|
|
Kes kaitseks Eesti ohvitsere
NKVD-KGB laimu eest?
Tekst: Peep Varju, Memento
Tallinna Ühendus
|
Eesti ohvitser Ain Mere. |
Viiekümne Nõukogude
okupatsiooni aasta vältel pakuti meile lugusid vapratest
tšekistidest, kes ennastsalgavalt võitlesid igat masti
vaenlastega. Vaprad võitlejad olid NKVD-KGB töötajad
ning vaenlasteks bandiidid, rahvavaenlased, sõjakurjategijad,
bandiitide abistajad (käsilased), sotsiaalselt ohtlik element,
spioonid, dissidendid jms. Nüüd loeme ajalehest Eesti
Ekspess jälle neid NKVD-KGB meeste lugude ümberjutustusi.
Kas polegi enam Eesti Vabariiki ning N. Liit on tagasi tulnud?
Me teadsime, et NKVD
kõnepruugis olid bandiidid meie Siberis maha lastud isad,
bandiitide abistajateks nimetati meie emasid, kes näljasurma
läbi olid hukkunud Siberis. Ja sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks
peeti meie väikevendi ja -õdesid, kes samuti Siberisse
sunniti ning emade kõrval nälga surid. Sõjakurjategijateks
aga nimetati Eesti ohvitsere ja sõdureid, kes olid otsustanud
kaitsta isamaad võitluses kangelasliku Punaarmee vastu.
Me teadsime kõike seda, aga vaikisime. Kompartei diktatuuririigis
oligi tõde see, millest tuli vaikida. Meile poleks niikuinii
sõna antud. Kui olekski õnnestunud oma arvamust
avaldada, siis oleks meid ühiskonnast isoleeritud. Me oleksime
sattunud suurest Gulagist sellesse väiksemasse, mis oli okastraadiga
piiratud ning tähendas täielikku vabadusekaotust. Olles
kord näljasurmast pääsenud, pidime olema madalam
kui muru.
Nüüd aga vabas Eestis loeme ootamatult ajalehest Eesti
Ekspess jälle neid NKVD-KGB meeste lugude ümberjutustusi.
Me ei suuda mõista, mis toimub. Kas polegi enam Eesti Vabariiki
ning N. Liit on tagasi tulnud?
Eesti ohvitser
Ain Mere
Mängleva kergusega
kirjutab Pekka Erelt, kuidas Eesti ohvitser Ain Mere Nõukogude
ja Saksa okupatsiooni ajal kõiki ja kõike reetis.
Kasutades samu väljendeid ja terminoloogiat, nagu on kurikuulsates
tšekistide koostatud uurimistoimikutes ja ettekannetes, jutustab
meie uuriv ajakirjanik ümber kõike seda, mida sealt
lugeda võib. Ei mingeid kahtlusi ega vastuargumente. Et
asi oleks täiesti usutav, avaldatakse ajalehes lisaks arhiivis
tehtud foto agenditoimiku esikaanest. Argument missugune!
Millised
on aga vastuargumendid?
Mülleri ettekanded
on tõepoolest pikad, kuid konkreetseid ning vajalikke andmeid
peaaegu polegi. Ta kirjutab pikalt oma tegevusest, kohtumistest
mitmete isikutega ja äratab värbajates pidevalt suuri
lootusi. Kohe-kohe peaks selguma midagi väga tähtsat.
Aga tulemust pole! Kui lõpuks suure väljamõeldud
vastupanuorganisatsiooni likvideerimise asemel õnnestub
vahistada üks teise-kolmanda järgu tegelane, kelle nimi
ei ütle meile midagi, siis peaks olema selge, et midagi siin
ei klapi. Ja Eesti kaadriohvitseride massiline mahalaskmine Venemaal
toimus mitte sellepärast, et mõningaid neist nimetati
Mülleri ettekannetes. Nad hukati sellepärast, et nad
olid Eesti ohvitserid ja Vabadussõja võitjad. Kes
on tutvunud raamatuga “Auraamat Eesti Vabariigi kaadriohvitseridele”
863 nimega (hukkunud, langenud, teadmata kadunud, vangistatud),
see mõistab õigesti neid traagilisi sündmusi.
Teine vastuargument on loos seoses põgenemisega Punaarmeest
Porhovi all koos oma sõduritega See pole mingil juhul reetmine.
Vabadussõjas Reaalkooli vabatahtlikuna sangarlikult võidelnud
Eesti ohvitser A. Mere tegi sellega ainumõeldava patriootliku
sammu. Koos oma sõdurite ja tähtsate staabidokumentidega
läks ta vastaspoolele üle selleks, et jätkata võitlust
punavõimu vastu. Kolmas kaalukas vastuargument reeturi
mainele on see, et 1943. aastal läks A. Mere soojalt ja igati
kindlustatud julgeolekupolitsei ülema ametikohalt vabatahtlikuna
rindeohvitseriks. Kas meie tänased KGB-usku kirjamehed võivad
nimetada mõnda NKVD uurijat, kes oleks sõja ajal
sellise sammu astunud? Me teame suurepäraselt, et oli otse
vastupidi. Seal kaugel Siberi vangilaagrites nad pugesid nahast
välja, et välja mõelda järjest uusi absurdseid
poliitvangide vastupanuorganisatsioone meie isade süüdistamiseks.
Ja siis uurisid neid vandenõusid aasta otsa, et tõestada
oma tagalateenistuse hädavajalikkust.
Väidan, et 1944.
aastal Narva rindel Eestit kaitsnud major A. Mere oli niisama
väärikas rindeohvitser nagu tema relvavennad Alfons
Rebane, Georg Sooden, Harald Riipalu, Paul Maitla, Rudolf Bruus
jpt. 1. märtsil 1944 Siivertsi sillapea likvideerimise kangelaslikku
lahingut juhtisid A. Mere ja H. Riipalu. Just selle eduka lahingu
eest sai meie vabadusvõitleja Harald Nugiseks Rüütliristi.
Rasketes kaitselahingutes väljendus Eesti ohvitseride väärikus
ka selles, et nad keelasid kategooriliselt ning range karistuse
ähvardusel sõduritele igasuguse omavoli ja arveteõiendamise
sõjavangidega. Samal ajal me teame hästi metsikusi,
mida saatsid korda punaväelastest sõdalased. Olgu
mainitud vaid 1944. a talvel Utria dessantväelaste poolt
tapetud tsiviilisikud ja paarikümne raskelt haavatud eesti
sõduri tapmine Avinurme kirikus 20. septembril 1944. Viimasel
juhtumil andis käsu sõjakuriteoks kurikuulus polkovnik
Nikolai Trankmann, kes riigireetmise eest oli vangistuses kuni
juunipöördeni 21. juunil 1940. Kas mitte selle mehe
reetmiste lugu ei peaks olema sensatsioon, mida tuleks serveerida
Eesti Ekspressi lugejatele?
Argument A. Mere kaitseks, mida ei märganud ajaloolane Indrek
Jürjo ja P. Erelt, on 1956. a plaanitud teistkordse värbamiskatse
loos. Omaaegne teenistuskaaslane ja samuti eesti ohvitser annab
KGB-le iseloomustuse, milles nimetab A. Meret vapraks ja mehiseks
ohvitseriks, keda austasid temale allunud sõdurid. Ja lisab
üllatavalt julge järelduse, et sellise inimese värbamine
ilmselt ei õnnestu. Üksnest sellest faktist piisab,
et kahelda Nõukogude propaganda 1961. a valedes sellest
kohtulavastusse toodud ebamoraalsest inimesest, sadistist ja veriste
kätega sõjakurjategijast, kelle arvel olevat 10 000
süütu inimese hukkamine.
Ülalnimetatud argumendid esitasin
ma Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartu Ülikoolis
27. märtsil 1997 riikliku komisjoni nimel tehtud ettekandes
“Kuidas valgustada eestlaste vabadusvõitlust?“
Konkreetsete faktidega KGB aruannetest õnnestus mul taastada
paari agendiks värvatud tuntud inimese aus nimi. Nimetan
neist akadeemik Paul Kogermanni ja literaat Bernhard Lindet. See
oli aasta pärast 1996. a avaldatud I. Jürjo raamatut
„Pagulus ja Nõukogude Eesti“.
Nimetatud raamat on tõsise uurimistöö ülevaade
autorilt ja väga vajalik. Kuid ebapiisavad teadmised minevikust
viisid autori eksiteele mitmete nn heade agentide määratlemisel.
I. Jürjo küll möönab võimalust, et
Mülleri organisatsioon võis olla väljamõeldis,
kuid kaugemale ta ei mõtle. Jätkab ikka vanas vaimus
ja sama terminoloogiat kasutades. Kõige kaalukam argument
valedokumentide mõistmiseks on olnud meie sadade ja tuhandete
saatusekaaslaste elav ühismälu. Ellujäänute
mälu sellest, mis toimus meiega siis, kui käisime läbi
Nõukogude režiimi repressioonide hakklihamasinast.
Kaks väljapaistvamat ühismälu kandjat olid Jaan
Kross ja Enn Sarv. Mehed, kes üliõpilastena alustasid
1940. a juulivalimistel vastupanu okupatsioonivõimudele.
Olid rahvuslastena vangistuses nii Saksa okupatsiooni kui Nõukogude
okupatsioonide ajal ning juristidena oskasid õigesti hinnata
toimunud vägivalda ja sellega seotud kannatusi.
Tarmo Vahter
Linnasest ja Heinest
Võtame vaatluse
alla teisegi Eesti Ekspressi KGB loo. Tarmo Vahter usub samuti
kõike, mida võib lugeda tšekistide kirjatöödest.
Tema võtab ette sõjakurjategijaks tembeldatud Karl
Linnase ja esitab meile mahlakamaid fraase kokkuklopsitud süüdistustest
(tulistas hauas lamajaid). Temalgi pole mingeid kahtlusi, et kõik
just nii oligi. Aga ta oleks võinud omal ajal vestelda
advokaat Kaljo Kägiga, kes määrati 1987. a K. Linnase
kaitsjaks. Siis oleks autor teada saanud, et süüdistus
ei olnud vettpidav ning tervena Eestisse toimetatud sõjakurjategijaks
nimetatu tuli Leningradi edasi toimetada, et seal haiguse läbi
teise ilma saata. Ju siis Gorbatšovi avalikustamise ajastul
ei olnud enam nii lihtne valedele rajatud näidisprotsesse
ning hukkamise lavastusi rahvale pakkuda.
Järgmises ajalehenumbris teeb T. Vahter reeturiks ja KGB
agendiks ühe kõige järjekindlama vastupanuvõitleja
ja samuti rindeohvitseri ning hilisema metsavenna Eerik Heine.
Et ühel võitlejal võib-olla sajast õnnestub
üliinimlike jõupingutuste tulemusena põgeneda
venelaste sõjavangina kodumaa metsadesse võitlust
jätkama, seda meie ajakirjanik ei usu. Temal on oma standardne
versioon: kui midagi sellist õnnestus, siis pidi KGB aitama!
Niisugustele oletustele, kahtlustustele ning julgeolekumeeste
väidetele ehitabki T. Vahter oma loo. Ta ei ole mõistnud,
et okupantide eesmärk oligi kõiki ausaid patrioote
laimuga igaveseks ajaks häbimärgistada. Aga küsigem:
„Keda siis reetis E. Heine?” Autor ei anna ühtegi
nime ega fakti. Milleks siis see jutt?
Asja usutavaks tegemiseks võtab ta appi kogenud sõjamehe
A. Rebase enda, esitades viimase kahtlustusi. See on loomulik,
et kogenud luure- ja sõjamees kahtleb faktides, mis tunduvad
ebatavalistena. Kuid meie ühismälus on salvestatud mitmeid
esmapilgul võimatuna tunduvaid lugusid pääsemisest
Siberist või vangilaagrist. Näiteks Siberist toodi
salaja lapsi kodumaale palju kordi ja eesti naised-mehed tegid
imesid neil retkedel. Nii talitas ka E. Heine. Skulptor Jaan Koorti
abikaasa pr Mari Koort sai sellega hakkama kaks korda. Ta käis
oma sugulaste ja lähedaste lapsi ära toomas nii Kirovi
oblastist kui ka kauge Vasjugani soodest Tomski oblastis. Sellest
on kirjutanud Maria Koppermann ja mina olen ise elav tunnistaja,
sest mindki oli ta lubanud ära tuua, kui varem kavandatud
plaan peaks luhtuma.
1940. a NKVD piinakambrites julmalt koheldud Tartu nooruki E.
Heine pääsemine 1941. a Saksamaale sündis mitte
agendiks värbamise tõttu, vaid NKVD ja Gestaapo ühistöö
tulemusena nende kahe partneri suure sõpruse perioodil
enne sõda. Seda operatsiooni nimetati Umsiedlungi teiseks
etapiks. Pärast seda, kui E. Heine 1964. aastal laimaja kohtusse
kaebas, peaks olema selge, et ta ei saanud olla KGB teenistuses.
Ükski tõeline agent ei saa endale niisugust kohtuasja
lubada. USA Ülemkohtu keeldumine asja arutamisest on aga
täiendav kinnitus sellele, et CIA-l puudusid tõendid
oma mehe kaitseks. T. Vahteri ebakompetentne ja naiivne jutt peaks
tegema häbi ennast kvaliteetleheks pidavale Eesti Ekspressile,
sest need lood vastavad palju spionaažifilme vaadanud koolipoisi
tasemele, mitte aga professionaalsele ajakirjanikule.
Alfons Rebane
ja Harald Riipalu
Kindlasti tuleks meelde
tuletada sedagi, kuidas meie teise vabadussõja kuulsaim
rindeohvitser A. Rebane sõjakurjategijaks teha püüti
ning selleks 20 aasta jooksul valedest kokkuklopsitud materjale
koguti. Voldemar Pinn oli see mees, kes sõjakuritegude
laimu elegantselt ümber lükkas. Selleks piisas temale
füüsikaseaduste tundmisest! Kuid ta läks veelgi
kaugemale ning avalikustas, et 1965. a lõpetas KGB uurimistöö,
kui sai vastuse, et mitte üheski N. Liidu arhiivis pole ainsatki
dokumenti A. Rebase väidetavatest sõjakuritegudest.
Lääneliitlastelt saadi vaid õiend, et A. Rebane
on registreeritud ohvitserist sõjavangina.
Veel ühte eesti rindeohvitserist sõjakangelast on
püütud siduda sõjakuritegudega. Selleks oli Stalingradi,
Meerapalu, Narva ja Auvere lahingute kangelane Harald Riipalu.
Kahju, et selliseid alusetuid väiteid on endale lubanud ka
eesti ajaloolastest koosnev nn Max Jakobsoni rahvusvaheline komisjon.
Nad kirjutasid: „ Selle uurimistöö alusel järeldab
komisjon, et Eesti Leegion ja mitmed Eesti politseipataljonid
olid aktiivsed osalejad juutide haarangutes ja mahalaskmises vähemalt
ühes Valgevene linnas (Novogrudok)” Oleksid nad võtnud
vaevaks tutvuda 1943. a kevadel Riipalu koostatud täpse aruandega
Eesti Rindepataljoni sõjateest Tartust Valgevenesse ja
edasi Stalingradi lahinguteni, siis poleks nad riskinud argumenteerimata
oletusi kirja panna. Kõik, kes on sõdurina sõjaväes
teeninud, mõistavad Riipalu aruannet lugedes, et 7. augustil
1942 ei saanud eesti sõjaväelased Novogrudoki linnas
osa võtta juutide massilisest hukkamisest. Arhiivis on
see dokumentatsioon säilinud, avastati 1993. a vabadusvõitlejate
töögrupi poolt ja publitseeriti hiljem H. Riipalu lese
loal ning Karl Gailiti eestvedamisel. Eesti ohvitseri korrektselt
vormistatud sõjakäigu kroonika ja Stalingradi all
peetud lahingute skeemid on sellised dokumendid, et nullisid täielikult
aastaid Eesti valitsust šantažeerinud E. Zuroffi viimasedki
KGB toimikutest hangitud valetrumbid. Eesti riik sai aga E. Zuroffi
näol valusa õppetunni, sest just meie valitsus andis
temale 1993. a lahkelt loa tutvuda arhiivis Nõukogude aja
toimikutega. Mitte keegi ei osanud toona arvata, et seda hea tahte
žesti kasutatakse hiljem räigeteks rünnakuteks
meie vastu. Nüüd on ka kaitsepolitsei ametlikult selgitanud,
et eelmainitud inimsusevastased kuriteod ei ole seotud Eesti sõjaväelastega.
Valus õppetund oli see juhtum ka meie ajaloolastele, kes
tahaksid ausalt, valedokumente kasutamata, selgitada oma rahva
traagilisi sündmusi.
Indu, seltsimehed!
36. Eesti Rindepataljon
ei olnud mingi karistusüksus, vaid lahinguüksus. Stalingradi
lahinguis olid nad kõige ohtlikumas rindelõigus
ja hoidsid Stalingradi kotisuud lahti nii kaua, kuni nad jõulude
ajal välja vahetati. Saksa väejuhatus tõi aga
mehed rindelt Eestisse tagasi raskele olukorrale vaatamata, sest
eestlastel lõppes teenistusleping 1942. aastaga!
Et kõikvõimsa KGB-NKVD tõeliste töömeetoditega
tutvuda, selleks võiksid P. Erelt, T. Vahter jt sensatsioonilisi
uudiseid otsivad ajakirjanikud ja ajaloolasedki vestelda meie
hulgas aktiivselt tegutsevate endiste poliitvangidega nagu Enn
Tarto, Mart Niklus, Kalju Mätik jt. Siis nad saaksid teada,
kuidas vangistuses meditsiiniliste vahenditega süütud
inimesed massimõrvariteks tehti ning seejärel surma
mõisteti.
Selline uurimistöö
on neile ilmselt aeganõudev. Lihtsam on minna arhiivi ja
sealseid toimikuid ümber kirjutada. Sekka lisada veel mõningaid
kahtlustusi, oletusi ja arvamusi USA luure avalikustatud dokumentidest.
Nii sünnibki segapuder sensatsioonidest huvituvale noorele
põlvkonnale, kellel pole õrna aimugi sellest, mis
sündis tegelikult 50 Nõukogude okupatsiooni aasta
jooksul. Endises Parteiarhiivis on tuhandeid toimikuid ning tööd
ja leiba jätkub meie usinatele uurijatele vähemalt sajaks
aastaks! Niisiis, jõudu tööle, seltsimehed!
Aga meie, vanema põlvkonna inimesed, kes on läbi kannatanud
kommunistliku terrori rasked ajad, tahame küsida nn. uurivatelt
ajakirjanikelt: „Kas ei ole mitte mõru see leib,
mida teenite KGB-NKVD valede levitamise ja paljundamisega ning
seeläbi oma rahva tegeliku vastupanuvõitluse halvustamisega?
Keda te veel teenite sellise mängleva kergusega loodud lugudega?
|
|
|
