Kultuur ja Elu 1/2009


Kultuur ja Elu 4/2008

 

 

 

 


Eesti vabadusvõitleja Ilor Tamm:
“Me sõdisime kodumaa eest!“

Meenutused pani kirja Jaanika Kressa


Ilor Tamm kõnelemas TEVÜ 50. asutamisepäeval.

Ilor Tamme nime all tuntud läbi maailma rännanud mees, kes mõne aasta eest Torontos oli sunnitud sulgema sealse vabadusvõitlejate ühingu, oli sõtta minnes 14-aastane Viktori-nimeline poisike, kes oleks heameelega tahtnud veel laps olla. See on tüüpiline eestlase elukäik, mis vabatahtlikke valikuid on pakkunud üsna vähe, ometi on oldud tubli ja tuldud toime.

Mis saab meist edasi? Kas nende võitlus oli asjata? Kas oleme tulevikku vääriv rahvas, kui minevikku ei ole me lahti suutnud rääkida isegi omaenda lastele?
Kui Virumaa noormees Viktor Tamm 1941. aastal sõtta läks, oli ta alles 14-aastane. Ta vanemad olid küüditatud, poiss aga jäänud Eestisse, sest oli sel ajal tädi juures. Viktoril ja tädipoeg Harri Annusel oli kokku korjatud ka oma relvaarsenal: 2 jaapani karabiini ja 3 jahipüssi. Kui poisid kuulsid rohelistest – metsavendadest tol ajal veel ei räägitud –, siis andisid nad oma relvad neile ära.
“Mingit sõjamõtet meil omal veel polnud, aga rohelistega oli lõbu kaasas olla. Sealkandis tegutses üks kirikuõpetaja poeg, kes opereeris metsas kusagil Viivikonna juures, ta möllas hävituspataljoni meestega ja me olime väga vihased, et meid igale poole kaasa ei võetud,” meenutab Tamm.
Juunis 1941 juhtunud aga niisugune lugu: rohelised käinud oma Vaariku-nimelise ülemuse juhatusel Toila jaama juures midagi tegemas, mille peale 14 hävituspataljoni meest läinud Vaariku gruppi taga ajama. Sillamäel vene kiriku juures võetud hävituspataljoni mehed kinni. Küsitud neilt, et kuhu lähete. Nemad vastu, et bandiite taga ajama. Küsitud neilt siis, et kas selleks luba on. Neil aga polnud midagi ette näidata ja siis pannud vene ohvitser kõik need hävituspataljoni mehed kiriku seina äärde, kus nad lasti maha.

Rebasega Venemaale

“15 sain detsembris. Tädipoeg oli vanem, ta oli juba juunis 15 saanud. Kolmas sõber, Kalle Plink, oli meist kõige vanem, tema sai augustis juba 16,” meenutab Tamm.
Poisid värvati Vaivara Algkoolis. Esialgu teadsid kõik, et poisid jäävad vaid Eesti rannakaitsesse – mingist Venemaale minekust ei räägitud – seetõttu oli ka kergem tuttavate kaudu valepabereid hankida ja ennast vanemaks saada.
“Kõige noorem sõjamees ma küll ei olnud, lennuväepoiste hulgas oli ka 13-aastasi. Igal juhul teadsime meie, et Rebane moodsustas rannakaitse üksuse ja lootsime sinna saada. Kui meid aga Narva Hermanni kindlusesse viidi, lasid pooled jalga, kui kuulsid, et Venemaale minek. Rebane sõitis siis Rakveresse ja tõi mehi juurde,” meenutab Tamm. Temale ei tulnud pähegi koju tagasi minna. Ikka sõdima, sest küüditamise eest tuli minna kätte maksma, samuti mõjutas see, et poisid olid eesti koolis isamaalist kasvatust saanud.
13. sepembril 1941 asuti teele. Kuus päeva marsiti Katšino suunas.
“Esimeses lahingus mõtlesin küll, et kes kurat mul käskis siia tulla,” tunnistab Tamm. “Seal olid vanemad mehed, need tõmbasid suitsu, ma küsisin, kas see aitab, nad kinnitasid, et aitab jah. Nad andsid mulle ka suitsu, ma tõmbasin seda sisse ja siis ei värisenud mul enam mitte ainult põlved, vaid ka süda,” tunnistab vana sõjamees, et tol hetkel oleks ta tahtnud ikka edasi olla tavaline 14-aastane poiss. Oleks tahtnud minna mõne tüdruku juurde, võtta ta kaissu ja unustada venelane, tema kaevikud ja raskekuulipildujatuli.

Sõjaga ei harju ära

“Sõjaga ei harju ära kunagi, aga lõpuks võtad ikka ükskõiksemalt, leiad, et seegi on töö, mida tuleb teha. Siis sa lihtsalt teed oma tööd ja asi klaar. Võib mõelda, et Raudristid ja Rüütliristid on antud kõige paremale tapjale, aga selge on see, et bolševikkku ümber ei kasvata. Raamatus “Tundmatu sõdur” kirjutab Väino Linna, et kui Soome rindele täiendust toodi, siis üks noormees küsis, et mis tunne sul on inimest tappa. Ja võitleja vastas, et seda ta ei tea, mis tunne on inimest tappa, sest tema on siiamaani venelasi tapnud.”
Viktor võttis osa ka Sinimägede lahingust, siis oli ta juba 17-aastane. Sõber Kalle langes septembris 1943 Ilmeni ääres ja tädipoeg Harri 8. märtsil 1944 Putki lahingus.
“Nii oligi, nagu palju on juba kirjutatud: kuskile polnud enam taganeda, kodumaa oli selja taga. Me sõdisime kodumaa eest. Patriootilised tunded on aga pärast, mitte lahingu ajal. Sel momendil, kui kuulid vihisevad, pole muud, kui tuleb katsuda ellu jääda, see lahing üle elada. Ja kui ei ründa sina, siis rünnatakse sind,” räägib Tamm.
Ta meenutab ühte Saaremaa poissi, kellega veel viis aastat tagasi Seli sanatooriumis kokku juhtus: “Tema jookseb seal laipade vahel ringi, mina karjun, et viska pikali, tema hüüab paanikas, et nüüd lähen põrgu. Mina vastu, et põrgu me lähme kõik, aga viska nüüd pikali, igavene hunnik tuleb siia peale. Tema, et aga ma lõin ühel labidaga pea pooleks. Seepeale mina hakkasin naerma, ise mõtlesin, et moraal on meil ikka veel hea. Tema tahtis veel midagi karjuda, aga juba tuli kuul, läks tal ühelt poolt põsest sisse ja tuli teiselt poolt välja. Oleks ta suu kinni hoidnud, siis oleks läinud lõualuu ja kõik, nüüd aga ainult pehme liha, selle sai ilusti korda, ta viidi Saksamaale ja talle tehti operatsioon, aga Oppelni all kukkus mees venelaste kätte vangi. Pärast oli ta Siberis, talukoht oli tal aga Saaremaal. Tal oli imelik Saaremaa nimi, Medris või Meris või mis ta oli, mul kadus märkmik ära, seal oli palju nimesid.”
Viktor Tamm tegi läbi Sinimägede lahingu 26.–8. augustini ilma ühegi kriimustuseta. Samuti ka 25. juuli tõrjelahingu 46/II koosseisus, see oli lahing, kus pataljon hävis täielikult ja pärast Sinimägesid määrati Soomepoiste koosseisu.
“Tegin nendega kõik lahingud läbi. Sain 17. septembril 1944 mõlemast põlvest haavata, mind saadeti Saksamaale haiglasse,” meenutab Tamm. Haiglast saadeti ta edasi Neuhammerisse ja sealt Posenisse, kus kolonel Saarsen moodustas eriüksuse Frontaufklärungs BTL 391, mis kunagi pidi uuesti Eestisse tulema. Selles üksuses oli ka Viktor Tamme lell. Veltveebel Artur Tamm langes venelastele vangi ja suri Siberis. Viktor sai haavata, aga mis pataljonist edasi sai, seda ei ole teada.

Vaevlemine mööda ilma

“Kui järgmine sõda tuleks ja ma nii noor oleks, siis ma sõtta enam ei läheks. Ei, ma ei kahetse ka, et ma läksin, aga enam ei läheks. Nii on mind pannud mõtlema mitte üksi sõda, aga ka see, et pärast sa pead ju jalad alla saama ja elama. Tuleb õppida, luua perekond, jne. Näe, tädipoeg sai mul surma veel enne, kui oli tüdrukuga voodissegi jõudnud, tema elu oli väga lihtne, mina aga muudkui vaevlen mööda maailma.“
1945. aasta alguses sai Viktor Varssavi all haavata ja viidi ühte Lääne-Saksamaa haiglasse, mille vallutasid prantslased. Augustis tulid venelased eestlasi kui N Liidu kodanikke välja nõudma. Viktor põgenes Ameerika tsooni. Ta lasi endale erariided muretseda ja kui prantslased viisid mehed haiglast linna hambaarsti juurde, vajus Viktor teiste hulgast ära, koputas linnas esimesele ettejuhtuvale uksele ja palus abi. Seal elas saksa proua, kelle mees oli sõjas surma saanud. Tema juurde noormees mõneks ajaks elama jäigi.
Igaks juhuks vahetas noormees ka eesnime, võttes Viktori asemele Ülo. Muudetud sai ka sünniaasta: 1927 asemel 1934. Hiljem, juba Venezuelas, muutus ü i-ks, aga kust r-täht nime lõppu tuli, seda ta ei teagi, ilmselt kirjutas keegi valesti.
Venezuelasse sattus noormees seetõttu, et oli kuulnud, et troopikas on kerge tööd leida. Samuti seetõttu, et seal valitses diktatuur, N Liiduga puudusid igasugused diplomaatilised suhted ja polnud enam karta mingit väljaandmist.
Esialgu sai parkides magatud, oli soe küll ja ka tööd oleks saanud, kui oleks midagigi osanud. Ilor ei osanud aga midagi, ta ei osanud ka hispaania keelt. Olles nii aasta otsa ära virelenud, mõtles ta, et aitab küll. Läks ühte töökotta sisse, talle kinnitati, et tööd on küll. Nemad hispaania keeles, Ilor saksa ja inglise segakeeles vastu. Anti talle keevitamise mask pähe, noormees ei saanud midagi aru.
“Ilmselt nad küsisid, kas ma olen keevitaja, ma ei saanud aru, aga ütlesin, et jah, olen küll,” meenutab Ilor. Noorel, üksinda maailmas rändaval, purupaljal ja ilma hariduseta eestlasel oli käes nii raske aeg, et tema enda sõnul oleks temast võinud lausa usklik saada. Nimelt nägi ta kõige raskemal hetkel, elu kõige nullimas punktis, kui ta oli viimase kukli ära söönud ja piima ära joonud ning mõtles, et nüüd ei ole tal enam mitte midagi, juhuslikult sinimustvalge lindiga inimest. Ta kõnetas seda naist ja sai teada, et läheduses elab eestlane, rätsep Järv perekonnaga. Seal sai Ilor tööd, rätsep andis riided selga ja muretses saapad jalga. Nii saigi ta minna inimese moodi tööd otsima ja kohtus juba tuttava ameeriklasega.
“Oleks ma päti moodi läind, poleks ameeriklane mulle midagi andnud,” arvab Ilor. Igatahes olid tal nüüd nii ülikond kui saapad ja ükspäev nägi ta ajalehes ingliskeelset töökuulutust, kus üks Ameerika kompanii otsis töölisi. Õnneliku juhuse läbi kohtus Ilor seal seersandiga, keda tundis juba varasemast ajast.
“Tema aitas mind nüüd hädast välja, pani majandusteadust õppima. Kui olin Ameerika sõjaväes, siis käisin õhtuti saksa keskkoolis, lõpetasin seal ainult 3. klassi keskkooli ära, aga mul polnud üldse pabereid, et ülikooli saada. Nüüd ajas see seersant mu paberid korda, ma käisin päeval tööl ja õhtul koolis. Pansionis olin ühe prantslanna juures, sain seal peaaegu ilma rahata elada, sest tal oli palju kasse ja lindusid, ma puhastasin nende puure ja sain toakese,” jutustab Ilor Tamm.
Nii hakkas ta majandusteadust õppima, aga alguses tuli kaheksa kuud kõigepealt keelt õppida ja see oli raske. Troopikas on kuum ja platsidel on marmorpõrandad, kus üliõpilased igal õhtul koos maas istuvad ja õpivad. Ka Ilor võeti punti, need õhtud aitasid teda palju, teised tegid talle selgeks, mida ta loengutes arugi ei saanud. Nii sai päeval töötatud, õhtul ülikoolis käidud, aga et ta tahtis saada ka rohkem raha, võttis ta endale veel lisatööd juurde ühel kõrgehitusel, kus oli vaja klaasid ette panna. 5 kuud, 8-kordne maja.
“Siis küll mõtlesin, et löön kõigele käega, lähen kas või põrgu, aga enam ei pea vastu. Järgmine hommik oli tuju aga jälle teistmoodi,” muigab piisavalt maailma näinud mees.

“Kodumaa” ootas postkastis

1956. aastal lõpetas Ilor Tamm Universal Central Venezuela. Viis aastat oli kogu aeg olnud õppimine, nüüd aga saadeti ta iga natukese aja tagant uude linna, kus anti kauplus ja äri kätte, tuli panna süsteemid tööle. “Niikaua õpetasin töölisi välja, kuni uue kaupluse avasime, siis läksin mina jälle edasi,” meenutab Ilor. Eesti kogukonnaga hakkas ta rohkem suhtlema alles Kanadas.
“Muidugi pidasime ka Venezuelas vabariigi aastpäeva, soomlasi oli meil eestlastest isegi rohkem pundis. Ma isegi mõtlesin, et katsun kuskilt saada käsigranaadi ja lähen sellega vene konsulaati. Ükskõik oli, mis nad minuga oleks teinud, kui oleks maha lasknud, olekski vaevad läbi olnud,” meenutab Tamm. “Teateid nõukogude Eestist ja siinsest olukorrast hakkas läände läbi tulema alles 1960. aastatest.”
Mulle hakati ka “Kodumaad” saatma ja veel oli mingi pisike leht, mida trükiti Berliinis ja millel oli kehv paber. Ma töötasin ühes linnas, tegin ettevalmistusi, et suurt äri avada, ja läksin teise linna, mis oli kaugel, rentisin seal korteri, et uut ehitust ette valmistada. Ma ei saanud uues korteris kardinaid ülessegi, kui “Kodumaa” juba tuli. Ma veel ise ei teadnud oma adressigi, aga nemad jõdsid juba igale poole ette.“
Esimest korda Eestisse tulla usaldas Ilor Tamm alles aasta enne rahavahetust. Varem ta seda ei üritanudki, küll aga tahtis ta oma ema Venezuelasse kutsuda ja käis seetõttu saadik Vaino Väljase jutul.
“Poolakas ja ukrainlane olid saanud oma emad järgi tuua, läksin mina ka vene konsulaati,” meenutab Tamm. Ta ei saanud emale küllasõiduluba, kuid Väljasest kui inimesest jäi hea mulje.
N Liidu suursaadik Vaino Väljas rääkis Tammega eesti keeles. Küsis, millega võib kostitada. Pakkus tšehhi õlut, tutvustas abikaasat, poliitikast ei rääkinud sõnagi.
Kord kutsuti Tamme juunis mingit Eesti aastapäeva pidama ja kalasuppi sööma. Ta ei läinud. „Ütlesin, et see on Eesti matus. Seal olla aga käinud üks Mari-nimeline eestlane, keda kutsuti punaseks Mariks,” muigab Tamm.
Kord küsis Väljas enne Eestisse sõitu, et mida võib tuua. Tamm tellis pätsi musta leiba ja purgi seeni. Mõne aja pärast saigi diplomaatilise posti: Väljase venelasest autojuht tõi seened ja leiva.
“Väljas oli idealist ja ta pole praegu kusagile trüginud,” ütleb Tamm tunnustavalt.

Eesti asja hakkas ajama Kanadas

Kuni 1984. aastani elas Venezuelas, siis aga hakkasid seal puhuma poolkommunistlikud tuuled ja Ilor otsustas lahkuda, minna laste juurde Kanadasse.
“Seni oli Venezuelas kehtinud tööseadus, et kui teatud aastad oled töötanud ja lähed ära, saad oma rahad kätte. Näiteks kui kompanii lasi su lahti, olid aga 10 aastat töötanud, said 4 aasta palga. Pangas pidi see raha alati olemas olema, aga nüüd hakkas valitsus seda ära võtma. Ma ei usaldanud enam valitsust ja kolisin laste juurde Kanadasse,” räägib Ilor.
Laste ema oli prantslase ja iirlase segu, lapsed ise on kanadalased ja Eesti asjast ei arva nad suurt midagi.
“Tegelikult nad vihastasid, et miks nad peavad sellest lehtedest lugema, et miks ma ise neile midagi ei ole rääkinud. No ma olin sõjas, aga mis sest rääkida?” küsib Tamm.
Eestlaste organisatsiooniga hakkas Ilor Tamm tegelema alles Torontos, siis valiti ta ka Võitleja ühingu esimeheks. Vabadusvõitlejate ajalehega oli Tamm muidugi juba varem kursis, tellis ka eesti raamatuid.
Sellest mõttest, et kodumaale jõudmisel tuleb riigivõim üle võtta, loobuti Tamme sõnul Läänes aja jooksul. Tekkis tunne, et ollakse jäänud ajale jalgu, sest läänemaailm tahtis venelasega läbi saada. Helsingi kokkulepe oli tunnistus sellest, et Ameerika ja Venemaa on sõbrad ja meil midagi loota ei ole.
Torontos astus Ilor Tamm võitlejate ühingusse ja sai valitud nii selle esimeheks, sekretäriks kui kassapidajaks. “Olin teistest noorem mees, sellepärast,” meenutab Tamm.
Ilor Tamm oli ka ühingu likvideerimise vastu, aga kui enam ei olnud võimalik mehi juhatusse saada, astus ta ise esimehe kohalt tagasi.
“Minu soov oli, et ühing jääks edasi kestma,” kinnitab Tamm, et pole olnud ega ole selle likvideerimisega päri, kuigi ülemöödunud aastal Toronto vabadusvõitlejate ühing juriidiliselt likvideeriti.
Hamiltonis, mis asub Torontost 80 km kaugusel, on Eesti vabadusvõitlejate ühing tänaseni elus. Austraalias on veel kaks ühingut, Rootsi oma on ammu kinni. USA-s on ühing veel Lakewoodis, Ohios pandi kinni. Saksamaal ei ole enam nii palju sõjamehi, et nad suudaksid oma ühingu tööd korraldada, ja mis eriti kurb ja kahetsusväärne – Saksamaale elama jäänud endised sõjamehed pole suutnud oma lastest kasvatada nii palju eestlasi, et nad isade võitlusvaimust midagigi oleksid pärinud.
Tänavused ESTO päevad, mis toimuvad Münzteris, lähevad ajalukku sellega, et esmakordselt ei lubata korraldada vabadusvõitlejate kokkutulekut. Multikulti tegelastest koosnev ESTO korralduskomitee kardab neonatse ja lõdiseb.
Vabadusvõitlejate ülemaailmne keskus on veel Kanadas, seal on samuti Ohvitseride Klubi, kuhu kuulub juba noori mehi, kes on Kanadas sõjakooli lõpetanud.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv