Kultuur ja Elu 2/2009

Kultuur ja Elu 1/2009

1949. aasta märtsiküüditamine

tekst: Aigi Rahi-Tamm
Tartu Ülikooli vanemteadur, ajaloodoktor

Artikli autor Aigi Rahi-Tamm.

Kuuskümmend aastat tagasi kattis Eestit lumevaip, ööl vastu 25. märtsi lükati mitmes kohas teid lumest puhtaks, ka neid, mida mööda harvem käidi. Taluinimeste küsimusele, miks ühtäkki need kõrvalised teed läbitavad peavad olema, saadi vastus varajastel hommikutundidel – Balti riikides oli käivitunud sõjaline operatsioon “Priboi”. Eestis oli valmis seatud üle kahe tuhande operatiivgrupi, kelle ülesandeks sai eelnevalt kindlaks määratud isikute kinnipidamine ning nende jaamadesse toimetamine ja küüdivagunitesse paigutamine. See järjekordne “puhastusaktsioon” pidi Eesti külad ja linnad vabastama nõukogude korra kindlustamist takistavatest “kulakutest”, “kodanlikest natsionalistidest”, nende relvastatud “bandedest”, Eestile omasest talude süsteemist tervikuna.

Küüditamise ettevalmistamine

Küüditamise otsus. Millal täpselt ja kelle poolt konkreetselt käidi välja mõte küüditamise suuroperatsiooni korraldamisest Balti riikides, sellele küsimusele pole siiani ühest vastust saadud. Küüditamise läbiviimise vajadusest räägiti 1948.–49. aastal nii põllumajanduse sovetiseerimise kui metsavendade tegevuse mahasurumise kontekstis. Igal juhul olid 1949. aasta 20. jaanuariks Moskvasse edastatud andmed 10660 nõukogudevaenuliku perekonna kohta ning üheksa päeva hiljem oli valmis ka küüditamise alusdokument, NSVL Ministrite Nõukogu otsus 390-139ss, milles määratleti ära, et Eestist tuleb välja saata 7500 peret. Kuidas see arv konkreetsete isikukategooriate lõikes jagunema pidi, jäi EK(b)P KK 1. sekretäri Nikolai Karotamme ja ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Arnold Veimeri otsustada.
18. jaanuariks olid Moskvasse Stalini juurde NLKP Keskkomitee Poliitbüroosse kutsutud kõigi kolme Balti liiduvabariigi parteijuhid, et nendega küüditamisega seonduvaid küsimusi arutada, sidudes nad sel viisil vastutusega toimepandava ees. Istungi lõppedes andis Stalin NSVL Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjale Lavrenti Beriale korralduse alustada operatsiooni ettevalmistustöödega.

29. jaanuari NSVL Ministrite Nõukogu otsus 390-139ss määras ära väljasaadetavate arvu, väljasaatmispiirkonnad ning operatsiooni läbiviimisega seotud olulisemad ülesanded. Kolmest Balti vabariigist tuli ühtekokku välja saata 87000 inimest – Leedust 25500, Lätist 39000, Eestist 22500 inimest, määrates nad eriasumisele Jakuutia ANSV-sse, Krasnojarski ning Habarovski kraisse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastisse. Väljasaadetavate kinnipidamine ning nende jaamadesse toimetamine jäi Riikliku Julgeolekuministeeriumi ülesandeks, siseministeerium tegeles väljasaadetavate konvoeerimise ja edasitoimetamisega. Nemad vastutasid ka küüditatute valve eest teekonnal, administratiivse jälgimise eest sihtkohtades ja väljasaadetute tööhõive eest Siberis. Kaasatud olid veel NSVL finantsministeerium (küüditamisega seotud kulutustele tehtava raha eraldamine), sideministeerium (spetsiaalsete raudteevagunite eraldamine), majandusministeerium (toitlustamine teekonnal), tervishoiuministeerium (arstiabi osutamine teekonnal). Samuti tuli toimuvast teavitada väljasaatmispiirkondade Töörahva Saadikute Nõukogude Täitevkomiteesid, kelle kohustuseks oli väljasaadetavate majutamine. Operatsiooni toimumise tähtajaks oli algselt määratud 20.–25. märts ning aega selle ettevalmistamiseks jäi umbes kaks kuud.

Staapide moodustamine

Küüditamisoperatsiooni ettevalmistamiseks pandi paika mitmed staabid, üks neist, NSVL julgeolekuministri asetäitja kindralleitnant Sergei Ogoltsovi staap, asus algselt (kuni märtsi keskpaigani) Moskvas. Hiljem, operatsiooni vahetu läbiviimise ajal juhiti kogu ettevõtmist Riiast. Enne operatsiooni algust läkitati kõigisse vabariikidesse NSVL julgeolekuministri asetäitjad, Tallinnasse komandeeriti kindralleitnant Afanassi Blinov.
Veebruari lõpul-märtsi algul organiseeris Riiga oma staabi ka NSVL Riikliku julgeolekuministeeriumi sisevägede juhataja Pjotr Burmak. Selle staabi ülesandeks oli julgeolekuministeeriumi vägedega seonduva tegevuse juhtimine ja koordineerimine.
Vabariikides juhtisid sisulisi ettevalmistustöid NSVL julgeolekuministeeriumi volinikud, Tallinnasse saadeti volinikuks kindralmajor Ivan Jermolin. Ühes tema saabumisega moodustati Tallinnas operatiivstaap major Zaporoštšuki juhtimisel, mis koordineeris julgeolekuministeeriumi tegevust algfaasis – väljasaadetavatele arvestustoimikute vormistamise perioodil. Peale seda, kui ettevalmistustöödesse kaasati teised ministeeriumid ning sõjavägi (ajavahemikul 14.–18. märts), moodustati uus 12-liikmeline staap, kuhu kuulusid lisaks julgeolekuministeeriumi erinevate teenistuste esindajaile veel sõjaväe, siseministeeriumi, partei ja Ministrite Nõukogu esindajad. Staabi ülemaks sai ENSV julgeolekuministri asetäitja alampolkovnik Vladimir Vedejev. Analoogsed staabid moodustati samal ajal ka maakondades.

Väljasaadetavate kindlaksmääramine

Mastaapse operatsiooni läbiviimisel oli esmaseks ülesandeks väljasaadetavate perekondade kindlaksmääramise töö käivitamine. 29. jaanuari otsusest lähtuvalt oli inimeste väljasaatmise aluseks “natsionalisti”, “bandiidi” olemasolu perekonnas või kuulumine “kulaklike” perede hulka. Nimetatud “süü” tuli esmalt julgeolekuministeeriumi töötajatel dokumentaalselt ära tõendada. Eesti NSV-le kindlaks määratud küüditatavate perede normarv (7500 peret) jagati ära kõigi maakondade vahel. Järgnevalt algas arvestustoimikute koostamine ning vajalike dokumentide vormistamine. Juba veebruaris hakkas Eestisse saabuma mujalt NSV Liidust saadetud julgeolekuministeeriumi töötajaid jm abitööjõudu, keda esialgu rakendati peamiselt dokumentatsiooni vormistamisel.
Väljasaadetavate kindlaksmääramine toimus materjalide alusel, mida koguti ENSV julgeolekuministeeriumi keskaparaadi “A” osakonnast (arhiivi-arvestus osakond) (peamiselt karistatud “natsionalistide” juurdlusmaterjalid); maakonna julgeolekuosakonna kartoteegist (andmestik “bandiitide”, “illegaalide” kohta); valdade täitevkomiteest (andmed “kulaklike” perekondade kohta); piirivalvest ja laevastikust (andmed emigreerunud isikute kohta). Keskne ja koordineeriv roll kirjeldatud protsessis oli “A” osakonnal.

Enim kasutatud tõendusmaterjaliks olid mitmesugused julgeoleku keskaparaadist ja sõjaväe vastuluureosakondadest pärit dokumendid nagu koopiad “natsionalistide” ja “bandiitide” suhtes langetatud sõjatribunali otsustest, arreteerimise määrused; väljakirjutused erinõupidamise otsustest; õiendid kompromiteerivate materjalidega (näiteks teenistus saksa sõjaväes, Omakaitses) jms. Tegutsevate või tapetud “bandiitide” ja “illegaalide” perede arvestustoimikutes leidub erinevaid agentuurmaterjalide põhjal koostatud memorandumeid, väljavõtteid agentuurasjadest, tšekistlik-sõjaväeliste operatsioonide raportitest, ülekuulamisprotokollidest jms. “Kulakute” puhul tugineti ka kohaliku täitevkomitee poolt kinnitatud “kulakute” nimekirjadele. Kohalikud omavalitsused iseseisvalt mingeid väljasaadetavate nimekirju ei koostanud, isikute ja perede kindlaksmääramine toimus ENSV julgeolekuministeeriumi süsteemi siseselt.

Küüditatavate hulka sattus väga erineva süüdistusastmega isikuid. Julgeolekuosakondade tegevus lähtus ennekõike sellest, et jõuaks nõutud normi jagu arvestustoimikuid õigeks ajaks ette valmistada. On täiesti ilmne, et ettenähtud ajaks ei jõutud välja selgitada kõiki “natsionaliste” jt kategooriaid ega reastada kuidagi ka neile esitatavaid süüdistusi. Kuna julgeolekuministeerium pidi dokumentatsiooni vormistatud saama umbes kuu jooksul, siis vajalikuks taustakontrolliks enam aega ei jagunud, seda tehti ülima pealiskaudsusega kui üldse. Kiirustamise märgid ilmnevad samuti rohketes eksitustes nii nimede kui elukohtade osas, samuti jäeti sageli tuvastamata väljasaatmist välistavad asjaolud nagu perekonnaliikme teenistus Suure Isamaasõja ajal Nõukogude Armees, partisanisalkades, riiklikud autasud jms.
Kogutud andmete alusel koostati iga perekonna kohta kokkuvõtlik õiend, mille kinnitasid julgeoleku regionaalosakonna ülem või selle asetäitja. Koostatud toimikud saadeti edasi Tallinnasse julgeoleku keskaparaati. Seal koostati iga perekonna kohta kokkuvõtte, kuhu olid kantud andmed väljasaatmise põhjuse (“natsionalisti”, “bandiidi” või “kulaku” nimi ühes kokkuvõttega tema nõukogudevastasest tegevusest) kohta ja väljasaatmisele kuuluvate perekonnaliikmete nimed. Vajadusel otsiti juurde ka kompromiteerivaid andmeid. Dokumendi pidi kinnitama ENSV julgeolekuminister Boris Kumm. “Natsionalistide”, “bandiitide” perede kokkuvõtted sanktsioneeriti ka ENSV prokurör Kaarel Paasi poolt. “Kulakute” toimikute vormistamist kureeris “A” osakonna ülem major Alfred Pressmann, kes pidi kinnitama maakonna täitevkomiteede “kulakute” nimekirjadest tehtud väljakirjutuste õigsust, tema on alla kirjutanud enamusele “kulakute” toimikute kokkuvõtetele.
“Natsionalistide”, “bandiitide” ja “kulakute” toimikute kokkuvõtete erinevus tuleneb küüditamise aluseks olnud korraldusest. “Kulakute” puhul oli selleks ENSV Ministrite Nõukogu 14. märtsi määrus nr 014. “Natsionalistid”, “bandiidid” saadeti asumisele NSVL Riikliku Julgeolekuministeeriumi juures asuva Erinõupidamise otsustega, mida 1949. a märtsis veel ei olnud ning seetõttu olid kokkuvõtted küüditamise hetkel nende väljasaatmise juriidiliseks aluseks ja tuli prokuröri poolt sanktsioneerida. Peale allkirjastamisi ja registreerimist jõudsid toimikud tagasi maakonda, see töö lõpetati orienteeruvalt 18. märtsiks.

ENSV julgeolekuministeeriumi poolt vormistati väljasaadetava kohta arvestustoimik, kuhu oli kantud kokkuvõte tema nõukogudevastasest tegevusest (“natsionalist”, “bandiit”, “kulak”) ja väljasaatmisele kuuluvate pereliikmete nimed.

Tegevusplaanide koostamine

Samaaegselt arvestustoimikute vormistamisega toimus maakonna julgeolekuosakondades ka konkreetsete tegevusplaanide koostamine. Tuli teha arvestused operatsiooniks vajamineva elavjõu, transpordi, sidevahendite osas, seda sõltuvalt küüditatavate perede arvust. Samuti tuli kirjeldada kuidas ja kuhu kogutakse kokku operatiivgrupid, kuidas tullakse toime võimalike metsavendade rünnakutega jm. Kohalike plaanide põhjal pandi kokku üldine tegevuskava, mis saadeti 17. märtsil Nikolai Karotammele. Umbes samal ajal algas maakondades operatsiooni läbiviivate operatiivgruppide moodustamine. Operatsiooni ettevalmistamine oli jõudnud etappi, millesse kaasatud asutuste ja isikute arv päev-päevalt kasvas.
Nii massilise operatsiooni läbiviimiseks ei oleks piisanud vaid julgeolekuministeeriumi jõududest. Täiendust tuli hankida siseministeeriumilt, sõjaväelt, piirivalvelt, toeks ka kohalikud aktivistid ja ametnikud. Operatsiooni teostamiseks vajaminevate jõudude arvestuse osas on käibel erinevaid arvandmeid. Veebruari lõpus väljatöötatud P. Burmaki plaani kohaselt tuli ülesande täitmiseks Eestis kaasata 2198 operatiivtöötajat, 5953 sõjaväelast, 3665 hävituspataljoni liiget, 8438 parteiaktivisti, kokku 20254 inimest. Peagi selgus, et Eestisse tuli juurde tuua vähemalt 1341 operatiivtöötajat ja umbes 4350 sõjaväelast. Viimased saabusid Eestisse öösiti ajavahemikus 10.–15. märtsini peamiselt Karjalast, Leningradist, Minskist, Moskvast, nende mahalaadimine toimus varjatult peamiselt sõjaväelinnakutes. Lisaks olid operatiivgruppidesse kaasatud 9375 parteiaktivisti ja kolhoosnikku. Teated aktiivi kaasamisest, nende spetsiaalsest väljavalimisest või siis sootuks nende juhuslikust operatsiooni kaasa tõmbamisest, on väga vastakad. Ühtekokku arvestati operatsiooni läbiviimisel 20915 inimese osavõtuga.

Operatiivgrupid ning grupivanemad määrati kindlaks operatsioonile eelnenud nädalal. Vanematena eelistati konkreetset piirkonda paremini tundvaid julgeoleku- ja siseministeeriumi operatiivtöötajaid. Iga pere kohta oli ette nähtud ka sõdur või rahvakaitsepataljoni võitleja ning mõned aktivistid. Ühele grupile püüti määrata lähestikku elavaid perekondi. Enne operatsiooni käivitamist tuli operatiivtöötajatel tutvuda grupile kinnitatud talude asukohaga, erinevate juurdepääsu võimalustega talule. Tegelikkuses, ilmselt ajapuudusest (gruppe moodustati veel praktiliselt operatsiooni alguseni) ja võimalik, et ka konspiratsioonist tulenevalt, seda enamasti ei tehtud. Hiljem, kui analüüsiti operatsiooni läbiviimisel esinenud vigu, on sagedasema puudusena ära märgitud eelkõige piirkonna nõrka tundmist.
Koos sõjaväelastega komandeeriti eriülesandele ka üksuste poliitaparaat, mis tegeles isikkoosseisu ideoloogilise kasvatustööga ja distsipliini tagamisega, kontrollides meeste käitumist oludes, kui nad olid operatiivgruppidesse laialipaisatud. Operatiivgruppidesse jagunemisel jälgiti, et ka sõjaväelaste puhul oleks igas grupis vähemalt üks parteilane või komnoorest ohvitser, kes oleks operatiivülesandeks ideoloogiliselt ettevalmistatud, tagades niimoodi parteilise kontrolli sõjaväelaste hulgas.

Julgeoleku- ja siseministeeriumi vahelise koostöö reguleerimiseks moodustati ENSV siseminister Aleksander Resevi juurde eraldi staap, mis hoidis korralduste saamiseks pidevalt sidet julgeolekuministeeriumi staabiga. Ka ENSV siseministeeriumisse oli Moskvast saadetud eraldi volinik. Volinikud tegutsesid kõigis maakondades, kes pidid jälgima vajalike meetmete rakendamist, hoidma pidevalt kontakti julgeolekuorganitega ning osutama vajadusel neile praktilist abi.
21. märtsiks moodustati siseministeeriumi nii olemasolevast kui juurdesaadetud isikutest 19 Eestist teelesaadetava ešeloni komandot, kuhu kuulusid 76 ohvitseri, 456 sõdurit-konvoeerijat, 57 meditsiinitöötajat, ühtekokku 589 inimest. Hiljem täiendati koosseise veel enam kuni saja inimesega. Iga ešeloni pidi saatma vähemalt 24-liikmeline konvoi.
Alates 21. märtsist hakati jõude maakondadesse laiali paigutama. Julgeoleku- ja siseministeeriumi ühisgrupid püüdsid raudteejaamade läheduses leida sobivaid pealelaadimiskohti, mis pidid asuma umbteel ja olema eraldatud, seetõttu asusid mõned punktid linnast kilomeetreid eemal. Raudteele, sildade ja tammide juurde paigutati valve ning seati sisse patrullid. Diversiooniaktide kartuses mindi 24. märtsil kell 23:00 üle tugevdatud valvele. Mitmed tähtsamad objektid nagu erinevad ühiskondlikud hooned, naftabaas, autobaas, teraviljasalv, tööstus- ja majandusettevõtted kindlustati ööpäevase valvega. Samuti suurendati öisel ajal ringiliikuvate patrullide arvu.

Operatsiooni läbiviimine

Operatsiooni käivitamine. Kuigi küüditamise otsus nägi operatsiooni läbiviimise tähtajana ette vahemiku 20.–25. märts, ei suudetud sellest kinni pidada. Ilmselt tekkis esimene viivitus väljasaadetavate toimikute vormistamise käigus, sealt edasi hilineti juba tegevusplaanide koostamisega. Viimaks otsustati operatsiooni alustada ööl vastu 25. märtsi. Kell 21:00–05:00 anti Pihkva ja Gatšina jaamades ootel olnud ešelonid ette ja suunati Eesti pealelaadimispunktidesse. Konvoivägede diviisi ohvitseridest ešelonide ülematele jagati kätte täpsed instruktsioonid, raha ja erinevad arvepidamisdokumendid.
Operatsioon “Priboi” käivitus pealinnades kell 04:00, maakondades kell 06:00 ning see tuli läbi viia kolme ööpäeva jooksul. Vastavad korraldused anti 6–10 tundi enne operatsiooni algust. Tegevusse asusid operatiivgrupid, ühe grupi kohta arvestati keskmiselt 3–4 peret, kuid seda arvu suurendati jooksvalt. Ettenähtud plaani täitmiseks suurendati ka operatiivgruppide arvu, kokku osales operatsioonis 2099 operatiivgruppi.

Sündmustik kohtadel

Küüditamise protsess ise pidi plaanide kohaselt toimuma järgmiselt: “Operatiivgrupid, saanud kätte neile määratud hulga erikontingendi majapidamisi, viiakse autodel nende tegevuse rajooni, seejärel varjatult, jalgsi, lähenevad nad objektide hoonetele ja teostavad selle üheaegse blokeerimise, arvestades kolm inimest talu kohta. Lõpetanud objektide blokeerimise, siseneb grupi vanem määratud ajal soldatite saatel majja, tuvastab perekonnaliikmete isikud, paneb toime talu läbiotsimise, seejärel teatab perekonnapeale valitsuse otsuse väljasaatmise kohta, annab aega asjade kokkupanekuks ja vormistab dokumentatsiooni. Üheaegselt sellega organiseerib grupi vanem transpordi erikontingendi toimetamiseks kogunemispunkti või vahetult laadimispunkti. Objektide konvoeerimisel kannab operatiivgrupp vastutust organiseeritud valve eest”. Relvastatud kallaletungi korral pidi grupi vanem andma konvoeeritavatele korralduse „pikali” ning rakendama samaaegselt meetmeid kallaletungijate likvideerimiseks, kutsudes vajadusel punase signaalraketiga appi naabruses olevaid operatiivgruppe. Pärast neile pandud ülesande täitmist pidid gruppide vanemad ja sõdurid jääma, vastavalt vanema operatiivtöötaja juhistele, abistama teisi operatiivgruppe. Samuti võidi neid rakendada pealelaadimispunktides.

Varajastel hommikutundidel unest üleskistud inimesed, nende nutt, meeleheide, teadmatus on iseloomulik kõigile küüditamistele. Algas kibekiire asjade pakkimine. Selleks ettenähtud aeg ja kaasavõetavate asjade kogus kujunes küüditatute hilisemat toimetulekut silmas pidades äärmiselt oluliseks teguriks. Võrreldes varasemate küüditamistega oli 1949. aastal lubatud kaasa pakkida suur kogus asju. Näiteks 1940. aastal oli küüditatutel lubatud kaasa võtta asju 500 kilo pere kohta, mis 1941. aasta juuniküüditatute puhul 100 kilole taandus. 1945. aastal saksa rahvusest kodanike küüditamise ajal lubati kaasa võtta juba 1 tonn esemeid perekonna kohta, 1949. a isegi 1,5 tonni. Seda ei õnnestunud küll vist kellelgi kaasa pakkida, sest paljudel polnudki sellisel hulgal vara. Teiseks kahanes asjade pakkimiseks ettenähtud kaks tundi mõningatel juhtudel mõnekümneks minutiks kui sedagi. Kodust väljaspool tabatud viidi asumisele praktiliselt tühjade kätega, neil jäi loota vaid teiste inimeste abile. Kolmandaks olid inimesed enamuses meeleheite piiril ega suutnud ratsionaalselt Siberi oludes vajaminevatele asjadele mõelda. Siin sõltus palju operatiivgrupi liikmetest, kes mõneti aitasid asju kaasa panna. On teada mitmeid juhtumeid, kus sõdurid ja isegi gruppi juhtinud ohvitserid andsid oma kogemuste põhjal nõu mida kaasa võtta ja mida mitte. Nendegi seas oli isikuid, kelle pered olid olnud varem küüditatud.

Kui operatiivkoosseis ja valve väljasaadetavad pealelaadimispunktidesse toimetasid, jäeti partei- ja nõukogude aktivistid väljasaadetavate eluruumidesse nende mahajäänud vara üles kirjutama ja seda kohalikele võimuorganitele üle andma. Küüditatute vara kuulus konfiskeerimisele ning selle realiseerimine jäi täitevkomiteede esimeeste ja külanõukogu liikmete korraldada (küüditatud talunike koduloomad anti üle kolhoosidele). Nimetatud asjaolu tegi operatsiooni kaasatud aktiivi liikmetest kohalike inimeste silmis küüditamise kaassüüdlased, pingestades aastakümneteks inimestevahelisi suhteid, ja see on äratuntav ka veel tänasel päeval. Küüditatutele ja nende peredele on nendest päevadest meelde jäänud eeskätt teejuhtidena, vara üleskirjutajatena operatsiooni kaasa tõmmatud kohalikud tegelased mitte neile tundmatud operatiivvolinikud, ohvitserid või teised korralduste andjad.

Küüditatute transport

Kodudest kinnipüütud inimesed koondati valdades peamiselt kohalikku kogumispunkti, tavaliselt vallamajja, kust nad sõltuvalt konkreetsetest oludest kas samal või järgmisel päeval raudtee pealelaadimispunktidesse või sadamasse (saartel) edasi toimetati. Kui väljasaadetav pere elas pealelaadimispunkti või sadama lähedal, viidi nad kodunt otse rongile või laevale. Saaremaa küüditatute edasitoimetamine mandrile, Paldiski sadamasse toimus Jaagarahu sadamast. Nende transportimiseks olid mõeldud kaubalaevad „Višera” ja „Läänemaa” ning nende valveks kasutati kaht mereväetraalerit ning üht siseministeeriumi piirivalve allveelaevahävitajat. Hiiumaalt küüditatud toimetati Lehtma sadamast Paldiskisse, kus nad ešeloni paigutati. 26. märtsil peeti Hiiumaal täiendavalt kinni kuus inimest, kes hiljem lennukiga Tallinnasse viidi. Väikesaartel Abrukal ja Vilsandil, kus küüditajad randumiseks sobivat alust ei leidnud, jäi küüditamine ära. Niisamuti ka Piirisaarel, kuna Laaksaare-Piirisaare vaheline jäätrass oli eelnenud soojade ilmadega tublisti sulanud, ei julgenud keegi enam üle nõrga jää saarele minna.
Küüditatute rongidesse paigutamine oli piiriks, kus lõppes julgeolekuministeeriumi juhtiv roll operatsiooni läbiviimisel ning algas siseministeeriumi oma. Igale ešelonile oli määratud konvoi ülem ning ešeloni ülem, kellel olid asetäitjad operatiiv- ja majandusalal. Eraldi tähelepanu väärib ešeloniülema asetäitja operatiivalal, kelle peamine ülesanne seisnes põgenemiste ennetamises ja likvideerimises. Põgenemise korral olid nemad vastutavad põgenike tabamise ja jälituse organiseerimise eest, nemad pidid jälitajaid varustama põgenike lähteandmetega. Põgenemiste ennetamiseks koguti operatiivkoosseisult andmeid ešelonis viibivate “kahtlaste” isikute kohta, keda arvati olevat rohkem üksikute, mitte perekondadena küüditatavate hulgas. Nii näiteks paigutati Jõgevalt väljanud ešelonis 97312 eraldi vagunisse kõik üksikutena väljasaadetud isikud, keda käsitleti kui põgenemisele kalduvaid isikuid. Ešeloni liikumise ajal, teekonnal Siberisse tuli tegelda informaatorite värbamisega, igas vagunis pidi olema vähemalt kaks informaatorit! Küüditatute jalutamise, toidu, kütuse jm viimise ajal tuli välja selgitada küüditatute meeleolu ning võita sobivate isikute poolehoid nende hilisemaks operatiivseks kasutamiseks. Eelkõige peeti silmas infosaamist nende isikute kohta, kes üritasid põgeneda, proovisid luua kontakte konvoiga, saata kirju vabadusse või hankida illegaalselt alkohoolseid jooke. Ohtlikud ja põgenemisele kalduvad isikud tuli isoleerida, samuti tuli tugevdada valvet nende üle. Kõigile meetmetele vaatamata õnnestus ešelonidest põgeneda vähemalt 12 isikul.
Ešelonid liikusid mööda kindlaks määratud marsruute. Eestis olid raudteeliinid tinglikult jagatud seitsmeks lõiguks, mida kontrollisid 350 sõjaväelast, kes olid paigutatud kahe kaupa vahipostile tihedusega üks vahipost 7–8 km kohta. Ühtlasi korjati raudtee ümbruses liikuvate salkade poolt üles ešelonidest väljavisatud kirjad. Näiteks raudteevägede 51. polgu salkade poolt korjati üles 94 kirja, milles teavitati Siberisse saatmisest, tervitati sugulasi ja tuttavaid, jäeti hüvasti kodumaaga, kurdeti vee, valgustuse, hügieenivõimaluste puudumise üle vagunites, esitati mitmesuguseid nõukogudevastaseid ütlusi. Samuti kutsuti kirjades kaasmaalasi kordasaadetu eest kätte maksma.

Küüditamise üldine kulg

Operatsiooni läbiviimine ei kulgenud siiski nii ladusalt nagu seda planeeriti. Väga palju inimesi jäi kõigile pingutustele vaatamata välja saatmata. Peamiseks põhjuseks oli kodunt eemal viibimine, kuigi inimesi püüti tabada kogu operatsiooni kestel. Väljasaadetavate taludes ja korterites seati üles varitsusi, põgenenute asukohti tehti kindlaks sugulaste kaudu, kohapeal kuulati üle perekonnaliikmeid ja neid otsiti taga agentuuri kaudu. Mõnel pool, näiteks Pärnus, Võrus korraldati ulatuslikum inimeste püüdmine, põhjendades seda lauspassikontrolli vajadusega.
25. märtsi varahommikul alanud operatsioon, mis plaanide kohaselt tulnuks läbi viia kolme päeva jooksul, jäi venima 29. märtsi hilisööni. Ešelonide Eestist ärasaatmine algas 26. märtsi päeva teisel poolel, viimane ešelon väljus 29. märtsil kell 21:00. Kui esimestes teeleläinud ešelonides ei olnud ettenähtud arvul inimesi, siis seevastu viimased ešelonid, kuhu paigutati ka kõik hiljem tabatud inimesed, olid kõvasti ülerahvastatud. 112 vagunit jäi aga kasutamata.
28. märtsi hommikuse, kella kuuese arvestuse kohaselt oli plaanitud perede arvust tabatud 99,7%, inimeste lõikes oli plaanitäitmise protsent madalam, 87,4. Järgmise päeva, 29. märtsi hommikuks olid protsendid kasvanud. Väljasaatmisele kuuluvatest peredest oli tabatud 103,9%, kuid isikute osas jäi see protsent ikkagi plaanitust väiksemaks, 90,76%.
30. märtsi, operatsiooni “Priboi” staabi ülema asetäitja Zaporoštšuki õiendi kohaselt saadeti Eestist välja 20531 isikut ehk 7901 perekonda. Küüditamise järgsetes dokumentides on need arvud mõneti erinevad. ENSV julgeolekuministri asetäitja polkovnik Mihhailovi teatis Karotammele 16. aprillil 1949 räägib 7552 perekonnast ja 20702 väljasaadetud isikust. Kindlasti ei ole see lõplik küüditatute arv. Neile lisanduvad veel “kulakuperekondade” pead, kes kuulusid väljasaatmisele, aga kes olid parasjagu normide täitmata jätmise tõttu vanglakaristust kandmas või eeluurimise alla ning saadeti pärast karistuse kandmist perede juurde Siberisse. Lisaks need “vabatahtlikud”, kes teistele pereliikmetele Siberisse iseseisvalt järgnesid ja seal küüditatutena arvele võeti. Nende hulka kuuluvad ka Siberis sündinud lapsed. Siinkohal ei tohiks ära unustada neid väljasaatmisest pääsenuid (väljasaatmiseks vormistatute üldarvust jäi Eestis välja saatmata 9152 inimest), kes end seejärel varjama hakkasid ja haarangutel tapeti, vangistati ning vabaduskaotusega karistati.

Varjunute küsimus

Küüditamise eest varjunute püüdmine hoogustus suvekuudel. 12. juulil 1949 andis ENSV siseminister välja direktiivi nr 21ss, mis tähistas kuritegevuse vastase võitluse aktiviseerimisest, eriasumiselt kõrvalehoidvate ja illegaalsete isikute ning muu kuritegeliku elemendi kriminaalvastutusele võtmise intensiivistamist. Kooskõlas NSVL julgeolekuministeeriumi käskkirjaga nr 0065-44g koostati 1949. a märtsis mitteväljasaadetud “kulaklike” majapidamiste elanike arvelevõtu nimekirjad. 1949. a augusti seisuga oli selles nimekirjas 174 peret, septembris lisandusid veel 12 perekonna andmed, seda loetelu täiendati pidavalt.
Küsimus väljasaatmata jäänud inimestest kerkis esile korduvalt kuni 1953. aastani.
Näiteks oli see päevakorral Tallinna kui piirilinna puhastamise käigus. NSVL julgeoleku II peavalitsuse ülema asetäitja Šubnjakovi kirjas 27. jaanuarist 1951 avaldus järgmine seisukoht: “Ministri asetäitja sm Ogoltsovi korraldusel võtta see kontingent arvele, kuid nende väljasaatmist ajutiselt ei toimu.”

Märtsiküüditatute edasisest saatusest

1949. aasta viimastel märtsipäevadele läksid Eestist liikvele 19 ešeloni. Neist üheksa suunati Novosibirski oblastisse, kuus Krasnojarski kraisse, kaks Omski oblastisse ja kaks ešeloni viidi Irkutski oblastisse. Küüditatud määrati rajoonidesse laiali komisjonide poolt, kuhu kuulusid vastava piirkonna partei- ja täitevkomitee esimees ning julgeoleku ja siseministeeriumi ametkonna kohalikud juhid. Üldreeglina paigutati küüditatud mahajäänumatesse piirkonnadesse, 96,9 protsenti Balti riikidest väljasaadetutest alustasid tööd kõige perspektiivitumates sovhoosides, kolhoosides ja metsamajandites. Ainult 2,1 protsenti sattus tööstusesse.
Siberi majandusjuhtidele oli 1949. aasta küüditamine ühtlasi lisatööjõu hankimise meetod. Paraku ei vastanud küüditatute kontingent ootustele, küüditatute massi moodustasid peamiselt naised ja lapsed. Lisaks oli Baltikumist küüditatute hulgas ligi kolm tuhat enam kui 70-aastast üksikut vanurit, invaliidi ja ilma vanemateta või sugulasteta väljasaadetud last, kes niigi õnnetutest inimestest tulvil hoolde- ja lastekodudesse paigutada tuli.
Väljasaadetute edasise saatuse määrasid ära olud, kuhu sattuti, ja inimesed, kelle keskel tuli kohaneda ning toime tulla nälja, külma, töö ja alandustega. Siinkohal tuleb arvestada, et väljasaadetute töö- ja elamistingimused olid piirkonniti väga erinevad ning inimeste käekäik võis sellest lähtuvalt drastiliselt erineda. Seetõttu tuleks laiade üldistuste tegemist neis küsimustes vältida. Väga tõsiselt mõjutas küüditatute toimetulekut Siberis pere koosseis. Peres, kus emal kui ainsal töölkäijal tuli ära toita lapsed ja tihti ka üks-kaks vanavanemat, oli tõsiseid toimetulekuraskusi. Sellise kooslusega pered võitlesid ellujäämise eest pea kogu asumisel viibimise aja. Siin peab arvestama, et esialgu jagati leiba vaid tööl käidud päevade eest ja tööpäevade arvestusel ei võetud arvesse mittetöötavaid pereliikmeid, seega arvestati norme vaid ühe eest ning sellega tuli ära toita ka pere teised liikmed. Lisaks hoiti väljateenitud palkasid kuude kaupa kinni. Kui peres oli meesjõud ja lapsed suuremad (kes enamasti olude sunnil oma õpingud pooleli jätsid ning perele elatist teenima hakkasid), saadi kiiremini järje peale. Esialgse toimetuleku juures oli olulisel kohal koduste abi, kes Siberisse pakke ning raha saatsid. Küüditatute üldine olukord hakkas mõneti kergemaks muutuma 1950.–51. aasta paiku, mis väljendus kõige eredamalt suremuse languses. Sel ajal paranesid elamis-, töö- ja toitumistingimused ning arstiabi.

Küüditatud kinnistati konkreetsetesse piirkondadesse, kust nad ei tohtinud lahkuda, seetõttu mõjutasid nende käekäiku üsna tuntavalt ka suhted komandandiga, kohaliku julgeoleku esindajatega, sovhooside-kolhooside juhtkonnaga. 1949. aasta märtsis Baltikumist väljasaadetud 30630 perekonna järelevalveks moodustati Siberis 138 uut erikomandantuuri. Komandantidel lasus väljasaadetute kohaloleku ja liikumiste jälgimise, üldise meeleolu kontrollimise, tsensuuri tugevdamise ja põgenemiste ärahoidmise kohustus.
Seega oli küüditatute elu allutatud rangele järelevalvele, eksimuste eest võis karistada vägagi karmilt. Näiteks väljasaadetu põgenemise või sellele kaasaaitamise korral, võeti isik kriminaalvastutusele vastavalt NSVL ÜN Presiidiumi 1948. a 26. novembri seadlusele VNFSV kriminaalkoodeksi §82 alusel. Põgenemise eest võidi karistada kuni 20 sunnitööaastaga. Ennetavalt kasutati põgenemise kavatsustega isikute ümberpaigutamist eraldatumatesse rajoonidesse, seda peamiselt põhjapoolsesse karmima kliimaga Krasnojarski kraisse. Reþiimi rikkumine, aga samuti potentsiaalse nõukogudevastase meelsuse näitamine võis kaasa tuua arreteerimise, vangilaagrisse saatmise, arreteeritute lapsed saadeti sellisel juhul Siberi lastekodudesse.
Nii põgenemiskatsete paljastamiseks kui väljasaadetute üldise meeleolu jälgimiseks kasutati kohaliku administratsiooni, avalikkuse ja informaatorite teeneid. Siberi paljurahvuselises ja multikultuurses külas, kus erinevad arusaamad ainuüksi olme tasandil teravateks konfliktideks paisuda võisid, oli suhetel komandandiga oma tähendus. Eestlaste nõrga vene keele oskuse tõttu tuli esimestel aastatel omavahelisi arusaamatusi üsna sageli ette ning neil puhkudel sai komandant oma suhtumistes üles näidata nii leebust kui karmust.
Suhteid kohalikega on iseloomustatud mitmeti. Oli kohalikke, kes aitasid, kui ka neid, kes vihkasid. Osaliselt oli esialgne halb läbisaamine ajendatud kohalikele esitatud nõudest võtta küüditatud oma elamispinnale, mis niigi üsna kitsuke ja vilets oli. Samas süvendati kohalike võimude poolt halvustavat ja vaenulikku suhtumist eestlastesse kui faðistidesse, mis oli piisavalt mugav põhjendus omapoolsetele tegemata jätmistele – vaenlase eest ei pea hoolitsema. Läks aega, enne kui suhted normaliseeruma hakkasid. Pärineti ju erinevatest kultuuri- ja religiooniruumidest, erinevad olid väärtushinnangud, suhtumis- ja suhtlemismudelid, haridustase. Eestis sisseharjunud töötamisviis ja omaalgatus tegi paljudest küüditatutest hinnatud töölised, kohusetundliku töösse suhtumisega teeniti ära kohalike lugupidamine.

Kirjeldatud meetmed teenisid kindlat eesmärki: eriasumisele saadetud inimesed pidid jääma Siberisse igaveseks ajaks, kus neid alalise elanikkonna hulka sulandumine ees oli ootamas. Siiski andis Stalini surm lootust ka teistsugusteks arenguteks. 1953. aasta märtsis võttis NSVL Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1953. aasta suvel kavatseti lõdvendada eriasumisele saadetute administratiivset järelevalvet, paraku selleni tol hetkel ei jõutud. Ometi sai selgeks, et miljonite deporteeritute kinnihoidmiseks ei jagu enam piisavalt poliitilisi ega majanduslikke motiive.
Esimesed otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. 16. juuli määruse kohaselt tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Alla 16-aastased lapsed vabastati asumisel viibijate piirangutest ja vanematele kui 16-aastased lubati minna õppima vabalt valitud õppeasutusse. Nende laste Eestisse tagasipöördumine sõltus sellest, kas ja kui lähedasi sugulasi oli kodumaale maha jäänud, kes nõustusid need lapsed enda juurde võtma, laste vanemaid koju veel ei lastud.
Vabastamine kulges etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. NSVL siseministri nõudel tuli kõigi Baltikumist küüditatute vabastamisotsused eelnevalt kinnitada kohaliku siseministeeriumi poolt, mis pidi ära hoidma liialt ebasoovitavate isikute koju naasmise. Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, massiline vabanemine jäi aastatesse 1957–58.

Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist ega andnud õigust ilma ENSV Ministrite Nõukogu loata endisesse elukohta elama asuda. Endised vangid ja küüditatud ei tohtinud elada Tallinnas, Tartus jt suuremates linnades, saartel ega piirialadel, neil oli tõsiseid raskusi elamispinna leidmisega. Ametikeelud, kitsendatud õppimisvõimalused jm erinevad piirangud jäid küüditatuid saatma veel aastaiks. Emakeelse haridusega taaskohanemine tõi lastele kaasa uusi piinu. Kehva eesti keele tõttu jäeti neid klassikursust kordama, mõned jätkasid õpinguid vene koolides. Kohati on Eestisse tagasitulekut ja kohanemist isegi küüditamisest hingeliselt valusamaks peetud, tuldi ju igatsetud kodumaale ja omade keskele, kus sooja vastuvõtu asemel ärapööratud pilke ja põlglikku suhtumist taluma pidi, n-ö äramärgistatud inimestega ei olnud soovitav suhelda.
Massiline vägivald rahulike elanike suhtes oli NSV Liidus üks kommunismi juurutamise komponentidest. See aitas vastupanu murda ja inimesi uute oludega kohanema sundida. Nõukogude reþiimi inimvaenulik iseloom avaldus pidevas hirmu- ja pealekaebamise õhkkonna tekitamises, usalduse kaotamises teise inimese, kaasmaalaste suhtes. Hirm võimaldas konstrueerida uut võimu, uut süsteemi, hirm sundis vaikima. Praegu võime tõdeda, et Eesti on suutnud selle raske ja keerulise ajaperioodi üle elada, ent vägivalla ja hirmuõhkkonnaga kaasnevate tagajärgede analüüs seisab meil veel paljuski ees, läbielatu ja kogetu küll tuhmub, kuid selle järelmõjud ulatuvad meie tänasesse päeva.

* * *

Artikli koostamisel on kasutatud alapeatükki Aigi Rahi-Tamm, Andres Kahar. The Deportation Operatsion “Priboi” in 1949. Estonia since 1944: Report of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn, 2009 (ilmumisel). Fotod ajalehest Memento.