju ka suur osa eestlasi pandud ekslikult uskuma,
justkui tegeleks Afganistanis ja Iraagis olevad Eesti väeüksused
kohaliku rahva vabastamise ja kaitsega.
Tegelikult on ju eesti sõdurpoisid mõlemas riigis
sama kutsumata külalised, kui olid Soome Talvesõja
ajal Soomes punaarmeelased. Ja nagu tookord eelistasid tõesele
olukorra kajastamisele propagandat nõukogude massiteabevahendid,
nii eelistavad olukorra tõesele kajastamisele propagandalevitamist
ka tänapäeva Eesti massiteabevahendid.
Kolmas stereotüüp
oli vale seetõttu, et tegelikult polnud Talvesõja
puhkemise ajendiks üldsegi Nõukogude Liidu soov riigipiir
Leningradi juurest kaugemale nihutada. Talvesõja puhkemise
tegelik põhjus oli Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude
Liidu salajase kokkuleppe alusel kavandatud kallaletung Saksamaale.
Kõnealune salakokkulepe
kannab nime Kolmikpakt ja sõlmiti Moskvas 15. oktoobril
1939, seega peaaegu kaks kuud pärast Molotov-Ribbentropi
pakti sõlmimist ja poolteist kuud enne Talvesõja
puhkemist. Selle salakokkuleppe kohaselt lubasid lääneriigid
Nõukogude Liidul vallutada mitte üksnes Soome, vaid
ka Põhja-Rootsi, Põhja-Norra ja terve Baltikumi.
Kolmikpaktist oli teadlik ka Talvesõja-aegne Soome vägede
ülemjuhataja, hilisem Soome president Mannerheim. Tema arhiivist
seda sobingut käsitlev uudis avalikkuse ette jõudiski.
Nii Suurbritannia, Prantsusmaa kui ka Venemaa juhtkond eitab Kolmikpakti
olemasolu aga tänapäevalgi. Õnneks pole oodata
tarvis enam kaua, sest näiteks Suurbritannia riiklikus arhiivis
hoitavale Kolmikpakti eksemplarile kehtestatud ligipääsukeeld
lõpeb juba 2017. aastal.
Mõtteainet pakub Talvesõda ja sellega seonduv niisiis
tublisti veel kaasajalgi.
|
|
|
