Kultuur ja Elu 1/2009


Kultuur ja Elu 4/2008

 

 

 

 


Ühe reetmise lugu

Taevaskoja teeristist 1,3 km Koorvere poole on ristiga kalmuküngas, ristil kiri „Vaba Eesti eest langenule”. Väidetavalt oli sinna maetud keegi metsavend. Vene okupatsiooni ajal oli kalmule sageli värskeid lilli toodud. Tavaliselt niisuguste haudade puhul sinna maetute omakseid ei teata.

Sellest metsavenna hauast sai teada Bernhard Kibena poeg Villu, kes lootis, et sinna võibki olla maetud tema isa. Väljakaevamised aga ei andnud tulemusi, sinna polnud maetud kedagi ja koht korrastati.

Arhiividokumentidest on teada, et 1904. aastal sündinud Bernhard Kibena tegutses Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses. Nii võib pidada loomulikuks, et ta sattus Saksa poolel piirivalverügementi ning sõdis Sinimägedes, kuid kukkus Krivasoos Punaarmee kätte vangi. Ta saadeti Karjala-Soome, kuhu punased olid loonud suured sõjavangide laagrid. 1940-ndate lõpupoole põgenes Bernhard Kibena oma kodukohta Põlvamaale, kus varjas ennast 1952. aasta rukkilõikuseni. Aga koputajaid oli tol ajal palju...

19. augustil saadi metsavend kätte ja lasti NKVD meeste poolt maha. Tema surnukeha toodi Põlvasse, kuid keegi ei tea, kuhu ta maeti. NKVD-lased hoolitsesid selle eest teraselt, et inimene kaoks jäägitult ja sugulastel poleks kalmugi, kus käia…

Otsides isa hauda, leidis Villu Kibena nõukogude julgeolekutoimikutest aga isa oletatava reetja nime. Isa oli varjanud ennast Meeta Kuhi talus, kus käis külas ka peretütre kooliõde Elkin K. Jutud, et just tema andis Kibena üles, algasid kohe pärast Bernhard Kibena tapmist.

Avaldame loo järelemõtlemiseks: nõukogude okupatsiooni ajal leidus meie kõrval palju inimesi, kes olid valmis mingil põhjusel oma rahvuskaaslasi reetma. Kas vaevab toonaseid äraandjaid kahetsus? Või lohutavad nad endid mõttega – milleks minevikus sorida.

Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv