|
|
Palju õnne, Kultuur
ja Elu!
Jaan Tõnisson on kunagi ütelnud,
et kui ei saadud rääkida poliitikast, tuli rääkida
karjakasvatusest või koorilaulust. Vaikida ei tohtinud
üks rahvas aga mitte, sest muidu ootas teda surm. Mõtteid
tuli väljendada mõistu või ridade vahel.
1958. aastal asutati kultuurimajade
töötajate tarbeks ajakiri „Kultuuritöötaja”.
Tegijad võtsid eeskujuks Eesti Vabariigis 1930. aastail
ilmunud ajakirja „Nädal Pildis“ ning hakkasid „nõutud”
teksti kõrval avaldama ka rohkesti fotosid, mis ise enda
eest kõnelesid. Ajakirja esimesi tegijad olid Fr. Issak,
A. Ottin, E. Reinsalu.
1960. aastast sai ajakiri nime Kultuur
ja Elu. Toimetus paiknes siis Dunkri tänaval kitsastes ruumides.
“Karjakasvatuse ja koorilaulu” kõrval hakkasid
ilmuma lood muusika-, teatri-, kunsti-, filmi- ja fotomaailmas
toimuvast. Inimesed hakkasid otsima ajakirja, kus oli avaldamist
leidnud Mihkel Muti „Teatriimpressioonid“, Leo Gensi,
Jüri Haini, Leo Soonpää, Mark Soosaare kirjutised
kunstivallast, Valter Ojakääru „Muusikasõbra
ABC“, unikaalsed fotod kunstnikest ja kunstiteostest. Aga
selline süvitsi minek, mis järjest suurendas huvi ajakirja
vastu (tiraaz 37 000), tekitas kompartei nomenklatuuritöötajates
kadeduse. Kui siis 1980. aastal anti KE-le Narva maantee alguses
olümpiamängude pressikeskuse avarad ruumid, sai toimetus
seal olemist nautida vaid üürikest aega. EKP KK-st ja
Kultuuriministeeriumist anti teada, et KE arvel on otsustatud
hakata välja andma ka Teater. Muusika. Kino. Kuna nõukogude
ajal päris uute ajakirjade asutamine polnud võimalik
ja et uue ajakirja ilmumine majanduslikult kuidagi võimalikuks
saaks, hakkas Jaak Allik „oma ajakirja” loomiseks KE-lt
mahtu ja tegijaid vähemaks võtma.
Tagantjärele vaadates tegutsesid
tol ajal ajakirja ümberkujundamise protseduuri juhtijad väga
julmalt. Vallandati kõik KE toimetuse töötajad
ja hakati siis neid jälle ükshaaval tagasi vormistama.
Otsus tabas KE tegijaid šokina, nii et ühendtoimetus
pidi tööd alustama KE pikaajalise tehnilise toimetaja
Enno Muraka matuste korraldamisega. Kuigi KE tegijad suruti ühte
kitsukesse tuppa, otsustas ajakiri asuda oma olemasolu eest sõdima.
KE hakkas enda ümber ometi koondama järjest uusi andekaid
inimesi ja väärikaid kaastöölisi. Ajakirjale
tõi oma esimesed kaastööd TÜ tudeng Madis
Jürgen, toimetusse tulid tööle Hans H. Luik, veidi
hiljem Sulev Valner, Kalle Muuli, Jüri Leesment. KE-s hakkas
ilmuma Mart Laari „Aruanne ajaloolise pärimuse kogumisest“,
lisapoognas KE Raamatukogu sarjas O. Spengleri „Õhtumaa
allakäik“, O. Looritsa „Eestluse elujõud“,
A. Adsoni „Lahkumine“, R. Nermani uurimused Kalamajast
ja Pelgulinnast, R. Hinrikuse, J. Kuuskemaa, A. Valtoni jpt. kaastööd.
KE oli esimesi ajakirju, kus kirjutati
öölaulupidudest, Eesti Üliõpilaste Seltsi
taasasutamisest, isemajandamisest, Eesti Sõltumatu Noortefoorumi
sõnavõttudest, iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamisest,
ERSP-st, Kodanike Komiteede ja Eesti Kongressi tööst.
Hakkasid ilmuma mälestused küüditamistest ja teistest
inimsusevastastest kuritegudest nõukogude ajal. Ka KE oli
iseseisvunud, eraldunud ühendtoimetusest ja muutunud värvilisemaks,
lisandusid artiklite ingliskeelsed kokkuvõtted. Ruume ja
toimetajaid jagati ka uuele üllitisele – ajalehele Eesti
Elu/Estonian Life, mille tööd asus juhtima Andres Herkel,
ingliskeelset osa toimetasid Eestisse tagasi tulnud pagulaseestlased.
1990. aastate algus oli tormilise tegutsemise
aeg, kus igaüks otsis väljapääsu sovetiajal
allasurutud aktiivsusele. KE toimetusest lahkuti uusi väljakutseid
realiseerima. KE-s jätkasid J. Leesmenti juhtimisel uued
tegusad inimesed.
Ajalugu kordub, küll mitte kunagi päriselt, vaid vahel
ka pentsikult ja veidralt. 1995. aasta lõpul saadeti järjekordselt
sõnum KE toimetusele, seekord siis kultuuriministeeriumi
esindajate Rein Veidemanni ja Toivo Kuldsepa poolt: 1. jaanuarist
1996 ajakirja väljaandmine lõpetatakse. Meenutame,
et võimul oli Tiit Vähi valitsus ja kultuuriministriks
sai J. Allik. KE ilmumise lõpetamise katsed peatas kirjastus
Markleis, kes kaubamärgi lunastas ning hakkas ajakirja edasi
toimetama. Nüüd juba ilma riigi abita ja rahata. Mõningase
toibumise ja jõudude koondamise järel jätkas
KE uute inimestega ja ka uues kohas, Kadriorus, sest ajaloolist
hoonet Narva mnt 5, mis oli KE-le pikka aega koduks olnud, pole
enam olemaski. Selle asemel laiutab nüüd klaasist büroohoone
“Forum”.
Ajakiri aga tegutses edasi. M. Laar kirjutas
põhjaliku ülevaate “Muinsuskaitse Selts Eesti
arenguloos 1986–1997”, I. Raudne põlvkondlusest
Eesti poliitikas, Jüri Estam Norilski vangilaagritest, Jaak
Valge hoiatab Eesti majanduse ülesehitamise eest loodetavale
transiiditulule artiklis ”Vene läbiveo eemaletõukav
võlu”; ilmusid J. Tamme, O. Kruusi, V. Vaheri, Ed.
Vääri, R. Pullati, E. Tarto jpt kaastööd.
Elu on toonud viimasel ajal KE tegijatele tõsise vajaduse
valgustada lähiajaloo sündmusi ja neid mõjutanud
inimeste tegevust. Nüüd on aga tekkinud oht sattuda
andmekaitse seadusega pahuksisse. Kas võib kellegi arhiivitoimikus
leiduvad andmed takistada tema okupatsiooniajal toimunud tegevuse
uurimist ja avalikkuse ette toomist? Seda probleemi püüab
lahendada ka KE toimetus.
Ajakirja ilmumise algusest peale valitud
suund on säilinud. Kui nüüd sellele suunale ühist
nimetust otsida, siis on see eestlus. Pool sajandit koos oma rahvaga
truult sammunud ajakiri Kultuur ja Elu on olnud selle aja kohta
ka omamoodi kroonikakirjutaja. Kindlasti säilitatakse paljudes
kodudes KE aastakäike ja vanu numbreid lehitsedes märkame
üllatusega, kuivõrd hea aja- ja kultuuriloolise ülevaate
võib siit saada iga huviline. KE tegijad ja lugejad on
moodustanud nagu ühise sõpruskonna, kellele on tähtis
rahvuslike väärtuste järjepidev kajastamine ning
sellest osasaamine.
Ole vapper, Kultuur ja Elu!
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
|
|
