Kultuur ja Elu 2/2009


Kultuur ja Elu 1/2009

 

 

 

 



Valdo Paddar viib Viljandis Laidoneri hobusele heina. Kui lubataks minult endalt avali küsida, mis on loo mõte, siis vastus kõlaks: Nii elada on raske, kuid õiglust otsida, ka seda leidmata, on huvitav!

Valdo Paddar: Hulludel aegadel lastakse tegutsema hullud

Lugu klounist, kes naerab läbi pisarate

Küsis: JAANIKA KRESSA
Foto: urmas volmer

Valdo Paddar on üks viimastest N Liidu represseeritud eestlastest, üks noorimatest poliitvangidest, kes vahistati ja saadeti vangi 25 aastat tagasi Peipsi-äärsest Rannaküla puhkekeskusest, kus ta diskorina noorte suvepäevi korraldas. Mees on dissident ka täna: viib igal aastal Laidoneri hobusele heina ja selle eest viskasid krüptokommunistid ta Isamaaliidust välja.

Kuidas ja millal sai sinust dissident ja mis oli sinu vangistamise täpne süüdistus?
1984. aastal määrati mulle neli aastat vangistust ja süüdistuse lühike kokkuvõte oli: Nõukogude riigikorda halvustav ja riiklikku saladust mitteomava, kuid avaldamisele mittekuuluva teabe avaldamine pikema ajavahemiku vältel suurema rahvahulga ees, halvates sellega kultuurilise ürituse kulgu.

Olid üleliidulise kategooriaga diskor, kuidas selleks saadi?
Ma olin tegelikult saanud kõrgema kategooria ja see kehtis siis ka kogu N Liidus. Diskorid olid veidra ametiga mehed (naisi selles ametis siis teadaolevalt veel ei olnud), kuulusid nad Kultuuriministeeriumi Rahvaloomingu ja metoodika keskuse alla, sealt pärinesid ka atestatsioonid, kuid eraldi loeti neid ka ideoloogiatöö sektoris, mis mäletatavasti oli ENSV ELKNÜ Keskkomitee ja ka EKP Keskkomitee Noorsootöö ja ideoloogia sektori rida. Olgu mainit, et üheks ägedamaks diskot propageerivaks fänniks oli toonane EKP ideoloogiasektori ametnik ja tänane diplomaat Jüri Trei! Diskori kvalifikatsioon määras, kas ta võis esineda Moskvas, Luznikis või Kapa-Kohilas. Luba oli vajalik nii palganumbri pärast kui ka selles suhtes, et sinu esinemiste kordade arvu ei pannud keegi kahtluse alla. Lihtsam oli kultuuriosakondadesse sokutada ka oma repertuaariaruandeid, kuuldavasti autoriõiguste agentuuri tarbeks.
Tuli võita vabariiklikul konkursil, tuli Tallinna diskoritega rinda pista. Sain oma paberid 1980. aastal, kuid kui võitsin Raplas diskofestivalil, sain ka kõrgema kati. Riia ja Moskva diskorid käisid 1981. aastal Saaremaal ja Raplas festivalidel, kutsusid vaid parimaid ja kutsusid ka mind. Olen teinud näiteks Riia linnavalitsusele ja parteikomiteele uusaasta balli järgset disko-tantsuõhtut kuni hommikuni. Nii kohtusin tollase Läti eliidiga. Vanariias on tänagi muusikabaar, kus kunagi esines Ella Fitzgerald ja kus harilikult käis Raimonds Pauls. Sellel uusaastal jäime temaga koos pildilegi, kui šampanjaklaase kokku lõime. Aga ma olen ka “Mosfilmi” diskoteegis eesti muusikat esitanud.

Kas juba siis edastasid ohtlikku infot N Liidu kohta?
Ei. Kui kloun naerab, siis naerab rahvas koos klouniga, kui kloun nutab, siis naerab rahvas edasi. Mida rohkem laval oled, seda rohkem hakkad aduma võimalusi. Minu tähelepanekud algasid sellest, et milline võimalus on disko. Enamus minu helitehnikuid (Tarmo Lillo, Raivo Sirelpuu, Heiki Tätte) nägid diskos head teenimisvõimalust. Mina nägin kontrollimatut võimalust esineda ükskõik mis tekstiga ükskõik mis vallas, seda vähemalt 300-400 inimese ees igal jumala õhtul, kui sul oli selle jaoks aeg ja koht.

Kes oli tollane diskopublik?
Diskosid tehti nii EPA (Eesti Põllumajandusakadeemia) klubis, TRÜ klubi keldris, spetsiaalses diskoteegis kui ka noortemajas “Sõprus”, Linna ja Rajooni kultuurimajades Tartus, igal pool maakultuurimajades, Elvas ja ka Põltsamaal ja Viljandis, kõigis oli täiesti erinev publik. Eraldi jutt oleks restoranide tantsushowd. Rannal aga olid keskkoolilõpetajate suvepäevad, kuhu kogunesid toonase Jõgeva rajooni noored. Korraldas komsomolikomitee, aga osa võtsid kõik keskkoolilõpetajad.

Mis täpselt juhtus 25 aastat tagasi?
Mul oli juba kolmas kord käia kohalike komsomolkuste kutsel neile muusikat laskmas. Kolm päeva järjest peaaegu hommikuni. Kui täpselt kirjeldada, siis kas kuni viimase paarini või päiksetõusuni. Seda palka pole komsomolikomitee mulle tänaseni välja maksnud, sealt viidi mind ära, tänaseks olen ma küll Riigikohtu otsusega rehabiliteeritud, aga seda teise riigi poolt. Vähemalt niigi palju hea, et riik on seesama riik, millest ma oma kõnes tol korral rääkisin.
Ants Paju oli jõudnud oma apogee tippu nõukogude süsteemis, temast oli saanud Eesti Looduse peatoimetaja. Eelnevatest aastatest oli ta juba tuntud jutumees ja nii kutsuti teda kultuuriprogrammi sisustama. Päeval oli jutuvõistlus, kus paluti ka mind þüriisse, kõnevõistluse teema oli “Nõukogude elu eelised kapitalistliku maailma ees” või midagi taolist. Asi oli üsna naeruväärne.
Þürii liikmena ei saanud ma kuidagi sellega nõus olla, et nõukogude elul maailma ees mingeid eeliseid on. Mul oli näiteks sama lugu erinevatel lintidel, oli saksa kassett ja vene kassett. Lasin mõlemaid ja küsisin, kas on vahe. Oli. Tõestasin ära, et vene oma ei ole hea. Tagataskus oli mul ka väliseestlaste tervitus Kodu-Eesti noortele. Ma olin pagulastega kirjavahetuses, pärast, kui mu kodus tehti läbiotsimine, võeti see kõik süüdistusmaterjalina kaasa. Riigiprokurör küsis alguses kaks aastat karistuseks, aga siis selgus, et kohtuotsus oli valmis trükitud juba kuu aega varem, kui kohus ise toimus, ja seal oli kirjas neli aastat.

Mis ikkagi oli see avaldamisele mittekuuluv info ja kuidas sa seda hankisid?
Aasta varem olin ma diskorina käinud komsomoli agitrongiga mööda N Liidu kaugemaid kohti. Rongis oli esindatud ka Moskva Relvapalat – kosmosetehnoloogia ja sõjanduse kõrgem klass oli liidetud kokku muuseumi peavalitsuse jaoks ehk siis 1983. aastal olid neil juba kasutuses hologrammid – Suvorovi mõõka sai vaadata kolmes mõõtmes. Selles rongis oli ka diskosaal 40 inimesele.
Muuhulgas ma võtsin fotosid handi-mansi rahvusringkonnas nendest tohututest gaasipõlengutest, mis olid puuraukudes. See oli nagu maa-alune tohutu paisu all olev naftajärv. Tollal polnud gaasitorusid ja selleks, et nafta kätte saada, tuli gaas välja lasta, seda aga ei olnud teisiti võimalik teha kui nii, et samal ajal kui purskuma hakkas, pandi ta põlema. See oli asi, mis mulle meelde sööbis, ja ma näitasin oma diskodel slaide, kus ümberringi on jää ja igikelts, mina olen nagu liivases päikeserannas, särgiväel, väljas on 40 kraadi külma ja ma viibin 200 m eemal sellest tulejoast, mis on 40 meetrit kõrge.
See oli tohutu tulejuga, mille põledes ühe kuu jooksul läheb samapalju energiat kosmosesse, kui on vaja sajatuhandelise linna kütmiseks terve aasta. Neid nimetati tõrvikuteks ja neid oli kolmekohalistes numbrites. Kui Ameerika astronaudid käisid kosmoses ja neilt tagasi tulles küsiti, mida nad nägid, siis nad ütlesid, et on kaks asja Maa peal, mida on näha: Euroopa ülevalgustatud linnad ja Siberi keskosa, kus midagi on väga valget. Naftajärvede gaasitulelondid, mis põlesid – see oli mitteriiklik saladus, avaldamisele mittekuuluv. Ehk siis sellest rääkimine oli riigivastane propaganda, ei tohtinud avaldada, kuidas riik oma maavarasid raiskab.
Diskodel sai aga näidata mida iganes, tänapäeval näidatakse pornot, mina näitasin neid taustapiltidena.

Kuidas seda agitrongi seltskonda Siberis vaadati?
Nagu ilmaimet, nagu oleks 80 Jeesuse jüngrit tulnud, alati oli ka punt ideolooge. Mäletan, et toona kurikuulsad Moskva näitlejad lennutati ka kohale, vist filmi “Lendasid kured” peategelased.

Kuidas disko sobis kokku nõukogude eluga, kas see polnud roiskuva Lääne nähtus?
Me viisime selle rongiga Arhangelskisse ja Vorkutasse Lääne kultuuri. Inimesed Lenini büsti taustal tibutantsu tantsimas – see oli eriti koomiline. Muidugi oli disko läänelik asi, raadiokomitees tõenäoliselt vaieldi palju, kui Helgi ja Tõnis Erilaid surusid läbi saate “Soovid, soovid, soovid…”

Kas see oli osa plaanist, et ENSV-l lasti olla läänelik?
See on odav loogika, see polnud nii. Kui see oleks nii olnud, siis poleks Indrek Toome 1981. aastal ära keelanud meie plaani teha Tartusse muusikakohvik.
Kaunase, praeguse Atlantise ees, oli alati mõttetu kähmlus ja jama, sest see oli ainuke koht, kus sai napsi võtta ja tantsida, aga kõik sisse ei mahtunud. Teisel pool platsi, praegu Arco Varale kuuluv maja, seisis täiesti jõude ja tühjana. Oli plaan, et kunstikooli ja ERKI tudengid teevad lahendi, noored teevad töö üliõpilaste ehitusmaleva töörühmana, summad eraldatakse Kultuuriministeeriumist ja ka piletimüügist saab eraldi raha koguda. Tartu linn oleks saanud öise muusikakuulamise kohviku, sellise klapptoolidega, kus oleks toimunud “Kesköömosaiigi” muusika kogumine ja laskmine.
Toome oli linna parteikomitee esimees. Hoone oli restoran “Volga” laona kirjas, ma olin käinud ringkirjaga alates “Volga” juhatajast, lõpetades kultuuriosakonnaga ja linnavalitsuse kõikvõimalikud ametnikud olid juba alla kirjutanud. Tuli minna veel parteikomiteesse ja küsida sealt see viimane allkiri. Toome vaatas kõik läbi ja küsis: “Paddar, aga kes teid on volitanud niimoodi mõtlema?”
Vaat, kõik muu oli mul olemas! Aga volitust mõtlemiseks mul ei olnud!

Tartu oli su lapsepõlvelinn, edasi sattusid Viljandisse. Mis seal tegid?
Kolisin Viljandisse 1982. aastal. Tulin kultuurikooli õppima, aga pärast esimest kursust selgus, et diskoril pole kultuurikooli puhkpilli osakonnas erilist läbilööki ja targem oleks hakata uut kohta otsima. Andres Kalvik, tollane Viljandi Kultuurimaja juhataja, tahtis, et ma tuleksin diskorina tööle, aga tööraamatusse vormistati mind Viljandi rajooni kultuuriosakonda metoodikuks. Nii sattusin – kui mittekõlblik kultuuriharidust õppima – hoopis kultuuriosakonda. Mu tööraamatus on teisigi naljakaid asju, tormilisel 1984. aastal näiteks on kirjas, et reedel vabastati töölt seoses nõukogude armeesse võtmisega ja esmaspäeval on võetud tööle tagasi, sest mu perre sündis teine laps ja siis sõjaväkke ei võetud. Pass ja inimõigused olid kaheks ööpäevaks igal juhul Lasnamäel, vabariiklikus kogunemispunktis sai ööbitud ja ka sõjaväepileti kirjutas sealne pagunite esindaja välja. Major Barman ei tahtnud oma silmi ega sõjaväepiletit uskuda, kui esmaspäeva hommikul tulin passi tagasi nõutama. Aga noh, kinni pandi peagi ju niikuinii.

Vabanedes läksid lavakasse katsetele ja hakkasid piketeerijaks?
1988. vabanesin vanglast ja liitusin kohe piketeerijatega, kuid olin samal ajal ka Lavakunstikateedri sisseastumiseksamitega hõivatud. Kirjutasin neile juba laagrist, et kahjuks sisseastumiseeksamid algavad varem kui minu vabanemine, ehk oleks võimalus liituda teiega pisut hiljem. Vastus tuli Ükskülalt, kursuse vastuvõtjaks osutus aga Komissarov.
Suhruhaige ei saanud tollal süsti teha vahetult enne lavale minekut, ma hilinesin kord ja Komissarov küsis, kas ma ka nelja aasta pärast hilinen etendusele ja lihtsalt vabandan. Paar kuud hiljem kohtusime Komissaroviga Viljandi linnavolikogus, kus ta ütles: “Oleksin su pidanud vastu võtma, siis sa ei möliseks siin.”

Niisiis kommunist tegi ränga vea – jättis sulle poliitika jaoks vabad käed.
Ma olin juba enne liitunud piketeerijatega, nüüd levisid sõnad, et augustis on erakonna loomine käsil ja minult küsiti, kas ma ei tahaks Viljandis nende asjadega tegelema hakata. Kui ma vangist tagasi tulin, siis kultuuriosakonda tööle mind enam ennistada ei saanud. Mulle tulid kaasa ka karmid kirjad, et ma pole asunud paranemise teele, aasta otsa olin ma veel järelvalve all, ei tohtinud kodust pärast 9 õhtul ja enne kella 6 hommikul nina välja pista. Paradoks on selles, et mul oli välipeldik ja ükskord sain trahvi selle eest, et olin seal. Tuli miilits, trampis toad läbi, jättis porised jäljed, vaatas, Paddarit ei ole, läks välja, ei ütelnud midagi, õnnetu naine jäi järgi vahtima oma 4-ja 6-aastaste lastega.

Olid Kodanike Komiteede käivitaja Viljandimaal, 20 aastat tagasi organiseerisid Loodis Ikestatud Rahvaste kokkutuleku. Miks see kõik täna maha vaikitakse?
Mind ennistati küll kultuuriosakonda tööle, aga Saarepeedi kultuurimajja kunstiliseks juhiks. Kui ma olin lõikuspeo ära korraldanud, siis sai sotsialismiehitamise tegevus läbi, sest suvel suure palavaga Saarepeedil kultuuri harrastada ei õnnestunud, seal oli parem pood kinni panna kui et lambivalgusega kulusid tekitada.
Tegutsesime Ain Varesega Viljandis, tema oli juba kohalikele militsionääridele suureks mureks. ERSP-l oli aga Viljandimaal kaks jõujoont, Vello Salum hoidis joont, et tehke Viljandis mis tahate, aga meie siin Pilistveres. Nii polnud mul Viljandis suurt sõnaõigust nende üle, kes olid Võhma ja Kõo kandis. Inimesena suhtlesin mina võrdselt nii Lõuna- kui Põhja-Viljandimaaga, aga inimeste mälestustest tuleb välja, et Lõunas mäletatakse ja meenutatakse seda rohkem.

Said Viljandi Linnavolikokku ERSP häältega, tänase volikogu IRL-i fraktsioon läheb sinu nime kuuldes närviliseks. Miks?
Oli väga lühike periood, kus asja otsustasid isikud, ja isikute saatuse üle otsustas kogu elanikkond. 1989 oli veel N Liit, kuid juba ta lagunes. Eestis oli toimunud see, nagu näiteks Ilona Merzin mulle on öelnud, et hulludel aegadel lastakse tegutsema hullud, kellest paljud teevad niisugust tööd, mida ükski normaalne ei suudaks 10 aasta jooksul.
Oli periood, kus N Liit oli veel juriidiliselt olemas, aga juriidika ei andnud talle enam eluõigust, sest kõik teadsid: muutuste aeg on käes. Siis oli ka võimalus pääseda püünele. Tarmo Loodust ma ei näinud tookord Viljandi linna volikogus, aga väga paljud tulevased ärimehed istusid seal. 1989. aastal olid siiski isikuvalimised ja kui võib laiendada, siis ka kommunaalvalimised. Töötas Savisaare poolt nuputatud süsteem, nn ülekantud häältega kvoodi süsteem ja kui minul ja Rahvarinde esindajal Kalle Jentsil tuli nii palju hääli, et nende najal said sisse ka järgmised seltsimehed ja kodanikud, oli lõpptulemuseks enam kui veider seltskond. Näiteks linlane Kurro ei saanudki oma vajalikku kvooti ka koos nn abihäältega, kuid sisse ta arvati ja imestada jäi veel ülegi. Ka tänane linnapea oli minu oponent. Tollal oli parteitute blokk, kommunistid ja ERSP, rohkem kedagi ei olnud, Rahvarinne oli ju ainult liikumine. Keegi, kes hakkab seda aega kunagi sügavamalt uurima, ei saa öelda, et ERSP oli fiktsioon või väljamõeldis.
10 aastat olid kommunistid vait kui hiired, aga nad ei olnud tegevusetult vait, vaid urgeldasid ja surgeldasid vaikselt, ajasid oma kombitsaid igale poole – ärimaailma ja õigusloomesse.
Praegu valitseb hiiliv kommunism. Eesti kultuuri-, aja- ja poliitlugu pole mitte kellapendli liikumine, vaid äraarvamatu siksakitamine ja hambasaagimine: tõmbad saehambaga üle selja ja küsid: ütle nüüd, eksimatult, milline hammas see oli, mis lõikas. See tundub pisut veider, selline on meie lugu või meie puudus.

Lahkusid N Liidust Soome. Viljandis räägitakse legendi sellest, kuidas sa andsid KGB ohvitserile määratud korteri viie lapsega vallasemale. Kas need seigad on omavahel seotud, kas sa olid sunnitud lahkuma?
Vastab tõele. Korter asus Männimäel ja ohvitser, kes sellest ilma jäi, ei olnud just rõõmus. Aga ma lahkusin N Liidust puhtisiklikel põhjustel. Lahkumise jaoks oli mul allkirigi antud, et teaksin: juhul, kui otsustan emigreeruda, ei tehta takistusi. See allkirja ja formaalsuste täitmine käis läbi trellitatud ukseava, viibisin nimelt vabanemise hetkeni kartsas. Vabanesin esiteks kartsast tsooni ja siis alles tsoonist vabadusse. Topelt ei kärise! 1989. aastaks olin keskastme juht ja linnavolikogu liige, allusin oma tööraamatu järgi Rein Triisale, kes oli rajooni täitevkomitee esimees. Otseseks ülemuseks oli siiski tänane tuntud ja tunnustatud liiklusmärkide meister Ants Helinurm, mõistlik mees siis ja nüüdki.

Teistkordselt Eestisse tagasi tulles elasid pikka aega Põltsamaal, kas kohtasid seal ka Jõgevamaa kommuniste?
Ain Kuusk, II komsomolisekretär (need kohad ja numbrid olid veidrad asjad, Viljandis oli samal ajal näiteks Mart Saar, ka tema vastutas ideoloogia eest!), kes karjus, et paneb mu kinni – ja seda ta ka tegi –, peab minu, nüüdseks endisest, kodukrundist kaks krunti eemal oma vanematekodu. Ta on praegu ärimees, ostab, müüb ja vahetab kõike samamoodi täiesti moraalivabalt, nagu ta varem ka inimhingeisid oli valmis ostma, müüma ja vahetama.
Juba nõukogude perioodi lõpuks ei teadnud enam keegi, et ta oleks olnud kunagi üks korralik komsomolkus. Läks kolhoosi spordimetoodikuks ja arvas, et istub ja astubki kogu ülejäänud elu ilma varjudeta. Oma loogikat see omab: kui üks inimene on riigitruu, kui ta jagab oma seisundit ja olukorda mingis riigis, siis ta jagab seda ka järgnevas ja eelmises riigis.
Ants Paju ja Tarmo Loodus on inimesed, kes kommunistidele omaselt vastavalt tuulele muudavad ka lipusuunda. Neid õpetati, et kui tahad teha karjääri, tuleb astuda komparteisse, hiljem õpetati neid, et tuleb valida õige erakond. Ei maksa unustada, et selle pargi algne nimetus, mis tänaseks on kurikuulsaks Sõpruse pargiks saanud, oli kunagi Rahvaste Sõpruse Park. Suurema töö tegid ära HEKTO (sadapäised on juba varasemast ajaloost tuttavad!) noortebrigaadid. Mäletate ehk propfilmi ja dokkaadreid sellest ajast?

Paljud ERSP-lased on ise lahkunud, sina jäid erakonda edasi. Põhjus, miks sind Isamaaliidust välja visati, oli palju parem kui vangistamise süüdistus. Sulle heideti ette, et viid Viljandis Laidoneri hobusele põhku, kuigi sa viid ju hoopis heina.
Kui poeg pätiks läheb, siis ei tule mitte isal pojast loobuda, vaid ikka pojal tuleb teha meeleparandust. Ma olen ERSP asutajaliige ja Tarmo Loodus kandideeris veel Eesti Kongressigi Kommunistliku Partei ridades.
Aga suured tänud neile selle eest! Täna, vaba mehena ja partokraatiavastasena olen ikka päris rahul. Just sellist Eestit ma vist kujutasingi toona ette?
Kui lubataks minult endalt avali küsida, mis on loo mõte, siis vastus kõlaks: Nii elada on raske, kuid õiglust otsida,ka seda leidmata, on huvitav!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv