Kultuur ja Elu 3/2009


Kultuur ja Elu 2/2009

 

 

 

 



Nurk räägib oma muuseumis ehtsa sõja üle elanud telefoniga, seinal on aga sõjaaegsed plakatid.

Erki Nurk kogub mälestusi meie isade võitlusest

Erkit külastas K&E toimetus

Erki Nurk on 15 aastat kogunud Saksa ja Soome armees sõdinud eestlaste esemeid, fotosid ja mälestusi. Täna on tema Tallinnas asuvas erakogus Saksa vormi riietatud mannekeenid ja palju videolindistusi, kus mehed oma sõjateest räägivad.

Erkit on Teine maailmasõda huvitanud varajasest lapsepõlvest peale. “Niipalju kui ma mäletan, olen selliste huvidega olnud kogu aeg,” mõtiskleb ta. “Esimene asi, mida ma mäletan, oli mu isa juubel, oli saunapidu, kohal oli palju muusikainimesi, mina olin seal ainukene laps. Hirmus tants ja trall käis, ma tulin saunast, istusin ja vaatasin pealt. Järsku oli mu silme ees Wehrmachti pannal, mis oli ühel mehel pükste peal, ma püüdsin pilguga haarata – kas haakristi näen. Võisin olla 9-aastane,” meenutab Nurk. Pandlaga mees laulnud tollal ühes kooris, pannal olnud roheline. Esimene mõte, mis poisikesel seda nähes tookord pähe tuli, oli see, et kuidas sihukene asi üldse säilinud on.
Lapsepõlve meenutades kinnitab Erki, et kodus ema ega isa küll mingisuguseid sõjajutte, ei rääkinud. Perekonnast ei sõdinud keegi Teises maailmasõjas kummalgi poolel, aga vanaisa sõdis Esimeses maailmasõjas – sellest on säilinud ka päevikud – ja vanavanaisa Vabadussõjas.

Saksa teema tuttav ja oma

Paljude poiste jaoks on huvi sõjaajaloo vastu saanud alguse filmidest. Ka Erki vaatas lapsepõlves sõjafilme, muidugi ainult vene omasid, sest teisi siin ei näidatudki. “Ainsad eestlased Saksa mundris, keda näidati, olid filmis “Inimesed sõdurisinelis”! Mul on silme ees need kaks tegelast kuulipilduja taga, kellel olid puulehed kiivri vahel, kes olid suurelt kaadris. Neil oli ka sinimustvalge käise peal näha.”
Nurk möönab, et kuigi huvi sõjafilmide vastu, mida ju kõik poisikesed vaatasid, oli tavaline, siis tema huvi just saksa teema vastu oli algusest peale pisut teravam ja teistmoodi kui teistel. “Seda on raske seletada. Tagantjärgi olen palju mõelnud ja süüvinud, et miks ja miks. Palju tundus lihtsalt tuttav ja oma, see oli millegi äratundmine. Ometi kõikides mu lapsepõlve sõjafilmides võitsid viisnurgaga mehed ja meie olime pahad. Alati jäid saksa mundri kandjad negatiivseteks, see on ka põhjus, miks ma tahan selle teemaga tegeleda ja sõjaajalugu uurin,” selgitab Nurk.
Olles lugenud paljusid Teist maailmasõda puudutavaid raamatuid, paljude meeste sõjamälestusi, mõjus talle eriliselt just Heino Susi raamat “Sarviku sulased”, kus on kirjeldatud Tšehhi põrgut ja on juttu Untersturmführer Mürgist, kes ennast sõja viimasel päeval maha lasi. “See lugu jäi mulle eriliselt meelde, ma tundsin mingit teistmoodi ärevust,” räägib Nurk.
Ärevus hakkas meest kimbutama sedavõrd, et ta on mitmel korral sensitiivide juures käinud, soovides midagi teada saada oma eelmistest eludest. Esimene oli talle pakkunud, et ta on eelmises elus olnud poolsakslane-poolprantslane ja langenud Tartu all. “Selle jutu järgi olen kuskil Tartu rindel maetud,” räägib Nurk. Teine sensitiiv aga rääkinud koguni, et ta ongi Mürk! Et eelmine kord olid Mürk ja nüüd oled Nurk.
Untersturmführer Mürgiga on seotud ka selline müstiline lugu, et Erki Nurga tädi, kes elab Rotterdamis, saadab vennapojale igal aastal sünnipäevaõnnitlusi ja vähemalt kaks korda on Erkile tulnud tädilt ümbrik, mille peale on kirjutatud Herrn MÜRK. “Mitte Nurk! Seal on olnud konkreetselt just M ja Ü tähed. Kuna tädi hästi ei näe, siis kirjutab ümbrikule tema hooldaja, kes ometi teab, et proua enda nimi on Nurk ja et ta kirjutab vennapojale... Kustkohast tuleb see MÜRK jällegi... ja seda on kirjutatud nüüd kaks viimast aastat... Tädi ei tea ju sellest kummalisest seosest midagi.”

Sõjakraami korjajaid on palju

Mõistagi: igaüks selliseid esemeid ei korja, oma elu niisugusele ajaloole ei pühenda. Selleks on mingit pisikut vaja, arvab mees, kes pole mitte lihtsalt asjadeotsija, vaid kelle kogus on kindlad asjad.
“Muuseum pole selle kohta päris õige öelda, sest ma ei müü pileteid ja mul pole ka lahtiolekuaegu, aga loomulikult on see kogu ka teistele näitamiseks,” räägib Nurk, kes seni pole oma kogule mingit reklaami teinud.
“Muidugi, kui koolipoisid tunneksid huvi, siis ma heameelega jutustaksin neile. Kõik see, mida olen kogunud, eriti fotod, kuulub ju tegelikult rahvale vaatamiseks ja äratundmiseks,” tunnistab mees.
Tõsised kollektsionäärid on Nurga sõnul omavahel pigem rivaalid. Ka need, vist eriti need, kellel on rohkem ühist ehk ka sisemine äratundmine taga.
“Kadedus on eestlaste hulgas nii levinud, et meie siin väiksel maal midagi koos teha küll ei saa!” muutub muidu vaoshoitud mees emotsionaalseks.
Neid, kes sõjakraami otsivad ja korjavad, olla siinmail aga palju. Kuigi kindlat territooriumi ühelgi kogujal ametlikult pole, üritatakse tegelikkuses piirkondi märgistada.“Olen oma huvi tõttu piisavalt kokku puutunud ka vene inimestega ja saanud teada, kui teistsugused on nende arusaamised sõjast ja ajaloost,” räägib Nurk. Venelastel olla ettekujutus, nagu oleks Eestis olnud hirmus palju punaseid, kes tahtsidki N Liitu kuuluda. Nendega rääkida on olnud raske, kuid kollektsionäär on ennast tagasi hoidnud ja püüdnud olla diplomaatiline.

Kogust on puudu vaid üks detail

“Kui olin noorem ja mul oli teadmisi vähem, ei saanud mina sellest aru, miks Punaarmeesse mobiliseeritud eestlasi rohkem üle ei tulnud, aga siis ei teadnud ma tagapõhjasid, näiteks et Velikije Luki all olid nad kotis ega saanud tulla. Mõnel mehel aga mängis eestlase kohusetundlikkus ka oma osa. Nad pandi kohtadele ja nad täitsid käsku, kuigi oleks saanud üle tulla, näiteks 1941. aastal Porhovi ruumis,” arutleb Nurk.
Vanadelt meestelt on ta kuulnud sedagi, et need vähesed, kes venelase poole üle jooksid, olid enamjaolt setud. “Setusid ei saanud usaldada, nad reetsid, kui üks tilk vene verd juba sees oli, eks see tõmbaski – muud seletust sellele pole.”
Sõjakraami korjajaid kiputakse Erki sõnul aga liiga kiiresti mustadeks arheoloogideks tembeldama. “Lahingutandritelt võib asju niisama leida, need jäid maha, leitud esemed ei seostu tingimata laipadega,” väidab Erki, et need, kes metallidetektoriga ringi käivad, ei ole tingimata hauarüüstajad. Asju leitakse ka lihtsalt sambla alt ja pannakse kodus auväärsele kohale, kui ühte mälestust meie isade võitlustest.
Enamus asju tema kogus on pärit Eestist, ka Lätist, mõni üksik asi on Soomest, ohvitserimundrer mannekeeni seljas aga Saksamaalt ostetud. "Peaksid olema esindatud enam-vähem kõik eestlasest sõduri detailid mundritele ja varustusele, kuid puudu on veel üks oluline detail: Eesti 20. Diviisi lõkmed E ja käsi mõõgaga või lihtsalt E mõõgaga. Pole õnnestunud seda kuskilt leida..."

Vanad sõjamehed on kinnised

Vanad sõjamehed on noore mehe huvisse ja hobisse suhtunud reeglina alguses suure umbusuga. “Kui oled inimene tänavalt, lähed ja küsid sõjasündmuste kohta, siis ei räägi sinuga keegi. Nad on väga kinnised. Eestlased on üldse kinnised, endiste sõjameeste suhtumine on kohati aga selline, et mis sa, poja, tead... Aga vestluse käigus, kui märgatakse sügavat huvi, muutuvad vanad avatuks ja imestavad sellise huvi üle,” selgitab Nurk.
Oma kogu puhul peab ta kõige tähtsamateks just kindlate isikutega seotud, n-ö looga asju, kui on teada, kellel ja kus midagi seljas või kaasas oli. Need asjad on hinnalised.“Nii kummaline kui see ka ei ole, see teema võtab kogu mu aja, olen sellesse pühendunud, ma ei saagi teisiti, olen põhjalikkuses kinni,” tunnistab ta. Samas on talle selge seegi, et eriti suuremaid mõõtmeid see tegevus enam võtta ei saa, sest asju enam eriti palju ei leia, lihtsalt aeg saab ümber .
“Kui vanad ka ära kaovad, siis on meil kohustus see pärand edasi kanda...” ütleb Erki. Sellele, et tal oma kogu pärast kunagi pahandusi võiks tulla, pole mees mõelnudki. Mis saaks siis, kui tuleks uus okupatsioon? – “Talitan oma südame järgi, mis seal ikka, eks relv kätte ja massile vastu – teist varianti küll ei ole,” on tal vastus kohe võtta.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv