|
|
|
ELSK juhatuse liikmed Andri Ollema ja Tauno Rahnu. |
Eesti Leegioni Sõprade
Klubi ootab aktiivseid kaasvõitlejaid
Meestega vestles : Aavo
Savitsch
Päikesepaistelisel
ja palaval kevadpäeval kohtusin Tauno Rahnu ning Andri Ollemaga
Eesti teede sõlmpunktis Mäo ristis. Istusime sealses
välikohvikus päikesevarju all ja puhusime pisut juttu
Eesti Leegioni Sõprade Klubist ning ajaloolisest mälust
ja selle tähtsusest.
Minu vestluskaaslasteks
olid mehed, kes jätkuvalt valutavad südant selle pärast,
et meie riik ei taha tunnustada oma vabadusvõitlejaid –
mehi, kes tegid nii palju ära eestluse säilimise nimel
ja maksid oma aadete eest tagakiusamise ning pikkade sunnitööaastatega.
Samuti ei saanud need vabadusvõitlejad pikki aastakümneid
mälestada oma langenud relvavendi, sest see oli kuritegu,
ja isegi praegu, iseseisvas Eesti riigis, on see paljude meelest
taunimisväärne.
Need nüüdseks juba vanad mehed valasid oma verd vabaduseaate
eest. Miks nad seda tegid?
Sest magus sõna “vabadus” oli see, mis tõi
Eesti sõdurid võitlema Relva SS-20. Eesti Vabatahtlike
diviisi koosseisu. Need mehed läksid lahingusse meie rahvuslipu
lehvides ja kandsid oma mundrikrael vabadusvõitluse sümbolit
soomustatud kätt mõõga ja E-tähega.
Mis oli Eesti Leegioni
Sõprade Klubi moodustamise põhjus?
A.O: Meie riik ei ole tunnustanud vabadusvõitlejaid, kes
sõdisid Eesti eest Teises Vabadussõjas. Need vaprad
mehed on jäetud n-ö ajaloo prügikasti. Selle põlvkonna
võitlused on otsene eeskuju noortele.
Klubi moodustati
sõpruskonna baasil?
T.R: Eks ta tõesti moodustati sõpruskonna baasil,
kuna olid ühised huvid ja ühine maailmavaade. See huvi
otsustati suunata õigesse rööpasse ja nii tekkiski
ELSK.
Mille saavutamise
nimel tegutsete?
A.O: Teises Vabadussõjas osalenutele vaja välja võidelda
riiklik statuut – vabadusvõitleja. Soovime jäädvustada
saksa mundris sõdinud vanade sõjameeste pärandit.
Üheks prioriteediks on Sinimägedesse väärika
memoriaali loomine. Lisaks ajalookonverentsid ja raamatud, et
tuua see pärand noorteni. Tööpõld on lai.
Kas on ka endil
lähisugulasi, kes sõdisid Eesti Leegionis ja seetõttu
kujundasid teie maailmavaadet?
T.R: Niipalju kui ma tean, polnud minu lähisugulastest keegi
leegionis, küll teenisid mõned lennuväe abiteenistuses.
Hakkasin mingil ajal aru saama, et kui me tahame rahvusena edasi
kesta, peavad meil prioriteedid paigas olema ja nende esimene
komponent on ajalooline mälu. Meil on moraalne kohustus säilitada
ja edasi anda seda mälu. Eestis enam ei valetata ajaloo suhtes,
kuid lõigatakse sealt välja suured lõigud.
Aktsepteeritakse küll, et nad sõdisid Eesti eest,
aga miks võõras vormis? Selline arusaamine on võimalik
pareerida vastutorkega, et Afganistanis ja Iraagis sõditakse
USA vormis. Samamoodi kantakse sellel mundril Eesti tunnuseid
nagu tegid seda Relva-SS võitlejad saksa vormis.
Pidamata on ülemaailmne kommunismi kuritegude tribunal. Oleks
see toimunud, siis ei peaks meie vabadusvõitluse sangarid
pidevalt tõestama, et nende võitlus oli ainult oma
isamaa eest kuritegeliku reþiimi vastu.
A.O: Minul oli päris
mitu lähisugulast Eesti Leegionis, kaks neist teenisid 45.
rügemendis. Üks vanaonu oli Toompeal Litzmanni ihukaitsemeeskonnas.
Nad olid inimestena mulle suureks eeskujuks, kelle sirgeselgsus
ja isamaalisus jätsid minusse jälje. Nende käest
ma kuulsingi Eesti Leegionist, millest nad alati suure uhkusega
rääkisid. Tahan Eesti eest sõdinud meeste mälestust
jäädvustada. Hetkel kirjutan koos pataljon „Narva“
veteranidega põhjalikku raamatut selle lahinguüksuse
viimasest komandörist Hando Ruusist ehk Toust.
Tauno, sind tuntakse
Eestis kui natsi. Miks see nii on?
T.R: Selle nimetuse olen ma külge saanud seetõttu,
et minust on saanud Tartu äärmusrahvuslaste eestkõneleja.
Neid oli vaja ajakirjanduses kaitsta, seetõttu olen ma
mitu korda sõna võtnud. Sealt edasi on lühike
samm selleni, et sind ise hakatakse sildistama. Natsionaalsotsialist
ma ei ole, kuid olen natsionalist ehk rahvuslane 110%. Need, kes
mind tunnevad, teavad, kes ma olen, ja nende pärast, kes
mind ei tunne, pole mul vaja ka eriliselt muretseda.
Andri, ka sinule
poogitakse natsinimetust külge, kuidas kommenteerid?
A.O: Mina olen terve oma elu olnud rahvuslane ja kui vaadata tänapäevast
valedest mandunud ühiskonda, on natsinimetus mulle pigem
tunnustus. Eks see nimede külgekleepimine rohkem meedia pärusmaa
ole.
Te kannate Relva-SS
sümboolikat, kuidas avalikkus sellesse suhtub?
T.R: Eesti Vabariigi põhiseadus ei keelusta nende sümbolite
kandmist. Kantakse põhiliselt mõõgaga käe
ornamenti, kuid see ei ole Relva-SS sümboolika, vaid pärit
juba Vabadussõja aegadest. Relva-SS sümboolika kandmine
annab viite väeliigile, kuhu need mehed kuulusid, keda me
toetame. Naljakas oleks, kui me neid sümboleid häbeneksime.
Millega tegelesid need mehed Relva-SS-is? Nad võitlesid
kommunismi vastu ja kui seda peaks häbenema, siis on küll
midagi päris viltu.
Saab našilast
ja Relva-SS sümboolikat kandvat rahvuslast omavahel võrrelda?
A.O: Absoluutselt mitte! Relva-SS sümboolikat hoiame suure
au sees, sest see on otseselt seotud Eesti vabadusvõitlusega.
Kui olin väike poiss, siis sain oma vanaonu käest tema
Relva-SS pandla. Kandsin seda pannalt uhkusega juba nõukogude
ajal ja samuti teen seda tänapäeval. Kui meedia tituleerib
mind seetõttu kõrilõikajaks, siis selline
suhtumine jätab mind külmaks.
Meie organisatsiooni liikmeid tunneb ära mustade teenistussärkide,
kraeornamendi ja liikmesõrmuse järgi. Neid särke
kannavad ainult ELSK liikmed ja auliikmed, kelleks on vanad sõjamehed
ja need, kes on kandnud endas nende aadet. Liikmesõrmuste
sisse on graveeritud nimi ja liikmenumber.
On juba jõutud
teie musti vormipluuse natsivormiks tembeldada?
A.O: Meie vanadele vabadusvõitlejatele on tõesti
survet avaldatud, et me neid Sinimägede üritustel ei
kannaks. Need pluusid pidavat meenutama Allgemeine-SS komponente
ja seetõttu pidi see Eesti riigi mainele väga halvasti
mõjuma. Sellega seoses on mitmel korral ähvardatud
vanadelt rindemeestelt nende toetused ära võtta. Seda
just nüüd, kui mehed on kõrges eas. Austame neid
mehi ja teeme Sinimägede jaoks erandi ning lähme sinna
valgetes triiksärkides. Meenutan siinkohal, et tegu on meie
riigis nii tavalise rahvuslaste tagakiusamisega. Eelmisel aastal
kandsid Sinimägedes musti särke ka Kindral Laidoneri
Seltsi esindajad, pole küll kuulnud, et neid oleks ähvardatud.
Tundub endiselt, et elame nõukogude ühiskonnas, kus
kuskil kontoris istuvad mehed, kes otsustavad, keda maha lasta,
keda üles puua ja keda vangilaagrisse saata. Ja mingi orjahirm
justkui istub tänaseni paljude südameis.
Teie organisatsioon
sai alguse 20. aprillil, mis on ühe eelmise sajandi suurmehe
Adolf Hitleri sünnipäev?
T.R: See oli asjade kokkulangevus. Seoseid sellest otsida ei maksa.
Sel päeval ELSK lihtsalt sündis. Meie sellele kuupäevale
tähelepanu ei pööranud. Kui daatumites täpne
olla, siis Eesti Leegioni Sõprade Klubi vennaskond sai
alguse 20. aprillil 2007. aastal ja MTÜ Eesti Leegioni Sõprade
Klubi on asutatud 21.12.2008.
Organiseerite sellel
aastal Sinimägede lahingute 65. aastapäevale pühendatud
kokkutulekut. Kas olete ka enne nende tähtpäevade ettevalmistamises
osalenud?
T.R: Enne ei ole organiseerimisest osa võtnud. Meie klubi
sai 2009. aastal ametlikult registreeritud ja peale seda pöördusid
sõjameeste organisatsioonid meie poole ettepanekuga selle
aasta juubeliüritusteks oma õlg alla panna. Enamus
ettevalmistustöid on praeguseks ajaks juba tehtud.
Räägime
pisut lähemalt sellel aastal toimuvast Sinimägede lahingute
65. aastapäevast?
T.R: Algselt oli kavas Sinimägede kokkutulek teha kahepäevane.
Kuid veteranid on juba väga kõrges vanuses ja juuli
lõpp on Eestimaal tuntud oma palavuse poolest, siis jäime
ikka ühe päeva juurde. Aja formaat on umbes sama, kestvusega
2–3 tundi. Ootame välisriikidest külla seekord
pisut suuremal hulgal veterane, kes on Sinimägedes sõdinud.
Kutsume rahvast üles aktiivselt seal osalema ja kaasa võtma
hulgaliselt sinimustvalgeid lippe.
A.O: Tagame koostöös
politseiga veteranide ja külaliste turvalisuse. Provokaatoreid
me sinna ei oota ja nende ilmumisest teavitame kohe politseid.
Ise ei hakka me musklimehi mängima, kuigi saaksime sellega
hakkama. ELSK paneb välja turvameeskonna, mis tegeleb kõige
vajalikuga, nagu autode parkimine, teave ning muud vajalikud tegevused.
See on kogu rahva tähtpäev, tulge sinna koos peredega,
loodetavasti on sel päeval ilm ka ilus. Näete üle
Euroopa kuulsaid lahingpaiku ja hangite suurel hulgal ajaloolisi
teadmisi. Kohtute meie vabadusvõitlejatega, kes võivad
teile täpselt rääkida, milline põrgu Sinimägedes
65 aastat tagasi oli. See päev on enda harimiseks, tundmaks,
et te olete osa oma rahvast. Kõik on oodatud!
Osalesite Vaba-Sõltumatu
Kolonni Nr 1 algatatud Eesti Rahva Tänumedali andmises Harald
Nugiseksile?
T.R: Jah, Ain Saar Vaba-Sõltumatust Kolonnist Nr 1 pöördus
meie poole vastavasisulise ettepanekuga, millest me kohe kinni
haarasime, sest idee oli väga hea. Meie liikmed kogusid terve
suve toetusallkirju ja rahalisi annetusi. Kolonn lasi medali valmistada
ja tegi statuudi
A.O: See ühistöö
näitas, et erinevad rahvuslikud organisatsioonid suudavad
koos tegutseda küll, kui tahavad. Samuti oli see üritus
väga heaks eeskujuks kõigile, sest Tori kirikus olid
ka need rahvuslased, kes muidu kuidagi ühte ruumi ära
ei mahu.
Kuna Harald Nugiseks on minu hea sõber, kellega oleme tihedais
sidemeis juba 1993. aastast, siis olin mina see, kes teda sellest
üritusest informeeris. Meie organisatsioon pani samuti oma
õla alla turvalisuse tagamisel, ürituse registreerimisel
ja informatsiooni levitamisel. Kolonniga oli meil hea koostöö
ja loodame, et see ka jätkub, sest niiviisi saab Eesti heaks
midagi tähtsat ära teha.
Mida ütlete
lõpetuseks?
T.R: Kõik vähegi rahvuslikult mõtlevad eestlased
võiksid võtta aega ja vaadata oma sisemusse, et
millist Eestit nad tulevikus näha tahavad. Kas nad tahavad
näha sellist Eestit, kus kõik on kallutatud mingitele
ebamäärastele parteipoliitikatele ja aated surutakse
maha, kui mängu tulevad partei huvid? Või peaks rahvusluse
idee ikka püsima jääma? Meie klubi kutsub kõiki
rahvuslasi koostööle selle nimel, et meie ajalugu saaks
lõpuks lahti räägitud, sest siis kaoks vaenlasel
ära võimalus meie riigi vastaseks propagandaks.
Kutsume rahvuslikult mõtlevaid inimesi meie klubiga liituma,
kui olemasolevad parteid teile ei sobi. Kui seda ei taheta, siis
oleks kena, kui käiksite meie üritustel ja sellega avaldaksite
toetust meie sõjasangaritele.
A.O: Mina omalt poolt
teeksin ettepaneku eesti rahval „küür“ oma
seljast välja lükata ja seista sirgelt ning vaadata
selgete silmadega meie ajalugu. Meie ajaloos on väga palju
seda, mille nimel uhkust tunda. Just oma ajaloo tundmine aitab
meil minna edasi. Inimene, kes ei tunne oma rahva ajalugu, on
nõrk inimene, tal oleks nagu juured ära lõigatud
ja ta on kerge saak igasugustele võõrastele ideedele.
Selline teadmatus võib lõpuks meie rahva välja
suretada. Et seda ei juhtuks, siis kutsume inimesi üles tundma
elavamat huvi meie kuulsusrikka mineviku vastu.
Täitke oma kodanikukohust ja aidake kaasa Teises Vabadussõjas
võidelnute pärandi hoidmisele. ELSK ootab oma ridadesse
aktiivseid kaasvõitlejaid!
|
|
|
