Kultuur ja Elu 2/2009


Kultuur ja Elu 1/2009

 

 

 

 


Mis kirja pandud sulega...

Ristisõdijate kanna kinnitamisega Liivi­maal ja tugipunkti rajamisega Riias algas siiani kestev ida ja lääne vaheline võitlus võimu pärast Läänemere kaldal. Juba 800 aastat tagasi löödi lahinguid Peipsil, kuhu ulatus tollase Vene vürstiriigi Novgorodi võim.

Nüüd – 800 aastat hiljem! – lüüakse Peipsil ikka lahinguid. Jäälahingu ajal oli Vene riigi piir idas Moskvast 400 kilomeetri kaugusel, ei ulatunud isegi mitte Volgani, Volga oli vaba jõgi. Nüüd on piir Vaiksel ookeanil, 10 000 kilomeetri kaugusel Kremlist. Tee sinna on sillutatud venelaste poolt hävitatud kohalike rahvaste luudega. Läänes on impeeriumi piiriks aga Peipsi järv – ja seda ei unusta ega andesta ükski Vene riigi valitseja ega venelane. Idanaabri käitumine näitab seda igal sammul, alates meie kultuurivarade röövimisest kuni ajaloo ümberkirjutamiseni.

Me otsime oma juuri, korraldame kokkutulekuid, nii perekondlikke kui mõttekaaslaste omi, kogume mälestusi, elulugusid – kõike selleks, et jätta tulevastele põlvedele käegakatsutav tõend: „Me elasime siin, me elame siin ja me jääme elama siia!” Mida rohkem me jäädvustame oma minevikku, olgu paberil või graniiti raiutuna, seda raskem on ajaloo võltsijatel oma tegevust jätkata.

Te kõik mäletate okupatsiooniaegset ideoloogiat ja venelaste eestvõttel võltsitud ajalugu. Mäletate arreteerimisi, küüditamisi, valitsevat hirmuõhkkonda. Ja kui hea oli kasvavale põlvkonnale näidata ja anda lugeda mõnda keelatud raamatut või osutada mõnele kohale ja öelda, et siin oli rahva poolt omaalgatuslikus korras, oma vahenditega püstitatud mälestusmärk nendele, kes võitlesid kätte meile vabaduse ja panid aluse riigi tekkele.

Vabadussõja Võidusammas tuletagu meelde, et nende meeste elu hinnas, kes meile kord vabaduse tõid, on ka sinu elu ja vabadus.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv