|
|
Ikoone ei maalita, neid kirjutatakse:
Püha Platoni esimesest ikoonist
Tekst: Uno Schultz
|
Eero Sepponen oma uue ikooniga
„Märgi Jumalaema”. Foto: Emil Schultz
Aasta 1919. 14. jaanuaril
mõrvavad punased Tartu Krediitkassa keldris metsikult
koos 14 Tartu elanikuga Eesti õigeusukiriku piiskopi
Platoni, kodanikunimega Paul Kulbuschi.
Aasta 1966. Nooruke Helsingi ülikooli teoloogiaüliõpilane
Eero Sepponen ei oska aimatagi, et jätab jälje
tollal paksu ideoloogiamüüri taha peidetud lõunanaabri
Eesti kunsti- ja kirikulukku. Eesti Apostliku Õigeusu
kiriku juhtkond Stockholmis tellib temalt piiskop Platoni
ikooni, esimese omasuguse ajaloos.
Aasta 2000. Moskva Patriarhaat ja Konstantinoopoli Oikumeeniline
Patriarhaat kuulutavad piiskop Platoni pühakuks.
|
Eero Sepponen
on Turu Rootsi luteri koguduse õpetaja, samuti Katariina
koguduse õpetaja Peterburis. Tema loodud Püha Platoni
ikoon on aga jõudnud Püha Siimeoni ja naisprohvet
Hanna kirikusse Tallinna Reisisadama juures.
Rääkige oma
elust ja õpingutest.
Olen sündinud 1942 Helsingis. Mul on soome nimi, aga mul
on osalt soomerootsi taust. Elasin sõja ajal soome sõjalapsena
Rootsis mõned aastad, olin üks noorimaid. Juba Rootsi
Lütseumi lõpetamisel Helsingis 1960 teadsin, et tahan
edasi õppida teoloogiat. 1967. aastal ordineeriti mind
Porvoo toomkirikus pastoriks tollase piiskopi Karl Erik Forselli
poolt. Töötasin kümme aastat Helsingis, seitse
Ahvenamaal ja kakskümmend viimast aastat Turus. Alates 1992
olen koguduseõpetajaks Turu Rootsi koguduses.
Kuidas tekkis Teil
kontakt Eesti apostlik-õigeusu kirikuga?
See kontakt on seotud mu huviga õigeusukiriku vastu. Ma
olen tundnud mitmeid õigeusu preestreid ja mulle on alati
meeldinud osaleda jumalateenistustel, eriti laupäevaõhtustel.
Esimene side Eesti õigeusukirikuga tekkis raamatu kaudu
– see oli mulle kui üliõpilasele väga kallis
– „Eesti Apostlik Ortodoksne Kirik eksiilis” (Stockholm
1961). Märkasin imestusega, et mitmel pildil oli Rootsi kirikuõpetaja
Christofer Klasson. Ta külastas Helsingit ja temalt kuulsin
palju ennesõjaaegsest Eestist, ikoonimaalist, Peipsiääre
vanausulistest ja Eesti õigeusukirikust. Tollaste Uppsala
kirikupäevade kavasse kuulus ka õigeusu liturgia,
mida toimetasid Stockholmist saabunud eesti vaimulikud.
Ja piiskop Platoni
ikoon?
Ma sain kirja Jüri Poskalt, kes oli Eesti Apostlik-Õigesusu
Kiriku sinodi abiesimees. Ta kirjutas, et oli kuulnud Uppsala
ülikooli dotsendilt Erik Segerbergilt, et Soomes tegeleb
üks teoloogiaüliõpilane ikoonimaaliga –
see oli 60. aastatel üsna ebatavaline. Ta küsis, kas
ma olen nõus maalima piiskop Platoni ikooni. Kirjale oli
lisatud piiskopi foto. Mul ei ole meie kirjavahetust kahjuks säilinud,
aga kogu protsess kestis arvatavasti üle aasta. Ma ei maalinud
nii kaua, aga asja läbimõtlemine ja otsustamine võttis
oma aja. Ma ei ole ka professionaalne ikoonimaalija. Selle ülesande
jaoks tundsin end olevat väga väikese.
Mis Teil piiskop
Platoni ikooni maalimisest meeles on ja kuidas see Teid vaimselt
mõjutas?
Mind lummas piiskop Platoni isiksus ja elu. Tegelikult ikoone
ei maalita, neid kirjutatakse. Töö käigus mõtlesin
ma eri detailide peale, et jäädvustada piiskopi näojooni,
aga mitte liigselt palju – selle poole püüeldakse
uute ikoonide maalimisel. Kui mõelda Kroonlinna Püha
Johannese (1828–1908), piiskop Platonile väga lähedal
seisva isiku peale, siis tema tunneb ikoonidelt ära. Siis
tekkis küsimus, mis riided talle selga maalida, kas ta maalida
mantias või liturgilistes riietes, piiskopimantia värvi
tuli kontrollida. Ma mõtlesin pikalt, kas ikoon tuleb aupaiste
ehk nimbusega või ilma. Tegu oli ikkagi isikuga, keda polnud
ametlikult pühakuks kuulutatud.
Kas piiskop Platoni
pühakukskuulutamise protseduuriga taheti juba toona algust
teha ja miks see ei õnnestunud?
Ma võin rääkida sellest, mida kuulsin Jüri
Poskalt, kui tal külas käisin. Ta rääkis,
et teeb kõik mis ta võimuses, et piiskop Platon
pühakuks kuulutataks.
Poska kirjutas sel eesmärgil ka ingliskeelse raamatu piiskop
Platonist, „The Martyrdom of Bishop Platon” (Stockholm
1968). Kui ma 90. aastate keskel Tallinnas Issanda Muutmise peakirikut
külastasin, nägin ma selle raamatu eestikeelset varianti.
Mis tehnikat Te
piiskop Platoni ikooni loomisel kasutasite ja kust see pärit
on?
Kasutasin traditsioonilist vene ikoonimaalimistehnikat. See on
munatempera tehnika, mitte õlivärvid. Loodusvärvid
segatakse munakollasega. Ikooni alustahvel kaetakse kriidi, lubja
ja liimi seguga. Seda tuleb tegelikult teha viisteist korda. Munatempera
tehnikale on iseloomulik, et viimistletakse heledaimate toonidega,
st mitte nii nagu õlivärvide puhul, et lõpuks
pannakse paika tumedad varjud, vaid vastupidi. Lõpuks kaetakse
ikoon värnitsaga, mis traditsiooniliselt on valmistatud linaõli
ja vaigu segust. Mina kasutasin siiski tavalist värnitsat.
Kuldvärviks Platoni ikoonil on ehtne lehtkuld.
Seda ikoonimaali tehnikat olen õppinud isa Robert de Caluwé,
legendaarse hollandlasest uniaadi preestri käest. Ta oli
õppinud ikoonimaali üliõpilaspõlves
30. aastate lõpus Roomas vene pagulaselt Pimen Sofronovilt,
kes oli pärit Pihkva kandist. Tema omakorda oli ikoonimaali
õppinud Eestis elanud preestritu vanausulise Gavriil Florovi
juures. Kui Vene õigeusukirik alates 17. sajandist muutus
altiks mõjutustele Läänest nii kirikuarhitektuuris
kui ka ikoonimaalis, säilitasid vanausulised kummatigi selle
vana tehnika. Kaasajal on see üsna levinud. Siin Turu õigeusu
kirikus on mitu ikoonimaaliklubi, mille tegevuses osaleb ka minu
koguduse liikmeid. Robert de Caluwé viis läbi kursusi
mitmel pool, nii Rootsis kui ka Soomes on tal mitutuhat õpilast.
Ta suri 2005.
Ma ei ole tema käe all just eriti palju maalinud, tegin seda
alguses. Hiljem õppisin teatud asju juurde. Maalisin ikoone
noorena, üliõpilaspõlves. Kui mind Soome luteri
kiriku õpetajaks ordineeriti, ei olnud mul selleks enam
aega.
Kes Teile eesti
õigeusukiriku esindajatest tollest ajast meelde tulevad?
Loomulikult Jüri Poska ja tema naine Helve, külastasin
nende kodu Jakobsbergis Stockholmis. 14. jaanuaril 1967 otsustas
Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod kiita heaks minu maalitud
piiskop Platoni ikooni. Formaalselt oli tegemist kiriku kultuurifondi
annetusega. Ikooni maalimiseks sain neilt stipendiumi. 16. jaanuaril,
pärast Nikolai koguduses (mis tollal tegutses Jakobi kiriku
kabelis) toimunud pühapäevast liturgiat asetati see
ikoon analoogile (õigeusukiriku keskel asetsev ikoonilaud).
Ikoonile asetati omakorda piiskop Platonile kuulunud panagia (piiskopi
rinnal kantav väike ikoon, piiskopiseisuse tunnus). Teenistust
pidas preester Arbo Nael. Tema naine Kaludia Nael juhtis koori.
Osalesid ka tollane ülemdiakon, hilisem ülempreester
Nikolai Suursööt ning munk Johannes Jürgenson,
piiskop Platoni alamdiakon, kes oli saatnud teda kõikidel
reisidel. Peeti vaid panihiida, st surnute mälestamise teenistus,
sest Platonit ei olnud tollal veel pühakuks kuulutatud.
Kuidas on suhtlemine
õigeusukirikuga teid vaimselt mõjutanud?
Ma olen spirituaalsusest väga huvitatud, eriti vene usuvägilastest
staaretsitest. Olen lugenud nendest raamatuid ja elulugusid. Mul
on olnud palju kontakte õigeusukirikuga. Olen palju kordi
käinud Peterburis ja külastanud ka värskelt renoveeritud
Püha Issidori kirikut. Preester Paul Kulbuschi, hilisema
piiskop Platoni algatusel ehitati see kirik eesti õigeusklikele.
Kulbuschile seisid vaimselt eriti lähedal Kroonlinna Püha
Johannes ning Kaasani katedraali esipreester Filosof Ornatski,
kes samuti hiljem mõrvati. Seal tegutses samuti õigeusulisi
eestlasi koondav Issidori Vennaste Selts. Nii Ornatski kui ka
piiskop Platon kuulusid õigeusukiriku uuendusliikumisse.
Rääkige
oma esimestest kontaktidest Eestiga.
See oli 1965. aastal, kui laev Vanemuine hakkas Helsingi ja Tallinna
vahet käima. Tegin kahepäevase külaskäigu
ja külastasin kirikutest vaid Aleksander Nevski katedraali.
1966. aasta nelipühil käisin ka, aga Issanda Muutmise
peakirik oli siis remondi tõttu suletud. Jumalateenistusi
peeti kogudusemajas esimesel korrusel. Seal olid väga südamlikud
inimesed. Ütlesin, et olen Soomest. Õhkkond oli kõike
muud kui vene. Seal oli mitmeid elegantseid daame, ei olnud rättidega
baabuškaid, nagu neid näeb nii õigeusu kui ka
luterlikes kirikuis Venemaal. Küsisin, kas võin kirikut
vaadata, ja nägin siis piiskop Platoni sarkofaagi.
Järgmine kord olin Eestis üle kahekümne aasta hiljem,
septembris 1989. Külastasin Püha Vaimu kiriku õpetajat
Jaan Kiivitit. Esimest korda pärast sõda õnnistas
ta oma koguduses ametisse kaks diakonissi. Tollane peapiiskop
ei tohtinud seda teha, see oli siis seadusega keelatud, tegi seda
aga tavaline kirikuõpetaja. Käisin ka Issanda Muutmise
kirikuaias piiskop Platoni äsja taas üles pandud büsti
vaatamas ja videofilmimas. Tutvusin seal Aivar Sarapikuga, kelle
nime olin juba soome õigeusuväljaannetest lugenud.
Tol ajal ilmik ja arvutiinsener, hiljem preester Aleksander.
Kas Teil on kavatsus ka tulevikus
ikoone maalida, see tähendab neid kirjutada?
Aasta tagasi hakkasin uuesti maalima. Praegu on valmis kolm ikooni
vanausulistel levinud motiividega. Näiteks Märgi Jumalaema,
kellel Kristuse medaljon rinnal, samuti Püha Vaikuse Päästja,
kus Kristust on kujutatud inglina enne inkarnatsiooni. Mõned
ikoonid on pooleli. Minu meelest saab maalida vaid puhkuse ajal.
Igapäevasest peab aja maha võtma. Ei saa maalida vaid
pool tundi. Tuleb end loomulikult ette valmistada palve ja paastu
teel. Mind paelub vanausuliste ehtsus. Nad on kristlased, keda
on nende usu ja traditsiooni tõttu julmalt taga kiusatud.
|
|
|
