|
|
|
Suursündmuseks kiriku- ja
vabadusvõitlejate elus oli Rüütliristikavaleri,
Eesti Kaitseväe erukapteni Harald Nugiseksi pronksbüsti
avamine. |
Eesti sõjameeste mälestuskirikus
Tekst: kuno raude
22. septembril 1944 tõid taganevad
saksa sõdurid tuleohvriks Tori kiriku. Aastakümneteks
jäid järele võssa kasvanud varemed. Kiriku taastamine
nõukogude ajal ei tulnud kõne alla. Vastupidi –
suur oli kohalike võimumeeste soov kirikuvaremed lõpuni
maa pealt pühkida.
Möödunud sajandi
kaheksakümnendate lõpus sai alguse kultuuripärandi
hoidmist ja rahva ajaloomälu säilitamist taotlev muinsuskaitse
liikumine. Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Seltsi esimehe Kask Jüri
ja sõjasangar Harald Nugiseksi eestvedamisel toimusid Tori
kiriku varemete vahel 1990. a kevadel esimesed talgud, mis ei
olnud ju mingiks uudiseks. Talguid korraldati siis kõikjal
üle Eesti. Lausa uskumatu, kuid tõsi on aga see, et
varemeist on tõusnud ülesse ime – elav pühakoda,
mille sarnast teist ei ole. 23. aprillil 2001 pühitseti Tori
kirik Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Sestpeale
on tuhast tõusnud sakraalehitis saanud kodukirikuks kõikidele
Eesti iseseisvuse eest võidelnud sõjameestele ja
nende lähedastele ja sõpradele.
Möödunud aja
jooksul on sponsorite abiga paigaldatud kiriku seintele mälestustahvlid
1944. aastal Eesti riikliku iseseisvuse taastamise eest langenuile,
represseeritutele, aastatel 1940–1991 hukkunud Eesti ohvitseridele,
Eesti Vabadusristi kavaleridele ja paljudele teistele sõjasangaritele
ning terroriohvritele. Eesti taasiseseisvuse tähistamiseks
avati 20. augustil 2003 Mati Karmini loodud monument „Püha
Jüri võitlus lohega”. Suursündmuseks kiriku-
ja vabadusvõitlejate elus oli Rüütliristikavaleri,
Eesti Kaitseväe erukapteni Harald Nugiseksi pronksbüsti
avamine 20. oktoobril 2007. Minult on küsitud, miks skulptori
loodud töös on raske ära tunda auväärset
sõjameest, miks on büst paigaldatud „nurga taha”,
miks on ta riietatud Eesti kaitseväe vormi, miks ehib Eesti
kaitselahingute kangelase rinda Tori Kiriku Taastajate Ühenduse
teeneterist?
Ma ei tea õigeid
vastuseid esitatud küsimustele. Küllap oskavad kõike
selgitada büsti loomisega tegelenud inimesed.
Kirikulistele 30. novembril 2008 kätte ulatatud laululehe
esimesed read andsid teada, et algamas on „Jumalateenistus
Tori kirikus I advendil Issanda aastal 2008 ja Tori Kihelkonna
Muinsuskaitseseltsi 20. aastapäeval”. Kirikus istunud
inimesed kuulasid huviga esinejaid, kellel oli palju rääkida
Tori Kihelkonna Muinsuskaitse Seltsi ja kiriku taastamise ajaloost.
Ja siis leidis aset sündmus, mida kohalesõitnud vabadusvõitlejad
ootasid ehk kõige enam. Kirikus viibinud inimeste pilgud
ja pidevalt askeldavate fotograafide objektiivid pöördusid
pastor loci Tõnu Taremaa ja nooremleitnant Eduard Kakko
poole, kes õnnistasid mustast graniidist mälestusplaadi,
millele oli kirjutatud: „1944. aasta EESTI KAITSELAHINGUTE
KANGELASTELE mjr. Paul Maitla 27.III.1913–10.V.1945 kolltn.
Harald Riipalu 13.IV.1912–4.IV.1961 kol. Alfons Rebane 24.VI.1908–8.III.1976
kpt. Harald Nugiseks 22.X.1921–„
Kõigile tuntud meeste nimed on kivisse raiutud elust lahkumise
järjekorras. Plaadi ülaservas paikneb sõjaaegse
Saksa riigi kõrgeimat sõjalist autasu, Rüütliristi,
meenutav kujutis millelt puuduvad Rüütliristile omased
sümbolid. Plaadi alaservas on kujutatud Eesti Vabadusvõitlejate
Liidu logo koos tekstiga „Eesti Vabadusvõitlejate
Liit”.
Aitäh mälestusplaadi
sünnis osalenud inimestele sõjakangelaste meelespidamise
eest. Rüütliristi kavaleride mälestusele pühendatud
ühine plaat paikneb ainuõiges kohas – Eesti sõjameeste
kodukirikus. Ise oleksin olemasolevatele büstidele ja äsjaavatud
plaadile leidnud väljapaistvama koha, mis eeldanuks senise
ruumikompositsiooni muutmist. Peast käis korraks läbi
mõte – kuidas suhtunuks eesti rahva tuntuimad sõjamehed
nende mälestuseks pühakoja seinale kinnitatud mälestusplaati?
Jälle ei tea ma vastust. Kindlasti oleksin ma ise raiunud
kivisse ehtsa Rüütliristi, mida annetati vaid sõjaväljal
ülesnäidatud ülima vapruse eest. Mida mõtles
kirikuliste ees esinenud tuntud muinsuskaitsetegelane Eduard Rajari,
öeldes ühiskonnas toimuva kohta tervikuna: „Argus
ja vargus, mis mahuvad vaid ühte sõnasse – omakasu?”
Mis toimub eestlase hinges, meie riigis?
Lõpuks tahaks väga
loota, et Julius Kuperjanovi ja Harald Nugiseksi kõrval
leiavad Eesti sõjameeste mälestuskirikus endale koha
ka Alfons Rebase, Harald Riipalu ja Paul Maitla büstid. Seal
on nende koht. Nad on 1944. a Eesti kaitselahingute parimad.
|
|
|
