|
|
Wehrmacht ja relva-SS –
rahvaste sõpruse kool
tekst: Jüri Kotšinev
Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi juhatuse liige
Ajaloolist
tasakaalu otsides
|
Artikli autor Jüri
Kotšinev
1941–1945
aastate jooksul sõdis Saksa poolel NSVL kuulunud
rahvastest kasahhe, usbekke, turkmeene ja teisi Kesk-Aasia
rahvaste esindajaid kokku 70 000; aserbaidžaanlasi
40 000; Põhja-Kaukaasia rahvaste esindajaid
30 000; grusiine 25 000; armeenlasi 20 000;
Volga-tatarlasi 12 500; Krimmi tatarlasi 10 000;
kalmõkke 7 000; kasakaid 70 000. See teeb
kokku 284 000.
Ukraina, Valgevene ja Baltikumist 916 000 meest. Venelasi
120 000 meest.
|
II Maailmasõjast
on möödunud varsti juba 65 aastat, kuid ikka on veel
sellest sõjast jäänud haavad armistumata. Vähemalt
Eestis on selgelt tunda II maailmasõja kohta käivate
tõdede ja arvamuste vaatlusel tänase päevani
tuha all hõõguvate sütena paljude sõjast
osavõtnute ja seda temaatikat käsitlevate ajaloolaste
vastukäivates arvamustes ja vaatepunktides ühese hinnangu
puudumine.
Peamine
põhjus sellise olukorra tekkel on ühe väikese
rahva lõhkikistus omaaegses NSVL ja Suure Saksamaa vahelises
sõjakeerises. Osa eesti mehi mobiliseeriti sunniviisiliselt
Punaarmeesse ja teine osa läks Saksa Wehrmachti ning relva-SS
üksustesse. Nii võiski üks vend sõdida
Saksa, teine Vene poolel, samal ajal kui nende vanemad välismaale
põgenesid või hiljem küüditatuteks osutusid.
Pärast sõda valitses Eestis punavõim ning sõnaõigus
oli vaid võitjal – NSVL propagandistlikul ajupesuideoloogial.
Sellele ideoloogiale tugines ka tollane ajalookäsitlus. Saksa
poolel võidelnud eestlased pidid oma elu pärast õigustatult
hirmu tundes pool sajandit vaikima. Nüüd viimase pea
kahekümne iseseisvusaasta jooksul on sõna antud ka
„valel poolel“ võidelnutele.
Selleks, et kallutada okupatsiooniaegset vildakat ajalookäsitlust
tõe suunas tagasi, tekkis mul mõte kirjutada Saksa
poolel sõdinud ja bolševismi vastu võidelnud
meeste mälestuseks ajaloofaktidel tuginev artiklite sari
punavägede vastu võidelnud ja Suure Saksamaa omaaegseid
mundreid kandnud rahvusväeosade ajaloost. See, et stalinlik
NSVL tema poolt ikestatud rahvastele paradiis ei olnud, on tõestatav
kas või tõsiasjaga, et 1941–1945 aastate jooksul
sõdis Saksa poolel NSVL kuulunud rahvastest relva SS-is
ja Wehrmachtis kasahhe, usbekke, turkmeene ja teisi Kesk-Aasia
rahvaste esindajaid kokku 70 000; aserbaidžaanlasi 40 000;
Põhja-Kaukaasia rahvaste esindajaid 30 000; grusiine
25 000; armeenlasi 20 000; Volga-tatarlasi 12 500;
Krimmi tatarlasi 10 000; kalmõkke 7 000; kasakaid
70 000. See teeb kokku 284 000. Koos Ukraina, Valgevene ja
Baltikumist pärit meestega teenis Wehrmachtis ja relva SS-is
1 200 000 meest. Eraldi toon välja Saksa poolel võidelnud
venelaste arvud. Vene Rahva Vabastusarmees (Russkaja Natsionalnaja
Narodnaja Armija – RNNA) endise punaarmee polkovnik V.I.
Bojarski juhtimisel teenis ligi 10 000 meest. Vene Vabastusarmees
(Russkaja Osvosboditelnaja Armija – ROA) kindral-leitnant
A.A. Vlassovi juhatusel teenis ligi 100 000 meest. Nimetatud
väeüksused allusid III Reichi SS Peavalitsusele ja III
Reichi Idaministeeriumile.
Praegusel Eestile välispoliitiliselt raskel ajal, kui idanaaber
on asunud oma ideoloogilises ekspansioonis eriti räigelt
süüdistama Balti riike kõikides surmapattudes,
on just õige aeg rääkida faktidele toetudes tõde
sellest, mida kujutasid endast bolševismi vastu võidelnud
relvaformeeringud oma rahvuslikult koosseisult ning miks asusid
Saksamaa poolele võitlema sajad ja sajad tuhanded eri rahvusest
ning kultuuriruumist pärit inimesed. Nagu ütlesid omal
ajal vanad roomlased: kirjutatud sõna jääb. Loodan
et ka harib. Ajaloo valged laigud tuleb täita faktidega.
Legende oleme juba küllalt palju kuulanud.
Head lugemist kõigile huvilistele soovides.
Kindral
Pjotr Nikolajevitš Krasnov ning kasakaüksused Saksa
vägedes II maailmasõjas
|
Kasakakindral Pjotr Nikolajevitš
Krasnov (1869 Peterburg – 1947 Moskva). |
Selleks,
et rääkida Saksa poolel II maailmasõjas sõdinud
kasakavägedest, tuleb kõigepealt rääkida
selle liikumise ühest juhtfiguurist, veendunud bolševismi
vastu võitlejast kasakakindral Pjotr Nikolajevitš
Krasnovist (1869 Peterburg – 1947 Moskva).
Pjotr Nikolajevitš
Krasnov sündis kindralleitnant Nikolai Krasnovi perekonnas
Aleksander II valitsemisajal Vene Keisririigi pealinnas Peterburis.
Seega oli tema staatus Doni, Kubani jt kasakastaniitsades sündinud
ja elanud kasakate silmis määratletud kui pisut pilkehõnguline
„peterburikasakas”. Peterburikasakateks nimetati neid
kasakapäritolu sõjaväelasi, kes teenisid pealinnas
ning olid seega minetanud päriskasaka elustiili. Kui tulevane
kindral õppis pärast gümnaasiumi lõpetamist
Peterburi 1. Pavlovski sõjakoolis, tekkis tal sellel teemal
ühes Peterburi üürimaja korteris sõnelus
end ehtsaks kasakaks nimetava ohvitseriga. Kadett Krasnov kutsus
solvaja, kes teda peterburikasakaks nimetas, duellile ning kuigi
mõlemad osapooled kahevõitlusel õhku tulistasid,
oleks Krasnovil äärepealt kool lõpetamata jäänud.
Siiski nii ei läinud ning 1888. aastal määrati
noor lipnik Krasnov pealinnas asuva Atamani kasakapolgu teenistusse.
Pjotr Krasnovi huvi kirjanduse vastu avaldus 1891. aastal, kui
hakkasid ilmuma tema kirjutised pealinna ajakirjades ja ajalehtedes.
Esimene välislähetus oli Krasnovi jaoks 1897. aastal,
kui ta juhatas konvoid, mis saatis Abessiiniasse lähetatud
Vene diplomaatilist missiooni. Seal õnnestus Krasnovil,
kes oli üks Vene Keisririigi parimaid ratsutajaid, oma džigitovkaga
(kunstratsutamine) tõsiselt hämmastada tollast Abessiinia
kuningat Menelik II-st. 1901. aastal jälgis Krasnov „Vene
Invaliidi” korrespondendina sündmuste kulgemist Hiinas.
1904. aastal Vene-Jaapani sõja ajal oli Krasnov sõjakorrespondent.
1908. aastal lõpetas Krasnov Ohvitseride Ratsaväekooli.
1910. aastal ülendati Krasnov polkovnikuks ning selles auastmes
juhatas ta 1912. aastal Borodino 1812. aasta lahingu 100. juubeliks
peetud pidustustel kasakavahtkonda. I maailmasõjas näitas
Krasnov üles erakordset vaprust ning kui 1917. aastal puhkes
veebruarimäss, lootis ta südamest, et kõik lõpeb
konstitutsioonilise monarhia väljakuulutamisega.
Pärast oktoobrimässu ja bolševike võimuhaaramist
lahkus Krasnov koos Petrogradis olnud kasakatega Doni äärde.
Kuigi Krasnov oli toetanud kindral Kornilovit ning olnud Kerenski
lühikesel võimuloleku ajal viimase poolt määratud
Venemaa relvajõudude ülemjuhataja (27.–31. oktoober),
pöördusid punased just tema kui kasakate silmis autoriteeti
omava persooni poole palvega, et ta viiks Petrogradist koos endaga
ära sinna veel jäänud kasakad. Krasnov mõistis,
et pealinnas on võim lootusetult punaste käes, ning
lahkus kokkuleppel nendega koos kokku kutsutud kasakatega Doni
äärde, kus alustas bolševismivastast võitlust.
1918. aastal valiti Krasnov Doni Kasakaväe atamaniks, ent
võitlus punastega lõunas ei olnud talle edukas.
Saades lüüa punavägedelt, lahkus Krasnov Doni äärest
ning liitus 1919. aasta septembris kindral Judenitši Loodearmeega,
kus tegeles propagandaküsimustega. 1920. aastal osales Krasnov
Loodearmee likvideerimiskomisjoni töös Eestis ning kolis
seejärel Berliini.
Emigrandielu
Elades emigratsioonis,
ilmus Krasnovil 40 raamatut. Juba ilmunud teostest olid tuntumad
„Võitlus Hiinaga” (1901), „Suvorov”
(1900), „Pildid vanast vaiksest Donist” (1909), „Uljas
Vene sõjavägi. Vene sõjaväe lühike
kirjeldus muistsetest vägilastest Poltaava lahinguni”
(1912), „Donilased ja Platov” (1912), „Olmemeres”
(1915).
Berliinis „Kasakate Sõnumeid” välja andes
osales Krasnov aktiivselt ka Vene valge emigratsiooni organisatsioonide
tegevuses ning külastas tihti Pariisi, kus tegi koostööd
suurvürst Nikolai Nikolajevitšiga (omaaegse Vene vägede
ülemjuhatajaga Esimeses maailmasõjas kuni 1915. aastani).
Kuulus Vene Ühiskondliku Liidu juhatusse. Kui algas Teine
maailmasõda, liitus Krasnov pikemalt mõtlemata hitlerliku
sõjamasinaga, nähes enda ees vaid üht sihti:
puhastada oma ajalooline kodumaa bolševismi ikkest. Just
Krasnov hakkas koostama ja avaldama läbi Saksamaa propagandamasina
kirjutisi ja üleskutseid, mis olid suunatud etnilistele kasakatele
– nii emigratsioonis elavatele kui punaste pool võidelnud
ja sakslaste kätte vangi langenutele. Nende kirjutiste sisu
oli üks: üleskutse võitluseks bolševismiga.
1943. aasta septembris sai Krasnovist Saksamaa Kasakavägede
Peavalitsuse juhataja. Andes ennast 1944. aastal vangi inglastele,
ei aimanud Krasnov, et ta peagi nende poolt punavägede sõjandusadministratsioonile
üle antakse. Protsess, mille Krasnovile korraldas NKVD, kestis
kaks aastat ning 1947. aastal poodi endine kirjanik, kasakakindral
ja ataman ning emigratsiooniliikumise üks silmapaistvaid
figuure üles.
|
Kindral von Parvitzi isiklik konvoi
1. kasaka ratsadiviisi võitlejatest 1944. |
Saksa poolel
Teises maailmasõjas võidelnud kasakaüksused
Esimene algatus luua
Saksa vägede koosseisus kasakaväed vallutatud aladel
partisanivastaseks võitluseks tuli 1941. aasta septembris
18. armee staabilt Saksa Maavägede Kindralstaapi. Selle kohaselt
pidi vangilangenud ning välismaal emigratsioonis elanud kasakatest
moodustatama eriväeosa valveteenistuseks ning partisanidega
võitlemiseks. Asi otsustati selliste üksuste moodustamise
kasuks. Armeestaabi luureohvitseri parun von Kleisti initsiatiiv
kiideti heaks ning 6. oktoobril 1941 lubas kindralstaabi kindralkortermeister
kindralleitnant Wagner formeerida „Nord”, „Mitte”
ja „Süd” armeegruppide tagalates kasakaüksused,
kuhu kutsuti kõik endised punaarmeelased, kes olid sattunud
sakslaste sõjavangi. Esimene selline üksus, kasakaeskadron,
moodustati 28. oktoobril 1941 armeegrupi „Mitte” juurde
ning selle etteotsa sai endine punaarmee major I. N. Kononov.
Aasta pärast, septembris 1942 formeeriti juurde veel 4 eskadroni.
Sellest moodustati 102. kasakadiviis, kuhu kuulus peale 1., 2.
ja 3. eskadroni veel 4., 5. ja 6. jalarood ning kuulipildurite
rood. Peale selle oli diviis tugevdatud miinipildurite roodu ja
kahuripatareiga. Meeste arv divisjonis oli 1798 võitlejat
ning 77 ohvitseri ning see sõdis punaste partisanidega
Bobruiskis, Mogiljovis, Smolenskis ning Polotskis.
17. armee juures moodustati 13. juunil 1942 kasakasotnjadest kasakapolk
nimega „Platov”. See koosnes 5-st eskadronist ja kahuripatareist
ning juhtis seda polku major E. Tomsen. Nimetatud väeosa
valvas Maikopi all naftatootmise taastamistöid kohalikes
tootmiskohtades. 1943. aastal hävitasid „Platovi”
polgu mehed partisane Novorossiiskis.
1942. aasta suvel moodustati alampolkovnik I. von Jungschultzi
juhtimisel kasakapolk, mis sõdis 1. tankiarmee koosseisus.
Polgu kahest eskadronist oli üks moodustatud ainult sakslastest.
25. detsembriks 1942 teenis polgus 1530 meest 30 ohvitseri juhtimisel.
Polk tegutses 1. tankiarmee vasakul tiival. Hiljem taganes see
väeosa loode suunas ning jõudis välja Budjonnovka
alla. Polk allutati 454. valvedivisjoni juhatusele ning saadeti
armeegrupi „Don” tegutsemispiirkonda.
Spetsiaalselt nõukogude tagalas tegutsemiseks formeeriti
Atamani kasakapolk parun von Wolfi juhatusel.
Jõudes Kubani- ja Donimaale, avastasid Saksa sõjaväeülemad,
et paljud selle regiooni mehed soovisid astuda vabatahtlikult
punavägede vastasesse võitlusse. Neist hakati moodustama
uusi kasakaüksusi ning Saksa ülemjuhatuse loal ja juhtimisel
moodustati Novotšerkasskis 1942. aasta septembris Doni Vägede
Staap, mida hakkas juhtima polkovnik S. Pavlov.
1943. aasta aprilliks oli sakslaste poolel võitlevatest
kasakatest formeeritud kokku 20 polku, kus igaühes teenis
400–1000 meest. Mõned kasakaüksused saadeti okupeeritud
Prantsusmaale, kus nad sõdisid prantslastest vastupanuliikujatega
ning valvasid Atlandi valli.
Mõned kasakaüksused formeeriti ümber politseipataljonideks.
Nii tekkisid 68., 72., 73. ja 74. politseipataljon.
Paljud kasakapolgud hävisid 1943.–1944. aastal peetud
lahingutes. 570. kasakapataljon andis ennast täies koosseisus
vangi Prantsuse regulaarvägedele Normandias. 454. kasakapolk
ja 82. kasakadivisjon hävitati aga prantslaste poolt lahingutes
täielikult.
Léon Degrelle
– idasõdade kangelane
|
Léon Degrelle
Teenistuskäik
Saksa armees:
1941. aastal reamehena alustanud Léon Degrelle ülendati
12. veebruaril 1941 Wehrmachti jefreitorks.
28. veebruaril 1942 ülendati Wehrmachti ülemveebliks.
1. mai. 1942 ülendati Wehrmachti reservleitnandiks.
1. juunil 1943 omistati relva-SS obersturmführeri auaste.
1. jaanuaril 1944 omistati relva-SS hauptsturmführeri
auaste.
20. aprill 1944 omistati relva-SS sturmbannführeri
auaste.
1. jaanuar 1945 omistati relva-SS obersturmbannführeri
auaste.
20. aprill 1945 omistati relva-SS standartenführeri
auaste.
|
Kuidas peaksime nimetama
mehi, kes oma maailmavaatelisi ja ideoloogilisi tõekspidamisi
järgides asusid omal ajal relvavõitlusse punase, kogu
maailma allutada ähvardava katkuga?
Léon Degrelle
sündis 15. juunil 1906. aastal Bouillonis Belgia kuningriigis.
Isa Édouard Degrelle oli rahvuselt prantslane, kes oli
naturalisatsiooni korras saanud Belgia kodanikuks. Léoni
ema oli Ardennides sündinud valloon.
Léon Degrelle’i haridustee algas Notre-Dame de la
Paix’ jesuiitide kolledžis. Siin mängis ilmselt
rolli see, et isa Édouard oli jesuiidist preester. Edasi
õppis Léon Louvaini katoliku ülikoolis, valides
seal filosoofiateaduskonna. Sellest ajast pärinevad tema
esimesed uurimused ja publikatsioonid ajaloo teemadel.
1930. aastal asus Léon Degrelle tööle katoliiklikku
kirjastusse „Rex“, samal aastal asutas ta samanimelise
poliitilise liikumise. Eeskujuks oli Itaalias Mussolini poolt
loodud mustsärklaste liikumine. Hiljem sai liikumine nimeks
De Christus Rex. Partei häälekandja ajaleht „Le
Pays Réel“ oli Degrelle’i peatoimetamise all
muutunud suure loetavusega ajaleheks tollases Belgias. Ajalehte
ja liikumist rahastasid ka Adolf Hitler ja Benito Mussolini, kes
1936. aastal andsid Degrelle`i käsutusse vastavalt 100 000
marka ja 2 miljonit liiri.
Veendunud
monarhist
Mis olid need välistegurid,
mis kujundasid Léon Degrelle’ist Hitleri loodud Saksa
rahvussotsialismi ihaleja, kui arvestada asjaolu, et Degrelle’i
näol oli tegemist veendunud monarhistiga – isevalitsuse
tulihingelise pooldajaga? Ilmselt sai siin tõukejõuks
tema pettumus tollase Belgia parlamentarismi ning valitsuse tegemistes,
keda Léon Degrelle ühemõtteliselt kaubitsejate
ja pankurite (liigkasuvõtjate) kambaks tituleeris. Ei maksa
unustada, et tollases Euroopas, sealhulgas ka Belgias, olid väga
populaarsed sotsialistide roosad utoopiad ning haritud inimesena
teadis Degrelle, mis olukord valitseb riigis, kus sotsialism on
diktaatorliku riigikorrana võimule pääsenud.
Jutt on loomulikult tollasest Nõukogude Liidust.
Nähes seda, et konstitutsioonilise monarhia tingimustes on
kodanlus moodustanud Belgia võimustruktuurid, mis ei suutnud
Degrelle’i arvates täita oma aja väljakutseid,
ning et bolševism võib ohustada kogu Euroopat, kui
seal võimule pääseb, imponeeris Degrelle’ile
Hitleri Saksamaa ühene ja selge suund rahvusaatele, mis oli
oma olemuselt vastandlik Trotski ja Lenini propageeritud rahvusteta
ja kogu planeeti haldava ülemaailmse bolševismi ideega.
Bolševism eitas nii rahvusi kui rahvusriike. Ega asjata polnud
Degrelle ülikoolis ajalugu õppinud. Ta mõistis,
millist ohtu inimtsivilisatsioonile kujutas endast punane katk
– bolševism. Võitlus sellise vaenlase vastu tegi
temast Hitleri aadete ihaleja. Nii saigi monarhistist Saksamaa
rahvussotsialismi kui süsteemi toetaja.
Rahvussotsialismist
võlutud
Tõsi, mitte ainult
Saksamaa rahvussotsialism ei avaldanud Degrelle’ile muljet.
Nii oli ta juba 1920. aastatel uurinud Prantsuse rahvussotsialismi
ning oli isegi nende liikumise „Action Francaises“ liige.
Kohtunud oli Degrelle ka Itaalia tolleaegse juhi Mussoliniga.
Hispaania rahva- ja riigijuht Franko rahastas Degrelle’i
ajalehte. Saksamaa mudeli puhul imponeeris Léon Degrelle’ile
nende poolt väljatöötatud rassiteooria.
Niisiis oli Léon Degrelle juba eelmise sajandi kolmekümnendatel
aastatel välja kujunenud kui tõeline bolševismivastane
võitleja. Poliitiline ühendus „Rex“ 1936.
aasta valimistel edu ei saavutanud (21 saadikukohta) ning 1939.
aastal saadi ainult 4 saadikukohta. Liikumise tegevus rauges kuni
1940. aastani, mil Saksamaa okupeeris Belgia.
Teise maailmasõja teisel, 1941. aastal asutas Degrelle
Belgias Valloonide Vabatahtliku Leegioni. Leegioni mõte
oli võitlus Saksamaa poolel idarindel. Leegion koosnes
alguses 850 mehest, kes peaaegu kõik langesid idarinnetel
järgneva kolme sõja-aasta jooksul. Valloonide Leegioni
baasil moodustati 1943. aasta 1. juunil Relva-SS 5. ründebrigaad
„Valloonia“, kelle sõjatee kulges edasi 1943.
aasta novembris SS-diviisi „Wiking“ koosseisus oleva
5. tankibrigaadi juures Korsun-Ševtšenski alla Ukrainasse.
Diviisi komandöriks oli SS-obergruppenführer Herbert
Otto Gille (4. SS-tankibrigaadi komandör).
Léon Degrelle’ist sai „Wikingi“ diviisi
staabiohvitser.
|
 |
SS-diviis
„Wiking“
SS-diviis „Wiking“
oli moodustatud välismaa vabatahtlikest võitluseks
bolševismi vastu ning tema tuumiku moodustasid 9. soomusrügement
„Germania“, 9. gernaderirügement „Westland“
ning 6. juunil 1940 formeeritud rügement „Nordland“,
kuhu olid koondatud Skandinaaviast pärit vabatahtlikud ja
kuhu liideti ka Ida-Euroopast pärit etnilised sakslased.
20. novembril 1940 moodustati nimetatud väeosadest SS-diviis
„Germania“. 21. aprill 1941 nimetati diviis ümber
SS-diviisiks „Wiking“. Diviis „Wiking“ liikus
kindralleitnant von Kleisti tankiväegrupeeringu koosseisus
N Liidu peale. N Liidu piir ületati Saksa Wehrmachti 14.
armee koosseisus. Liiguti Lvovi peale ja sealt Krementšuki
peale. 1942. aasta jaanuari alguses liitus „Wiking“-diviisiga
Soome vabatahtlike pataljon. Sügisel 1942 võideldi
Mozdaki, Tereki, Ordžonikidze all rasketes lahingutes. 1943.
a hoiti rinnet Stalino-Donetsi juures.
Soomlaste teenistusleping lõppes 1943. aasta mais ning
nende asemele asus Eesti Leegioni 1. pataljon „Narva“,
mille võitlejad osalesid lahingus Poltava all 27. augustil
1943.
Niisiis liitus 1943. aasta novembris „Wiking“ diviisiga
Léon Degrelle koos oma valloonidega (5. SS-ründebrigaad
„Walloonia“). Väga rasked lahingud peeti „Wiking“-diviisi
poolt 1944. aasta veebruaris, kui diviis pidi Tšerkasski
all läbi murdma punaarmee piiramisrõngast, kuna oldi
satutud „kotti“. Léon Degrelle oma valloonidega
juhatas 44 000-mehelise väegrupeeringu arjergardi (järelväge).
Kui punaste kotist läbi murti, oli tema valloonidest elus
vaid 632 meest. Olgu siinkohal öeldud, et novembris 1943
saabus „Wiking“-diviisi koosseisu 2000 vallooni, kellest
oli veebruariks 1944 (pärast kolmekuulist võitlust)
diviisi koosseisus elus vaid 632 meest. Peale õnnestunud
läbimurret viidi diviisikomandör Herbert Otto Gille
ja arjergardi (järelväe) vägesid juhtinud Léon
Degrelle erilennukiga Hitleri Ida-Preisimaal asuvasse peakorterisse
Rastenburgis. Adolf Hitler andis seal Degrelle’ile isiklikult
kätte raudristi rüütliristi ning ütles selle
juures oma kuulsad sõnad: „Kui mul oleks poeg, tahaksin
ma, et ta oleks nagu Léon Degrelle.“
Võitlustee
tõi Baltikumi
2. aprillil 1944 triumfeeris
Degrelle oma elusolevate valloonidega Brüsselis paraadil.
20. aprillil omistati talle SS-sturmbannführeri auaste. 150
Tšerkasski koti läbimurdes osalenud Valloonide 5. SS-ründebrigaadi
võitlejat said raudristi kavalerideks.
Mais 1944 olid valloonid laagris Debitses, kus neile tuli langenud
meeste asemel täiendust 800 uue võitleja näol.
Edasi viis võitlustee peale lühikest hingetõmmet
Degrelle’i ja tema mehed 3. SS-tankikorpuse koosseisus (komandör
SS-gruppenführer Felix Martin Julius Steiner) Baltikumi.
Juulis 1944 võideldi Sinimägedes, 19. juulil Emajõel
ja seal nii vapralt, et punaste pealetungi pärssimise eest
Tartu all sai Degrelle tammelehed rüütliristile ning
Saksa jalaväelase kõrgeima autasu – kuldmärgi
lähivõitluse eest. Degrelle’il oli II maailmasõja
lõpuks kokku 22 Saksa sõjalist aumärki.
18. oktoobril 1944, kui Baltikum oli maha jäetud, moodustati
5. vabatahtlike SS-ründebrigaadi „Walloonia“ baasil
28. relva-SS-i vabatahtlike grenaderidiviis „Wallonien“.
Diviisi kuulusid 69. ja 70. relva-SS-i jalaväerügemendid.
Uus diviis alustas võitlus Pommeris 11. Saksa armee 39.
tankikorpuse koosseisus. 1945. aasta alguses osaleti Stargradi
pealetungis, peale mida viidi diviis 3. SS-tankikorpuse alluvusse
ja viimaseks võitluseks valmistuti Oderi ja Stargradi vahel.
4. märtsil 1945 algas taganemine Stargradist Oderi suunas.
Järgnesid rasked kaitselahingud Stettini all. Diviis sulas
koosseisult pataljoni suuruseks. Degrelle taganes osadega oma
meestest Schlesswig-Hollsteini liidumaale Põhja-Saksamaal.
Osa valloone andis alla Schwerinis ja Brandenburgis. Degrell suundus
Põhja-Saksamaalt Taani, kust edasi algas juba põgenemine
Hispaaniasse.
Tagaselja
surma
Kohe pärast sõda
mõistis Belgia kohus tagaselja Léon Degrelle’i
süüdi kui kodumaa reeturi ning karistas teda surmanuhtlusega.
1946. aastal suundus Léon Degrelle Argentinasse, mõistes,
et kodumaad ei näe ta enam iialgi. Hiljem, kui olukord Hispaanias
oli Degrelle’ile tema isiklikku ohutust silma pidades soodne,
naasis ta Hispaaniasse, kus elas vaikset emigrandielu ning kirjutas
oma kuulsad memuaarid, mis on tänaseks päevaks ka Eestis
ilmunud.
Idasõdade kangelase ja bolševismivastase võitluse
silmapaistev kuju Léon Degrelle suri 1994. aasta 31. märtsil
Hispaanias Malaga saarel Püha Antoniuse hospidalis.
Kuna II maailmasõja
võitjad on otsustavalt hukka mõistnud natsionaalsotsialismi,
on II maailmasõja võidukad liitlased unustanud hukka
mõista 20. sajandi punase katku – bolševismi.
Neid mehi, kes võitlesid kas oma või võõra
riigi mundreid kandes sellesama bolševismi vastu, nimetatakse
tänaselgi päeval röövliteks ja mõrtsukateks.
Kuidas aga nimetada neid mehi, kes oma maailmavaatelisi ja ideoloogilisi
tõekspidamisi järgides asusid omal ajal relvavõitlusse
selle punase, kogu maailma allutada ähvardanud katku vastu?
See jäägu iga mõtleva inimese enese otsustada,
kuid mulle tundub, et need, kes stalinismi kui bolševismi
kõrgeima vormi vastu võidelda julgesid, on kangelased.
II maailmasõja moodulis Lääne-Euroopa poolt vaadatuna
idasõdade kangelased.
|
|
|
