|
|
|
Beatrice Otsamo (Rüüt)
käesoleva aasta augustis Oulu lähedal Varkkilas
Botnia lahe kaldal. Foto: Kaarel Aluoja |
Merele viimase valge laevaga
Tekst: Kaarel Aluoja
Ühed
viimased, kes 65 aastat tagasi Eestist 1944. aasta sügisel
nõukogude vägede sissetungi ajal oktoobritormisele
merele pääsesid, olid Türi linnasekretär Martin
Rüüt ja tema pere.
Beatrice
Otsamo, neiupõlvenimega Rüüt, on elanud Kesk-Soomes
Oulus juba 56 aastat. Linnaelu seob 84-aastast vitaalset vanaprouat
aastas vaid loetud kuud, varakevadest hilissügiseni toimetab
ta oma maamajas Oulu lähedal, otse Botnia lahe kaldal.
Nüüd juba jääb aiatööde vahel aega
ka merele vaadata, vahel ka möödanikku meenutada. Seda
viimast Beatrice väga tegema ei kipugi – valusaid mälestusi
on liigagi palju.
Kuid mälestustest ei pääse, ühes või
teises seoses meenuvad nad ikka ja jälle. Nii toob Estonia
huku aastapäev Beatrice´ile alati silme ette pildi,
kuidas nad ise pere ja saja saatusekaaslasega täpselt 50
aastat varem kodumaad maha jättes sügistormisele Läänemerele
läksid. „Mis oleks võinud juhtuda meiega, juhtus
Estoniaga päevapealt pool sajandit hiljem,“ tunnistas
ta. „Ma lausa kangestusin neid pilte ja kaadreid jääkülmas
vees hulpivate inimestest nähes.“
Beatrice´il ja ta vanematel oli 1944. aastal õnne:
nende valge laev jõudis Rootsimaa randa. Kuid ega see olnut
helgemaks tee ja haavu silu. „Olen mõelnud, et teen
minevikuga lõpu, aga seni olen ikka oma sõnu söönud,“
sõnas ta. Nii ka seegi kord, kui suvel kohtusime. Kõik
järgnev ongi Beatrice Otsamo meenutused.
Oma maja
jäi ootama isa pensiaega
Sündisin 19. augustil
1925 Paides. Mu isa Martin Rüüt oli Tartu Ülikooli
haridusega jurist, sündinud oli ta 1887. aastal Koerus ja
Esimese maailmasõja ajal teenis isa kolm aastat Kaukaasias.
Ema Herta-Adele Erdfeldt sündis 1893. aastal Karulas, koolis
käis ta Valgas. Ema oli päritolult baltisakslane, ta
vanematel oli Karulas väga-väga suur talu 100 pirni-,
ploomi- ja õunapuuga.
Emal oli õde Irene, kes elaski Karulas, õde Erika,
kes kolis Saksamaale, kui baltisakslasi vaterlandi kutsuti, ja
vend Rene, kes elas lõpuks Austraalias.
Too Taitse Karula külje all, kus elas tädi Irene, oli
mu maapäälne paradiis. Viibisin seal kõik oma
noorusaja suved.
Türile kolisime 1927. aastal, kui isa sai Türi linnavalitsusse
linnasekretäri koha. Tema sõpradest, kes meil tihti
viibisid, mäletan linnapea Johannes Lagge. Ja doktor Vooremaad,
kes käis meil mitmeid kordi, kui emal selg valutas.
Elasime linnavalitsuse majas Paide tänava ääres,
isale oli antud sinna eluruumid. 1936. aastaks sai isa katuse
alla ka oma maja, mis asus Viljandi tänav 5: suur kahekordne
hoone, mille esimesel korrusel olid kolmed äriruumid, üleval
kaks korterit. Seda kutsuti ka Tõnissoni majaks, kuna ühtesid
äriruume kasutas kauplusena tuntud Türi fotograaf Avelinius
Tõnisson.
Meil oli seal väga ilus aed, kus oli palju-palju ploomipuid.
Pidime ise sellesse majja kolima siis, kui isa ükskord pensile
saab. Aga seda aega meil Eestis ei tulnudki.
Olime valve
all nii päeval kui öösel
Elu Eestis muutus ärevaks
1939. aastal. Mäletan, et olime parasjagu Lüllemäel,
kui vene väed sisse marssisid: soldatitel olid karmoškad
käes ja nad lõid isekeskis küla vahel tantsu.
See oli võõras.
Peagi jõudis nõukogude kord ka Türile. Kui
algasid arreteerimised, isa ei puudutud. Ka 1941. aasta suurküüditamine
läks meie perest mööda. Põhjuseks oli isa
hea haridus: ta rääkis saksa ja prantsuse keelt, venelased
kasutasid isa tõlgiks.
See-eest oli kogu meie perel pidev kontroll peal ning meie akendel
ei tohtinud kunagi kardinad ees olla: isegi öösel käisid
kolm-neli vene soldatit endise linnavalitsuse maja ees ja valgustasid
taskulampidega meie elu- ja magamistube, et kas ikka oleme kodus.
Sel vene võimu ajal osa inimesi ikka väga-väga
kartis, arreteerimised ja äsjane küüditamine olid
ju silme ees. Eks kartsime meiegi. Mitu korda olime ka ise metsas
koopas peidus.
Kord, kui isa kodus polnud, võeti mind kodust kinni, viidi
Paide tänavale Tenso majja, kus oli mingi venelaste staap,
ja küsiti, kus isa on. Kuna ma midagi öelda ei osanud,
arvati, et valetan ja mulle löödi püssipäraga
pähe.
Isale korrutasid venelased alatihti: kui me sind enam ei vaja,
viiakse teid Siberi. See pidev hirm puges hinge. Läks pea
10 aastat, enne kui isa enam öösiti unes ei karjunud.
1941. aasta suvel, kohe pärast kooli lõppu sõitsin
taas tädi poole Taitsesse. Mu vanemad jäid Türile.
Ühel päeval tuli sinna üks naine Türilt, kes
ütles, et mu ema ja isa on venelaste poolt maha lastud. Küsisin
tädilt, kas ma võin koju Türile minna, aga ta
ei lubanud: aeg oli ju segane. Lõpuks, kui ta nägi,
et ma ei suuda seal kauem teadmatuses püsida, ikkagi lubas.
Oli sõjaaeg, autod ei sõitnud, rongid ei liikunud.
Nii tulingi Karulast jalgsi: öösel liikusin, päeval
magasin kusagil metsas. Kord kuulsin eemalt mingeid inimhääli,
hiilisin vargsi lähemale. Jõudsin ühe talu lähedusse
just siis, kui vene sõdurid selle parajasti süütasid.
Sinna põlevasse majja visati ka seal taluões olnud
väikesed lapsed. Iga kord, kui see vaatepilt meenub, tõuseb
mul siiani tohutu klomp kurku.
Lõpuks jõudsin Türile: sakslased olid linnas
sees, isa-ema õnneks elus. Isa jäi ka sakslaste ajal
linnavalitsusse tööle, abiks ikka jälle hea keeleoskus.
|
Türi linnasekretäri Martin
Rüüdi pere 1927. aastal: ema Herta–Adele süles
istub väike Beatrice. |
Viimane valge
laev
1944. aasta kevadel
lõpetasin Türi gümnaasiumi. Samal aastal tegin
edukalt sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli, minust pidi saama
hambaarst.
Gümnaasiumiaastatest oleks meenutada mõndagi. Kas
või klassijuhatajat ja emakeeleõpetajat Viktor Viilupit.
Meie klassi poisid on kõik surnud. Nad olid nii noored,
kui hukkusid: nii kui nad sõja-aastatel mobilisatsiooniga
rindele võeti, nii nad surma said.
Gümnaasiumi lõpuks jäi klassi alles vaid kaks
poissi: üks oli vanuselt noorem, teine töötas kooli
kõrvalt politseiteenistuses ja pääses seetõttu
rindele võtmisest.
Kodune kord oli mul kooliaastatel karm. Isa käsk oli, et
hiljemalt kümme pean olema õhtul kodus, mitte minutitki
ei tohtinud ma hiljaks jääda. Eks isal oli omajagu ka
õigus, aeg oli ju ärev ja ohtlik.
Jõudis kätte 1944. aasta oktoober. Türi linn
oli varemetes ja tühi. Isa sai kusagilt mingi koormaauto,
kuhu pani peale nii oma pere kui veel palju teisigi. Mäletan,
et autokastis oli ka mu pinginaaber ja parim sõbranna Rauha
Käär; siis veel Mare Piiber – kast oli paksult
inimesi täis. Veel mäletan, et kogu tee hoidis isa kokkusurutud
rusikas sinimustvalget lippu.
Saime teada, et Pärnus on venelased juba sees. Sõitsime
siis Pärnu-Jaagupi, kuhu meid maha pandi.
Meid kohale toimetanud, sõitis isa veel kord autoga tagasi
Türile ja tõi veel ühe kastitäie inimesi,
kes alul peale ei mahtunud. Pärnu-Jaagupis olime kaks ööd-päeva,
siis pääsesime edasi Kihnu.
Kihnust asusime mereteele ühe vana purjelaevaga – see
oli tõesti viimane valge laev! Tolle alusega oli varemalt
veetud Saaremaa ja Hiiumaa vahel koksi. Laev oli nii vana, et
küljed paistsid läbi. Ema ütles esiteks, kui purjekat
nägi, et tema küll selle laeva peale ei lähe. Mitmed
inimesed ei tulnudki, Rauha Käär nende hulgas.
Iga inimese eest, kes laevale võeti, küsiti 10 kuldrubla.
Isa heal sõbral, Türi notaril Voldemar Soonel polnud
seda raha võtta ja ta pidigi koos naisega maha jääma.
Lõpuks sai nii, et isa maksis laevnikule nende eest samas
vääringus hõbedas. Too Soone elas hiljem Rootsis
Göteborgis.
Meile öeldi, et peale mahub 50 inimest, lõpuks oli
meid laevas kokku 100 hinge. Isa ütles pärast, et kui
meie pere poleks laevale saanud, oleks ta nii mind kui ema ja
seejärel ka ennast seal rannas maha lasknud. Olin siis 19-aastane.
Merel olime kokku 96 tundi – neli ööpäeva!
Oli hirmus tuul ja juba esimesel ööl läks laeval
puri katki, ka veepump ei töötanud. Isa oli, mingi vilt
ümber, koos meestega tekil. Olime emaga all, kus koos meiega
oli kokku 70 inimest. Kõik oksendasid, oli vaid üks
ämber, mis kogu aeg ringi käis. Korra pommitasid meie
laeva vene lennukid, õnneks ei tabanud.
Tolle nelja päeva jooksul sündis purjekas kaks last,
üks sünnitajatest oli Voldemar Soone abikaasa. Üks
inimene suri. Üks läks hulluks: veepeegelduses tundus
talle, et meie laev põleb.
Algas viies päev. Varahommikul kell kolm jõudsime
lõpuks Kristelhamni sadamasse. Kui Rootsi sandarmid meie
laevale vastu tulid ja isa nende kraepagunitel punaseid nurki
nägi, pidas ta neid alul vene sõduriteks ja ütles,
et tema maale ei lähe. Lõpuks, kui olukord selgus,
ronisime kaldale.
Kell oli kuus, kui läksime sadamasse tagasi oma purjekat
vaatama. Seda polnud enam! Vaid väike tükike mastist
paistis veel veest välja – laev oli põhjas.
Hirm püsis
veel Rootsiski
Rootsis olime alul garantiinis.
Meid paigutati ühte metodisti kirikusse, millele oli ümber
ehitatud okastraataed. Olime kui ahvid, keda rootslased käisid
läbi tolle traataia vaatamas. Aga nad olid väga viisakad,
andsid läbi aia meile õunu.
Kirikus olid meie tarvis kolmekordsed narid. Oli selline absurdne
keskkond: kirik, kus narid; altar, mille ees mehed jõid
ja mängisid kaarte; keegi õmbles kusagil.
Isa tahtis kohe miskit tegema hakata, tema ei osanud tööta
olla. Mina sain laagrist välja kahe kuu möödudes.
Läksin tööle ühte Lõuna-Rootsi suurmõisa.
Tööpäevad olid pikad, tõusta tuli hommikuti
kuuest. Perenaine oli tore, temaga rääkisin saksa keelt.
Kole ja alandav tunne oli aga siis, kui pere väike poeg mu
peale sülitas, temale ei öeldud ega tehtud aga midagi.
Isa ja ema said pärast laagrist vabanemist elama Svärdsjösse.
Isa tegi kõiki töid: alul kaevas haudu, hiljem sai
ametisse suure äri kassasse, kus lõpetas alles 82
aasta vanuses. Inimesed armastasid minu isa, ta kohe oskas inimestega
hea olla. Kuulsin öeldavat, et siis on alati kassa suurem,
kui isa on ametis.
Isa suri sealsamas Svardsjös 1982. aastal 88-aastasena. Veel
veidi enne surma rääkisime temaga: isa ütles, et
helistame ja kui ta ise ei helista, küll helistab keegi teine.
Paar päeva hiljem helistaski isa arst, kes ütles, et
isa suri infarkti. Samal aastal suri ka tädi Irene. Mu ema
suri 1986. aastal.
Kui veel üheskoos Svärdsjös olime, tulid Eestist
meie aadressil kirjad: tulge tagasi, kõik on teile andeks
antud, saate samad töökohad, mis ennegi. Kuidas nad
üldse oskasid meile sinna kirju saata? Aga vaat nii töötas
Venemaa välisluure.
Mul oli päevik – mälestuste raamat –, kus
põhjalikult kirjas mu kooliaastad, mälestused 1941.
aasta küüditamisest, sõja-aastad, põgenemine
Rootsi. Isa põletas päeviku Svärdsjös ära,
hirm kinnivõtmise ja Nõukogude Liidule väljaandmise
ees oli endiselt suur.
Koduseks
keeleks oli Soomes eesti keel
Oma abikaasa Yrjö
Kalevi Otsamoga kohtusin Rootsis. Ta oli soomlane, kes õppis
inglise keele õpetajaks ja saabus Rootsi praktikale, kuna
andis ka rootsi keele tunde.
Abikaasa igatses tagasi Soome. Mina aga olin hirmul ja ärevil:
tahtsin olla ikka väga kindel, kas saan Soomes elada –
andis ju Soome palju sõjapõgenikke Nõukogude
Liidule välja, saatis nad riigist ära.
Õnneks oli mehe isa Soomes politseinik, nii sai ta välja
uurida, kas ka minu nimi on nende hulgas, kes kuuluvad väljasaatmisele.
Ei olnud. Vastasel juhul ma polekski julgenud Soome tulla. Asusime
abikaasaga Rootsist Soome 1953. aastal.
Ajast, mil Yrjö Kaleviga Oulu kolisime, pole ma tööl
käinudki. Abikaasa ütles: mehel peab olema nii hea töökoht,
et ta suudab ka oma pere ülal pidada. Ning poeg Teppo lisas
tavaliselt, kui tööst juttu tegin: kui sa tööle
lähed, pole kodus enam omaküpsetatud saia lõhna.
Teppo kiitis mind ikka: mu ema teeb nii head süüa, et
ta võib ka seentest kalasuppi teha.
Kuigi kogu aeg kodus, olen ma Soomes tööd palju teinud.
Kõik kasvatasin ise, kaalid ja muu aiakraami – Oulu
ümbrus on ju endisaegne viljakas merepõhi. Kolm last,
suur koer, abikaasa – kõik vajasid hoolt.
Isa Türile ehitatud maja müüsin maha 5–6 aastat
tagasi. Ega ma poleks ise Eestisse enam tagasi tahtnud, kõik
inimesed siin on mulle ammu võõraks jäänud.
Perega olen Eestis käinud pea 10 korda, nii ka sugulased
Kanadast, Austraaliast, mujalt Soomest. Viimati käisime poja
perega neli aastat tagasi, olime mu emakodus Karulas, käisime
Sangastes, Valgas.
Mu abikaasa suri 1996. aastal. Aasta varem käisime temaga
veel Eestis. 1992. aastal suri mu üks poeg, tänavu suri
tütar. Seda muret on ühele emale ja abikaasale liiga
palju. Nii ei tahagi ma möödanikku meenutada.
Samas on elu olnud rikas: mul oli nii lõpmata hea mees,
minu pärast õppis ta ära eesti keelegi, rääkisime
temaga oma kodus eesti keelt.
Aga kõiki neid õudusi, mis algasid, kui olin alles
15-aastane ja kestsid veel hulk aastaid, poleks tarvis olnud.
Kuid läbi selle lõputuna tundunud laevasõidu
ja pagulusaastate tean, mida tunnevad inimesed, kes peavad oma
kodust ära minema. Neid on miljoneid. Ma vaatan neid hoopis
teise pilguga.
|
|
|
