Kultuur ja Elu 1/2009


Kultuur ja Elu 4/2008

 

 

 

 



Eve Pärnaste on selle raamatu koostaja ja toimetaja, aga ka kujundaja ja fotode töötleja. Foto Jüri Kotšinev.

ERSP: Ellujäämise ime kohustab enamaks!

Värsket väljaannet käis uudistamas Jaanika Kressa

Jaanuari lõpupäevil esitleti Estonia Talveaias Eve Pärnaste koostatud raamatut „Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei: ERSP aeg”.

Raamat on mahukas ja kaua tehtud kaunikene. Kogumikus on artikleid, ülevaateid ja mälestusi 42 kaasautorilt ja käsitletud on kõiki tarvilikke valdkondi. Täielikult on uuesti avaldatud kaks allikapublikatsiooni: “ERSP loomine” Tallinn, 1988 ja “ERSP Toimetised nr 4” Tartu, 1989: Mõttevahetus “Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”. On kirjutatud ka kaks uurimust: Jüri Adamsi uurimus “Mõttevahetusest “Kuidas taastada Eesti iseseisvus?” ja Eve Pärnaste uurimus “ERSP ja Eesti Kongress”.
Eve Pärnaste on selle raamatu koostaja ja toimetaja, aga ka kujundaja ja fotode töötleja. Fotosid on raamatusse pandud palju, et ka pildis võimalikult palju edastada tollast õhustikku.
Raamat on välja antud Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta tähistamise raames ja seda on toetanud Eesti Vabariigi Valitsus ja Tallinna Kultuuriväärtuste Amet.

Eesti tuli tagasi

See raamat viib meid ajas tagasi aastasse 1988. Kui sageli tundubki, et oleme oma vabaduseajaga saavutanud liiga vähe ja et oleksime pidanud tänaseks palju kaugemale jõudma, siis pilguheit sellesse kaugesse aega, mis toob meelde nõukogude igapäevased ebanormaalsused, sunnib olemasoleva eest tänulik olema. Nii palju on muutunud ja vahepeal on suureks kasvanud lapsed, kes ainult uut eesti aega mäletavadki, kellele vaba Eesti on tavaline ja punaokupatsioon vaid hall ja tüütu lehekülg ajalooraamatus.
“Kahekümne aasta eest võis vaid unistada “igavast” ja “normaalsest” tulevikuriigist, mis tegeleks põhiliselt selliste päevaprobleemidega nagu eelarve tasakaal, inflatsiooni kärpimine või valmistumine järgnevaiks vabadeks valimisteks,” kirjutab kogumiku avaartiklis üks ERSP asutajaliikmetest, Tunne Kelam. “1988. aastal oli küsimus väikerahva ellujäämises. Oli oluline tabada õiget hetke, et teha katse rahva käte-jalgade vabastamiseks asumaks end ise päästma. Samuti petlike pseudolahenduste ärahoidmises, mida pakkus kompartei paindlikum tiib.”
Lugedes seda raamatut, mis on keskendunud vaid ERSP algusajale, räägib tema loomisele eelnenud ettevalmistustest, tema tormilisest algusest, tekib põhjendatud küsimus: miks on ERSP rollist Eesti vabanemisel nii vähe räägitud? Vastuseks sobivad taas Tunne Kelami sõnad:
“ERSP lähtekoht oli esmajoones eetiline. Iseseisvunud Eesti ideaaliks ei peetud Lääne massikultuuri ja tarbimisühiskonna mudeli kopeerimist. Ellujäämise ime kohustab millekski enamaks. Eesti missiooni tunnetamine ning realiseerimine sõltub ühtaegu vaimsest iseseisvumisest, rahvuse eetilisest taassünnist.”
Nii saab tunda ja mõelda vaid vähemus, rahvuse missioonitundeline, vaimne ja hingeline eliit, mida ERSP kahtlemata oli, mõtteviisi ja elulaadina aga praegugi edasi on, olgugi varjus.
ERSP lõpetas kompartei ainuvalitsemise terves N Liidus, kuid kõnealune kogumik läheb ajas kaugemalegi. Üks ERSP algatajatest, Mati Kiirend, vaatab tagasi Eesti Demokraatliku Liikumise ja Eesti Rahvusrinde 1972. aastal ÜRO peasekretärile saadetud memorandumile, mille tulemusena mitmed mehed vahistati ja vangi pandi.
Kiirend nimetab ERSP-d järjepidevuse kandjaks. Täna ei ole ERSP-d enam juriidiliselt olemas, kuid tema unistus on täitunud ja Eesti on iseseisev riik. Keegi pole selle üle arvet pidanud, mitu ERSP-last on peale mitmeid liitumisi tänaseks IRL-is, kuid n-ö suures poliitikas jätkab vaid üks asutajaliikmetest, Tunne Kelam. Tema isikus on ERSP eetiline vaim esindatud Euroopa Parlamendis.

Puhtalt ERSP aeg

Eve Pärnaste koostatud kogumik keskendub taotluslikult just ERSP algusaastatele. “ERSP viimastest tegevusaastatest teatakse rohkem, aga aeg ERSP loomise mõtte algatamisest kuni Eesti Kongressini on see aeg, kus me alustasime, olime üksinda, näitasime eeskuju ja tegime väga palju ära. See puhtalt ERSP aeg lõppes, kui kolm organisatsiooni – ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit – tegid algatuse Eesti Kongressi kokkukutsumiseks. Siis ühinesid meiega sajad ja tuhanded, esimene etapp sai otsa. Need olid aga tormilised ajad, millest palju ei teata,” rääkis Pärnaste Estonia Talveaias raamatu esitlusel.
Lagle Parek soovitas ERSP raamatut võrrelda raamatuga „Rahvarinne 20” ja kinnitas, et võrdlus saab olema õpetlik: „See raamat pole mitte ood ühele või kümnele suurele poliitikule, see on raamat kõigist meist.”
Pareki pöördumine aatekaaslaste poole oli liigutav. Ta tänas ERSP peret koos oldud aja eest ja selle eest, et ikka veel tuntakse õlatunnet.
„Tänan teid, et meil jätkus mõistust tookord ja et ka praegu oleks mõistust pidada vastu. Meie jaoks on tähtis Eesti riik, aga mitte oma rahakott. Kui on vaja teha karme otsuseid, siis me otsustame ega vingu. Meie ei loobi aknaid katki, me mõtleme enne, kui midagi teeme. Riik on meile kõige tähtsam. Ja kuigi me kohtume harva, on meie vahel side kogu aeg olemas,” rääkis Lagle Parek.
Tunne Kelam võimendas Pareki varem öeldud sõnu, et ühel miljonilisel rahval omada oma riiki on suur luksus, mille eest tuleb, nagu luksuskauba eest ikka, maksta kõrget hinda. Rasketel aegadel on kõige tähtsam hoida Eesti riiki.
Mari-Ann Kelam meenutas, et palju aastaid pidasid vabadusvõitlejad vabas maailmas südames seda ideed, et Eesti Vabariik võib kunagi vabaks saada! Kuid paljud, kellega Läänes aastaid koos sai lauldud „Hoia, Jumal, Eestit!”, ei elanud nii kaua, et seda päeva näha, nad ei saanud enam ise kaasa aidata Eesti riigi ülesehitamisele.
„See imekaunis lühike laul võtab kokku kõik, mida on vaja: rahu, töö, kainus, vennaarmu suurus. See laul andis meile lootust ja julgust. Oli suur kingitus, kui laulude ja unistuste kõrvale tuli 20 aastat tagasi ERSP näol ka tõeline poliitiline võimalus! Eesti oli esimene N Liidus, kes sai endale demokraatliku erakonna, Eesti oli ees!” jagas oma mälestusi Mari-Ann Kelam.
Mahukas kogumik meie lähiajaloost „ERSP aeg” pakub rohkesti teavet Eesti iseseisvumise kohta. Lähiajalugu vajaks palju rohkem tähelepanu, kuid meie desovetiseerimata ühiskonnas laiutavad ikka edasi endised kommunistid ja nagu-kommunistid, kes on ametis oma nostalgia õigustamisega ja püüavad aastakümnete tagust tegelikkust varjutada.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv