|
|
|
Kurras oma kaitsjaga kohtus. |
Mineviku kummitused:
Stasi arhiivist leiti Karl-Heinz Kurrase aktid
tekst: Aino Siebert, Saksamaa
fotod: arhiiv, internet
Juba mitmeid nädalaid
räägitakse Saksamaal pea ainult ühest inimesest:
endisest Berliini politseinikust Karl-Heinz
Kurrasist, kes 42 aastat
tagasi tappis Pärsia šahhi riigivisiidi ajal Benno Ohnesorgi.
Üllatusleid
STASi arhiividest
Põhjuseks on
Stasi arhiivist juhuslikult ühe kaastöötaja poolt
leitud Kurras-toimikud, mis tõestavad, et Lääne-Berliinis
2. juunil 1967 tudengi maha lasknud kriminaalametnik on olnud
Saksa DV Julgeolekuministeeriumi agent ja sealse kommunistliku
partei liige. Juttu on isegi sellest, et nüüdseks 81-aastane
“agent provocateur” on teeninud NKWD-d. Kurras istus
vangina Sachsenhauseni erilaagris (1946–1950). Venelased
võtsid Hitleri kontsentratsioonilaagri augustis 1945 uuesti
kasutusele, seal hoiti mitte ainult pruuni diktaatori käsilasi,
vaid ka neid sakslasi, kes ei soovinud teha kommunistidega koostööd.
Kokku istus kuni 1950 Stalini erilaagris 60 000 vangi. Ajaleht
“Die Welt” toob esile, et Nõukogude salateenistus
on koostanud 1949 sügisel nimekirja “kompromiteerivast
materjalist” sakslaste kohta. Neljandal leheküljel leiduvad
nende nimed, kes on mõistetud Nõukogude sõjatribunalide
poolt süüdi, kuid keda soovitakse lasta lahti. Karl-Heinz
Kurrase nimi on toodud ära numbri 976 all. Märkuste
kohale on kirjutatud, et vang on alates 1945 SED liige. Kuna Saksa
DV KP asutati alles 1946. aastal, peale SPD ja KP sundühendamist,
võib oletada, et tegelikult oli Kurras NLKP liige. Kindel
fakt on aga, et 9. jaanuaril 1947 seisis hilisem salaagent Berliini
sõjaväekohtu ees ning kuna tema vahistamise ja süüdimõistmise
vahel on ainult mõned nädalad, võib arvata,
et ta kirjutas venekeelsele ülestunnistusele kiiresti alla.
Arreteerimise põhjuseks on toodud antikommunistlik propaganda,
tegelikult aga nabisid venelased ta kinni illegaalse relva omamise
tõttu.
Aktidest ei selgu, kas Stalini
käsilased on sakslast ülestunnistuse saamiseks piinanud.
Samuti ei kaevanud Kurras ise kunagi Stasile venelaste halba kohtlemist.
Miks just tema enne tähtaega (tribunal määras 10-aastase,
mõne meediainformatsiooni kohaselt 25-aastase karistuse)
erilaagrist vabadusse lasti, Waldheimi 3400 ülejäänud
saatusekaaslast aga mitte, võib momendil ainult oletada.
Üks põhjustest võib olla, et SED-juht Wilhelm
Pieck palus Kremli diktaatoril lasta tulevikku silmas pidades
lahti poliitiliselt lootusrikkad inimesed, või oli siis
Kurrasele juba okastraadi taga antud täitmiseks eriülesandeid.
Vastuvõtuavalduses Stasile on ülejooksik kirjutanud:
“Töötasin Sachenhauseni laagri komandandi isikliku
abina.”
Cornelia Jabs uuris
tegelikult Berliini müüri ääres tapetute saatusi,
kui tema kätte sattus nimekiri märkega “GH2/70”.
Lühend “GH” tähendab “Geheime Ablage”
(arhiivi salatoimik). See hakkas teda huvitama, sest neid toimikuid
hävitati Berliini müüri langedes esmajärjekorras,
ja ta lasi aktid riiulitelt üles otsida. Arhiivi töötaja
üllatuseks toodi talle 17 köidikut ühe lääne
mitteametliku kaastöötaja (IM) kohta.
Uus materjal tuli päevavalgele veidi enne Liitvabariigi 60.
sünnipäeva tähistamist ja šokeeris mitte ainult
1968-ndate aastate tudengiliikumisest osavõtjaid, vaid
kogu üldsust.
Ennekõike küsitakse, kui mitu endist Stasi-töötajat
on tänaseni ühendatud Saksamaa korravalvurite ridades?
Või kui mitu Markus Wolfi agenti, keda pole veel avastatud,
töötas lääne valitsusaparaadis?
Kas Saksamaa peab hakkama oma sõjajärgset ajalugu
nüüd ümber kirjutama või seda vähemalt
korrigeerima? Ja muidugi võtmeküsimus: kas Erich Mielke
andis, soovides diskrimineerida naaberriiki, käsu Benno Ohnesorgi
tapmiseks? Või oli see auahne nuhi enesealgatus plusspunktide
teenimiseks?
Ulbricht/Honeckeri
salateenistus,
mida Erich Mielke suure
entusiasmiga juhtis, oli võimuinstrument, millega KP poliitbüroo
oma rahvast hirmutas, piinas ja kuuletuma sundis. Stasi käis
oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks üle laipade,
samuti kasutas SED režiim oma salapolitseid sihipäraselt
selleks, et mõjutada Lääne-Saksamaa arengut ja
destabiliseerida klassivaenlase “kapitalistlikku süsteemi”.
Nüüdseks on leitud dokumendid, et tõestamaks
neonatside olemasolu Liitvabariigis, maalisid Mielke mehed, aga
mitte Lääne-Saksa kodanikud Kölni sünagoogi
seintele haakriste.
Mitmetele küsimustele pole veel vastuseid pakkuda. Uurimine
jätkub ja tõenäoliselt on oodata veel mitmeid
üllatusi. Nüüd juba leiti Birthler-arhiivist uusigi
dokumente, mis seekord kohe liidupeaprokuröri poolt konfiskeeriti.
Monika Harms soovib kontrollida, kas Karl-Heinz Kurrasile võib
nüüd esitada süüdistuse mõrva sooritamise
eest. Nimelt mõisteti politseiametnik omal ajal süütõendite
puudumise tõttu õigeks – kõik Kurrase
(lääne) kolleegid ja ülemused seisid ühise
rivina tema taga, tõenäoliselt aitasid töökaaslased
hävitada ka tõendusmaterjali.
Noorte õiglusetunne
saab löögi – tudengid kuulutavad riigile sõja
Kui 1948. aastal läbi
viidud rahareformiga, 1949. aastal vastuvõetud põhiseadusega
ja Saksamaa Liitvabariigi asutamisega loodi soodus pinnas majandusime
ja heaoluriigi tekkimisele, siis kopitanud lõhn jäi
riigiaparaadis püsima. Truualamlik mõtteviis, jäänus
juba keiser Wilhelmi ajast, oli sööbinud tugevasti sakslaste
mõtteviisi. Kuigi demokraatia tagas nii liikumis- kui mõttevabaduse,
siis nõudis jäik riigiaparaat sõnakuulelikkust
ja alistumist käskudele ülevalt poolt.
1960-ndate aastate Saksamaa oli konservatiivne heaoluriik, kus
natsiminevikku ei oldud veel läbi töötatud. Kuigi
peatselt peale kapitulatsioonilepingu allakirjutamist alustati
Nürnbergis kohtuprotsessidega sõjakurjategijate vastu
(1945–1949) ja algas elanike denatsifitseerimine, siis ei
soovinud suurem osa sakslastest midagi teada ei Hitleri või
tema käsilaste kuritegudest inimlikkuse vastu, holokaustist
ega kontsentratsioonlaagritest. Nn “Persilscheini” said
lääneliitlaste tugevast kontrollist hoolimata ka mitmed
endised natsipoliitikud ja bürokraadid. Oli avalik saladus,
et ka Lääne-Berliini politseis töötasid endised
SS, Gestapo ja Wehrmachti mehed. Politsei tegevuskava eest vastutas
Benno Ohnesorgi tapmispäeval Saksa ooperimaja ees Hans-Ulrich
Werner. Mees, kes oli Teise maailmasõja ajal andnud Ukrainas
oma panuse juutide tapmise läbiviimisel.
Peale Hitleri kukutamist
istusid ka valitsuses ja justiitsis edasi mitmed pruuni türanni
käsilased. Näiteks olid Konrad Adenaueri kabinetis pruunid
sokid jalas koguni kahel mehel: eriministril Waldemar Kraftil
ning Pagendatute, põgenike ja sõjainvaliidide ministeeriumi
juhil Theodor Oberländeril. Viimane võttis 1923. a
osa Hitleri putšist Münchenis ning oli hiljem diktaatori
löömatrupi SA-Hauptsturmführer ja NSDAP piirkonnajuht.
Uues põhiseaduses kirjas olnud sõnavabadusest hoolimata
ei olnud oma peaga mõtlemine teretulnud, riigi alamaid
karistati, kui nad julgesid “üleval seisvaid eksimatuid
ametnikke” kritiseerida. Ülikoolides valitsesid noorte
üle mustades talaarides professorid, käitudes nagu keskaja
vürstid. Kui keegi tudengitest julges rivist välja hüpata,
sai ta tihtipeale kuulda: “Teid peaks viima (sõnakuulelikkuse
õppimiseks) kontsentratsioonilaagrisse!”
Selleks, et tõrjuda elu, mis ei olnud nende, vaid nende
vanemate oma, hakkas üha rohkem läänesaksa noori
protestima isade-emade konservatiivse väikekodanliku elustiili
vastu: nad soovisid rohkem vabadust, võrdõiguslikkust
ja seksi. Vastuhaku märgiks kolisid paljud suurtesse mahajäetud
korteritesse (moodustasid kommuune), elasid koos, nautides vabadust
ja arutades maailma asju. Meelsasti loeti Sartre’i ja Camus’d,
Marxi ja Freudi. Muusikutest oli favoriit Bob Dylan. Ameeriklase
meloodiate saatel joodi punast veini või rummiga segatud
kokakoolat, kritiseeriti ülikoolisöökla halba toitu
ja Hanoi taevast vietnamlaste pähe sadavaid pomme.
Kokkuvõtlikult
võib öelda, et sõjajärgne heaolupõlvkond
lihtsalt proovis nagu ärahellitatud lapsed, kui kaugele nad
võivad minna: nad tõukasid troonilt Asta-esimehe
(hilisema Lääne-Berliini linnapea) Eberhard Diepgeni
(CDU), kes tegutses “politsei vabatahtlike ridades”,
või lasid loengute ajal õhku politseiunivorme. See
kõik pakkus noortele lõbu isegi siis, kui nad pidid
pättuste eest minema mõneks ajaks trellide taha. Neile
oli tähtis ainult see, et said viia vihatud autoriteedid
endast välja ja olla ise tähelepanu keskpunktis.
Kuid peale Benno Ohnesorgi tapmist ja teda tulistanud politseiniku
õigeksmõistmist teravnes olukord ja seni süütu
tudengiliikumine sai üha vägivaldsemad jooned.
Kui siis veel hiljem üritati mõrvata tudengite juhti
Rudi Dutschket, lahingud Vietnamis võtsid üha agressiivse
ilme, Bundestagis võeti vastu nn hädaseadused, tugevdasid
kõik need sündmused noorte inimeste veendumust, et
nad elavad ebaõiglases maailmas.
Mässaja ja väikekriminaal Andreas Baader asutas koos
mõttekaaslastega terroriorganisatsiooni RAF (Rote Armee
Fraktion/Punase armee fraktsioon), millega liitus hiljem ka tuntud
intellektuaal ja ajakirjanik Ulrike Meinhof. Vasakpoolsed terroristid
ei põrkunud tagasi isegi ekstreemselt vägivallalt,
teine generatsioon revolutsionääre tappis mh liidupeaprokuröri
Siegfried Bubacki, tööandjate presidendi Hans Martin
Schleyeri ja Dresden Banki juhi Jürgen Pronto. Noored olid
kuulutanud Liitvabariigile halastamatu sõja.
Kuigi juba piiride langedes sai teatavaks, et Stasi toetas aktiivselt
ka RAF toimingut, siis nüüd küsitakse peale Kurrase
toimiku leidmist, kas tudengid, kes nägid oma kodumaad fašistliku
vabariigina, oleksid tollal reageerinud teisiti, kui oleksid teadnud,
et Ohnesorgi tappis sotsialistliku idanaabri agent?
Üks kuul kriminaalametnik Kurrase revolvrist, millega ta
kustutas noore inimese eluküünla, muutis äkki kogu
Liitvabariigi.
Aastaid Berliini Spandau
linnaosas elav vanur ei eitagi seda, et ei saanud palka mitte
ainult Lääne-Berliini sisesenatilt, vaid ka Ida-Saksa
julgeolekuministeeriumilt. Ta ei tunne ei häbi ega südametunnistuse
piinasid, veel vähem kahetsust noore inimese tapmise pärast,
kelle on, nagu teatas ühele reporterile, tapnud laskmiserõõmust.
Pealegi on ta surmkindel, et prokurör ei või teda
enam vedada kohtu ette.
Juubeldamiseks pole eks-salaagendil aga kuidagi põhjust:
viis endist kolleegi tegid mõni aeg tagasi külaskäigu
pensionäri juurde ja konfiskeerisid relvasõbralt 22-kaliibrilise
püstoli Walther koos padrunitega. Ka relvakandmisloa pidi
Ohnesorgi tapja tagastama. Pealegi uurib nüüd Berliini
sisesenaator seaduslikke võimalusi Kurrase pensioni vähendamiseks.
Karl-Heinz
Kurrasi peidushoitud elu
Lääne-Berliini
politseiametniku salaelu sai alguse 19. aprillil 1955. Tollal
27-aastane politseinik võttis sammud metropoli idatsooni
poole ja astus sisse SED hoonesse Wilhelm-Piecki tänaval.
Nagu ühest päevaprotokollist selgub, palus ta kokkusaamist
salateenistuse esindajaga. Mõni päev tagasi leitud
dokumentidest selgus ka põhjus Kurrase visiidile: läänepolitseinik
soovis pühkida vana kodumaa tolmu taldadelt, kuna keegi kolleeg
oli kirjutanud ülemustele, et talle sümpatiseerib kommunistlik
partei – külma sõja ajal muidugi tõsine
süüdistus.
Salapolitsei IV osakonna ohvitser võttis “Selbststelleri”
(nii nimetas iseenda pakkujaid Stasi) vastu ja sai kuulda, et
tema ootamatu külaline ei ole rahul Lääne-Berliini
poliitilise arenguga ning sooviks seetõttu kolida ida poolele.
Julgeolekuohvitseril hakkas peas kohe tiksuma, sest ta taipas,
et Charlottenburgi politseinikust saab vormida tippluuraja. Stasi
esindaja lubas Kurrasele hiilgavat karjääri ja palju
raha ning andis uuele salaagendile raportite edastamiseks uue
nime: Otto Bohl. Ainult kolm päeva hiljem toimetas “härra
Bohl” oma esimese kirjaliku kokkuvõtte, kus paljastas
oma läänekolleegide nimed ja omavaheliste kõneluste
sisu. Nagu iga uue värvatud nuhi puhul kontrollis Stasi andmete
õigsuse üle ja kvalifitseeris uue kaastöötaja
“usaldusväärseks”.
Markus Wolfi osakond
ei pidanud Kurrasis ka edaspidi pettuma. Peale seda, kui Stasi
oli toetanud noore lubava justiitsametniku edasiarengut hädaabituuriumiga,
viidi nende salaagent 1965. aasta alguses üle Lääne-Berliini
politseiameti osakonda – see oli täielik unistuste positsioon,
Stasi jaoks muidugi, sest nende luuraja uuel tööpostil
tegeleti spionaaži, ülejooksikute ja agentide paljastamisega
ehk Ida-Saksa salateenistuse vaenlase tagalasse sokutatud tšekist
oli nüüd spetsiaalse uurimisgrupi liige, kus otsiti
politseis töötavaid reetureid! Kurras oli seotud mh
Robert Bialeki röövimisega: ainult kuus päeva peale
seda kui Ulbrichti vastane ja ärataganenud kommunist oli
Stasi-kommando poolt uimastatud ja Berliini lääneosast
itta röövitud, teavitas nende tippspioon oma juhtohvitseri
kaudu kriminaalpolitsei aktuaalsetest uurimistulemustest. On selge,
et selline pilk vastase dokumentidesse oli Saksa DV-le kasulik
nii operatiivselt kui päevakajaliselt. Siin oleks küllaldaselt
ainest põnevusromaani kirjutamiseks! Kuid see oli külma
sõja aastatel Berliini reaalsus, Spree metropoli peeti
spionaaži pealinnaks.
Salanime “Bohl” all toimetas Kurras kaheteistkümne
aasta jooksul oma ida tööandjale absoluutset tippmaterjali.
Detailselt dokumenteeris ta mh vestlused, mida osakonna töötajad
pidasid mitte ainult büroos, vaid ka sünnipäevadel
või teistel kokkutulekutel. Läänepolitseinik
hankis ülisalajast informatsiooni, nagu seda oli näiteks
teave piiripõgenike kohta või plaanitud kuupäevad
oletatavate agentide või teiste kurjategijate korterite
läbiotsimiseks.
Nüüd, kui
avalikkusele sai teatavaks Karl-Heinz Kurrasi teine identiteet,
pidi tema endine kolleeg Wilfried Kunoth (79) oma sõnade
järgi toolilt maha kukkuma: “Me teadsime, et meie rühmas
on reetur, ja me otsisime teda isegi, käivitades salaoperatsiooni
“Päikseloojang”. Kuulasime pealt meie osakonna
inimeste telefonikõnesid, kontrollisime nende privaatsõidukite
tahhomeetreid, samuti jälitasime oma kaastöötajaid,”
rääkis Kunoth ajakirjale “Der Spiegel”. Kui
3. novembril 1965. aastal võeti Lääne-Berliini
aiamajade rajoonis kinni kriminaalpolitseinik Hans Weiß
koos abikaasaga, oldi lahendusele vägagi lähedal. Samal
ajal, kui mees raudselt vaikis, andis tema naine ülekuulamisel
teada kontaktisiku varjunime. Proua Weißi ülestunnistus
tabas Kurrasit raskelt, sest “Pummel” oli ka tema ühendusnaine.
Hiljem ütles nuhk ühele Stasi-kaastöötajale:
“Milline reetur, tema ma tapaksin!”
Hea töö eest maksis Markus Wolfi osakond oma agendile
suurejoonelist palka – Kurras sai 20 000 Lääne-Saksa
marka, tollal suur summa. Usin spioon õppis ära salakirjutusmeetodid
“Helin” ja “Achim”, tal oli kasutada raadiosaatja
ja pealtkuulamistehnika. Väsimatu politseinik muutis oma
erakorteri raadioteadete vastuvõtukeskuseks, koridoris
oli ühe lillekasti taha peidetud Minox-minikaamera kaasatoodud
materjali pildistamiseks. Oma lääne kolleegides ei äratanud
reetur mingeid kahtlusi, sest vastasel korral poleks tal olnud
võimalik dokumente politseihoonest välja tuua.
Iga agendi juurde kuulub perfektne maskeering ja nii astus Kurras
1964 Stasi nõuandel Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna
liikmeks. Mõni aeg hiljem võeti ta vastu ka SED-sse.
Sellestki tõendatud faktist võib järeldada,
et venelased on teinud Sachsenhausenis vea, Kurrasil võis
tõepoolest olla ka NLKP liikmepilet. Pealegi on teada,
et KGB nuhkis oma noorema venna Stasi järele, seega poleks
üllatav, kui leiaks kinnitamist, et sakslane edastas informatsiooni
ka Moskvasse. SED-sse astumisel oli tema soovitajaks Stasi-agendijuht
“Lotti”, 1901. a sündinud vana kommunist, kes oli
1930-ndatel töötanud Berliini KP salateenistuses ja
kandnud selle eest karistust Ravensbrücki kontsentratsioonlaagris.
Resoluutne stalinist, õige nimega Charlotte Müller,
kohtus Lääne-Saksa politseinikuga oma õe Käthe
korteris Spandau linnaosas.
Karl-Heinz Kurras ei saanud oma topeltagendirolliga mitte sugugi
alati hakkama, eriti kannatas mees hingeliselt selle all, et pidi
“oma” inimesi vahistama ja üle kuulama. Leitud
dokumentidest selgub, et “Lotti” pidi oma hoolealust
tihti psüühiliselt üles ehitama. Tekkinud tööstressi
maandas karjerist kas lasketiirus või joomisega, tema alkoholiekstsessid
olid mõlemal pool piiri sama kuulsad kui tema armastus
relvade vastu. Mielke-ministeerium finantseeris oma energilisele
salatöötajale mitmeid relvi, mida muidu oli raske hankkida,
näiteks P38. Kurras oli hea laskur, kriminaalpolitsei mitmekordne
Berliini meister. Selleks, et oma hobi finantseerida, pidigi mees
mitmel rindel töötama – ainuüksi padrunitele
kuus iga kuu kuni 400 marka. Huvitav, et keegi lääne
kolleegidest ei esitanud endale küsimust, kust võttis
nende töökaaslane selleks raha.
Lask tuhandetesse
peadesse
1967. aastal kuulus
Sotsialistliku Saksa Üliõpilasteühendusse (SDS)
200 liiget. Noored korraldasid demonstratsioone ennekõike
selleks, et demokratiseeritaks konservatiivseid ordinaariuseid
täis olevad alma materid. Kui tekkisid debattid selle üle,
kas minna šahh Mohammed Resa Pahlewi riigivisiidi ajal tänavale,
ei olnud keegi alguses huvitatud. Kuid päev enne külaskäiku
pidas eksiilis elav iraanlane Bahmann Nurumand tudengitele ettekande
oma kodumaa poliitilisest olukorrast ning siis otsustati Ulrike
Meinhofi ja Kommuun 1 liikmete ettepanekul minna marssima Pärsia
kroonitud diktaatori piinamisrežiimi vastu.
Liitvabariigi Siseministeerium (asukohaga Bonnis) võttis
Iraani monarhi külaskäigu ajaks kasutusele kõrgeimad
turvameetmed. Sellest hoolimata toimus juba 2. juuni 1967 hommikupoolikul
Schönenbergi raekoja juures vägivaldne kokkupõrge,
kui šahh tuli ennast linna kuldsesse raamatusse sisse kandma.
Ootamatult ründasid rahumeelseid tudengeid ja teisi kohaletulnud
uudishimulikke Teheranist Berliini lennutatud monarhi pooldajad
SAVAK agendid (kes nende piletid kinni maksis, on tänaseni
teadmata), nn juubelduspärslased, kaasatoodud katuselattide,
puunuiade ja terastorudega; politsei ei pidanud vajalikuks vahele
segada, kuigi mitmed said vigastada.
Õhtuks oli plaanitud
Iraani siniverelisele diktaatorile ja tema abikaasale Farah Dibale
ooperiõhtu, esitusele tuli Mozarti “Võluflööt”.
Iraani valitsejapaar saabus uhkes Mercedes 600 limusiinis veidi
enne kella 8 muusikahoone ette. Koos monarhiga sõitis kohale
ka kaks bussitäit monarhi pooldajaid. Kohe hakkasid kostma
hüüded: “Mõrvarid, mõrvarid!”
Mõned kohaletulnud noortest viskasid tomateid ja värvitud
mune, mis aga tõkete tagant märki ei tabanud. Sellest
hoolimata vahistati üks munade loopijatest, Rainer Langhans.
Noormees viidi politseimasinasse, kus teda hakati peksma. Samaaegselt
alustasid korravalvurid ilma igasuguse ettehoiatuseta rünnakut,
millest võtsid osa ka šahhi agendid, kes said hiljem
kaduda takistuseta metroojaama. Tekkis täielik paanika. Publitsist
Sebastian Haffner kirjeldab: “Tudengid olid nüüd
ootamatult ümber piiratud ja kokku surutud. Abituid, üksteisele
komistavaid ja mahakukkuvaid noori hakkasid politseitöötajad
ohjeldamatu julmusega peksma ja trampima.”
Lääne-Berliini politseiprefekt Erich Duensing selgitas
järgmisel päeval oma taktikat: “Nähkem demonstrante
nagu maksavorsti. Kui soovime vorsti soolest leivale määrimiseks
kätte saada, peame torkama keskele, siis tuleb vorst soole
mõlemalt poolelt välja.”
Kui noored olid lõpuks
maksavorstist välja aetud, hakkasid nad põgenema,
kuid polnud juttugi sellest, et korravalvurid oleksid nad nüüd
rahule jätnud. Juba varem tsiviilriietuses ennast demonstrantide
keskele seganud rünnakutrupid võtsid nüüd
kasutusele “rebasejahi” meetodi, sest soovisid tabada
protestijate juhti. Tee viis neid Krummen Straße taga olevale
parkimiskohale.
Seda “rebasejahti” nägi ristmikul seisma jäänud
värske abielupaar, Benno ja Christa Ohnesorg. Noored olid
kuus nädalat varem abiellunud ja ootasid oma esiklast. Politsei
vägivald šokeeris noorpaari. 26-aastane tudeng saatis
oma naise koju ning läks vaatama, kas ta saab oma kaaslasi
kuidagi aidata.
Sellesse rebasejahitruppi kuulus ka Karl-Heinz Kurras, tal oli
seljas elegantne sinihalli värvi ülikond, kaasas 7,65
mm kaliibriga püstol Walther PKK.
Kui Benno Ohnesorg saabus parkimisplatsile, valitses seal täielik
segadus, inimesed jooksid karjudes autode ümber, politseinikud
peksid neid kumminuiadega, ka neid, kes olid juba maas. Abistama
tõtanud noormees ei pääsenud samuti löökidest.
Ja äkki, ilma igasuguse ettehoiatuseta tulistas Karl-Heinz
Kurras abitut ja relvitut üliõpilast, haavates teda
raskelt täpse kuklalasuga. Sellest hoolimata ei lasknud korravalvurid
kohalejooksnud Alexander Mentschelit noormehe juurde esmaabi andma.
Norra arstile selgitati, et ta ei ole Lääne-Berliinis
aprobeeritud. Kui meedik püüdis selgitada, et on Teise
maailmasõja ajal saanud Prantsuse vastupanuliikumise Rèsistance
auhinna, kahtlustati norralast, et too on kommunist.
Kurikuulsaks sai Jürgen Henscheli foto, kus tudeng Friederike
Dollinger põlvitab Benno Ohnesorgi kõrval. Hiljem
ütles tütarlaps: “Ma mõtlesin, et vaatan
nüüd fašismile näkku.” Hiljem lisas sellele
üks teine üliõpilane: “See on Auschwitzi
generatsioon, nendega ei või rääkida!” See
naine oli kirikuõpetaja tütar Gudrun Ensslin. Sellest
ütlusest möödus ainult kolm aastat ja siis sai
temast, nagu tema sõbrast Andreas Baaderist ja advokaadist
Horst Mahlerist, kes esindadas perekond Ohnesorgi kohtus protsessi
Kurrase vastu, RAF üks asutajatest. Relvastatud terror Lääne-Saksa
vabariigi vastu kulmineerus nn Saksa sügisega (Deutsche Herbst)
1977. aastal ja selles sõjas kaotas 50 inimest oma elu.
|
Raskelt haavatud Benno Ohnesorgi juures on tudeng Friederike
Dollinger, kes ütles hiljem: “Ma môtlesin,
et vaatan nüüd fašismile näkku.”
See Jürgen Henscheli foto sai kogu maailmas kurikuulsaks. |
Kiirabi saabus sündmuskohale
alles 15 minutit hiljem, vabade kohtadega haigla leidmine võttis
omakorda 45 minutit. Benno Ohnesorg suri veel enne sinna saabumist.
Surma põhjuseks märgiti koljumurd.
Surnukeha lahkamisel leidis dr Krauland noormehe kehal põrutusi
ja hematoome, mis tõestasid, et tudengit oli pekstud. Patoloog
pidas üllatavaks, et Ohnesorgi peast oli saetud välja
kuus korda nelja sentimeetri suurune koljukatte luutükk ja
hiljem oli selle peal olev peanahk uuesti kinni õmmeldud.
Kohtumeditsiini arst kinnitas nüüd hoopis, et tudengi
surma oli põhjustanud kuklalask. Hiljem, kui kohtunikud
mõistsid Kurrase õigeks, öeldi, et patoloog
polevat näinud ei kuuliauki ega ka mitte ajus olevat kuuli.
Tapja ise sai veel 3. juuni öösel kriminaalmäärustiku
kohaselt võimaluse surnukeha üle vaadata. Temaga kaasas
olnud kolleeg väitis, et surnu olevat olnud demonstratsiooni
ajal kõige suurim skandalitseja.
8. juunil toimetati Benno Ohnesorgi kirst Lääne-Berliinist
Saksa DV transiitmaanteed mööda Hannoveri, enne seda
oli leinatalitus Berliini Vabas Ülikoolis. Kuigi metropoli
senat oli kuulutanud demonstratsioonikeelu, kogunes 15 000 inimest
tudengiga hüvasti jätma. Huvitav fakt on, et kommunistid
loobusid tapetud tudengi ärasaatmisel nii piirikontrollidest
kui transiitmaksudest.
Noorte rahutused ei lõppenud ka peale matmistalitust Hannoveri
Bothfeldi kalmistul. Nädal aega protesteeris 40 protsenti
kogu Liitvabariigi tudengitest Lääne-Berliini politsei
vastu. Christa Ohnesorg, kes oli oma mehe tapmishetkel rase, sünnitas
viis kuud hiljem poja Lukase. Ta töötas kodulinna gümnaasiumis
saksa keele ja ajaloo õpetajana ning suri üheksa aastat
tagasi. Benno Ohnesorgi lesk maeti oma mehe kõrvale.
Kurras ei
pea pettuma kolleegide ringkaitses
Koguni kaks korda mõisteti
Karl-Heinz Kurras kohtus õigeks. Sest (lääne)
kolleegid toetasid teda. Tragöödia õhtul kuulsid
mitmed tunnistajad, kui üks töökaaslasest hüüdis:
“Siin tulistada, kas oled hull!” Rühma juht omakorda
andis käsu: “Kurras, kohe tagarivisse!” Nüüd
käitus kaitsepolitseinik nagu proff, ta lasi padrunisalvel
“ära kaduda” ja viis kohe järgmisel hommikul
oma ülikonna keemilisse puhastusse.
Lääne-Berliini meer Heinrich Albertz (SPD) teatas veel
öösel: “Linna kannatus on lõppenud.”
Ka Axel-Springer-kirjastuse ajalehed kirjutasid samas toonis,
kollane “Bild-Zeitung” süüdistas tudengeid
Hitleri rünnakutruppide SA meetodite kasutamises, väljaanne
B.Z. Kirjutas: “Kes terrorit provotseerib, peab vägivallaga
arvestama.”
Pärsia šahh andis lahkudes linnapea Albertzile isegi
sõbralikku nõu: “Te peate rohkem inimesi maha
laskma, siis valitseb siin ka rahu!”
Rahulikult protesteerinud üliõpilased ei kaotanud
2. juunil 1967. aastal mitte ainult usu oma maa politseisse, vaid
kogu õiguskorda: kohtunikud ei karistanud tapjat, kuid
tirisid justiitshoonesse Fritz Teufeli, kelle korravalvurid olid
brutaalselt läbi peksnud. Kommuun 1 liiget süüdistati
“avaliku korra rikkumises” ning ta lasti vabaks alles
kahe kuu pärast ja sedagi ainult seetõttu, et noored
alustasid solidaarsuse märgiks näljastreiki.
Surmava lasu tulistanud Kurras ei istunud seevastu päevagi
trellide taga, vaid kolleegid annetasid talle isegi töökaaslaste
keskel kogutud 60 000 marka. Kohtunikele tunnistusi andes väitis
politseinik, et noored on teda rünnanud, ta pidi laskma enda
kaitseks. Neli aastat peale tulistamist võeti Karl-Heinz
Kurras tagasi kriminaalpolitsei teenistusse.
Stasi jälgis toimunut lääne poolel väga täpselt
– arhiivist leiti koopia peaprokurär Dieher Dehnicke
poolt 10. juulil 1967. aastal koostatud süüdistuskokkuvõttest,
mille oli fotografeerinud keegi teine Wolfi-agent. Mielke ministeeriumi
osakonna XV dokumentidest selgub, et veel enne Saksa DV kokkuvarisemist
õnnestus salapolitseil sokutada 22 “oma meest”
Liitvabariigi erakondadesse, üritustesse ja meediasse.
Spiooni elukäik
peale lasku
Peale Benno Ohnesorgi
surma polnud endine väärtuslik informant Stasile enam
vajalik. Salateenistus andis oma nuhile käsu hävitada
kõik kompromiteerivad dokumendid ja hoida madalat profiili.
Samal ajal kui Lääne meediad kiitsid Kurrase tegu, siis
kommunisliku ideoloogia hinges mõistsid Ida-Saksamaa ajalehed
oma staarspiooni teo hukka, nimetades Kurrasit nii mõrvariks
kui kodanlaste käsilaseks.
Uurimist vajab veel asjaolu, miks võttis Julgeolekuministeerium
peale pikka vaheaega uuesti oma agendiga ühendust veidi enne
kommunistliku süsteemi kokkuvarisemist.
Karl-Heinz Kurras töötas küll kuni pensionile jäämiseni
politseis, kuid tagasi tipp-positsioonile ta enam ei pääsenud.
Iga kuu kantakse tema pangakontole üle 5000 euro – reeturi
arvates on seda liiga vähe. Tema naine, kes kunagi põgenes
Ida-Saksamaalt Lääne-Berliini, on praegu 78-aastane,
ta põeb Parkinsoni. Lapsi abielupaaril ei olnud.
Mitmed endised tuttavad, nagu Julia Vastag, on toonud esile, et
nende tunnistusi omal ajal Kurrase vastu on ignoreeritud. Seega
– Ohnesorg & Kurrase loo lõppu pole veel kirjutatud.
|
|
|
