|
|
|
Mart ja Bruno 1989. aasta sügisel
Tartus. Mehed tutvusid Mordva vangilaagris 1964. aastal. Foto
Anna Rosalie Uurde. |
Eestlane ja lätlane:
Mart Niklus ja Bruno Javoiš
Tekst: Jaanika Kressa
Vabadusvõitlejad
Mart Niklus
ja Bruno Javoiš
elavad Tartus üsna lähestikku ning võiksid teineteist
peaaegu naabrimeesteks kutsuda.
Krüptokommunistide
ja köögitüdrukute riik
Bruno on
sündinud 1941. aastal Riias. “Ma ei tea, miks mu vanemad
Läände ei läinud, võib-olla nad lihtsalt
ei saanud, meil pole sellest juttu olnud. Emal oli viis õde,
kaks neist läksid ära, kuid üks koos perega uppus,
kui Vene allveelaev suurt põgenike ja haavatutega täis
transportlaeva torpedeeris. Kõik ei saanud ju ära
sõita. Kui kõik oleks põgenenud, kas siis
oleks meil praegu olemas oma riiki? Meil on praegu oma riigid.
Olgu või halb, kuid ikkagi oma, sest mis on riigi tunnused?
Territoorium koos kindlalt paika pandud piiridega (mis muidugi
võivad muutuda „nii sinna kui tagasi“), kodanikkond
ja (laiemas mõttes) rahvas ning seda kõike valitsev
võim, mis sõltub selle rahva tahtest. Kõik
muu on marginaalse tähtsusega. Eesti riigil on kõik
need kolm tunnust olemas, Läti riigil samuti. Järelikult
sõltub kõik muu meist endist,” kinnitab Bruno
Javoiš tüüpilisele lätlasele omase paadunud
optimismiga.
Tüüpiline
eestlane, Mart-Olav Niklus, puhkeb selle peale kõlavalt
naerma. Tõesti kõlavalt, nagu pianistile kohane.
„Meil on riigivalitsemise eesotsas palju värvivahetajaid,
tõusikuid ja karjeriste, normaalses riigis niiviisi olla
küll ei tohiks,” ütleb ta.
„Valitsused tulevad ja lähevad, rahvas jääb.
Ja eriti tähtis on, et see osa rahvast, kes ülejäänut
juhib, suunab ja mõjutab, hoiaks kokku ja leiaks ühise
keele,” jätkab Javoiš.
Selle peale lisab Niklus: „Senikaua ei muutu midagi, kuni
me oma valitsejateks ikka edasi valime endiseid kommunismiehitajaid,
profaane, diletante ja poliitilisi seiklejaid – selliseid,
kes ühest erakonnast teise karglevad, soovides kogu aeg ja
ükskõik kus liidrid olla. Eestis valitseb krüptokommunism,
sest desovjetiseerimist pole ju olnud.” Tema meelest järgitakse
praeguses Eestis Lenini õpetust: „Iga köögitüdruk
peab oskama riiki juhtida.”
“Poliitiline nartsissism ja veendumus, et Eesti on maailma
naba, on eesti rahvale kalliks maksma läinud,” kinnitab
teenekas vabadusvõitleja, kellel hiljuti täitus veider
juubel. Nimelt esitati Mart Niklus tänavu juba kümnendat
korda Tartu linna aukodaniku kandidaadiks, ja kümnendat korda
jäeti ta sellest tiitlist ilma. „Sedapuhku eelistati
ühte kvislingit või punarüütlit, järgmine
aasta omistatakse see aunimetus ehk endisele KGB ülemale,”
pakub Niklus. „Seesugune on mõnede arvates ju nii
palju siin „heade mõtete linnas” ära teinud,
toiminud „stabiliseeriva faktorina”. Minusugune ju muidugimõista
ei saa kodulinna aukodanik olla, sest puudub punane minevik,”
ironiseerib Niklus. Isegi Kaitseministeeriumis ja Kapos töötavat
endisi KGB-ga seotud isikuid (näiteks Jüri Vissak või
ka hiljutine Herman Simmi juhtum). „„Eestimaa on meie
kätel!”, „Eesti tuleb tagasi!”, „Ükskord
võidame niikuinii!” Trullallaa – trallallaa!
Otsekui Lollidemaal elaksime,” kommenteerib ta.
Niklus rõhutab, et kommunistide taktika hulka kuulub ka
oskus olla alati õigel ajal õigel poolel. Kui vaja,
siis peavad nad isamaakõnesid ja käivad kirikus, kui
vaja, siis suudlevad kas või vaenlase lippu. Vaat kus taktika:
nemad ju teavad, mida nad teevad, ja eks kõige tähtsam
asi on, et õigel ajal oleksid õigel poolel.
Heiskas lipu
herilasepessa
Mart Niklus on sündinud
1934. aastal Tartus, lõpetanud 1957. aastal ülikooli
bioloog-zooloogina, spetsialiseerudes ornitoloogiale. Juba järgmisel
aastal sai temast NSV Liidu meelsusvang.
Bruno Javoiš saabus Mordvasse 1964. aasta suvel, olles Riia
Lennundusinstituudi üliõpilasena ööl vastu
5. detsembrit (NSV Liidu Konstitutsiooni päev) Riia miilitsavalitsuse
peahoone paraaduste ees olevasse raadiomasti heisanud Läti
puna-valge-punase lipu. „See oli tõeline herilasepesa,
sellepärast saingi 7 aastat. Mulle öeldi otse, et kui
ma oleksin selle lipu mõne puu otsa või kiriku torni
tõmmanud, siis oleksin saanud ainult kolm aastat. Kuid
sellise „häbematuse“ pärast anti maksimum,”
meenutab Bruno. Kahetsenud pole ta oma tegu kunagi, aga mõnikord
on ta nende aastate jooksul mõelnud, et ehk oleks pidanud
jätkuma rohkem kannatlikkust teeselda, kuni instituut saaks
lõpetatud, et saada Läti lennundussüsteemis mingiks
juhtivtöötajaks. Vahest oleks siis saanud palju rohkematki
korda saata.
„Vaatasin ümberringi: kõik olid vait, keegi midagi
ei teinud, inimesed olid juba sunnitud Riias igal pool vene keeles
rääkima. Tundus, et mingit pääsemist enam
pole. Ma tahtsin näidata, et ometi peaks vähemalt lootust
säilitama. Nüüd mõtlen, et kui ka oleksin
jõudnud mingile juhtpositsioonile, poleks ma ikkagi saanud
midagi teha. Ilmselt on õigem teha seda, mida vastaval
ajal olukord nõuab, ja seda tuleb teha just õigel
hetkel,” meenutab Bruno.
„Laagreid oli Mordvas
palju. Teel sinna vaguni mingi prao vahelt piiludes jäi mulje,
et terve see eestlaste sugulasrahva maa on üks suur vangilaager.
Poliitilisi, nii palju kui seda mäletan, hoiti viies –
3., 7., 10., 11., ja mingis müstilises 20-ndas osakonnas.
Baltlasi oli neis kõigis. Täpset arvu tuleks pärida
Moskvast, kuid jäi mulje, et lätlasi oli kõige
rohkem, arvult järgmisena olid pingereas eestlased, lõpuks
leedulased. Eestlased hoidsid teistest veidi rohkem omaette, suhtudes
„võõrastesse“ mõninga umbusuga.
Kui hakkasin eesti keelt õppima, kutsus tugeva kehaehituse
ja läbitungiva pilguga Enn Tarto mind „jalutuskäigule“
ja korraldas temale omase otsekohesusega midagi ülekuulamise
sarnast: „Mis eesmärgil? Ega sa tee seda kellegi ülesandel?
Oled ikka veendunud, et ei jäta õppimist pooleli?“
Isegi ohtlikes situatsioonides rahu ja teistele meelekindlust
sisendav Valdur Raudvassar aga vastupidi rõõmustas
ja hakkas otsekohe „organiseerima” – korraldama
eesti keele õpikute hankimist. Taivo Uibo, ühe käega,
kuid meisterlikult korvpalli mängiv noormees, hakkas mind
lausa sõbraks kutsuma, õpetades mulle nii pallimängu
kui ka oma emakeele nippe. Pikka kasvu ja erakordselt heasüdamlik
Robert Hamburg kutsus sööklas enda kõrvale istuma
(vangilaagris tähendas see avalikku kellegi enda kaitse alla
võtmist). „Enne meie aega“ olnud kuulus arst,
siin aga ambulantsis sanitarina töötanud Enn (kahjuks
teist nime ei mäleta) õpetas mulle meditsiiniterminoloogiat.
Väikest kasvu, alati rõõmsa olemise ja imetlusväärse
lauluhäälega kunagine legendaarne metsavend Volli õpetas
eesti laule. Järjekindla protestikirjade läkitaja ja,
eemalt vaadates, „purunemiskindla“ Mart Niklusega kohtusime
vähe, sest teda viidi üsna tihti kas kohalikku kartserisse
või lõpuks Vladimiri kinnisvanglasse, kuid vestlused
temaga olid alati sisukad ja probleemsed,” meenutab Bruno
kaugeid vanglaaegu.
“Paljud väärtused, mida väljaspool okastraati
peetakse väga olulisteks, muutuvad vangilaagris väheolulisteks
või kaotavad oma tähtsuse sootuks, kui oled üleni
vaenuliku võimu valduses. Üksnes hinge ja mõtete
üle ei suuda see võim valitseda. Kuid nägin ka
inimesi, kelle hinged murti – kes läks vabasurma, kes
võõrvõimu teenistusse. Ega seegi sõltunud
rahvusest,” lisab ta.
Läti
oli välja tõuganud, Eesti tõmbas magnetina
Bruno oli vangi viidud
Lätist, vabanedes tuli aga Eestisse. Ise nimetab ta seda
„tunnetatud paratamatuseks“. Läti oli teda ju jäädavalt
„välja tõuganud“ – KGB tuletas oma
olemasolu meelde igal sammul, edasiõppimiskatsed ebaõnnestusid
salapäraselt, vanemad kartsid „härja punase rätikuga
ärritamise“ kordumist, olles hirmul nii päeval
kui öösel, vend pidi pidevalt
kannatama teise venna
mineviku nina alla hõõrumist. Isegi tütarlaps,
keda Bruno oli armastanud, oli temast lahti ütelnud ja läinud
teisele mehele.
„Minu tulevik Lätis sai olla vaid „igaveseks autojuhiks“
olemine. Eesti, vastupidi, tõmbas ligi lausa magnetina.
Kunsti kaugõppekursustel olin tutvunud minu silmis üliilusa,
hella ja targa neiuga, kes, kuuldes minu seitsme lapse soovist,
küll midagi kindlat ei lubanud, kuid paljutõotavalt
silmi pilgutas. Tartu Ülikool võttiski mind vastu
kaugõppesse, see langes kenasti kokku minu sooviga hakata
perekonna jaoks kohe raha teenima. Siin ei pidanud keegi minu
pärast ei kartma ega kannatama – vähemalt nii mulle
esialgu tundus. Lootsin, et siin jäetakse mind ka „igas
teises mõttes rahule“,” meenutab lõunanaaber.
Nii see ka oli ja on. Bruno elab Eestis üsnagi anonüümselt.
„Niisuguseid asju, mis mind veelgi imestama paneks, küll
ei ole,” tunnistab Bruno. Ta teab, et kui ärkamisajal
sai inimesi vastandada – olid okupandid ja meie –, siis
praegu peitub lahinguväli meis endis.
Bruno on Läti Vabariigi kodanik. Läti kodakondsus hoiab
tema ja sünnimaa vahel vaimset sidet. “Minu peres on
kõik peale minu Eesti kodanikud, ja ega ma küll ei
ütle, et nad oleksid minust palju õnnelikumad. See
võib-olla ongi see laialt leierdatud pluralism ja tolerantsus
tegelikkuses,” ütleb ta.
Niklus ja
Javoiš käisid Ziemelist mälestamas
Mart Niklus on oma hinnangutes
naabrimehest märksa karmim. „Asi tuleb viia paroodiani,
karikatuurini, grotesksuseni välja, see mõnikord aitab.
Ma võiksin selle kohta estraadietenduse anda, aga mul on
niivõrd palju muid tegemisi, et lihtsalt ei jõua,”
ütleb ta. Niklus on aastaid rääkinud, et meil oleks
vaja poliitilist, eetilist ja juriidilist Augeiase tallide puhastust.
„See oli Heraklese viies vägitöö, ta juhtis
öösel jõe läbi tallide ja hommikuks said
need sõnnikust puhtaks. Kogu lähiminineviku kõnts
tuleks välja rookida – näiteks valimiste teel oleks
seda pidanud kohe alguses tegema,” räägib ta sütitavalt.
4. veebruaril k.a käisid Mart Niklus ja Bruno Javoiš
Riias ühise sõbra ja aatekaaslase Juris Ziemelise
mälestusüritusel. Ziemelis oli Javoišiga sama aastakäigu
mees, kuid küüditati juba lapsena koos vanematega Siberisse.
„Kui tagasi saabus, siis varsti ta arreteeriti nn Nõukogude-vastase
tegevuse pärast, mis tegelikult polnud midagi muud kui vastupanu
kommunistlikule okupatsioonirežiimile,” selgitab Niklus,
kes ainukese välismaalasena Riiga mälestuskonverentsile
oli kutsutud ja seal ka sõna võttis. Tõlkis
muidugi Bruno Javoiš.
„Noh, need võisid pigem eestlased olla, kes vangilaagris
“paranesid” või “ümber kasvasid”.
Ziemelis oli väga lugupeetud eestlaste, üldse noorte
kaasvangide hulgas. Ta istus oma aja lõpuni ära. Me
puutusime kokku laagri elu- ja töötsoonis, tegime n-ö
„paranduslikku“ tööd. Ega siis ju sunnitööd
NSV Liidus olnud!” muigab Niklus.
Riia mälestusüritus
oli pigem ühekordne ettevõtmine, mille korraldas Helsingi-86
Riia grupp. Möödus 20 aastat Ziemelise surmast.
„Võtsin osa ka tema matustest,” meenutab Niklus.
„Elavana nägin teda veel paar nädalat enne surma,
ta oli väga kõhn, sest põdes vähki.“
Niklus kiidab lätlaste sooja vastuvõttu ja avaldab
arvamust, et lõunanaabrite juures hinnatakse ajalugu rohkem.
Bruno Javoiši hinnangul on aga suhtumine endistesse poliitvangidesse
Eestis ja Lätis üks ja seesama - neid püütakse
maha vaikida.
„Mõnikord jääb mulje, nagu meid ei olekski,
või nagu keegi tahakski, et meid enam ei oleks, nagu oleksime
kõik surnud. Heal juhul saadetakse keegi mõneks
päevaks sanatooriumisse. Endiste poliitvangide eest justkui
hoolitsetakse, aga seda, et meile ka avalikkuse ees nn arvamusliidritega
võrdselt sõnaõigust antaks, küll ei
ole,” ütleb Javoiš.
„Meile oli teada Molotovi-Ribbentropi pakt, mille olemasolu
kogu Vene okupatsiooni ajal varjati. Eestlased, lätlased
ja leedulased leidsid ühiselt, et see tuleb avalikustada,
sellest tuleb lahti öelda ja tagajärjed likvideerida.
Teiste sõnadega: okupatsioon Balti riikides tuleb lõpetada,”
meenutab Mart Niklus, kelle kodus Tartus anti Balti apelli nimelisele
memorandumile lõplik viimistlus. Dokument tõlgiti
paljudesse keeltesse ja levis kiiresti üle kogu maailma.
Peatselt järgnesidki poliitrepressioonid. Allakirjutanuid
oli 1979. aastal 45 ümber. Leedus anti hiljuti ka selleteemaline
raamat välja. „Eestis vaikitakse vabadusvõitlus
maha. Meie ametlik ideoloogia väidab, et eestlased olevat
ennast vabaks laulnud, seda muidugi KGB organiseerimisel ja kompartei
targal juhtimisel. Arnold Rüütel läinud Moskvasse,
sirgeseljaline ja lokkisjuukseline nagu ikka. Kui Moskva seltsimehed
seal tema peale karjusid ja teda ähvardasid, siis vaat just
tema tuli ja tõi meile taasiseseisvumise, mitte aga mingid
ekstremistid, eneseimetlejad, öövahid või katlakütjad,
kelleks meid on sageli tituleeritud,“ saab Niklus pahaseks.
Ta on veendunud, et
eestlasele on saatuslikuks saanud üleliigne orjavaim. „Me
lihtsalt ei oska ilma peremeheta elada, suudleme piitsa, millega
meid pekstakse. Orjavaimust tuleb lahti saada!” kinnitab
isemeelne mees. Tema huumorisoon on imetlusväärne. „Praegusel
ajal piinatakse meid kultuurselt: teed raadio või teleka
lahti – ajudeloputus ei jää tulemata!”
Bruno hoidub Eestit kritiseerimast põhjendusega, et on
Läti kodanik. „See on eetikaküsimus, mul pole siin
hea sekkuda. Eestis saan ma vaid poolt olla või kedagi
toetada, aga kellegi vastu olla oleks mulle väga problemaatiline,”
ütleb ta. Valimas käib ta küll. “Kuid erilist
mõtet ma selles ei näe.
Tulemused on ilmselt siiski juba varem ette otsustatud,”
usub ta. „Koolis ma õpetasin lastele, et iga hääl
loeb, kuid mul endal pole küll sellisesse parteilisse valimissüsteemi
usku.”
Eestlastel
on hea komme väriseda
Mart Niklus jälgib
tähelepanelikult Eestis levinud ja meedia vahendatavat mõttelaiskust,
lambafilosoofiat ja lauslollust, ta võtab vaevaks saata
aatekaaslastele sageli napisõnalisi, kuid tabavaid kommentaare.
Mõnikord tuleb selliseid reaktsioone postkasti korraga
mitu, siis on jälle mõni päev vaheaega.
„Selleks, et vaenlase vastu võidelda, tuleb teda ju
tunda. See on elementaarne tõde, et saada lahti hämamisest
ja sõnademulinast. Keegi peab ju ometi välja ütlema:
„Keiser on alasti!“ Paari-kolme lausega väljendatud
kommentaarid mõjuvad paremini kui vits. Sõnadevahutajaid,
kes räägivad kas või tund aega, kuid ei ütle
midagi, tunnete ju küll. Võib-olla suudan ma mõnele
isegi kasvatavat mõju avaldada. Mõni inimene ikkagi
tahab, kui asju või nähtusi nende õigete nimedega
nimetatakse või alasti tõde välja öeldakse.
Aatekaaslased, näiteks,” ütleb vana vabadusvõitleja
särasilmil.
Mart Niklus on väsimatu: paar korda aastas sõidab
ta endiste kommunismivangide kokkutulekutele või mõne
aatekaaslase mälestusüritusele. Ta on Tartu KGB Kongide
Muuseumis õpilastele rääkinud, kuidas vanasti
ajalugu võltsiti ja kuidas seda veel praegugi tehakse.
Põllumeeste Kogu nimekirjas kandideeris Mart-Olav Niklus
koos saatusekaaslase Kalju Mätikuga 7. juuni 2009 valimistel
Euroopa Parlamenti. Kahjuks ei osutunud kumbki valituks.
Põgeneda pole
Niklus Eestist kunagi tahtnud, selleks armastas ta kodumaa loodust
ja bioloogiat liiga palju. “Kui pool sajandit tagasi poliitilised
tagakiusamised algasid, siis seaduslikult püüdsin siit
küll minema pääseda välismaale sugulaste juurde.
Avaldustele sain kogu aeg eitavaid vastuseid ning lõpuks
algasid reisid hoopis ida poole.“
Väliseestlaste hulgas on Nikluse meelest murettekitavalt
palju naiivpatriotismi. „Arvatakse, et kui Pikal Hermannil
lehvib sinimustvalge lipp, kui Eestis korraldatakse laulupidusid
ja toomingad õitsevad, siis ongi riigis kõik OK,”
muretseb Niklus. „Mis siis edasi saab – kas sureme lõpuks
välja? Mõtleme välja uue IME, viime oma olukorra
groteskini, teeme sellestki kas laulu- ja tantsupeo või
koguni uue Balti keti!“
Niklusel on ka nõuandeid, kuidas politiseeritud ülekuulamisel
käituda: ära ole nagu lammas lihuniku käes, võta
jäme ots enda kätte, tümita ise punasest koolkonnast
„vestlusele” kutsujat või ülekuulajat vaimselt
ja moraalselt.
„Eestlastel on aga „hea” komme sellistel juhtudel
väriseda, inimeste naiivsus, nõmedus ja hirm on vesi
nende (represseerijate) veskile,” teab Niklus oma kauaaegsetele
kogemustele tuginedes.
Lätti
rõõmsana ja veel rõõmsamana tagasi
Kui Balti riigid iseseisvusid,
aitas Bruno Tartus kaasa nii Rahvarinde kui ka Eesti Kongressi
„projektidele“. Muudkui kirjutas, esines ja organiseeris.
Üritas Tartu 10. Keskkoolis koos vanemate klasside õpilastega
luua ka Õpilasrinnet.
„Olime väga tänulikud Ivar Raigile, kes, riskides
nii oma töökoha kui ka karjääriga, avaldas
Noorte Hääles Õpilasrinde deklaratsiooni koos
üleskutsega kõikidele Eesti koolinoortele. Hakkasid
tulema toetuskirjad ja liitumisavaldused. Kuid siis järsku
„postkontoris“ juhtus midagi ning pärast seda nägin
oma silmaga, kuidas ämblik kooli postkasti pilu ette võrku
kudus. Mind vallandati, poisid aga, kes deklaratsiooni olid koostanud,
võeti forsseeritud korras Vene sõjaväkke. Mitme
tütarlapsega, kes deklaratsioonile samuti oma allkirja olid
andnud, vestlesid väga tõsiselt „kommionud“,”
meenutab Bruno.
Riiga viis ta tollal kohvritega Rahvarinde ajalehti, Eesti Kongressi
materjale ja Eesti lippe. Sõnumeid Eestist loeti aplalt,
sest Eesti oli tollal (ja ülisuures osas ka praegu!) lätlastele
suur eeskuju.
„Kaunasesse S¹judise kongressile sõitsime koos
legendaarse Harri Hennuga. Tema kalevipoeglik kasv, sirge selg,
kõuehääl ja väga kindel esinemismaneer ühenduses
kõrgel auastmel Eesti Kaitseliidu ohvitseri mundriga avaldasid
muljet. Tundsin uhkust leedu rahva üle, kui mitmetuhandeline
saalitäis kuulajaid püsti seistes eesti sangarile aplodeerisid
ja skandeerisid: „Eesti! Eesti! Eesti!“ Tundsin uhkust
sinimustvalge üle, mis Harri Hennu ja minu õlgu puudutades
lehvis.
Tookord oli ju kõik
kaalukausil. Naaberrahvaste toetus oli kõigis kolmes riigis
äärmiselt tähtis. Asi, mida meie riikide taastajail
kõige rohkem tarvis oli, oli usk, et selliseid „ekstremiste“
oleks üksteise eest väljas palju. Vaat see oligi see
kuulus „Balti ime“,” meenutab Bruno.
Brunol on väga häid sõpru läti, leedu, eesti
ja vene keelt emakeeleks pidavate isikute seast. Temalt on korduvalt
küsitud, mida ta teeks, kui algaks sõda Eesti ja Läti
vahel. Ta on vastanud, et eks ta siis sõdiks mõlemal
poolel selle kolmanda vastu, kes sellise sõja valla on
päästnud, provotseerinud, kedagi selleks üles ässitanud.
Keskmisest kuumema rahvustundega inimesed tunnevad üksteist
muidugi kohe ära. Ent kõige traagilisem selle juures
on asjaolu, et seesama, mis neid omavahel ühendab, ühtlasi
lahutab neid keskmisest jahedama rahvustundega inimestest. „Kas
poleks targem, inimlikum, rahvuse alalhoidu silmas pidades ka
kasulikum, kui meid temperatuuri järgi mitte eristada?”
küsib Bruno.
Kuigi Bruno elab Eestis, on tema sidemed läti rahvuslastega
piisavalt tihedad. 1993. aastal organiseeris ta Tartus Lõuna-Eesti
Läti Seltsi. Kokku tuli üle poolesaja inimese, kuid
praegu on seltsist alles vaid Bruno enda joonistatud silt kapi
otsas ja kaunid mälestused illusioonidest, „mis kõik
oleks võinud olla“.
„Mõnda Eesti parteisse vahest astuksin küll,
kui selle põhikirjas poleks sätet, et see on mõeldud
vaid Eesti kodakondsusega isikuile,” mõtiskleb Bruno.
Kuigi naaberrahvad on üllatavalt sarnased, oskab Bruno eestlaste
ja lätlaste vahel huvitavaid erinevusi välja tuua: „Ei
leiduks vahest Riias ainsatki restorani, kus poleks teada, kuidas
eestlast ära tunda: ta tellib ainult šnitslit ja morssi,
pool tundi seda sööb, seejärel tund aega uurib
arvet. Anekdootlike lugude rägastikus peitub kuskil ka tõde.
Nali on ju selles, et küllap vist sama tunnuse järgi
ka eestlane eestlast ära tunneb. Vestmann ja Piibeleht küll
maadlevad omavahel, kuid üks ilma teiseta elada siiski ei
saa. Rahvustunne on mõlemas rahvas võrdselt tugev.
Vaadakem näkku erinevas vanuses inimestele laulupidude rongkäikudel
Tallinnas ja Riias! On küll mõningaid erinevusi rahvariietes,
mitte aga silmade säras. On teil, eestlastel, üldse
aimu, kui palju lätlasi oli valmis 2007. aasta aprillimässu
ajal Eesti pealinna politseile appi tõttama?! Tänase
päevani imestavad lõunanaabrid, miks eestlased ikkagi
olid nii „mökud“, et lubasid huligaanidel oma korravalvureid
raudkangidega loopida. Lätis läheks rahvas kindlasti
oma politseile appi,” ei paista Bruno optimismil olevat lõppu.
|
Kohtumine tartus Mart Nikluse
Vikerkaare tänaval asuva kodumaja ees, kus 30 aastat
tagasi kirjutati Balti Apell. Tänavu märtsis. Pildil
vasakult: Edvins Snore, “The Soviet Story” autor;
Agu-Üllar Kull, Otto Tiefi valitsuse liikme Ernst Kulli
poeg; Mart Niklus GULAGi mundris; Rein Vanja, Nikluse aatekaaslane.
Foto Bruno Javoiš |
Balti riigid
on kolmikud
Bruno usub, et kolm
Balti riiki on kolmikud ja peavad kokku hoidma. “Tuletagem
meelde 1940. aastat, kui meie valitsused ühise vastupanu
osutamises agressioonile ei suutnud kokku leppida. Usun, et rahvad
ise oleksid seda küll suutnud. Nüüd oleks vaja
koostööd uuel tasandil – perekonniti läbikäimist.
See oleks ka majanduslikult rohkem „konti mööda“.
Suurte asutuste üksteisele küllasõit läheb
kalliks, seda võivad endale lubada (eriti praegustes üha
kitsamates tingimustes) vaid sellised oma ala entusiastid, nagu
näiteks, Tartu Ülikooli „Gaudeamus“ ja Riia
ülikooli „Absolventi“. Perede-vaheline läbikäimine
oleks ka kultuuriliselt rikastav. Äkki tasuks kaaluda mingi
virtuaalse andmebaasi loomist, kuhu jookseksid kokku andmed nende
perede kohta, kes sooviksid endale sõprusperet Lätis
ja/või Leedus.”
Riias on ametlikel andmetel ligi 70% mittelätlasi. Osa neist
lausa vihkab nii lätlasi kui ka Läti Vabariiki. Ju oli
Läti riigikaitsestruktuuridel olemas andmeid selle osa aktiviseerumise
kõrgpunkti lähenemisest (muidugi pole sellest ametlikult
keegi rääkinud ega kirjutanud!), sest 2007. aasta 15.
märtsil, Leegionäride Päeva eelõhtul keegi
„tähelepanelik kodanik“ „avastas prao“
Vabadussamba ühes küljekivis ning samal õhtul
„elanikkonna ohutuse huvides“ piirati see monument tellingutega.
Kartused polnud ilmselt asjata, sest juba mõni nädal
hiljem pidid omakorda ahhetama eestlased, nähes, mis leiab
aset Tallinnas.
Tean, et ka tänavu
väga paljud eestlased kuulasid ja lugesid ärevusega
Riias 16. märtsi rongkäigu keelustamise otsust. Eks
kardavad lätlasedki Tallinna aprillimäratsemise kordumist
Riias! Mul on andmeid, et täpselt samamoodi hoiti hinge kinni
ka Leedus. „Kas tõesti on Vene oht Riias nii suur?!”
küsib Bruno ja vastab ise: “Minu arvates mitte. Eelmise
aasta 9. mail nn Suure Isamaasõja aastapäeval Daugava
teisel kaldal asetseva tohutu betoon- ja pronksmonstrumi (arvestuslikult
ca 1000 korda Tallinna pronkssõdurist suurem!) ümber
kogunenud pidutsejatest suutsid Läti politseieriüksused
kindlustada läti rahvuslaste okastraatpärja toimetamist
peaaegu selle herilasepesa keskmeni.”
Eestlased on Leegionäride Päeva üritustest Lätis
juba mitmeid aastaid osa võtnud. Kuid arvestades asjaolu,
et Riia võimud ise sel aastal rongkäigu Milda juurde
ära keelasid, otsustasid Bruno ja tema kaaslased järgida
kõiki Riias korda pidavate ametnike korraldusi, hoidudes
vähimalgi määral reageerimast kõikvõimalikele
provokatsioonidele, našistide ja notšnoidozorlaste häbematustele.
“Kavatsesime asetada pärja Eesti rahvusvärvidega
ja tekstiga „JÛS ATDEVÂT SAVAS DZÎVÎBAS
ARÎ PAR IGAUNIJU. DZIÏÂ PATEICÎBÂ
IGAUNIJAS NACIONÂLÂ KUSTÎBA“ (Te andsite
oma elu ka Eesti eest. Sügava tänutundega Eesti Rahvuslik
Liikumine) Vabadussamba jalamile ja suunduda edasi Jekabpilsi
rajooni. Seal oli mitu kohalikku omavalitsust üheskoos korraldanud
nende territooriumil elavate ja sealtkandist pärit langenud
leegionäride austamise ja mälestamist.
Grupp, milles olin mina,
sõitis kahes autos läbi Valga ja Valka. Peale minu
oli veel kolm eestlast – Eesti Rahvuslikust Liikumisest ja
Eesti Kaitseliidust. Sellele, et meid isegi Läti Vabariigi
territooriumile (!) ei lubata, me küll ei tulnud. Enne Läti
riigipiiri ületamist seadsime valmis oma dokumendid. Eestlased
olid ID-kaardid, mina otsustasin oma ID-kaardi taskusse jätta
ja näidata kontrollijatele ette alles 2008. aasta sügisel
omandatud Läti Vabariigi kodaniku pass. Nagu juba ette võis
arvata, olidki paarsada meetrit linna piirist ennast tee äärde
rivistanud „rohelised mehikesed“. Eestlastest autojuhid
esitasid meie dokumendid vennaliku naeratuse ning „sveiki“
(tere) ja „lûdzu“ (palun) saatel. Kuid Läti
ametnike tõrjuvat suhtumist nähes ununesid mul järsku
paugupealt kõik tsitaadid piibellikust vennaarmust... Üks
administratiivse näoilmega tegelastest uuris süvenenult
meie dokumente, teine (midagi nina alla pobisedes) vedas näpuga
järge kahest või kolmest lehest koosnevas nimekirjas,”
meenutab Bruno.
Kuna otsingud venisid, astus Bruno autost välja, küsis
läti keeles, kas on probleeme. „Jah, ühega teist
on,“ vastati.
„See oli mingi Läti riigile ebasoovitavate isikute nimekiri.
Lõpuks langes „valik“ selles hallipäisele,
meie kõigi poolt lugupeetud ja südamepuudulikkuse
all kannatavale vanahärrale Olev Vallimaale. Näidati
Läti Vabariigi siseministeeriumi poolt välja antud ja
minister Mareks Segliòði oma käega alla kirjutatud
otsust, milles oli midagi ohtlikkusest Läti riigi julgeolekule.
Palusin selle tähtsa dokumendi koopiat. Ei olevat võimalik
valmistada. „Näete isegi – meil siin välitingimused!“
Ütlesin, et tahan tõlkida eestlastest kaaslastele.
Seda lubati. Käest laskmata. Olev, endine kõrge ja
kogenud Eesti julgeolekustruktuuride tegelane, muigas mõistvalt
ja vangutas pead: „Pole mõtet!“ Otsustasime siis,
et üks auto koos Oleviga pöörab otsa ümber.
Olime just teise autosse ümber tõstnud pärja
ja Eesti lipu, kui saadetuna kahest turskest vormiriietuses noormehest
saadetuna astus meie juurde korpulentne roheline daam teatades,
et ka teise auto juht olevat nimekirjas.
„Miks te seda siis
kohe seda ei märganud?“ küsisin ja nõudsin
uuesti nimekirja näha. Näidatigi. Heites pilgu nimekirjale,
asendus ärritus antud situatsioonile väga kohatu sisemise
naeruga – Dimitri Klenski nime kõrval ilutses Mart
Nikluse nimi, veel mõni rida allpool oli selgelt välja
trükitud ka minu nimi, kodune aadress ja ID-kaardi number!
Kokku võis selles nimistus olla oma neli-viiskümmend
nime, kuid nägin seda dokumenti vaid põgusalt. Üsna
varsti taipaski üks kõrgemas auastmes mundrimees need
nimed kinni katta. Oli veel teinegi, lisanimekiri, mida mulle
ei näidatud.”
Ussimune
ei leidunud
Bruno Javoiš kinnitab
leebelt, et tema ei tea tänaseni, kas selle nimekirja oli
koostanud Eesti Kaitsepolitsei. Nimede ja ID-kaartide numbrite
juures oli ära märgitud isegi selle mikrobussi värv
ja riiklik registreerimisnumber, millega nad eelmisel aastal samal
päeval Lätis käisid.
„Neid võidi ju ka Riias kirja panna. Kätt südamele
pannes – ma ei mõelnud tol hetkel pisiasjadele. Kuna
kogu selle protseduuri juures meid usinasti pildistati, palusin,
et tehku üks foto minust koos ühe mu eestlasest reisikaaslase,
Tartu Ülikoolis juurat õppiva kaitseliitlase Aigar
Põderiga. Ühtlasi tahtsin, et pildile jääks
ka paar aastat tagasi isiklikult Vaira Viíe-Freibergalt
saadud Kolme Tähe orden mu kuuerevääril,”
räägib Bruno.
Nii eskorditi “ohtlikud elemendid” politseiautode (üks
ees, teine taga) saatel, vilkurite vilkudes, Eesti Vabariigi piirini.
„Päris uhke tunne oli. Külalisi naaberriigist minu
sünnimaal ikkagi austatakse,” muigab Bruno ja tunnistab,
et vaid hetkel, kui neile isikut tõendavad dokumendid tõkkepuu
juures tagastati, valdas teda nõrkusehetk – tekkis
kiusatus Läti Vabariigi passi enam mitte tagasi võtta.
„Õnneks võitis kaine mõistus –
hoolimata praegusest majanduskriisist saan ju iga kuu Läti
riigilt ühe lati ja kolmkümmend seitse santiimi pensionilisa!”
Seltskonda hoiatati
muuhulgas, et „kõik teed, isegi kõige väiksemad
metsateed, on blokeeritud“ ja et mujalt olevat juba mitu
gruppi tabatud. Koos Aigar Põderiga käis Bruno ka
Kapo Tartu osakonnas aru pärimas, mis siis ikkagi toimub.
Vastu võttis neid Bruno kinnitusel lahke olemisega noormees,
kes üsna kahtlasel kombel meenutas talle ühte endist
õpilast, kes neli-viis aastat tagasi oli Jõgeva
Gümnaasiumi lõpetanud. Praeguse kapomehe tungival
palvel jätab Bruno tema nime enda teada. Küll aga oli
viimatimainitu suhtunud oma endise õpetaja muresse mõistvalt,
olles samas ka üllatavalt hästi kursis hetkeolukorraga
Riias Vabadussamba ümbruses.
Kapomees teatanud, et meie naaberriikide vaheline riikluse julgeolekusse
puutuv info on tervikuna riigisaladus ega kuulu avalikustamisele.
Soovitas siiski pöörduda kaebusega Läti Vabariigi
siseministeeriumi poole. „Kohe meenus mulle Mordva vangilaagris
levinud nali, mis muidu juba ammu unustusehõlma oleks suikunud:
kui kirjutad Moskvasse kaebuse, tuleb kas NSV Liidu seadustes
ette nähtud ajaks või mõni aasta hiljem vastus:
„Teie asi on läbi vaadatud. Ussi mune ei leidu“,”
räägib Bruno. Saagu siis nüüd eestlane sellest
lätlasest aru, millal ta on ülemäära leebe
ja millal üdini irooniline…
„Ega mind üllataks põrmugi, kui eesti inimesi,
kes läksid läti saatusekaaslaste mälestusele tänukummardust
tegema, oleks Eesti-Läti piiril kinni peetud Vene okupatsiooni
ajal. Nüüd aga ootab palju rohkem inimesi kui ainult
nn rahvuslased, mismoodi hakkavad Eesti ja Läti võimud
meie rahvastele pühadel ja riikidele olulistel tähtpäevadel
edaspidi käituma,” sõnab Eesti Kaitsepolitsei
silmis ilmselt Läti riigile ohtlik, kuid ikkagi Läti
Kolme Tähe ordeni kavaler Bruno Javoiš.
|
|
|
