|
|
Kuidas kirjutada eesti rahva
vastupanust okupatsioonivõimudele?
Ettekanne Jüri Kuke mälestusele
pühendatud Langenud Vabadusvõitleja Päeva XIII
aulakonverentsil Tartu Ülikoolis 28.03.2009.
|
Peep Varju. |
tekst: Peep Varju,
Tallinna Memento Ühendus
50 aastat kestnud
kolme okupatsiooni sündmusi on meie arvates kajastatud sageli
ebatäpselt, valesid eeldusi omaks võttes. Ja eriti
sellele süngele perioodile eelnenud sündmusi alates
1939. aastast, kui kolmele Balti riigile suruti jõhkralt
peale N Liidu sõjaväebaasid.
Alustagem sellest, et
jätame kõrvale emotsioonid ja mõtleme korraks
loogiliselt. Vaadakem kaardil meie geograafilist asukohta. Strateegiliselt
väga tähtsat asendit kahe maailma vahel, Ida ja Lääne
vahel. Ajaloolased teavad, kui palju sõdu on meist üle
käinud, kui palju erinevaid suurvõime on püüdnud
siin kanda kinnitada meid alistades ja hävitades. On väidetud,
et pärast Põhjasõja hävitustööd,
järgnenud näljahädasid ning katkuperioode oli eestlasi
siinsetele maadele jäänud alles sedavõrd vähe,
et rahvusena püsimajäämine oli imekspandav! Ja
mis on saanud meid ümbritsenud teistest hõimudest
sealpool Peipsit ja Narva jõge? Nad on olematusesse kadunud.
Siit tulebki loogiline järeldus, et meil, eestlastel, peab
olema väga tugev vastupanuvõime. Seda on nimetatud
eestluse elujõuks. Me peaksime selle üle uhkust tundma,
peaksime seda selgeks rääkima nii praegusele põlvkonnale
kui ka tulevaste jaoks jäädvustama.
Mida oleme
kogenud sellel teemal taasiseseisvunud Eestis viimase 15–20
aasta jooksul?
Vabakssaamise järel
oleme „teada saanud“ (jutumärkides muidugi), et
sõjaeelse Eesti Vabariigi riigijuhid olid ebakompetentsed
ja äraostetavad meile vaenulike riikide poolt. Olid mitte
riigimehed, vaid vallavanema tasemega juhid! On väga piinlik,
et sellist hinnangut on endale lubanud ka kadunud president Lennart
Meri, inimene, kelle panust Eesti riigi taastamisel on raske üle
hinnata. Eelkäijate halvustamine ei tee kedagi suuremaks.
Otse vastupidi, teeb tüki maad madalamaks. Aga meie teame,
et Vabadussõja võiduga Eesti riigi loonud mehed
olid tõelised riigimehed. Vallavanema tasemest pole juttugi!
Nad mõtlesid eeskätt oma rahva peale, astusid Tartu
rahuga välja Entente organiseeritud bolševismivastasest
ühisrindest. Astusid välja hoolimata suurriikide vastuseisust,
sest nad teadsid, et rahvas ei suuda kaua sellist kurnavat sõda
jätkata. On, mida õppida meie praegustel juhtidel.
Vabadusvõitlejate
ajalehest Võitleja saame teada, et praegused Eesti juhid
ei julge tunnustada 1. märtsil 1944 Narva rindel venelaste
Siivertsi platsdarmi likvideerimise eest Rüütliristiga
autasustatud Harald Nugiseksi teeneid. Nii president L. Meri kui
ka A. Rüütel ütlesid temale nelja silma all, et
nad ei saa teda autasustada meie riigi teenetemärgiga. Nüüd
on samal kombel talitanud ka president T. H. Ilves, sest vabadusvõitlejate
organisatsioonid esitasid 90. juubeliaastal järjekordselt
H. Nugiseksi teenetemärgi saamiseks. Võitlejas küsivad
siiani tunnustamata võitlejad, kas president paistab olevat
unustanud, mida ta isiklikult võlgneb 1944. aasta kaitselahingute
eesti sõjameestele. Pääsesid ju tema vanemad
Eestist Läände tänu edukatele tõrjelahingutele.
H. Nugiseks ise aga peab kõige tähtsamaks Eesti Rahva
Tänumedalit, mis anti temale üle Tori kirikus 19. oktoobril
2008.
Teise iseseisvuse perioodi
aastate jooksul on tekkinud uued müüdid vaikivast ajastust,
hääletust alistumisest, eestlaste kadedusest jms. Need
uued müüdid kinnistuvad inimeste teadvuses üha
enam. Kõik korrutavad neid nagu aabitsatõdesid ning
paistab, et oma peaga mõtlemine on muutumas haruldaseks
nähtuseks. Kui oli tõepoolest nii, et meie esimese
vabariigi juhid ei olnud tasemel ning viisid rahva hävingusse,
siis saab teha vaid ühe järelduse: pärast kommunistide
hävitustööd esimese Nõukogude okupatsiooni
aastail 1940/1941 juhtideta jäänud eesti rahvas pidi
üles näitama erakordset vastupanuvõimet ja ühtehoidmist,
et korda saata seda, mis päästis meid rahvana täielikust
hävingust! Ja seda ta tõepoolest ka tegi. Miks siis
ei osata või ei taheta eesti rahva tegudest tunnustavalt
kirjutada ja avalikult rääkida? Pelgamata seda, kas
Lääs või Ida mõistab meid! Suurem osa
uuema põlvkonna ajaloolastest ja ajakirjanikest on kriitikata
omaks võtnud uued magnusilmjärvelikud müüdid.
Aitäh ajaloolasele Jaak Valgele, kes söandas Moskva
arhiivide materjalid üle kontrollida ning väga veenvalt
tõestada, et M. Ilmjärve uus eesti ajalugu on bluff!
Mul on hea meel, et Tartu Ülikool ei võtnud enda peale
selle dissertatsiooni kaitsmist, mis püüdis pea peale
pöörata senist arusaama Eesti riigist ja tema minevikust.
Viimased 18 vabaduse
aastat on veenvalt tõestanud, et põhjuseks sellisele
segadusele on kommunistliku ideoloogia mürk, mida 50 aasta
jooksul on eesti rahvasse süstitud. Kui tuletada meelde 1989.–1991.
aastate vabanemise algust, siis oli huvitav jälgida nõukogude
nomenklatuuri (eliiti) kuulunud tegelaste käitumist. Nad
olid pea kaotanud ja õige löödud. Rein Ristlaane
kaliibriga mees kõndis Tallinna tänavail pea maas
ning püüdis jääda märkamatuks. Mitmed
püüdsid kohe oma teeneid ja abi pakkuda meiesuguste
kannatanute organisatsioonidele. Kuid nende peataolek ei kestnud
kaua. Napi poole aasta pärast oli juba näha, et nad
on ennast uutes oludes kogunud ja ei kavatsegi kõrvale
tõmbuda. Ainsaks positiivseks erandiks jäigi esimene
mees parteist Vaino Väljas ise. Ülejäänud
leidsid õige pea vajaliku soone tegutsemiseks, taibates,
mis on nende väärtkapital uude ühiskonda kaasavõtmiseks.
1992. a Riikogu valimiste ajal võis näha platsi puhastamise
asemel hoopis isevärki asju. Täiesti ootamatult ründas
Postimehes keegi nooremapoolne ajaloolane mementolasi kui ekstremiste,
kes pidavat ainult ootama võimalust, et saada kätte
automaatrelvad kõikide mahakõmmutamiseks. Selliseid
absurdseid müügiks paisatud uudiseid tuli meie meediasse
hulgaliselt. Taasiseseisvumise järel unustati otsekohe vastupanuvõitluse
ja rahva kannatuste valusad leheküljed. Kõik meediaettevõtted
tormasid ärisse, KGB-mehed tormasid metalliärisse ja
endised parteijuhid erastamisse.
1995. aastal, kui möödus
50 aastat nn Suure Isamaasõja lõpust, kirjutas vabas
Eestis vene meedia ikka veel natsliku okupatsiooniaastate laest
võetud 125 000 fašismiohvrist Eesti territooriumil
ja vastuvaidlejaid ei leidunud. Kui riiklik repressiivpoliitika
uurimise komisjon pakkus vastukaaluks meedias avaldamiseks ametlikke
ja dokumentaalselt tõestatud andmeid, siis ENSV ajast väga
tuntud sm Leito ajalehe peamehena takistas seda. Ta väitis
vestluses, et need arvud on Memento juba aastaid tagasi avaldanud
ning pole mõtet korrata. Ise aga ajas samal ajal värske
kapitalistina äri Soome kolleegidega meediaturul.
Eesti meedia üllatas
meid ebameeldivalt kohe esimestel taasiseseisvumise aastatel,
vaikides maha leinapäevad ja teised rahvuslikud tähtpäevad.
Sensatsiooniliste libauudistega endale tähelepanu ja tunnustust
taotlevad noored kirjutajad said endiste ideoloogiatöötajate
juhendamisel täieliku vabaduse tegutsemiseks. Nende jaoks
oli Eestis tõepoolest täielik ajakirjanduse vabadus.
Kvaliteetajaleht Postimees ei avaldanud rahvuslikul ja riiklikul
leinapäeval 14. juunil mitme aasta jooksul ainsatki sõnumit
sellel teemal. Toompeal ei langetatud lippu leina märgiks,
vaatamata Memento iga aasta tehtud soovitustele. Tallinna linnavalitsus
organiseeris Harjumäel lõbusa puhkpillikontserdi vanalinna
päevade üritusena just sellel kellaajal, kui inimesed
olid kogunenud leinava ema Linda kuju juurde hukkunuid mälestama.
Linnaisad teenisid nende üritustega raha uute busside hankimiseks,
nagu linnapea Jaak Tamm Mementole hiljem selgitas. Valitseski
loosung, et saame rikkaks ja siis võtame muud asjad ette.!
Kui Tartusse elama asunud
juuniküüditamise raamatute autor, emeriitprofessor Vello
Salo saavutas kord Postimehega kokkuleppe ning kirjutas päevakohase
artikli 14. juuni leinapäevaks, siis tulemus oli ebameeldivalt
rabav. Eirates kokkulepet, ei tutvustanud toimetus autorile avaldamisele
läinud teksti, ning autor ei leidnud seda lehest. Põhjalikul
uurimisel selgus, et kusagil ajalehe viimastel lehekülgedel
miniuudiste rubriigis olid mõned read V. Salolt!! Kahjuks
ma ei mäleta, kas autori nime oli märgitud või
mitte. Väidan, et Postimehe roll taasiseseisvunud Eestis
patriootliku kasvatuse edendamiseks võrdub nulliga. Ajaleht
on nagu kõik teisedki muutunud äriks kasumi teenimise
huvides. Eesti suurmees ja ajalehe vaimne isa Jaan Tõnisson
ei saaks nimetus hauaski rahu, kui ta seda kõike teaks!
Umbes 15 aastat tagasi
mõjus meile külma dušina eesti ajaloo õpik
koolidele. Pealiskaudselt ja fakte üle kontrollimata tehtud
ülevaade 1941. a Suvesõjast Eestis oli rohkem nõukogulik
tekst kui vabaks saanud rahvale ajaloolise tõe selgitamine.
Hävituspataljonide verised kuriteod võrdsustati õpiku
autorite tekstis metsavendade vastupanuvõitlusega. Koguni
eelistati hävitajaid, sest kui nende tegevuse käigus
hukkusid inimesed ja hävisid hooned, siis metsavennad saatsid
korda metsikusi.
Tolleaegse riikliku
komisjoni esimehe Jaan Krossi eestvedamisel koostasime kriitilise,
kuid heatahtliku artikli ajalehele Õpetajate Leht. Artikli
lõpuosas palusime ajalooõpetajaid tõe selgitamisega
koolitunnis rehabiliteerida meie 50 aasta jooksul kurjategijateks
ning rahvavaenlasteks tembeldatud isad ja vanaisad. Samas ajalehenumbris
avaldas toimetus meie artikliga kõrvuti ühe õpiku
autori selgituse, mis oli demagoogia musternäidis. Võttes
küll omaks lohakuse ja Saksa okupatsiooni ohvrite hindamist
väärinfo alusel, ründas ta seejärel meid süüdistusega
ühekülgse sinimustvalge ideoloogia pealesurumises. See
pidavat tema arvates olema sama halb kui punane ideoloogia.
Nüüd on sellest
ajast möödas 14–15 aastat ja me maitseme tookordsete
ja ka hilisemate õpikute autorite ning meedia töö
vilju. Ka järgnevad õpikud juba noorema generatsiooni
autorite poolt jagavad endiselt desinformatsiooni 20–30-ndate
aastate Eesti Vabariigist. Lugupeetud vanaisa Olaf Langsepp loeb
lapselapse 2001. a ajalooõpikut ja ei tunne ära oma
lapsepõlve Eesti riiki. On selgelt tunda, et autoritel
pole õrna aimugi elust sõjaeelses riigis ning nad
jutustavad ümber viimase paarikümne aasta jooksul käibesse
lastud tõdesid. Selle taustal ei saagi me muud kinnitada
kui seda, et meie tõepoolest propageerime sinimustvalget
ajalugu. See on Eesti lugu, millega meid seob tuhandete võitlus-
ja saatusekaaslaste ühismälu lähiminevikus toimunust.
Need on meie inimeste Siberi surmast pääsemise järel
50 okupatsiooniaasta vältel läbi elatud kannatused.
Pärast kõike seda on just meil moraalne õigus
ja ka kohustus hinnata Eesti riigi loonud põlvkonna tegusid
ning kaitsta neid väärhinnangute või sensatsiooniliste
avastuste eest!
|
Suurem osa uuema põlvkonna
ajaloolastest ja ajakirjanikest on kriitikata omaks võtnud
uued magnusilmjärvelikud müüdid. Vene ajaloolane
Aleksander Djukov käsitleb Eestis toimunud küüditamisi
leebe ja vajaliku meetmena. Foto: internet |
Kas me oleme
aga saanud sellest valjul häälel rääkida ja
kirjutada? Kahjuks mitte.
Eesti vaba ajakirjanduse
seisukohalt ei ületa meie sõnumid uudise künnist.
Mis rääkida meist, tavakodanikest, kui omaaegsed Riikogu
liikmed ja endised poliitvangid Enn Tarto, Mart Niklus ja Eldur
Parder ei saanud sõna Postimehe veergudel samal ettekäändel.
Või siis kärbiti-lühendati nende kirjatöid
sedavõrd, et sõnum läks kaduma. Tallinna Mementol
oli täpselt sama kogemus 14. juuni leinapäeva artikliga
Tallinna ajalehtedes. Kokkulepitud artikkel avaldati küll,
kuid sedavõrd kärbituna, et autor ei tundnud oma tööd
ära. Välja olid visatud just need lõigud, mis
nimetasid kommunistide genotsiidikuritegusid, mille ohvriteks
osutusid lapsed. Ajalehe arvamustoimetust juhtis aga 1980. aastate
keskkooli endine komsomolijuht. Nüüd pakub meile samasugust
desinformatsiooni Eestisse saabunud vene ajaloolane A. Djukov.
President L. Meri asutatud
Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvaheline Komisjon
tegi eesti ajaloolaste uurimisgrupi abil põhjalikku ja
head tööd okupatsioonikuritegude selgitamiseks ning
käibel olevate väärtõdede kummutamiseks.
Kahjuks ei suudetud vältida paari tõsist viga. Täpseid
dokumente omamata väideti, et vähemalt ühes episoodis,
Novogrudoki linnas Valgevenes 7. augustil 1942 võtsid juutide
massilisest mahalaskmisest osa ka eesti sõjamehed 36. Eesti
Rindepataljonist. See oli ilmne lõivu maksmine Teise maailmasõja
võitjate levitatud arusaamisele eesti rahva koostööst
natsidega ja vesi E. Zuroffi vaenuveskile. Oleksid nad pisutki
kahelnud ja põhjalikumalt süvenenud arhiivis säilinud
Harald Riipalu korrektselt vormistatud Stalingradi sõjakäigu
kroonika teksti, siis ei oleks saanud sellist järeldust teha.
See dokument nullib nii E. Zuroffi kui tema mõjul komisjoni
raportis fikseeritud uskumised. Teiseks tõsiseks veaks
oli 2004. a avaldatud ingliskeelses raportis 1941. aasta Suvesõja
väär kujutamine. Uurijad oleksid pidanud konsulteerima
emeriitprofessori Herbert Lindmäega või tutvuma lähemalt
Enn Sarve raamatuga „Õiguse vastu ei saa ükski”
(Tartu, 1997), siis poleks meile vaenulike jõudude kaelamääritud
vennatapusõja teooriat niisugusel viisil serveeritud. Komisjoni
raportis on aga hävituspataljonide vastu peetud vastupanulahinguid
fikseeritud kui ... põhiliselt kokkupõrked eestlaste
relvastatud jõukude vahel, kel olid vastupidised poliitilised
seisukohad... Kas pole selge näide kommunistliku ideoloogia
mürgist ENSV-s sündinud põlvkonna seas? Kui seda
nimetada poliitiliselt korrektseks tekstiks, nagu seda teatud
irooniaga hindas ajaloolane Vello Helk, siis eesti rahva jaoks
on see äärmiselt solvav. Ingliskeelsele läänemaailmale
on selline tekst aga täielik desinformatsioon meie vastupanust
okupantidele.
13. veebruari k.a Sirbis
on esmakordselt ja põhjalikult Daniel Vaariku artiklis
avalikkusele teada antud, et meie meediast on tõepoolest
saanud müügiorganisatsioon. Hea sulega arvamuseveergude
autor ajalehest Sirp Evi Arujärv on samuti kirjutanud, et
ajakirjanduse peaeesmärgiks on saanud loosung: Kõik
müügiks.
Kõik eelnimetatu on negatiivne
pool eesti rahva võitluse kajastamises. Pealekasvanud uus
põlvkond kas ei oskagi või häbeneb olla positiivselt
meelestatud Eesti riigi loonud ning kodumaad kaitsnud põlvkonna
suhtes. Nad ei usu, et Vabadussõja võidusambad püstitati
Eestis mitte käsu korras, vaid kõikjal rahva enda
algatusel. Aga kuidas siis teisiti seletada seda, et kommunistide
hävitustööga 1940. a purustatud mälestusmärkide
tükke peideti ning hoiti saladuses 50 aastat? Jällegi
tänapäeva mõistes päris uskumatu lugu võrreldes
viimaste aastate moevooluga võidusammaste halvustamiseks.
Ka meie püstitatava Vabadussõja võidusamba
halvustamine on saanud iga teise ajakirjaniku leivanumbriks!
Fakte eesti rahva tegelikust
vastupanust okupatsioonivõimudele teame meie, Memento,
poliitvangide ja vabaduvõitlejate organisatsioonide liikmed
hulgaliselt. Teame meie ühismälu kaudu ja meie inimeste
tegude kaudu. Oleme püüdnud seda informatsiooni võimaluste
piires publitseerida. Väga hästi saab rahva vastupanuvõitlusest
teada Herbert Lindmäe viiest Suvesõja raamatust. Tartumaa,
Virumaa, Pärnumaa, Viljandimaa ja Valgamaa raamatuisse on
autor mahutanud tohutul hulgal informatsiooni ja lisanud aukartust
tekitava loetelu kasutatud allikatest. Õigusteadlasena
teeb ta veenvalt selgeks, et tegu ei olnud mingi vennatapusõjaga,
nagu serveeris meile kommunistlik ideoloogia. See oli eesti rahva
ülestõus okupantide vastu. Tartu partisanisõda
1941. a suvel on üks parimaid näiteid sellest. Sellepärast
me olemegi H. Lindmäe seda peatükki uuesti publitseerinud
nii ingliskeelses kui ka eestikeelses väljaandes Memento
ajalookonverentsi ettekandena 2007. a. rahvusvahelisel foorumil.
Meie põlvkonna
inimesed teavad hästi, et pea igas vallas tulid sõja
puhkemise järel 1941. aasta suvel kokku jahipüsside
ja omavalmistatud lõhkekehadega varustatud talumehed, et
takistada punavõimude hävitustööd. Need
mehed olid Vabadussõja kogemustega ja laialisaadetud Kaitseliidu
väljaõppega noored. See oli 20 iseseisvusaastaga Vabadussõja
vaimus üles kasvanud uus põlvkond. 1941. a suvel haarasid
kümned tuhanded mehed relvad, et Omakaitse üksustes
puhastada Eesti pind punasest katkust. 1941. a detsembris oli
selliseid mehi registreeritud 43 757! Ja 1944. a kangelaslik vastupanu
Narva all ning Sinimägedes Jüri Uluotsa üleskutse
järel oli kindlasti üks neist teguritest, et meie hõimurahvas
Soomes sai võimaluse sõlmida rahu ning väljuda
sõjast. See oli meie kahe, Läänemere põhja-
ja lõunakalda rahva ühise ja visa vastupanu tulemus.
Eelnimetatud faktid on avaldatud 2005. aastal riikliku komisjoni
Valges raamatus. Raamatus, mida on Eesti meedia rõhutatult
maha vaikinud.
Eesti rahva visast vastupanust okupantidele tuleb kirjutada ning
rääkida ilustamata, kuid lugupidamisega. Teha H. Lindmäe
eeskujul ja kirjutada ka nii, nagu seda oskab teha Euroopa mätta
otsast Taanis elav ajaloodoktor Vello Helk. Nagu on kirjutanud
vanema põlve ajaloolased Heino Arumäe, Hannes Walter,
Kaupo Deemant, Mati Õun jt. Tuleb kirjutada tunnustavalt
eesti rahva katkematust vastupanust okupatsioonivõimudele
kõigi nende 50 aasta jooksul. Täpselt nii tegi ja
õpetas nägema sündmusi aasta tagasi meie hulgast
lahkunud vankumatu vabadusvõitleja ja tõeline suurmees
Enn Sarv. Tema raamat „Õiguse vastu ei saa ükski”,
mis ilmus ORURK-i komisjoni väljaandena 12 aastat tagasi,
peaks olema käsiraamatuks kõigile, kes soovivad mõista
meie lähiajalugu.
Jüri Kuke märtrisurm on üks tähis selles katkematus
võitluses. Langenud Vabadusvõitleja Päeva tähistamine
Tartu Ülikooli aulakonverentsiga tähendab seda, et ülikool
pole unustanud teadlast, kes oma ajas astus üksi välja
mõttevabaduse eest. Ning oli valmis selle nimel minema
märtrisurma.
|
|
|
