|
|
|
Vapsid. Kaader teleseriaalist
“Tuulepealne maa”. |
Vabadussõjalased ja
teised
tekst: Simo Runnel
Liikumise
areng
Esimene vabadussõjalaste
liit loodi aastal 1926 Tallinnas. Liitusid koondav Eesti Vabadussõjalaste
Keskliit (EVK) asutati juulis 1929. Algul oli tegemist üksnes
sõjaveteranide organisatsiooniga. Kuid asi muutus ülemaailmse
majanduskriisi päevil. Oma teisel kongressil 22. märtsil
1931 otsustas organisatsioon hakata tegelema poliitikaga. Hakati
taotlema põhiseaduse muutmist, et sagedaste valitsuskriiside
asemele tuleks kõvema käe poliitika.
Rahulolematust põhiseadusega esines juba enne majanduskriisi.
Esimese põhiseaduse vastu võtnud Asutavas Kogus
olid ülekaalus vasakpoolsed erakonnad, kelle tahe jäi
peale. Sündis üliparlamentaarne põhiseadus ilma
riigipea institutsioonita. Konstantin Päts parempoolsete
Põllumeestekogude liikmena soovis põhiseadust muuta
juba esimese Riigikogu koosseisu ajal. Alates 1930. aastast asus
muutmist taotlema ka Tõnissoni Rahvaerakond.
Seega võib öelda, et vabadussõjalaste soov
põhiseadust muuta ei olnud päris originaalne. Kuid
vabadussõjalased ei pidanud ennast Põllumeestekogude
ega Rahvaerakonna käepikenduseks. Vabadussõjalaste
kongressil otsustati jääda parteipoliitiliselt täiesti
erapooletuks. Nende häälekandjas kirjutati 1. augustil
1931, et vabadussõjalased ei lase end mõjutada ühestki
erakonnast, kuid tahavad ise mõjutada erakondi, neil puudub
igasugune koostöö poliitiliste erakondadega. Sellist
avaldust võib seletada kriisiaegse erakondade maine langusega.
Septembris 1931 hakkas põhiseaduse muutmisega tegelema
Riigikogu, konsulteerides ka vabadussõjalastega. EVK algatusel
muutis Riigikogu 1931 rahvahääletuse seadust põhiseaduse
parandamise läbiminekut kergendavaks. Põhiseaduse
muutmise vastu olid Riigikogu erakondadest vaid sotsialistid.
Riigikogu eelnõu tegi muudatusi vabadussõjalaste
soovitud suunas, kuid mitte nii radikaalselt, nagu viimased soovinuks,
ja nad hääletasid rahvahääletusel eelnõu
vastu.
Soovist muuta põhiseadust kasvas välja soov võim
enda kätte võtta. Kuni vabadussõjalaste organisatsiooni
võeti vastu vaid sõjaveterane, võis kahelda,
kas neil õnnestub kunagi saada valimistel absoluutset enamust.
Kuid EVK kolmandal kongressil 1932 otsustati luua toetajaliikmete
institutsioon, mis võimaldas liikumisega siduda Vabadussõjas
mitteosalenuid.
Vabadussõjalaste ja nende vastaste vaheline vastastikune
terav kihutustöö ja füüsiliste kokkupõrgete
oht viis selleni, et 11. augustil 1933 kehtestas Tõnissoni
valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, mille ajal EVK ühes
allorganisatsioonidega suleti, aga tegelikult tegutsesid nende
liikmed üsna vabalt. 28. oktoobril registreeriti uue organisatsiooni
Eesti Vabadussõjalaste Liit (EVL) põhikiri, selle
valimisorganisatsiooniks oli Vabadussõjalaste Rahvaliikumine.
Vabadussõjalaste liikumine kasvas suurimaks poliitiliseks
organisatsiooniks riigis ja viis lõpuks läbi ka enda
koostatud põhiseaduse. Rahvahääletus selle üle
toimus 14.–16. oktoobril 1933. Anti 416 878 poolt- ja 156
894 vastuhäält. Põhiseadus kehtestas tugeva riigipea
institutsiooni, keda kõnekeeles on nimetatud presidendiks,
kuid ametlik nimi oli riigivanem. Rahva võimu otseselt
ei piiratud, küll aga Riigikogu oma, mille liikmete arvu
vähendati kaks korda.
Vabadussõjalased jõudsid osaleda kohalikel valimistel
1934, riigivanema ja Riigikogu valimiste puhul jõuti teha
ainult kampaaniat. Pärast kohalike volikogude valimisi tuli
asuda läbirääkimistesse teiste jõududega
kohalike omavalitsuste moodustamiseks. Elva alevivolikogu valimistel
said vabadussõjalased ainult 25% hääli, kuid
linnapea koht läks nende kätte. Tapal said vabadussõjalased
18% hääli, kuid linnapea abi koha. Suuremates linnades
oli nende toetajaskond suurem.
Suhted erakondadega
Vabadussõjalaste
peamine häälekandja kirjutas esimeses numbris 1. mail
1931: “Vabadussõjalased ei kavatse, ei suuda õieti
läbi viia oma soove üksinda, nad loodavad kodanike kõige
laiemate ringkondade kaasabile.” Kas see oli siiras soov?
Või loodeti teiste kaasabile, soovimata omalt poolt midagi
vastu anda?
Paljude vabadussõjalaste poliitiline tegevus algas mõne
erakonna ridades. Näiteks EVK keskjuhatuse abiesimees ja
mõjukaim liige Artur Sirk alustas tegevust asunike partei
liikmena. Avaldust asunike erakonnast lahkumiseks ta ei esitanudki,
kuigi lõpetas selle tegevuses aktiivselt osalemise. Hjalmar
Mäe tuli vabadussõjalaste hulka Rahvuslikust Keskerakonnast,
kuhu ta sattus sellega ühinenud majaomanike organisatsiooni
kaudu. EVL-i toetajaliikmeks sai ta alles jaanuaris 1934. Endistest
sotsiaaldemokraatidest kuulus vabadussõjalaste ridadesse
endine Maanõukogu liige Karl Grau. Vabadussõjalaste
neljandal kongressil novembris 1932 otsustati, et keskliidu ega
kohalike liitude juhatustesse ei tohi kuuluda isikud, kes on mõne
poliitilise erakonna liikmed. Sellest ei peetud aga alati kinni.
Algul ühte ja hiljem teise organisatsiooni kuulunud tegelaste
vaated ilmselt muutusid. Kuid inimene ei muutu kunagi sajaprotsendiliselt.
Kõige vaenulikumad olid vabadussõjalaste suhted
sotsialistidega, kuid üksikutes punktides võis nendegi
vahel kokkulangevusi leida. Nii sotsialistid kui ka vabadussõjalased
olid maareformi käigus võõrandatud mõisate
eest tasu maksmise vastased. Vabadussõjalased ja sotsialistid
hääletasid ühtviisi Riigikogu põhiseaduse
eelnõude vastu, kuigi erinevatel põhjustel. Augustis
1932 toimus esimese Riigikogu põhiseaduse muutmise eelnõu
rahvahääletus, kus anti 330 632 vastu- ja 316 388 poolthäält.
Võib öelda, et kui vabadussõjalased ja sotsialistid
poleks ühtviisi hääletanud, oleks eelnõu
läbi läinud. Teise Riigikogu eelnõu hääletus
toimus juunis 1933. Siis oli vastuhääli 333 107 ja poolthääli
161 595. Sotsialistide hääled polnud enam olulised.
Rahvaerakonna ja selle järglase Rahvusliku Keskerakonnaga
sidus vabadussõjalasi rahvusterviku idee, mis ei pidanud
õigeks kihihuvide eest seismist. Mäe ei olnud ainus
kattuv liige. Rakvere Vabadussõjalaste Liidu esimees Oskar
Luiga kandideeris 5. Riigikogusse Rahvusliku Keskerakonna nimekirjas,
kuid arvati septembris 1933 vabadussõjalaste toetamise
eest erakonnast välja. Seevastu teine vabadussõjalasest
keskerakondlane Hans Leesment eelistas taanduda EVK keskjuhatusest.
Tõnisson olevat pakkunud vabadussõjalastele pärast
põhiseaduse muutmise rahvahääletust koalitsioonivalitsust,
aga vabadussõjalased soovisid oodata Riigikogu valimiste
tulemusi. Pärast 1934. a kohalikke valimisi pidasid vabadussõjalased
Pärnus läbirääkimisi keskerakondliku valimisliiduga
linnavalitsuse moodustamise üle.
Asunike parteiga kattus paratamatult osa vabadussõjalaste
liikmeskonnast, sest asunikukohti jagati Vabadussõjas osalemise
eest. Asunike ajaleht “Maaleht” kirjutas vabadussõjalastest
lugupidamisega ja mõistis hukka vabadussõjalaste
rongkäikude keelamise. 1934. aasta valimiskampaania ajal
vastasteks saades suhted halvenesid, kuid oleks võinud
uuesti paraneda valimistejärgsetel koalitsiooniläbirääkimistel.
Asunikud vabadussõjalaste põhiseaduseelnõu
suhtes kindlat seisukohta ei võtnud.
Pärast põhiseaduse muutmist toimuma pidanud Riigikogu
valimistega seoses kaaluti EVL-i ja liikmeskonna huvidelt suhteliselt
lähedaste asunike koalitsiooni moodustamist. Asunikud esitasid
vabadussõjalaste mõjutusel oma riigivanemakandidaadiks
kindral J. Laidoneri, kuigi vabadussõjalased teda toetamast
loobusid. Läbirääkimisi riigivanema kandidaadi
leidmiseks pidas Sirguga asunike poolelt Sirgu klassivend ja rindekaaslane
Ilmar Raamot. Enne Laidoneri pakkus Sirk välja Jüri
Uluotsa nime, kelle asunikud tagasi lükkasid. Vastutasuks
Laidoneri toetamise eest lootis Sirk saada peaministrikohta. Sirk
jäi aga vähemusse EVL-i juhatuses, kus eelistati Laidonerile
Larka kandidatuuri. Laidoneri toetas ka Rahvuslik Keskerakond,
seejuures Sirguga peetud läbirääkimistest teadmata.
Rahva hulgas riigivanemakandidaatidele toetusallkirjade kogumisel
leidis kõige rohkem toetajaid Larka, teiseks tuli Laidoner,
kolmandaks Päts ja neljandaks Rei, kuid allkirjade kogumine
jäi pooleli.
Teise maaerakonna Põllumeestekogude puhul ei ole liikmeskonna
kokkulangemine vabadussõjalastega nii silmatorkav kui asunike
puhul. Teiselt poolt avaldasid Riigikogu erakondadest vabadussõjalaste
põhiseadusele kõige suuremat toetust just Põllumeestekogud.
Pärast rahvahääletusel Riigikogu eelnõu
tagasilükkamist kutsus Päts vabadussõjalasi üles
esitama oma eelnõud. Juunis 1933 toimunud Põllumeestekogude
kongress asus vabadussõjalaste eelnõud toetama.
Põllumeestekogude toetus oli siin tähtis eriti selle
tõttu, et Riigikogu tõstis enne rahvahääletuse
toimumist eelnõu läbiminekuks nõutavat kvoorumit.
Kuluaarides oli ka Päts kõne all kui võimalik
vabadussõjalaste riigivanema kandidaat, kuigi tema toetamisega
ei jõutud niigi kaugele kui Laidoneri puhul. Pärast
riigipööret asus Põllumeestekogude liikmetest
opositsiooni toetama Jaan Teemant, kes osales kaitsjana vabadussõjalaste
protsessidel.
Riigipööre toimus 12. märtsil 1934 Pätsi ja
Laidoneri juhtimisel. Suleti EVL, suur osa selle juhtidest vangistati.
Valimised, millelt oodati vabadussõjalaste võitu,
jäid ära. Riigipöörde eesmärk oligi vabadussõjalaste
võimuletuleku vältimine. Vabadussõjalaste juhtkonnal
endal ei olnud vägivaldse riigipöörde plaani. Kuid
ei saa välistada, et nad selleni tulevikus oleks jõudnud,
arvestades tolleaegseid üldiseid suundumusi Euroopas ja vabadussõjalaste
lugupidamist kõva käe vastu.
Pärast riigipööret läksid paljud vabadussõjalased
valitsuse teenistusse, organiseeritult tegevust jätkanud
aga asusid taotlema põhiseadusliku korra taastamist, tehes
koostööd Riigikogus opositsioonis olnud asunikega, vähemal
määral ka Rahvusliku Keskerakonnaga. Sirk põgenes
vanglast asunike ettepanekul. Vabadussõjalased pidasid
läbirääkimisi ka Keskerakonnaga. Kõne all
oli Tõnissoni võimalik osalemine kaitsjana vabadussõjalaste
protsessil, millest ta siiski tervislikel põhjustel loobus.
Esimese protsessi järel vabadusse pääsenud vabadussõjalaste
juhtkond hakkas tegema plaane relvastatud riigipöördeks,
mis pidi toimuma 8. detsembril 1935. Vandenõu paljastati
päev varem, kuigi mõningatel andmetel jõuti
plaanist juba loobuda. Verevalamise plaan hävitas vabadussõjalaste
populaarsuse täielikult. Pätsi populaarsus oli hakanud
tõusma juba varem tänu majanduskriisi lõpule.
Eenpalu kutsus vabadussõjalasi üles ühinema valimistel
valitsusmeelse Rahvarindega, kuid sellest ei saanud asja. Valitud
Riigivolikogus moodustasid opositsiooni vähesed esindajad
ühise rühma. Mais 1938 vastuvõetud amnestiaseaduse
alusel pääsesid vabadussõjalaste juhid teistkordselt
vanglast välja.
Eesti poliitikute hilinenud lähenemine toimus seoses Nõukogude
Liidu survega. Mäe väitel kutsuti teda sügisel
1939 Uluotsa valitsusse, kuid ta loobus. 1940. a Riigivolikogu
järelvalimistel kutsus Tõnisson hääletama
vabadussõjalase Oskar Luiga kui demokraatliku kandidaadi
poolt, kuid valiti kommunist Jaanus. Mäe väitel kohtus
ta Pätsiga korduvalt 1940. aasta suvel. Juulivalimistel 1940
osales vastasrinna kandidaatide ühisel ülesseadmisel
vabadussõjalaste seast Oskar Lõvi, kuid lõpuks
jäid kandideerima peaaegu ainult nõukogudemeelsed
kandidaadid.
|
Eesti Vabadussõjalaste
Liidu kongress Estonias 1933 a. detsembris. Kõneleb
kindral Andres Larka. Istub Artur Sirk. |
Parlamendivälised
jõud
Paremini kui Riigikogu
erakondadega said vabadussõjalased oma tegevuse legaalsel
perioodil läbi mõnede parlamendiväliste organisatsioonide
ja liikumistega. Kuid need olid kas väiksed või polnud
nende tegevuse põhisisu poliitika. Vabadussõjalastega
suuruselt võrreldavat parlamendivälist poliitilist
jõudu Eestis ei olnud.
Tegutses organisatsioone, mida võib pidada vabadussõjalaste
allorganisatsioonideks, need olid Eesti Noorsooliit ja Eesti Rahvuslik
Õpetajate Koondis. Tõnissoni valitsuse aegse kaitseseisukorra
ajal suletud EVK-d asendasid Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Kultuurklubi
ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava toetanud
isamaalaste ühingud.
Isamaalaste ühinguid hakati looma nendest, kes ei saanud
esialgu vabadussõjalaste liitu astuda. Nende häälekandjaks
oli “Isamaa”. Isamaalaste soovid põhiseaduse
muutmiseks olid veelgi radikaalsemad kui vabadussõjalastel.
Vabadussõjalased tahtsid Riigikogu liikmete arvu vähendada
50-le, isamaalased 25-le või Riigikogu üldse kaotada.
Sirk arvas, et kui Riigikogu eelnõu rahvahääletusel
läbi läheb, ei saa enam 10 aastat põhiseadust
muuta. Isamaalased kavatsesid aga esitada oma eelnõu, kui
vabadussõjalased seda ei tee.
Maal täiendasid vabadussõjalasi rahulolematuse avaldustes
Eesti lapua liikumisse koondunud talupojad, kes toetasid vabadussõjalaste
põhiseaduse eelnõud, soovisid krooni kursi langetamist
ja mõistsid hukka põllumeeste ühendatud erakonna
lõhestamise, kuhu olid mõneks ajaks liitunud asunikud
ja Põllumeestekogud.
Võitluses korruptsiooni ja erakondliku korra vastu avaldas
vabadussõjalastele toetust Rahvuslik Töökoondus.
Selle aktivist Juhan Vilms ei olnud aga rahul, et vabadussõjalased
ei taha erakondi täielikult kaotada ega soovi kehtestada
korporatiivset korda.
Sarnaselt vabadussõjalastega seisid rahvusterviku kujundamise
ja põhiseaduse muutmise eest Eesti Rahvuslaste Klubid,
kelle tegevus jäi aga vabadussõjalastega kooskõlastamata,
kuigi ERK-d kooskõlastamist taotlesid. ERK esitas Riigikogule
oma põhiseaduse muutmise kava, mis nägi ette tugevat
presidenti. Vabadussõjalaste põhiseaduse kava keeleline
redigeerija olla olnud ERK tegelane Johannes Aavik.
EVL-i loodud Vabadussõjalaste Rahvaliikumise nimekirjades
kandideerisid rahvuslike huvide eest seisva Eesti Edumeelse Rahvusliku
Ühingu ja majanduskriisile jalgu jäänuid esindavate
töötute komiteede liikmed. Eesti Edumeelne Rahvuslik
Ühing kutsus boikoteerima kõiki mitte-eestlaste majanduslikke
ettevõtteid, olles selles osas vabadussõjalastest
radikaalsem. Töötute komiteed olid varem kommunistide
mõju all. Headena kujutasid vabadussõjalased oma
suhteid luteri kirikuga.
Osa vabadussõjalasi näis mõttekaaslasi leidvat
Eesti Rahvusfašistide Kogust. Vaikival ajastul suutsid vabadussõjalasi
mõningal määral esindada Tartu üliõpilaskonna
korporatsioonid, eriti palju vabadussõjalasi kuulus korporatsiooni
“Sakala”. Vabadussõjalasi toetavaid mõtteid
avaldas vaikival ajastul korporantide ajaleht “Vaba Sõna”,
mis aga peagi siseministri korraldusel suleti, nagu oli varem
tehtud vabadussõjalaste lehtedega.
Üksikisisikute puhul on raske eristada vabadussõjalasi
ja nende toetajaid. Viimaste hulka võib lugeda vaikival
ajastul opositsiooni tegevuses olulisemat osa etendanud W. Tomingat
ja pärast riigipööret asunike ning vabadussõjalaste
ühiseks juhiks valitud J. Uluotsa. Tomingas formaalselt vabadussõjalaste
organisatsiooni ei kuulunud ja alustas aktiivset tegevust vabadussõjalaste
heaks alles aprillis 1934. Uluotsa osa opositsiooni juhina jäi
aga passiivseks ja koostöö temaga lõpetati, kui
aprillis 1935 sai teatavaks tema osa “Postimehe” ülevõtmises
valitsusmeelsete jõudude kätte.
Võõrad
rahvad
Kinnitust ei ole leidnud
palju esitatud süüdistused vabadussõjalaste tihedate
sidemete kohta Saksa rahvussotsialistidega ega Itaalia fašistidega,
kuigi olid olemas mõningad sarnasused nendega. Võib
öelda, et vabadussõjalaste kombes kanda musti barette
ja käetõstmisega tervitada väljendus fašistlik
stiil. Kuid riietus üksi ei tee veel fašistiks ideoloogilises
mõttes. Tol ajal fašismi kuritegelik olemus veel nii
selge ei olnud kui tänapäeval ja neile avaldasid osalist
sümpaatiat paljud kaasaegsed.
H. Mäe olemine Teise maailmasõja ajal Saksamaa teenistuses
ei olnud seotud varasema vabadussõjalaste liikumise suunaga
ja oli tingitud soovist rasket olukorda kuidagi kergendada või
isiklikust auahnusest. Tänu H. Mäele oli tema juhitud
omavalitsuses teisigi varem vabadussõjalastega seotud olnud
isikuid. Mäe taotles sakslastelt vabadussõjalaste
organisatsioonile tunnustust veel aastal 1942, kuid see jäi
saamata. Pärast natside teenimist jõudis Mäe
nõustada ka demokraatlikku Saksa poliitikut Adenauerit.
Otsest koostööd ei teinud vabadussõjalased iseseisvuse
ajal ka baltisakslastega, kuigi vabadussõjalaste vastased
vastupidist väitsid ja väikse valijaskonnaga baltisakslased
seda arvatavasti hea meelega teostumas oleksid näinud, pooldades
vabadussõjalaste algatatud muudatusi riigikorras. Lähemaid
sidemeid võib märgata vabadussõjalaste ja kohalike
venelaste vahel. Valimiskampaania ajal pidas Larka venekeelseid
kõnesid.
Vabadussõjalastel oli sidemeid Läti sõjaveteranidega,
kuid need ei viinud poliitilise koostööni. Seevastu
olid olemas tihedad sidemed mitme Soome poliitilise organisatsiooniga,
sealhulgas IKL, mis omasid praktilist tähtsust eriti põrandaaluse
tegevuse perioodil pärast riigipööret.
Lõpetuseks
Võib öelda,
et kuigi vabadussõjalased mingil määral teiste
jõududega koostööd tegid, sai neile saatuslikuks
siiski vähene koostöövalmidus, terav stiil ja madal
poliitiline kultuur. Vabadussõjalaste võitlus vanemate
erakondadega oli paljuski põlvkondadevaheline, sest vabadussõjas
osalenud esindasid rohkem nooremat põlvkonda.
Paguluses taastati mitme erakonna tegevus, kuid mitte vabadussõjalaste
oma. Üks põhjus selleks on, et paljud vabadussõjalaste
juhtide hulka kuulunud ohvitserid hukati Nõukogude võimu
poolt. Artur Sirk hukkus salapärastel asjaoludel juba Eesti
ajal välismaale põgenenuna.
Aastal 2009 on jälle majanduskriis ja hiljuti tuli teade,
et on taastatud Vabadussõjalaste Keskliit, eelistades organisatsiooni
esialgset nime hilisemale. Võib aga ennustada, et vabadussõjalased
ei saavuta enam endiste aegadega võrreldavat mõju.
Nende hulgas pole ilmselt enam Vabadussõja veterane, ka
on kunagiste vabadussõjalaste maine nii põhjendatud
etteheidete kui ka põhjendamata müütide tagajärjel
tugevasti kahjustada saanud.
|
|
|
