Kultuur ja Elu 3/2009


Kultuur ja Elu 2/2009

 

 

 

 



Nõiajaht Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas

Tekst: Ando Leps,
õigusteaduse doktor, professor

Mis oludes omandas põhiteadmisi eesti esimene sõjajärgne õigusteadlaste põlvkond? TRÜ tolleaegsete õppejõudude sünni- ja surmaaastad kajastavat ilmekalt ajastu olemust, andes tihtilugu tunnistust väga lühikeseks jäänud eluteest.

1940. aastate lõpu ja 1950. algusaegu püüdis nõukogude okupatsioonivõim ja osa kuulekaid „nooremaid” õppejõude alandada ja hävitada Eesti Vabariigi aegseid õppejõude. Rangelt salajaseks tunnistatud arhiivimaterjalid avanesid uurijatele alles 1991. aastal. Artikkel põhineb suures osas Lembit Raidi raamatule “Vaevatee. Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952” (Tartu, 1995), see on mälestuse ning austuse märk neile Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõududele, kes siis ja ka hiljem nõukogude kuritegeliku süsteemiga kokku põrkasid ja selle all kannatasid. Asusin õppima TRÜ õigusteaduskonda aastal 1955, enamik nimetatuist olid ka meie kursuse õppejõud.

Pärast märtsiküüditamist

31. märtsil 1949, s.o nädal pärast märtsiküüditamist, toimus õigusteaduskonna parteigrupi konverents. Üliõpilasest kommunist Raimond Auling väitis seal, et kulakuid ei saagi eestlasteks pidada. Tartu linnakomitee 4. pleenum 27. aprillil 1949 pidas vajalikuks elavdada ülikooli parteigruppide tööd. Sõnavõtuga esines propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja Ilo Sildmäe.
(R. Auling (1920–1979) luges meile dotsendina 1. kursusel riigi ja õiguse teooriat ja 4. kursusel poliitiliste õpetuste ajalugu. Teatakse rääkida, et ta oli Eesti Laskurkorpuse vastuluure juhtivaid tegelasi ja kaotas jala, kui kaasvõitlejad said asjast teada ning ta Tallinnas Lilleküla ja Tondi vahelisel alal liikuvast rongist välja tõukasid.
I. Sildmäe (1922–1991) oli meie ajal ülikooli õppeprorektor ja luges N Liidu riigiõigust; hilisem professor ja majandusteaduse doktor.)
Teaduskonnasisene surve oli selgesti tunda juba 23. mail 1949 õigusteaduskonna nõukogus, kus arutati ministri käskkirja 9. märtsist 1949 – õppetöö ideelis-teoreetilise ja poliitilise taseme tõstmisest kõrgkoolides õpetatavates juriidilistes distsipliinides.
Professor Helmut Kadari ettekanne antipatriootlikust kosmopolitismi ideoloogiast ja sellele järgnenud arutelu võeti kokku järeldusena: õppejõud peavad kõige lähemal ajal põhjalikult ümber vaatama oma varasemad teaduslikud tööd marksismi-leninismi kriteeriumide ja Stalini õpetussõnade järgi.
(H. Kadari (1903–1976), aastani 1938 Kristal, luges meile kriminaalõiguse üldosa, oli siinkirjutaja diplomitöö juhendaja, kuid haigestus enne diplomitööde kaitsmist ning diplomitööle on juhendajaks märgitud dotsent Elmar Raal (1927–1970), kes luges meile kriminaalõiguse eriosa ja kohtukorraldust.)
Nõnda algas õigusteaduskonna katsumuste jada, mida täitsid sisepinged ja ebaeetiline käitumine õppejõududega. 29. juunil 1949 ülikooli parteibüroo koosolekul alustati kohe kriitikast ja märgiti, et kaugeltki kõik õigusteaduskonna õppejõud ei tegele aktiivselt kasvatustööga ega ole valvsad kodanliku natsionalismi ilmingute suhtes. Paljude õppejõudude töös nähti formalismi ja objektivismi. Konkreetselt süüdistati professor Elmar Ilusat, dotsent Leo Leesmenti ja vanemõpetaja Rudolf Jaskat.
(E. Ilus (1898–1981), eesti tuntuim tsivilist,osales 1919-20 valgete Musta mere laevastikus Venemaa kodusõjas, oli ülikoolist kõrvaldatud ja siis ajutiselt tagasi võetud, luges meie kursusele vaid maaõigust. Ta käis ülikoolis koos allakirjutanu isaga ja maaõiguse eksamil ütles ta mulle, et Augusti poja käest ma midagi ei küsi ja pani viie; mõlemad mehed kuulusid EÜS-i.
L. Leesment (1902–1986) meid ei õpetanud, kuna oli 1951–1956 poliitvang ja hiljem õppetööle teda enam ei lubatud.
R. Jaska (1891–1974) meile ei lugenud, kuna oli ülikoolist kõrvaldatud; EÜS-i liige.)
Õpetaja Abner Uustalile heideti ette, et ta ei seosta oma ainekursuses esitatavaid fakte ühiskonna arenguloo ja klassivõitluse aktuaalsete küsimustega. Ägedaid sõnu öeldi teadustöö aadressil, sest viimasel viiel aastal ei olnud ilmunud ühtegi aktuaalset uurimust, välja arvatud mõni üksik artikkel ajakirjanduses. Vanemõpetaja Jüri Ots, professor Elmar Ilus ja vanemõpetaja Heinrich Rink polnud neidki avaldanud.
(A. Uustal (1915–1985),akadeemiliselt kuulus korporatsiooni Revelia, hilisem professor ja õigusteaduse doktor, luges meile dotsendina rahvusvahelist õigust; loengutel sageli näitas kutseid väliskonverentsidele, aga ütles, et ei saa minna (loe: ei lastud).
J. Ots (1900–1993) luges kolhoosiõigust, kuid mitte meile, teda süüdistati selles, et ise ei tunne kolhoosielu; EÜS-i liige.
H. Rink (1904–1982) luges meile notariaati. Oli allakirjutanu diplomitöö retsensent, mida ta hindas kõrgeima hinde vääriliseks; ÜS Raimla liige.)

Nõukogude võimu ustavaid teenreid

Bürool esinenud kommunistide sõnavõtud olid teravad. Teaduskonna parteigrupi organisaator üliõpilane R. Auling teatas, et üliõpilased ei ole rahul nende õppejõududega, kes ise pole veendunud õpetatava õigsuses, lisades, et teaduskonnas aspirantuuri vastuvõetud juristide kandidatuuri polnud kooskõlastatud temaga (üliõpilasega!) kui parteigrupi organisaatoriga. Just õigusteaduskond vajab veendunud õppejõude – üliõpilasena arvas ta neid inimesi märksa paremini tundvat kui õppejõud.
Koosolekul viibinud Tartu linnakomitee sekretär V. Leede jaotas õigusteaduskonna õppejõud kahte kategooriasse. Esimesse liigitas ta need, kes usuvad siiralt nõukogude võimu ja kommunismiürituse võidusse. Teise gruppi jäid õppejõud, kes olid lülitunud nõukogude ühiskonda mehhaaniliselt, võtsid seda kui paratamatust. Partorg oli veendunud, et neid inimesi ümber kasvatada ei saa, viimase üheksa aastaga polnud neis midagi muutunud. Sellisteks õppejõududeks pidas ta just L. Leesmenti ja E. Ilusat. Rektor Alfred Koort (1901–1956, akadeemik, filosoof; EÜS-i liige) oma lühikeses sõnavõtus ei välistanud professor E. Ilusa TRÜ teenistusest vabastamise võimalust. Sõnavõtud lõpetas TRÜ parteisekretär Pavel Kalju. Tema peatus vajadusel puhastada üliõpilaskonda risustatusest, mis saanud TRÜ-s alguse aastail 1944–1945, mil ülikooli, sh õigusteaduskonda oli võetud üliõpilasi sõltumata nende poliitilisest palgest või minevikust. Ta rõhutas – seda viga tuleb parandada! Mida, nagu näitavad TRÜ rektori käskkirjad, asutigi tegema.
EK(b)P Keskkomitee 17. augusti 1949 ja teiste ülikooli puudutanud otsuste täitmine algas sedamaid. Halvasti käis õppejõudude käsi politiseerimise teele tõugatud õigusteaduskonnas, kus tuli kasvatada eelkõige nõukogude võimule ustavaid teenreid. Kriitikalaviin mattis enda alla kõik nimekad teadlased, sh kogu professuuri. Eelkõige tabas see professoreid Elmar Ilusat ja Helmut Kadarit, dotsente Leo Leesmenti, Hillar Randalut ja Ilmar Rebast.
(H. Randalu (1915–1990), aastani 1935 Bachmann, sunniti poliitilistel põhjustel ülikoolist lahkuma, mistõttu meile ei lugenud; hilisem professor ja õigusteaduse doktor; EÜS-i liige.
I. Rebane (1912–1995) luges meile kriminaalõiguse erikursust, hilisem professor ja õigusteaduse doktor; EÜS-i liige).

Patukahetsuslikud ülesastumised

L. Leesmenti sunniti mitu korda esinema teaduskonna nõukogus poliitiliselt kuumadel teemadel, ilma et seda oleks ikkagi küllaldaseks peetud. Nii võeti tema küsimus jälle päevakorda 15. ja 18. oktoobril 1949 peetud koosolekutel. Pärast L. Leesmenti ulatuslikku enesekriitilist esinemist võttis sõna dekaani kt Johannes Mäll (1911–1981, luges meile dotsendina tööõigust; EÜS-i liige), kes püüdis süüdistatavat mõneti soodsamasse valgusse seada. J. Mäll leidis, et L. Leesment on oma vigadest juba aru saanud ja mõistnud, et tema varasem looming teenis kodanluse huve.
Kokkuvõtva hinnangu andis aga õigusteaduskonna parteigrupi organisaator üliõpilane R. Auling: „L. Leesment ei valda hästi marksistlikku dialektilist meetodit ja tema sõnavõttki oli formalistlik. Kui õppejõu areng toimub aeglaselt, siis tekib oht, et selline õppejõud jääb üliõpilastele jalgu. Selline on ka TRÜ parteiorganisatsiooni seisukoht L. Leesmendi kohta.”
Nii ei varjanudki sõnavõtja, et otsus L. Leesmendi kohta oli parteibüroos juba varem langetatud. Selle põhjus polnud muidugi vahekord marksistliku dialektilise meetodiga, vaid eelkõige tema elulugu. L. Leesment oli silmapaistev õigusteadlane, 1932 promoveerus ta õigusteaduse doktoriks, 1938 sai temast professor. Ta oli töötanud aastail 1925–1932 ülikooli teadusliku stipendiaadina Austrias ja Prantsusmaal, oli õpetanud rooma ja Eestimaa õigust ning loonud fundamentaalse tähendusega uurimusi neis valdkondades. Aga ta oli töötanud ka Saksa okupatsiooni aastatel ülikoolis. 1945. aastast jäeti talle üksnes dotsendi kutse.
Teine kriitikaalune oli professor E. Ilus. Tema kaitses doktoritööd 1939 ja sai samal aastal professoriks. Temagi oli olnud stipendiaadina Saksa- ja Prantsusmaal. Ka tema oli töötanud sõja-aastate ülikoolis. E. Ilus õpetas tsiviilõigust, kohtukorraldust, agraarõigust, rooma õigust, nendesse valdkondadesse kuulub tema teaduslooming. Tol 1949. aasta 8. oktoobri koosolekul tuli tal end kaitsta süüdistuste vastu objektivismis, formalismis ja kosmopolitismis. Professor E. Ilus pidas kõiki neid süüdistusi liialdatuks ja selgitas, et ka tema loengutekstid tuginevad allikatele, mille alus on idealistlik maailmakäsitlus ja metodoloogia. Kokkuvõtvas sõnavõtus märkis kommunistist üliõpilane R. Auling, et võrreldes Leesmendiga on Ilusa juures edu suurem...
15. oktoobri 1949. aasta koosolekul seisis süüpingis professor H. Kadari, analüüsides marksistliku metodoloogia alustel suure põhjalikkusega oma varasemaid töid. Professori esinemine oli teoreetiliselt sedavõrd sügav, et jäi dekanaadi ja parteigrupi valvekriitikale lõpuni mõistetamatuks.
Patukahetsuslikest ülesastumistest ei pääsenud õigusteaduskonna nooremadki õppejõud. Nii arvustati vanemõpetaja Karl Püssi (1913–1988, meie ajal õigus-majandusteaduskonna dekaan, luges meile dotsendina haldusõigust, hilisem TRÜ õppeprorektor; EÜS-i liige), kelle töö ülikoolis oli alanud 1945. aastal, formalismisugemete pärast loengutes. Tema ametikaaslast A. Uustali, kes sel ajal viibis MRÜ-s aspirantuuris ja tegi vähesel määral ülikoolis õppetööd, süüdistati selles, et ta ei seo ainekäsitlust piisavalt klassivõitluse teooria ja praktikaga.
24. oktoobril 1949 toimunud parteibüroo koosolekul tõstis ajaloo-osakonna üliõpilasest kommunist F. Lõpp päevakorda R. Aulingu parteilise küsimuse, süüdistades teda Kaitseliitu kuulumise mahasalgamises parteisse asutmisel. Süüdistatu seda otseselt omaks ei võtnud, küll aga teatas, et oli 18-aastase noorukina osalenud skautide ratsaspordiringis. Kuu aega hiljem, 26. detsembril luges P. Kalju parteibürool ette F. Lõpu avalduse, kus kinnitati R. Aulingu varasemat kuulumist Kaitseliitu ja tema aktiivset tegevust selles. F. Lõpp märkis veel, et R. Auling käitub oma parteilist ametit pidades õigusteaduskonnas jämedalt, hirmutab õppejõude jne. Süüdistatav väitis vastuses, et on olnud küll skaut, kuid Kaitseliitu kuulumist eitas kategooriliselt. Et skaudiorganisatsiooni loeti kollektiivsena Kaitseliitu kuuluvaks, jäi süüdistus maha võtmata. Ja ehkki analoogilistel juhtudel heideti süüdistatav tavaliselt parteist välja, R. Aulinguga seda ei juhtunud ja büroo karistas teda noomitusega arvestuskaardile kandmisega. Olgu lisatud, et samast süüdistusest ei pääsenud peagi ka süüdistaja ise, kuid tema visati parteist välja.

Stalini sünnipäev

Ülikooli elu politiseerimise üks tippsündmus oli 1949. aasta sügisel Stalini 70. sünnipäeva tähistamise üldrahvalik üritus. Ülikoolileht andis sel puhul välja erinumbri, mille avas rektor A. Koort kirjutisega „Me oleme Stalini õpilased”. Siis tuli ülikooli komsomolijuhi, õigusteaduskonna üliõpilase Edgar Salumaa (1921–2006, luges meile vanemõpetajana tsiviilprotsessi) artikkel „Me võidame, sest meiega on suur Stalin”.
Kuid ülikooli parteibüroo polnud komsomolitööga rahul ja varsti E. Salumaa vabastati sekretäri kohalt.
1949. aasta augustis saatis Tartu linnakomitee keskkomiteele kirja, et vallandada ülikoolist ja ka advokatuurist I. Rebane. Nagu märgiti, on see küsimus praegu uurimise staadiumis: Rebane oli Pätsi profaúistlikus valitsuses õiguskantsleri nõunik, faúistliku „töölis”koja peasekretär, Pätsi valitsuse alaline esindaja Genfis „Töölisbüroo” juures. Ühe sõnaga, tegemist on kodanluse ägeda agendiga, aga EK(b)P Keskomitees ei ole seitsme kuu vältel suudetud ära otsustada tema vabastamise küsimust. Seltsimehed, milline peaks kõigest sellest olema järeldus sm Nikolai Karotamme (1901–1969, hilisem professor ja majandusteaduse doktor) suhtes? Järeldus on ainult üks – sm Karotamm kui vabariigi parteiorganisatsiooni juht, kui keskkomitee esimene sekretär ei võidelnud kodanlik-natsionalistlike elementide vastu, vaid aitas neid, soodustas nende tegevust. Siit organisatsiooniline järeldus: sm Karotamm ei või edasi jääda senisesse ametisse.
Lähtuvalt EK(b)P Keskomitee kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi (VIII pleenumi) otsustest, peeti 25. aprilli 1950 õhtul alanud TRÜ parteiaktiivi koosolekut kolmel õhtul kuni varajaste hommikutundideni välja, nagu siis kombeks oli. TRÜ parteiaktiivil tegi ettekande partorg P. Kalju, seejärel kuulati ära 30 sõnavõttu ja võeti vastu otsus.
Õigusteaduskonna dekaani Edgar Talviku (1911–1992, meie kursusele ei lugenud, kuna oli poliitilistel põhjustel ülikoolist kõrvaldatud; EÜS-i liige) sõnavõtus oli tunda erilise tagakiusamise ja jälitamise õhkkonna mõju, mis selles teaduskonnas ilmnes märksa teravamalt kui üheski teises ülikooli allüksuses. Mõne uue õppejõu ja poliitiliselt agarate üliõpilasaktivistide ilmne seotus julgeolekuorganitega, nende väljakutsuv käitumine oleks nagu võtnud pinnase mitme nimeka õppejõu, ka dekaani jalge alt.
E. Talvik süüdistas seejärel üliõpilast R. Aulingut ja Tartu linna prokuröri Rohlinit tema kui dekaani ebakorrektses kohtlemises. Järgmine süüdistus käis ülikooli partorgi P. Kalju pihta, kes olnud 15 aastat poliitilises politseis teeninud praeguse vanemõpetaja Joann Tohverti vallandamise vastu. Tegelikult sattus viimane löögi alla ka seepärast, et oli kaitsnud oma kriminoloogia-alase väitekirja ülikoolis Saksa okupatsiooniajal 1943. aastal. Edasi teatas E. Talvik enesekriitiliselt, et tema tagasihoidlikkuse tõttu on seni ülikoolist vallandamata professor E. Ilus ja dotsent L. Leesment. Neist esimest nimetas dekaan paadunud kodanlikuks natsionalistiks. Edasilükkamatuks ülesandeks pidas ta Pätsi-aegse tegelase I. Rebase töölt vallandamist. Nüüd oli aga õppejõud Otu Ibius (1904–1975, riigi- ja õiguse ja ajaloo kateedri juhataja kt, sunniti 1952 ülikoolist poliitilistel põhjustel lahkuma) I. Rebast koguni kaitsma asunud. Dotsent H. Randalule heitis dekaan ette formalistlik-objektivistlikke vigu töös. Veel arvustas ta EÜS-i, kus oli ise varem juhtivalt tegev olnud. Lõpetuseks arvas ta, et tema enda magistritöö, mis käsitles Eesti Vabariigi presidendi institutsiooni, pole formalistliku käsitlusviisi pärast ümberatesteerimist õigusteaduse kandidaadiks väärt. Selle kriitilise ja enesekriitilise sõnavõtu esitajal, keda sõja-aastail Saksa okupatsioonivõimud taga kiusasid, tuli nüüdki läbi teha karme repressioone. Veel samal aastal suunati ta Moskvasse doktorantuuri, kus peagi tema õpingud katkestati, visati parteist välja ja kõrvaldati ülikoolist.

Kodanliku natsionalismi katk

Kuid kõige pikema ja jõhkrama süüdistuskõnega esines äsja Tartu linna abiprokuröri kohalt TRÜ õigusteaduskonda vanemõpetajaks tulnud Jenny Ananjeva (1910–1970, neiuna Pless, sündinud Võrumaal, oli meie ajal tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri juhataja, dotsent ning meie kursuse juhendaja, luges meile tsiviilõiguse üldosa), kus ta oli olnud ka parteiorganisatsiooni sekretär. Teda ei rahuldanud dekaan E. Talviku esinemine, leides, et vaenulikud elemendid tuleb eemaldada ülikoolist võimalikult kiiresti: „Tuleb hoiduda selle eest, et kodanliku natsionalismi katk ei nakataks üliõpilasi.” Seejärel kurtis ta, et õigusteaduskonna lõpetajad keelduvad tööst uurimis- ja kohtuorganites ja nõudis teaduskonnas venekeelse osakonna avamist. Üksnes nii oleks võimalik teistest liiduvabariikidest üliõpilasi sisse tuua ja parandada teaduskonnas valitsevat õhkkonda. Ilmselt pidas esineja silmas kavatsust formeerida sel viisil ka teaduskonna uus õppejõudude koosseis, sest vana kaadri kriipsutas ta järgnevas sisuliselt läbi. J. Ananjeva alustas teaduskonna iseloomustamist konstateeringuga, et teaduskonna 15 õppejõust kuulub parteisse vaid kolm (E. Talvik, J. Jegorov ja tema). Täna on siin ilmselt mitte meie inimestena iseloomustatud I. Rebast, L. Leesmenti, E. Ilusat, H. Randalut, kellel pole asja nõukogude ülikooliga. H. Rink, Olev Püssa (1918–1967, luges meile dotsendina kriminalistikat, EÜS-i liige), J. Pulk, H. Kadari on vähemalt apoliitilised ega ilmuta end ühiskondlikus elus. K. Püss, A. Uustal, J. Mäll ja O. Ibius küll osalevad ühiskondlikus elus, kuid nõuavad kontrollimist. Kõik kateedrijuhatajad, E. Talvik välja arvatud, on parteitud. H. Randalu on kodanliku ministri poeg, Hans Kruusi (1891–1967, endine TRÜ rektor, akadeemik, ajaloolane, J. Varese valitsuses peaministri asetäitja) kasupoeg; rahvuselt poolsakslane. Marksismi-leninismi õhtuülikooli lubanud ta minna üksnes siis, kui teda sinna miilitsa saatel viiakse. Juristina on ta kirjaoskamatu.
Nõnda iseloomustas teisi õppejõude inimene, kes ise oli aasta tagasi saanud nende endi käest eksternina juristidiplomi. (Kuidagi tahtmatult tuleb ette see aeg, kui peale taasiseseisvumist oli noortel isamaalastel sageli esimene töökoht – minister.)
Kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri juhataja, rahvusvahelise mainega professori H. Kadari süü oli J. Ananjeva sõnul selles, et ta oli olnud Eesti Vabariigi Tartu ülikoolis kümme aastat dekaaniks (tegelikult alates 1938. aastast) ja et tema sugulased olid Eestist välja saadetud (loe: küüditatud). Süüdistaja selgitas, et oma suure poliitilise harituse juures oli professor H. Kadari väga passiivne. Õigusteaduskonna õppejõududele pani J. Ananjeva süüks ka seda, et nad olid valdavalt kuulunud EÜS-i. Sõnavõtja arvates polnud terves N Liidus teist nii viletsat õigusteaduskonda kui TRÜ-s.
J. Ananjeva sõnavõtt oli koostatud N Liidus juba 1930. aastail käibel olnud kohtukõnede maneeris. Süüdistuste raskust suurendati järk-järgult. Sõnastuses muutus kuri, süüdistatav toon koos süüdistuste kasvu ja süüdlaste ringi suurenemisega lausa raevuks. J. Ananjeva järel sai sõna vene keele kateedri juhataja Johannes Feldbach, kes kõigepealt teatas oma isiklikust tänulikkusest J. Stalinile sotsialismi ülesehitamiseks antud juhiste eest, asudes seejärel ründama üliõpilaskonda ja nõudes selle kiiret puhastamist kahesajast kõlbmatust üliõpilasest.
27. aprillil 1950 võttis parteikoosolek vastu otsuse, mida käsitati kui TRÜ partealgorganisatsiooni tegevusprogrammi. Selles esitati poliitilisi süüdistusi 30 TRÜ õppejõu vastu. Kodanlikeks natsionalistideks kuulutati õigusteaduskonnast Ilmar Rebane ja Aino Kureniit, kodanlike natsionalistide mõttekaaslasteks ja natsionalistideks Hillar Randalu, Johannes Mäll, Leo Leesment ja Elmar Ilus.
Õigusteaduskonnas, kus käis avalik ja varjatud võimuvõitlus, oli kriitika peamine sisu vähene hool noorte õppejõudude kaadri kujundamise ja tugevdamise eest. Teaduskonna sisuline juhtimine oli jäetud madalal ideoloogilisel tasemel seisvate õppejõudude E. Ilusa, I. Rebase ja H. Randalu ning teiste kätte, kes teevad õppetööd formaalselt ja tekitavad kahju noorte juristide ettevalmistusele. Professor E. Ilusa teaduslikud tööd väideti olevat ilma igasuguse teadusliku väärtuseta. Kogu vastutus teaduskonnas kujunenud olukorra eest pandi dekaan E. Talvikule, parteiorganisaator R. Aulingut süüdistati vajaliku printsipiaalsuse puudumises. See süüdistus innustas viimast veelgi suuremale käremeelsusele ja andis talle volituse praktiliseks „õigusemõistmiseks.”

20. mail 1950 peetud TRÜ parteibüroo istung ja seal vastuvõetud otsus on küllap kõige mustem lehekülg ülikooli kommunistide tegevuses. Ettekande tegi „kuulus” TRÜ eri- ja kaadriosakonna ülem (alates 1. novembrist 1949) Helene Kurg, otsuses kavandati abinõud kaadri risustatusest jagusaamiseks teaduskondade kaupa. Alustati õigusteaduskonnast: professorid E. Ilus ja H. Kadari – vallandada töölt, kui on võimalik neid asendada; dotsent J. Mäll – vallandada kateedrijuhataja kohalt ja jätta dotsendiks; dotsent L. Leesment – vallandada õppejõu kohalt; dotsent H. Randalu – vallandada kateedrijuhataja kohalt; dotsent I. Rebane – vallandada töölt; Jüri Jegorov – välja selgitada, milliseid õppeaineid tal on õigus ülikoolis õpetada, kuna ei oma spetsiaalset juriidilist haridust.
(J. Jegorov (1922–), ainus veel elusolev meie kursusele lugenud õppejõud, lõpetas 1946 Moskva diplomaatiaakadeemia; tuntud eesti kunstniku, Ilja Repini õpilase Andrei Jegorovi poeg, luges meile dotsendina õiguse ajalugu.)
5. septembril 1950 vabastati eri- ja kaadriosakonnaülema H. Kure esitusel „omal soovil” riigiõiguse ja ajaloo dotsent Leo Leesment, kellel peatselt seisis ees vangipõlv. „Koormuste ümberkorraldamise tõttu” vallandati TRÜ-st tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri vanemõpetaja Heinrich Rink. Samal põhjusel vabastati riigi- ja haldusõiguse kateedri vanemõpetaja Karl Püss. 15. novembril 1950 vallandati tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri professor Elmar Ilus.
Neis oludes õppis ja lõpetas TRÜ õigusteaduskonna päevase osakonna (1955–1960) meie kursuse 24 üliõpilast.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv