Kultuur ja Elu 4/2008


Kultuur ja Elu 3/2008

 

 

 

 



Harald Nugiseks Eesti Rahva Tänumedali tseremoonial Tori kirikus, 19. oktoobril 2008. Foto Erki Nurk.

Eesti Rahva Tänumedal Harald Nugiseksile

Tekst: Jaanika Kressa

19. oktoobril leidis Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus aset eriline autasustamistseremoonia. Eesti rahvas austas oma suurimat elavat sõjasangarit, Rüütliristikavaleri kapten Harald Nugiseksi. Loomulikult polnud kohal ainsatki Eesti riigi esindajat.

Nugiseks hindab rahva antud medalit seni saadud ristidest rohkem

Harald Nugiseks käis Tori kirikus Eesti Rahva Tänumedalit vastu võtmas koos abikaasa ja tütretütretütrega. Mari Süda ei tulnud oma vanavanavanaisa saatma juhuslikult – ta on aidanud sõjasangaril arvukat kirjavahetust pidada ja teinud koolis uurimustöö Harald Nugiseksist. Nii teab Nugiseks, et gümnaasiuminoored pakuvad küsitluses teda huupi küll kirjanikuks, küll kunstnikuks, kuid Teisest maailmasõjast on teadmisi vähestel. Ajalugu lihtsalt ei õpetata. „Kas kartusest, mis juhtub siis, kui noored teada saavad, et nende vanavanaisad polnudki mingid hirmsad fašistid, vaid hoopis vabadusvõitlejad? Mida küll peab mõtlema noor põlvkond, kui meie omad riigijuhid meid, Eesti piiri kaitsjaid, häbenevad?” küsib Harald Nugiseks.

Tänumedal on kõige tähtsam

„Seda medalit ma pean kõige tähtsamaks. Seni oli Rüütlirist mu kõige kõrgem autasu, kuid nüüd ma hindan kõrgemaks Eesti Rahva Tänumedalit – see on mu oma rahva antud,” ütleb Harald Nugiseks liigutatult, näidates kullast medalit, millel Eestimaa kontuurid.
Kuigi seni on meediast läbi kõlanud niisugused väited, nagu ei oleks Nugiseks Tänumedalit tahtnudki ega peaks ta ka oma Rüütliristist lugu, on tegelik olukord vastupidine. Nugiseks on rindemees ja mitte sõnasepp. Seda enam loeb see hetkeilme ta näol, mis tekib, rääkides nendest autasudest. Elav, tuline, korraks peaaegu põletav pilk 87-aastase vabadusvõitleja silmis on ise kulda väärt. Kes seda on näinud, see teab, et tunnustus on antud õigele mehele, vaprale ja otsekohesele inimesele, kes ei hakka meeldida tahtes roomama, sest pole seda kunagi teinud.
Nugiseks tunnistab, et ta ei mõista poliitikute keerutamist. „Ma ei taha Eesti valitsust küll kiruda, aga mul on nende pärast piinlik,” ütleb ta. Olles teeninud ka Eesti Kaitseväes, on ta saanud kaitseministeeriumilt suure hunniku igasuguseid riste. Tema isiklikus kogus leidub arvukalt ka väliseesti vabadusvõitlejate riste, üks rist EELK-lt ja muidugi need Suur-Saksamaa omad, aga ei ühtegi Eesti Vabariigilt.
„Ma ei ole kollektsionäär, seda ütlesin ka president Rüütlile, kes mulle pikalt seletas, et tema ei saa mulle riiklikku autasu anda. Lennart Meri ütles, et tema ei saa, sest Lääneriigid ei mõista. Ilves pole minuga sel teemal rääkinud, tema vanemad pääsesid aga samuti 1944. aastal Läände just seetõttu, et meie, piirikaitsjad, rinnet kinni hoidsime,” räägib Nugiseks.
Olukord on piinlik. Harald Nugiseks sai sõdurivapruse eest Raudristi Rüütliristi Saksamaalt, kuigi kaitses Eestit. Kui sõda oleks võidetud, oleks ta saanud ka mõisa (kaotuse puhul sai meie sangar 13 aastat sunnitööd).
Harald Nugiseks pole Eesti riigi peale isiklikult solvunud, pigem muretseb ta endast nooremate pärast, kes selles võltsis maailmas tõde teadmata või seda salates edasi elama peavad. Teises Vabadussõjas võidelnud mehed tuleb võrdsustada esimeses Vabadussõjas võidelnutega, sest mõlemad võitlused on peetud Eesti vabaduse eest.


Tänumedali kätteandmise tseremoonia kutse.

 

Narva ruumis ühise vaenlase vastu

1921. aastal Järvamaal sündinud Harald Nugiseks ei olnud sõjaväelane. Ta oli pere noorim laps, õppis Türi aianduskoolis ja Paide kaubanduskoolis, läks punamobilisatsiooni eest metsa ja nägi pealt, kuidas bolševikud põletasid maha tema kodutalu, kus Harald võis lugeda endast tagasi 10 põlve Nugisekse.
Punased oli märatsenud, tapnud ja põletanud kõigis paigus üle Eestimaa. Ja muidugi oli leidunud ka eestlastest äraandjaid ja pealekaebajaid. See oli uskumatu ja sõnulseletamatu terror, mille peatas Saksa vägede saabumine.
Liitumine vabastajatega, et surmavaenlasele kätte maksta, oli loomulik. 20-aastasest Harald Nugiseksist sai esmalt 185. Idapataljoni sõdur, Eesti Leegioni sõdurina sai ta esmalt sõjalist väljaõpet Heidelaagris, seejärel Lauenburgi allohvitseride koolis.
1944. aastal muutus Narva ruum paigaks, kus Euroopa vabatahtlikud ühiselt võitlesid bolševismi vastu. Rahvas ulatas rahvale käe ja ühiselt kanti raskus. Harald Nugiseks jõudis oma meestega Neveli alt Narva alla veebruari keskel, 1. märtsil algas Vaasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea vallutamine, kus Nugiseks võttis ohvitseride Rõõmussaare ja Lumera haavata saades ise juhtimise üle.
“Narva ruumis olevad väed eraldusid 18. armee koosseisust ja nimetati ümber Narva armeegrupiks ja sellest ajast sai Narva rinne võitlussümboliks. Paigaks, kus Euroopa vabatahtlikud koos saksa relvavendadega seisid järjekordse mongoliidse, idahordide, tungimise vastu Euroopasse,” kirjutab veebilehel www.eestileegion.com Andri Ollema. See südamega koostatud lehekülg annab palju põhjalikku informatsiooni nii Harald Nugiseksi kui ka teiste sõjasangarite kohta. Ja mitte ainult informatsiooni, vaid ka tunnistust, et eestlased oma sangareid ei unusta. Noor põlvkond astub vanaisade jälgedes, selleks on kogunetud Eesti Leegioni Sõprade Klubisse, et ütelda vanadele vabadusvõitlejatele: “Teed Teie võitluspaikadesse, mille pinnas on väetatud parimate poegade verega, ei tohi rohtuda iial!”

Venelane oleks palju varem Eestisse tulnud

“Miks mulle anti Rüütlirist selle pisikese jupi, selle kraavi tagasi vallutamise eest? Sealt oli ette nähtud Eesti vallutamine! See üksus, keda me kinni hoidsime, ei suutnud oma ülesannet täita,” räägib Harald Nugiseks.
Mis oleks juhtunud siis, kui Narva all poleks suudetud bolševikke seitse kuud kinni hoida? Kui poleks appi tulnud flaami, hollandi, taani, norra, rootsi ja teised vabatahtlikud?
“Venelane oleks palju varem Eestisse sisse tulnud, need, kes Narva all aitasid – iga mees oli meile tähtis! 70 000 inimest pääses minema,” ütleb Nugieks.
Harald Nugiseks suhtleb oma relvavendade ja teiste Rüütliristikavaleridega üle maailma. Inglis- ja saksakeelseid kirju 27 välisriiki aitavad saata tütretütar ja tütretütretütar.
“Ma usun saatusesse, sest ükski kuul mind ei võtnud. Olen mitu korda mahalaskmises olnud, ja siin ma olen, laua ääres jälle,” lausub Harald Nugiseks. “Mul elus imelikud juhtumised olnud. Käisin Türi aianduskeskkoolis. Täpselt samas klassis, kus ma õppisin, oli ka minu palat! Peale seda, kui Vaasa sillapea tagasi vallutasin, anti mulle puhkust. Ega ma ei teadnud, et selle eest risti sain, tulin puhkusele ja jäin kopsupõletikku. Siis said puhkusepäevad läbi ja isal ei jäänud muud üle kui mind lähimasse haiglasse viia, sest ma ise ei olnud võimeline liikuma. Haigla, kus ma Rüütliristi sain, oli varem kool, kus ma õppisin.”
Harald Nugiseks on liigutatud eesti rahva usaldusest. Ta mõistab, et noored vajavad eeskuju, vajavad sangarit. Nii on ta saatuse tahtel välja valitud olema oma rahva vabadusvõitluse sümbol.
„Ju ta peab nii olema, kõik teised juba jalad ees läinud. Sealsamas, kus olid Paul Maitla lõpupäevad, olin ma ka kinni, aga mind päästis juuatäis kommunist, kes tuli ja tõmbas kohe ära rüütliristi ja viskas pori sisse – tema ei teadnud, mis see on. Esimese klassi raudristi peale oli nii tige, nõudis, et mis tegid, et selle said. Rüütliristi pidas vist mingiks kellukeseks,” muigab sõjasangar.
Jutt, et eestlasel Tšehhis Rüütlirist kaelast tõmmati, läks aga maailmas laiali. Saksamaal oli üks Rüütliristi kavaler, SS-Haupsturmführer Günther Mierwald, kellel oli vähk, tema saatis oma Rüütliristi mulle. „Mina pole seda meest silmast silma näinud, võlgnen tänu Marianne Sihverile, kelle kaudu asju aeti. Rüütlirist käis käest kätte ja mina sain ta Pärnu postkontorist. Tuli kiri, kirja sees rist, lint taga. Ma olen kirjades igasuguseid asju saanud ja kirjakandjad toovad kirjad alati kohale ka siis, kui aadress puudulik on, nad ei tee sellest numbrit, et ma olen Saksa sõjaväes olnud,” jutustab Harald Nugiseks.

Julgete nimed on raamatus

Tänumedali raamatut, kus kirjas toetajate nimed, on Nugiseks jõudnud põhjalikult uurida.
“Siin on huvitavaid nimesid, kõvu mehi. Mulle on ka hiljem palju helistatud ja küsitud, kus saaks veel toetusallkirja anda, neile olen vastanud, et see aeg on juba möödas,” räägib Eesti Rahva Tänumedali kavaler. Temagi kõrvu on jõudnud jutud, et paljud ei julgenud alla kirjutada kartusest, et sellest võib saada uus küüditamise nimekiri. Isegi endiste relvavendade hulgas on leidunud neid, kes on halvustavalt öelnud, et see oli ninanipsu andmine valitsusele.
“Paljud ütlevad ka, et polegi kuulnud. Aga väga huvitavaid nimesid, kõvu mehi on allakirjutanute hulgas,” kinnitab Harald Nugiseks.
“Viimasel leheküljel kirjutab proua Asta Luksepp Elvast aga nii südamesseminevalt, et ma pidin kohe telefoni võtma ja talle tänuks helistama,” ütleb Harald Nugiseks liigutatult.
Eesti Rahva Tänumedali ideega tuli kevadel välja Vaba-Sõltumatu Kolonni Nr 1 esindaja Ain Saar Jüri Kuke mälestuskonverentsil. Kolonni üleskutsega ühinesid ridamisi veel 10 organisatsiooni: Eesti Leegioni Sõprade Klubi, Eesti Iseseisvuspartei, Eesti Rahvuslik Liikumine, ajaloohuviliste seltskond MTÜ Uus Euroopa ja kuus sõjameeste piirkondlikku organisatsiooni: Eesti Sõjameeste Sakala Ühing, Võrumaa Sõjameeste Ühendus, Läänemaa Vabadusvõitlejate Ühendus, Eesti Vabadusvõitlejate Rakvere ühendus, Eesti Leegioni veteranide Virumaa klubi ja Põlvamaa Vabadusvõitlejate Ühendus.
Eesti Vabadusvõitlejate Liidul Eesti Rahva Tänumedali üritusega ühinemiseks mehemeelt ei jätkunud.
„Andsime kapten Harald Nugiseksile, kellel tervis kehv, lubaduse, et tseremoonia mahutame ühe tunni raamidesse – seega polnud sõnavõtud võimalikud. Selle otsuse kiitis heaks ELSK foorum, kes leidis, et medalitseremoonia pole kõnekoosolek,” meenutab Ain Saar. Nii toimuski vaid kaks ettekannet: Andri Ollema pöördus oma tervituskõnes Harald Nugiseksi poole ja ütles talle ära need tänusõnad, mis oleksid juba ammu pidanud kõlama Eesti Vabariigi juhtide suust. Ain Saar selgitas Tänumedali loomislugu ja tänas toetajaid.

Mälestusplaat elavale

30. novembril leidis Tori kirikus aset veel üks vabadusvõitlejatega seotud sündmus. Avati mälestusplaat neljale Rüütliristi kavalerile, kuid plaadil on vaid kiri “Eesti kaitselahingute kangelastele”. Sellel seisavad nimed lahkumise järjekorras: Paul Maitla, Harald Riipalu, Alfons Rebane ja Harald Nugiseks. Oli tõesti õõvastav vaadata, kuidas avati mälestusplaat elavale mehele! Ja mis on üks mälestusplaat Rahva Tänumedaliga võrreldes!
Tegelikult leidis sel pühapäeval Toris aset korraline esimese advendi jumalateenistus koos armulauaga, millele järgnes Tori Kihelkonna Muinsuskaitseseltsi 20. aastapäeva tähistamine.
Rüütliristi kavaleridele pühendati aega alla kahe minuti, mis kulus Vabadusvõitlejate Liidu esimehe Gunnar Laeva tervitusele: “Head inimesed! Nende nelja Eestimaa mehe, kelle nimed on kirjutatud täna siin avatud plaadile, elukäik ja elusaatused on olnud erinevad. Kuid ühine on neis olnud see, et Eestimaale traagilisel hetkel, Teises maailmasõjas, kui oli vaja astuda relvaga välja, et kaitsta Eestimaa piire ja taastada kaotatud riiklik iseseisvus, siis nad astusid välja ja sooritasid kangelastegusid, mille eest neid autasustati kõrgete riiklike ja sõjaliste autasudega,” rääkis Laev ja asetas lilled vastavatud plaadi juurde Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja 20. Eesti Relvagrenaderide diviisi veteranide poolt.
Kuhu ja millal oma lilled panevad teised, nende hulgas Maitla ja Rebase perekonnad, oli korraldajatele ükskõik, sest Pärnumaa Muinsuskaitse juubel läks hoogsalt edasi. Sõjasangaritest rohkem ei räägitud.
Miks korraldas Vabadusvõitlejate Liit mälestusplaadi avamise jumalateenistuse ja muinsuskaitse juubeli varjus, miks oli see taas üks salastatud ettevõtmine, ei soostunud kahjuks Gunnar Laev kommenteerima.
Tori kirikus on ka Harald Nugiseksi pronksbüst, mille avamine oli 20. oktoobril 2007. “Minult on küsitud, miks skulptori loodud töös on raske ära tunda auväärset sõjameest, miks on büst paigaldatud „nurga taha”, miks on ta riietatud Eesti kaitseväe vormi, miks ehib Eesti kaitselahingute kangelase rinda Tori Kiriku Taastajate Ühenduse teeneterist? Ma ei tea õigeid vastuseid, küllap oskavad kõike selgitada büsti loomisega tegelenud inimesed,” kommenteeris Kuno Raude.
Vastavatud mälestusplaati kirjeldab arhitekt Raude järgmiselt: “Plaadi ülaservas paikneb sõjaaegse Saksa riigi kõrgeimat sõjalist autasu, Rüütliristi, meenutav kujutis, millelt puuduvad Rüütliristile omased sümbolid. Plaadi alaservas on kujutatud Eesti Vabadusvõitlejate Liidu logo koos tekstiga „Eesti Vabadusvõitlejate Liit”.”
Raude meelest oleks tulnud kivisse raiuda ikka ehtne Rüütlirist, mida annetati vaid sõjaväljal ülesnäidatud ülima vapruse eest. “Mis toimub eestlase hinges, meie riigis?” küsib ta.

EVL ja ELSK võiksid jõud ühendada

Eesti Leegioni Sõprade Klubi meesteni jõudis info Eesti Vabadusvõitlejate Liidu rahastatud mälestusplaadi avamisest alles hiljem.
„Te pidite taluma tagakiusamist, aga Te ei löönud kunagi käega – Sini-Must-Valge elas Teie hinges, nagu elas ka idee vabast Eestist! Te kasvatasite oma lapsi vabaduse vaimus, uskudes, et kord tõuseb jälle mõõk ning orjaahelad purustatakse. Teie võitlus lõppes võidukalt, Eestimaa on taas vaba. Siiski-siiski tuleb veel läbi käia suur filtreerumisprotsess ja vabaduse altarilt pühkida okupatsiooni kannupoiste valelik jõuk,” seisab kirjas nende kodulehel.
Jääb üle vaid loota, et EVL ja ELSK oma jõud ühendavad ja tulevikus koos tegutsevad. Nagu ütleb Harald Nugiseks, pole vabadusvõitlus veel läbi ja seda tuleb jätkata, kuni ametlikult tunnustatakse neid mehi, kes võitlesid Eesti vabaduse eest.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv