|
|
Teaduse rahastamisest Eestis
Tekst: Risto Tanner, rakendusteadlane
Eestil on oma presidentidega
vedanud. Mõnus oli lugeda-kuulata kirjanikust presidendi
Lennart Meri säravaid ja vaimukaid mõtteavaldusi meie
rahva ja riigi kohta, Arnold Rüütli puhul imponeeris
tema rahulik talupoeglik visadus vastasseisus Vene vägevatega
Moskvas, terava pilgu ja asjalikult analüüsiva mõttega
särab nüüd jälle Toomas-Hendrik Ilves.
Teaduste Akadeemia juubeli
puhul analüüsib ta Eesti Teaduse arengupotentsiaali
aluseid ja leiab need poliitikast: “Vaja on ainult valitsuse
ja parlamendi otsuseid. Ja nad teevad neid otsuseid rõõmuga,
kui teavad, et nende valijad niisuguseid otsuseid toetavad”.
Valijate kaudu (teadus)poliitika mõjutamiseks on siis vaja
teadlaste head kontakti neid avalikkusele vahendava ajakirjandusega.
Paraku on ajakirjandus vabas ühiskonnas enamasti tulule orienteeritud
ettevõtlus ja riigi napil eelarvelisel finantseerimisel
virelev teadus rikkamate tellijatega trükipinna eest võistelda
ei suuda. N-ö pildile pääsevad enamasti vähesed
tuntumad nimed ja sedagi peamiselt skandaalihõnguliste
kirjutistega, mis “müüvad”. Kui majandus arenes
jõudsasti ja juhtivad erakonnad lubasid valijatele üksteise
võidu meie riigikese peatset järelejõudmist
selle maailma vägevatele, ei võtnud ükski juhtiv
ajaleht heal meelel avaldada ettenägelike teadlaste hoiatusi.
Polnud ju vähe inimesi, kes mõistsid, et arengu jätkusuutlikkuse
tagamiseks on vaja poliitikat muuta majandusliku ja sotsiaalse
arengu parema tasakaalustamise suunas.
Mis siin veel teadlastest
rääkida, kui presidendi endagi sotsiaaldemokraatlikke
mõtteavaldusi ei tahetud kuulda võtta ja ajakirjanduses
laiemalt nende üle diskuteerida. Igav teema võidukate
majandusuudiste kõrval!
Akadeemik Arno Köörna kirjutas 2007 aastal mureliku
artikli Eesti sotsiaalse arengu mahajäämusest võrreldes
hoogsa majandusarenguga, kust võib lugeda muuhulgas järgmist:
“T.H. Ilves oma 2004. a Eesti Päevalehe artiklis juhtis
tähelepanu eeskätt sellele, et meie maksusüsteem
tuleb ümber korraldada. “Me oleme praegu allpool võimalikult
madalat maksukoormust. See tähendab, et me ei suuda praeguse
maksukoormuse juures pidada ülal kaasaegset Euroopa riiki.
/--/… sotsiaalset heaolu ei saa saavutada rikkurite maksude
vähendamisega, mis praegu teoksil, vaid astmelise tulumaksu
kehtestamisega, mis tõstab rikkamate osatähtsust maksukoormuses.”
Niisuguste sotsiaaldemokraatlike
mõtete toetajaid pole Eesti teadlaste hulgas vähe,
aga ajakirjandus on nende mõtteavalduste vastu hakanud
huvi tundma paraku alles nüüd, kui majanduslangus juba
käes. Ka eeltsiteeritud Köörna artikkel ei ilmunud
paraku mitte siinses ajakirjanduses, vaid Rootsi Eestlaste Liidu
ajakirjas “Rahvuslik Kontakt” (Nr 4, 2007), mille lugejaskond
Eestis on massimeediaga võrreldes kaduvväike. Juba
2003. aastal hoiatas üks väärikas rahvusvaheline
komisjon oma hindamisraportis, et ka Eesti teaduse struktuur on
tasakaalust väljas ja ei käi ühte sammu majanduse
“teadmistepõhise” arendamise vajadustega. Kuivõrd
jutt oli teadusele eraldatava napi raha ümberjaotamise vajadusest,
siis tegid kaks juhtivat akadeemikut selle hinnangu tookord ühes
ajaleheartiklis maha, teistsugused arvamused massimeediasse ei
pääsenud ja mingit avalikku poleemikat sellel teemal
ei tekkinud. Nii me siis oleme nüüd olukorra ees, kus
majanduslangus on käes, aga teadmisi Eesti tingimustele sobivate
uute tootmisviiside ja konkurentsivõimelisemate toodete
kohta pole kibekähku kusagilt võtta. Haridus- ja Teadusministeeriumi
koduleheküljel seisab endiselt üleval paljusõnaline
ja unistav “Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni
strateegia 2007–2013 “Teadmistepõhine Eesti””.
Majanduse arendamiseks vajaliku teadus- ja arendustegevuse rahastamist
riigieelarvelistest vahenditest loodetakse seal alles aastaks
2010 tõsta 1%-ni meie ühiskonna napist summaarsest
koguproduktist, samal ajal kui arenenumates ja võrratult
suurema majanduse mahuga naabermaades on see näitaja juba
ammu üle 3%. Suure vahe nende näitajate vahel loodavad
meie poliitikud kompenseerida erasektori investeeringutega Eesti
teadusse, just nagu meil juba vähe kogemusi oleks selle kohta,
kuidas välismaised omanikud oma siinsete ettevõtete
kasumit maalt välja “parematele jahimaadele” pumpavad.
Eesti teadlaste enamiku niisugune ühiskonnakriitiline positsioon
ei sobi niigi raskustega oma olemasolu eest võitlevale
ajakirjandusele. Kuidas me siis peaksime suhtlema poliitikute
valijaskonnaga, kui “iga teadlaste öö kohta tuleb
Eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd”,
nagu küsib ka president Ilves? Kas ehk avaksime Teaduste
Akadeemia telekanali või asutame ehk teaduse eelarvest
finantseeritava populaarteadusliku ühiskondlik-poliitilise
ajakirja või ajalehe? Polekski ehk paha mõte. Paraku
ei saa me aga loota, et juhtivad rahvusvahelised teadusajakirjad
Eesti teadlaste sellise “unikaalse” poliitilise kogemuse
vastu huvi tunneksid ja meile oma veergudel kohe piisavalt trükiruumi
eraldaksid. Ilma väärikate rahvusvaheliste teaduspublikatsioonideta
pole aga Eesti otsustajate silmis siin teadlast nagu olemaski.
Ei ole olemas ka märksa kaalukamate rakendusteaduslike uuringute
jaoks, mis kohalikus maastaabis küll tähtsad, aga laiemat
rahvusvahelist teadushuvi ei paku.
Olgu siikohal näiteks
meie maavarade ja nende kasutusvõimaluste uurimine.
Sillamäe tehas paikneb haruldaste metallide poolest rikkal
kiltkivilademel, veab aga oma tooraine täies ulatuses sisse
välismaalt ja müüb sinna ka elektroonikatööstuses
ülimalt hinnatud toodangu. Mida ja kuidas see tehas aga kohalikust
toorainest toota võiks, selle kohta pole eesti teadlastel
palju rääkida. Tehas annab tööd rohkem kui
500-le kohalikule elanikele ja maksab Eesti riigile arvatavasti
ka makse, aga tema tegevust toetavat uurimistööd Eesti
teadusuuringute prioriteetide hulgas pole. Kas Eesti poliitikud
üldse teavad, et siin töötab veel teadlane, kes
omal ajal kaitses rangelt salastatud väitekirja kohalikust
kildast uraani eraldamise tehnoloogia kohta? Kas on väärt
imestada, et oma toonase militaarse tausta tõttu ei saanud
see töö kuidagi rahvusvahelisse teadusajakirjandusse
jõuda? Eesti teadlaste registris ETIS püsib see veteran
seniajani tänu oma teadusajaloolistele kirjutistele.
Asjakohaste uute teaduslike publikatsioonideni tuleks jõuda
praktilise tööga, aga raha selleks tööks ei
ole. Pole publikatsiooni, ei saa raha, pole raha – pole ka
tulemusi publitseerimiseks. Nokk kinni, saba lahti. Kuidas aga
saavad andekad noored teadlased algatada selles süsteemis
uusi rakenduslikke teadusteemasid, mis Eesti majanduse uuele tõusule
aitaksid?
Tule, eesti ajakirjandus, appi valijate kaudu poliitikuid selle
üle mõtlema panema!
|
|
|
