|
|
ERSP aeg
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei
Raamatut Eesti iseseisvuse
taastamisele eelnenud tormilistest sündmustest lehitseb Velly
Roots
Kuidas tekkis 21 aastat tagasi KGB totaalse
kontrolli tingimustes lausa uskumatu idee asutada Eestis alternatiiv
kõikvõimsale kommunistlikule parteile? Muidugi olid
põrandaalused vastupanuliikumised juba aastakümneid
enne seda püüdnud juhtida tähelepanu rahvus- ja
inimõiguste rängale rikkumisele NSV Liidus. Oli olnud
Praha kevad ja tšehhide-slovakkide vabadusvõitluse
sündmused, mis kutsus esile nn teisitimõtlejate organiseerumisi
kogu N Liidus. 1969. aastal tehti Eestis katse ühendada tekkinud
demokraatlikud liikumised. Koostati Nõukogude Liidu Demokraatliku
Liikumise programm, kuid üleliiduliseks võitlusprogrammiks,
nagu oli kavandatud, see just Moskva nn juhtivate dissidentide
ja inimõiguslaste leiguse tõttu ei kujunenud. Kuidagi
ei suudetud kahjuks loobuda suurvenelikust hoiakust, eriti suhtumises
rahvusküsimustesse ja rahvaste enesemääramisõigusesse.
Eesti Demokraatlik
Liikumine
Eestis arenes põrandaalune liikumine
edasi ja rahvuslike vastupanujõudude koondamiseks loodi
Rahvusrinne, Eesti Demokraatlik Liikumine jt rühmitusi. Aga
ka repressiivorganid hakkasid tõsisemalt tegutsema. KGB
juurde oli asutatud viies osakond võitluseks poliitilise
opositsiooniga. Ägenes inimeste tagakiusamine, arreteerimised,
süüdimõistmised ja vangilaagrisse saatmised.
1975. aastal toimus Tallinnas nn demokraatide protsess, kus nõukogudevastase
agitatsiooni ja propaganda eest mõisteti süüdi
Sergei Soldatov, Artem Juskevitš, Kalju Mätik ja Mati
Kiirend ning saadeti nad 5–6 aastaks range režiimiga
laagrisse. Kohtuprotsess oli poolavalik, et hirmutada ja vähimgi
vastupanu maha suruda.
MRP-AEG
Tuli suruti tuha alla, aga ta hõõgus
muinsuskaitseliikumises, otsis väljapääsu nn fosforiidisõjas,
mis juba rahvast laialdasemalt kaasa haaras. 15. augustil 1987
moodustasid L. Parek, H Ahonen, T. Madisson ja J. Kõrb
Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG)
ja otsustasid korraldada 23. augustil, selle pakti sõlmimise
50. aastapäeval Tallinnas rahvakoosoleku. Nüüd
on see ajalukku läinud kui Hirvepargi miiting, esimene poliitiliste
nõudmistega meeleavaldus okupeeritud Eestis. Algas allkirjade
kogumine stalinismiohvrite mälestusmärgi püstitamiseks.
Hingedepäeval 2. novembril pandi alus kivikangrule Pilistveres.
Võitlus
natsionalismi ilmingute vastu Eestis
1987. aasta lõpul küpses otsus
moodustada poliitiline partei, mis vastanduks NSVL valitsevale
ainuparteile NLKP-le ja mille eesmärk on taastada iseseisev
Eesti Vabariik. 21. jaanuariks 1988 oli ERSP loomise ettepanekule
alla kirjutanud 14 inimest: Vello Väärtnõu, Eke-Pärt
Nõmm, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahonen,
Erik Udam, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratas, Mati Kiirend,
Kalju Mätik, Rein Arjukese, Mati Vilu, Arvo Pesti. Ettepaneku
võimalikult laialdasemaks avalikustamiseks õnnestus
korraldada Moskvas ühes korteris pressikonverents lääne
ajakirjanikele. ERSP loomise ettepanek loeti ette “Ameerika
Hääle” ja “Vaba Euroopa” eestikeelsetes
saadetes ning ilmus “New York Timesi” esiküljel.
Võimud asusid vastutegevusele: EKP KK büroo oli vastu
võtnud salajase otsuse natsionalismi ilmingute kohta Eestis.
Jüri Adams, Urmas Inno, Viktor Niitsoo, Andres Mäe jt.
saadeti kordusõppustele, Heiki ja Eva Ahonen ning Ärvi
ja Merike Orula maalt välja Rootsi, otsiti läbi Vello
Väärtnõu, Eve Pärnaste jt kodud, paljusid
arreteeriti korduvalt ja viidi ülekuulamisele. Rahvuslikud
meeleavaldused Tartus, Võrus, Pärnus, Tallinnas, Põlvas
jm aga muutusid järjest massilisemaks.
Nõukogude
võimu lõpu algus
21. aprillil moodustati ERSP korraldav toimkond,
mille ülesandeks oli partei põhikirja projekti koostamine.
Koosolekud toimusid erinevates kohtades ja selle tööst
võtsid osa paljud tulevased ERSP asutajad. Lähtuti
põhieesmärgist: rahumeelse ja sõltumatu Eesti
demokraatliku vabariigi taastamine. Korraldava toimkonna esindajatega
võtsid ühendust väliskorrespondendid, ka USA
konsul Leningradis ja Kanada konsul Moskvas, kes soovisid hinnangut
olukorrale Eestis. 20. augustil 1988 toimus Pilistveres Eesti
Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutav suurkogu. Asutajaliikmeteks
registreerus 104 inimest, võeti vastu ERSP põhikiri,
valiti juhatus, volikogu, revisjonikomisjon ja aukohus. 27. oktoobril
toimus Tallinnas Kirjanike Maja saalis ERSP esimene pressikonverents.
Nüüd on sellele ajaloolisele sündmusele eelnev
ja ka järgnev aeg, mil ERSP organiseeris Eesti kodanike komiteed
ja valmistus Eesti Kongressi kokkukutsumiseks, mahuka raamatu
kaante vahel, mille on koos kujunduse ja fototöötlusega
koostanud Eve Pärnaste. See pole vaid ajalooliste dokumentide
kogum, nende kõrval pakuvad paljude inimeste meenutused,
arvamused, sündmuste kirjeldused põnevat ja kaasahaaravat
lugemist ajast, mil hingepõhjas hoitud unistus vabast Eestist
järjest jõulisemalt valla pääses. Igaüks
võiks ka meelde tuletada, millega ta ise neil aegadel tegeles.
|
21. jaanuaril 1988 kirjutasid 14
inimest alla ettepanekule asutada ERSP - esitlusel olid neist
Eve Pärnaste, Kalju Mätik, Mati Kiirend, Arvo Pesti,
Heiki Ahonen. (Eke-Pärt Nõmm, Erik Udam ja Endel
Ratas on surnud.) - Tutvustab Lagle Parek
|
Meenutab
Eve Pärnaste
ERSP aeg on periood, kus me alustasime, kus
meid oli vähe, meiega algul ei juletud liituda, aga tegime
palju ära ja andsime eeskuju. ERSP aeg lõppes, kui
kolm organisatsiooni – ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja
Eesti Kristlik Liit – algatasid Eesti Kongressi kokkukutsumise.
Siis juba ühinesid meiega tuhanded inimesed. See esimene
etapp piirdub tormiliste aegadega, millest väga palju ei
teata, enamik ei usugi, millistes tingimustes sai tööd
tehtud. Olen üritanud selle tegevuse kirja panna, aga paratamatult
on siin ka lüngad, mida tulevikus saab ehk parandada. On
toodud ERSP liikmete nimekiri ja loetletud võimalikult
palju neid, kellel oli mingi suurem osa kanda. Palusime inimestel
ka oma mälestusi saata, aga kahjuks kõikide aadresse
ei õnnestunud teada saada. Siin on sündmuste kronoloogia,
sõnavõtud, ERSP toimetised, allikapublikatsioonid,
rohkesti fotosid.
Kui ma partei asutamise ajal olin kindel, et ERSP saavutab eesmärgi
ja Eesti Vabariik taastatakse, siis alates 20. augustist 1988
olin selles absoluutselt veendunud. Minu jaoks oli sõda
läbi saanud – me olime piirid paika pannud ja oli vaid
aja küsimus, mil seda tõsiasja kõik tunnistavad.
Veel suurem kergendus oli 12. märtsil 1990, kui Eesti Kongressi
esimene istungjärk oli edukalt lõppenud ja kõik
kavandatu oli korda läinud. Eesti Kongress kuulutas ennast
seadusliku riigivõimu taastajaks Eestis. Kongressi saadikuid
oli üle 500 ja valijaid ligi 600 000. Olin veendunud, et
järgmisel aastal elame juba täieõiguslikus Eesti
Vabariigis. Nii läkski.
Meenutab
Lagle Parek
ERSP pere on olnud erilise tähendusega.
Need, kes tookord julgesid oma arvamuse välja öelda
ja ERSP loomise ettepanekule alla kirjutasid, panid tegelikult
aluse rahvuslik-demokraatlikule liikumisele. Kui see idee meie
Tartu seltskonnani jõudis, kaalusime, kas meil on jõudu
seda ka ellu viia. Praegugi on see aeg väga selgesti meeles.
Just sel õhtul pidi MRP-AEG langetama otsuse, kas korraldame
2. veebruaril Tartu rahulepingu 68. aastapäeva tähistamise
miitingu. Otsustasime, et teeme. Aga enne seda saime tunda võimu
karmi kätt, mis oli tolleks ajaks tegelikult küll juba
väga saamatu. Neil ei jätkunud ka arukust miitingupäeval
mitte välja tuua koeri ja miilitsaid. Artiklid, mida ajakirjanduses
tol ajal meie tegevuse hukkamõistmiseks avaldati, tekitasid
vastupidiselt soovitule just huvi meie vastu ja kaastunnet. Võib
öelda, et idee asutada alternatiiv kommunistlikule parteile
oli kodanikualgatus, millega hakkasid liituma järjest suuremad
hulgad. Nüüd on see aeg raamatusse pandud tänu
Evele. Loodan, et ta jätkab ka Eesti Kongressi tegevuse jäädvustamist.
Praegugi võiks olla rohkem initsiatiivi, just majanduse
vallas. Aga me peame oma tegusid ja otsuseid tõsiselt kaaluma
ja lähtuma sellest, kas see on hea Eesti riigile. Mul tuleb
meelde Pullapää kriisi aeg. Poisid, kes Pullapääl
istusid, olid ju väga eestimeelsed, aga nõnda nagu
needki, kes neid ässitamas käisid, ei andnud nad endale
aru, mida teevad. Et nõnda ei tehta iseseisvas demokraatlikus
riigis. Praegu, majanduslike raskuste olukorras, on oht kuulata
neid, kes kutsuvad inimesi tänavale. Peame meeles pidama,
et meie jaoks on kõige tähtsam Eesti riik ja demokraatia,
mille heaks oleme 20 aasta jooksul päris palju mängu
pannud ja siiani ka päris hästi hakkama saanud. Tookord,
kui alustasime uue demokraatliku partei rajamist, meil jätkus
mõistust minna rahulikku teed. Oleks meil praegugi arukust
otsida mõistlikke võimalusi raskustest välja
tulla. Noored, kes suvel viisid läbi üldrahvaliku ürituse
“Teeme ära”, korraldavad nüüd mõttetalgud
“Meie Eesti”. Usun, et sealt tuleb palju uusi ja häid
mõtteid.
Meenutab
Tunne Kelam
ERSP kogumiku tegemine
oli ainulaadne võimalus, et võtta veel mälestusi
inimestelt, kes Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise
ja tegevusega seotud on olnud, koguda kokku dokumentatsioon jne.
Siin on ära tehtud hiigeltöö: toodud kõik
tähtsamad dokumendid, hinnangud, kronoloogia, mälestused,
nimeregister, fotod. See on ajalooline uurimistöö, mille
koostamine langes ühe inimese, Eve Pärnaste õlgadele.
Tema põhjalikkus on siin vilja kandnud, ainult et põhjalikkus
võtab alati aega, kui pole suurt organisatsiooni taga.
Sellest saab juba 21 aastat, kui ERSP idee välja käidi.
Kui nüüd sellele ajale tagasi vaadata, siis unustame
sageli, et mitme partei süsteem võis tol ajal vaid
unistus olla. Kommunistlik monopol seisis nagu suur buldooser
meie ees. Ta otseselt ei ähvardanud, oli maha rahunenud ja
sisemiselt nagu kõhklev, aga igaüks teadis, et ta
roomikud võivad jälle liikuma hakata ja inimesi lömastada.
Minna selle vastu paljaste kätega, ainult ideedega, tundus
olevat peaaegu võimatu ülesanne. Selle julguse teadvustamine
on väga oluline, eriti nooremate jaoks. See on meie rahva,
meie kodanikuühiskonna suuremaid saavutusi, et ta esimesena
nõukogude vanglas suutis niisuguse idee teoks teha. Täna
tagasi vaadates tundub, et nii see pidigi minema. Ei pidanud.
Need inimesed, kes seda algatasid, ei deklareerinud, et on suur
risk, millega nad tegelevad. Seda kuulutasid ENSV ÜN juhid,
kes närveerisid, et neid võidaks isegi arreteerida,
kui nad reforme püüavad läbi suruda. Aga selle
idee algatajad, need julged inimesed olid juba kannatada saanud,
neid oli arreteeritud, nad olid kõike läbi teinud.
Ometi oli neil julgust ja usku, et saavutada murrang, mille küpsemises
keegi polnud kindel.
See oli veel 1988. aasta jaanuaris, just ERSP avalikustamise ajal,
kui Lagle Parekile ja Heiki Ahonenil tungiti Nõmmel kallale,
paisati nad pikali, võeti ära nende isiklikke asju.
Kohalekutsutud miilitsad koostasid protokolli. Veidi aja pärast
saabusid kolm erariides meest Ahoneni koju asjaolusid täpsustama
ja hakkasid kontrollima sealsete külaliste dokumente. Ahoneni
juurde olid kogunenud paljud MRP-AEG liikmed. Peale ühe miilitsatöötaja
ei esitanud mehed, nõudmistele vaatamata, oma dokumente.
Parek ja Ahonen kirjutasid avalduse, kuhu lisasid, et nende arvates
korraldas kallaletungi KGB.
Et ERSP asutamise ettepanekut välismaa ajakirjanike kaudu
avalikkuse ette tuua, asusid kolm meest, Ärvi Orula, Eke-Pärt
Nõmm ja Vello Väärtnõu, Moskva poole teele.
Juba Maardus peeti nad kinni ja auto otsiti läbi. Siiski
midagi ei leitud, kuna dokument oli kohvitermosesse peidetud.
Neid jälitati Narvani ja Moskva linna piiril järgnesid
neile juba kohalikud operatiivautod. Eke-Pärt Nõmmel
oli õnnestunud autost kurvis välja libiseda ja end
maanteekraavis varjata. Paberid olid tema käes. Kaks ülejäänut
viidi Moskvas korduvalt miilitsasse ja ärevus oli suur, kui
avastati, et üks mees on kadunud. Lõpuks õnnestus
ühes korteris neljale välisajakirjanikule seda dokumenti
tutvustada. Hoone trepikoda oli miilitsatöötajaist tulvil,
aga nähes, et kaamerad neid jäädvustavad, taanduti.
Tulemus oli see, et ajalehe “New York Times” esiküljel
oli ära toodud uudis esimese mittekommunistliku partei asutamise
ideest kogu NSV Liidus. See uudis levis kiiresti.
Eesti eeskuju oli kahtlemata olemas teistele N Liidu ikestatud
rahvastele. Arenesid alternatiivsed rahvaliikumised ja Eesti oli
üks keskusi, kus hakati kokku saama. Kui mõtleme praegu
sellele, kuidas oleks läinud siis, kui 1988. aastal ENSV
ÜN poolt välja pakutud ja paljudele ka ainuvõimalikuna
tundunud lahendus – Eesti suurema iseseisvusega kuid 0-variandi
alusel kakskeelsena edasi kindlalt N Liidu raames. Võib-olla
eesti rahva üks suuremaid saavutusi oli see, et suudeti kujundada
teine tee, alternatiiv, mis on igasuguse vaba ühiskonna alus.
Täna on kõige olulisem tänada neid inimesi, kes
21 aastat tagasi leidsid omavahel kontakti, tulid kokku ja suutsid
kujundada selle alternatiivi alguse, mis viis meid rahvusriiki
– vabasse Eestisse.
|
|
|
