Kultuur ja Elu 1/2009


Kultuur ja Elu 4/2008

 

 

 

 


Küüdirongil kommunismi ülikooli
25. märts 1949

jutustab Einar Komp


Selle aasta märtsi lõpul oli meil nädalane koolivaheag. Sõitsin Tallinnast koju Kosele. Kevad lähenes juba, varblased siristasid rõõmsalt, keskpäeval võis päikesepaistel liikuda pulloveri väel. Kõik oli rahulik, inimesi võõristas vaid see, et kooperatiivi autojuhtidel oli kästud ilmuda oma veoautodega 24. märtsi õhtul vallamaja juurde – riigi käsutusse.

25. märtsi hommikul ärkasin vara jutukõminast. Naaber oli meile sisse astunud ja rääkis erutatult, et Aalboki Maria juurde on tulnud keegi asjamees vene sõduri saatel. Käsutanud Aalboki voodist välja ja käskinud tunni aja jooksul asjad kokku panna. Kohkunult asemel lamades taipasin: jälle küüditamine!
1949. aastal olin olnud liiga väike, et mõista, mida tähendavad meist mööda sõitvad inimesi täis kiilutud autod. See kõik näis juba kauge ja kordumatu minevik. Pärast sõda tulid paljud küüditatud Eestisse tagasi. Isegi K. Pätsi pojapoeg Mati õppis meie koolis. Ajalehti täitsid optimistlikud kirjutised sotsialistliku ülesehitustöö saavutustest, rajati kolhoose. Ja nüüd uuesti küüditamine!

Aalboki Maria oli täiesti silmapaistmatu lihtne naine. Ta lüpsis kooperatiivi abimajandi lehmi. Väike heledapäine tütar Maie oli kuueaastane. Maria Aalboki mees Jaan Aalbok oli 1944. aastani sellesama abimajandi, sel ajal lihtsalt tarbijateühisuse talu sulaseks. Nagu kõik vastavaealised mehed, oli ka tema omakaitses, peale selle veel määratud külavanemaks. Pärast “vabastamist” 1944. a septembris kästi tal panna punane lint käe peale ja valvata silda. Seal ta siis kõndiski lindi ja püssiga, täpselt niisamuti kui enne “vabastamist”, ainult siis oli käe peal olnud omakaitse lint. Detsembris 1944 viidi ta ära ja kahe aasta pärast tuli naisele teade, et mees on laagris surnud.
Maria Aalbok oli nii vaikiv ja enesessetõmbunud, et talt ei kuulnud keegi isegi kurtmist mehe surma üle. Ja nüüd oli siis tema, abimajandi lehmalüpsja, üks neist kulakutest, kelle kui klassi likvideerimisele asus töörahva võim.
Kõik tundus nii võigas, et ma ei läinud isegi õue vaatama kui auto talle järele tuli. Sellesama auto peal istusid juba Välid – tuttav perekond. Nad pidasid 8-hektarilist talu. Kuuest pojast saadeti vangilaagritesse kolm vanemat juba 1944. a lõpul. Nüüd küüditati isa ja ema ning kaks nooremat poega. Jäi vaid üks poeg, kelle naine oli sel ajal parajasti haiglas. Praegu kahetsen, et seekord jäi heitmata viimane pilk äraviidavatele tuttavatele. Niisuguseid asju maksab meelde jätta.

Keskhommikul hakkasid akna alt mööda sõitma veoautod. Igaühe kastis oli viis-kuus inimest oma kompsudega, juures kaks sõdurit, püssid käel. Nii nad sõidutati Raasiku jaama, kus ootasid ees kaubavagunid.
Läksin maanteele, autod sõitsid ikka veel. Ühest autokastist hõigati mulle: “Poiss, hüppa peale!” Külaelanikud seisid vaikselt sosistades õuedes, elu oli tardunud. Autode voorimine lõppes alles õhtul.
Hiljem räägiti,et Hans Kruusemendi naine anus küüditajaid lasta tal veel mõne päeva olla, kuni saab mehe mulla alla. Mees oli siis suremas haige. “Küll ta oskab surra ilma sinutagi,” vastati ja käsutati naine autole. H. Kruusement surigi järgmise päeva õhtul.
Vahel ei olnud äraviijad nii julmad. Ühes talus olid vene sõdurid isegi aidanud tappa sea, laadida liha ja muud asjad autole. Perekonnal ei tarvitsenud Siberis nälgida.

Ka töökaaslased aitasid küüditatavaid. Kui auto inimestega jäi peatuma mõne äraviidava töökoha juures, viidi inimesele auto peale kätte ta saamata jäänud palk ja rohkemgi. Mahajäänud vara müüdi järgmistel päevadel sealsamas odava hinnaga naabritele maha. Need hoidsid asjad alles või andsid üle sugulastele, hiljem saadeti ka raha posti teel Siberisse järele.
Mõne päeva pärast said tuttavad ja sugulased väljasaadetavatelt kirju. Raasiku jaamas oli neile jagatud ümbrikke ja paberit ja kästud kirjutada. “Vagun on pime ja Maie nutab...”oli Maria Aalboki kirjas.
Järgmisel päeval sõitsin linna tagasi. Esimene asi oli osta ajalehed. Näis võimatu, et sündmust, mis vapustas kogu rahvast, ei mainita lehes.Vähemalt mingi valitsuse teade kulakluse likvideerimisest peaks seal olema. Aga ei midagi – tavaline kiitlemine, tavalised teated ja uudised.

Kooli hilinesin päeva. Klassikaaslased tormasid trepist alla mu ümber, nad olid mõelnud, et ka mind viidi ära. Meie klass oli tervenisti alles, teistest mõned õplased kadunud. Ka kooli uhkus, alles samal talvel koolinoorte üleliidulistel suusavõistlustel esikohale tulnud poiss, keda käidi jaamas orkestriga vastu võtmas. Moskva valis oma aktsiooni läbiviimiseks ettenägelikult kevadise koolivaheaja, kui lapsed olid vanemate juures kodus. Oli küüditatud üks õpetaja, sümpaatseim kõigist. Eelmisel talvel andis ta meie klassile vene keelt. Koos temaga viidi ka ta poeg, kes õppis abituuriumis.
Ka Tallinnas “likvideeriti kulaklust” kogu hommikupoolse öö ja hommiku. Siin oli seda korraldada lihtsam. Igaühel täpne aadress, ei olnud vaja talusid ükshaaval üles otsida. Iga auto jõudis teha mitu reisi. Pätsu Matil jäi siiski teistkordne Siberisse sõit ära.

1957. aasta sügisel, pärast ülikooli lõpetamist olin määratud tööle Loksa rajooni täitevkomiteesse. Kord helistas sinna Võsu külanõukogu esimees ja küsis abiks mõnda seadusetundjat. Tal oli hulk elumaju küüditamise või elanike põgenemise järele võetud külanõukogu bilanssi, nüüd olid paljud inimesed tagasi tulnud ja oli vaja selgitada, kellele pärimisõiguse järgi majad peaks kuulma. Saadeti mind. Sõitsime siis kahekesi jalgratastel mööda metsateid, piirivalve okastraadiga ääristatud mererannal, majast majja.
Mõnes hoones oli kolhoosikontor, ümberringi veel jäljed kunagi korras hoitud talu ilust. Kontoriruumis aga seisis purunenud vedrudega diivan, võimatuseni ära kulunud ja võidunud, äraistutud. Iseloomulik mööbliese, mis oli tol ajal iga kolhoosikontori lahutamatu päraldis. Nii nagu ka tubakavingust ja selgadega nühkimisest määrunud tapeet – pärast pererahva küüditamist ei kleepinud keegi uut.

Merekaldal, kus vee juurde ei lasknud pääseda okastraat, võttis meid ühes majas vastu aukuvajunud põskedega perekond. Mitu inimest neist olid kopsuhaiged – mälestus Kasahstani tolmutormidest.
Teises majas kirjeldas kaheksakümneaastane eideke oma elukäiku: “Oi, kulla noormees, kas sa usud või ei usu, mina olen ülikoolis käinud! Seitsmekümne kahe aastaselt saadeti mind veel õppima. Kommunismi ülikooli! Seitse aastat õppisin uut tarkust!” Ja rääkis siis, kuidas ta 25. märtsi hommikul külas kõndides nägi ühe maja ees autot püssimeestega ja kuidas inimesi auto peale aeti, kuidas ta kodu poole astudes murega mõtles, mida koledat on need inimesed teinud, et nendega nii ümber käiakse. Ja kuidas ta siis koju jõudes nägi enda maja ees autot ja püssimehi ja tegelast, kes ütles talle, et nende perel tuleb sõita Siberisse.

“Siis läks mul silmade ees kõik pimedaks, ma kukkusin maha, ja kui ma silmad lahti tegin, olin auto peal ja auto sõitis, nad olid mu sinna tõstnud!”
Tundsin veel üht vanemat küüditatut. See oli Friedrich Müller Puhja lähedalt. Tema oli Siberisse saatmisel kaheksakümne ühe aastane. Meile on juba ääretult kauge minevik venestusaeg möödunud sajandi lõpul, aga Friedrich Müller käis koolis siis, kui meil vene keeltki veel ei õpetatud. Siberis ajas ta läbi saksa keelega – seal oli ka väljasaadetud volgasakslasi. Üheksakümneselt oli ta oma kodutalus tagasi, üksi keset rüüstatud ruume, kuhu talvel tuiskas nurka lumehang. Aga ikka veel pikk ja sirge, selge kõne ja mäluga.
Väljend “kommunismi ülikool” oli neil aastail laialt käibel. Eks rahvale õpetati siis tõesti palju
.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv