Kultuur ja Elu 3/2008

Kultuur ja Elu 2/2008

Õnnetused või erioperatsioonid?
Plahvatused Valdeku laskeväljal, Männikul ja Helsingis

tekst: TOIVO KALLAS
Kultuuriselts Hirvepark

Mürsuplahvatus surmas 9 aspiranti

Laupäeval, 16. juunil 1934 ilmunud “Päevalehest” said lugejad üksikasjalikku informatsiooni Valdeku laskeväljal 14. juunil toimunud suurõnnetusest. Seda kajastav kirjutis oli pealkirjastatud: Mürsuplahvatus surmas 9 aspiranti. Suurim õnnetus, mis juhtunud Eesti kaitseväes rahu ajal.
Sõjakool korraldas 14. juunil 1934 Valdeku laskeväljal taktikalise lahingõppuse. Kell 13.00, kui see oli lõppenud ning jalaväe- ja suurtükiväe üksused juba lahkunud, käsutati õppuste käigus palju laskemoona välja lasknud kuulipildujate kompanii mehed padrunikesti korjama. Koondumiskohta liikudes ja padrunikesti otsides oli aspirant Johannes Kattai leidnud lõhkemata mürsu ja toonud selle omal algatusel koondumiskohta, hoolimata leitavate mürskude kohta tehtud hoiatustest. Meestele lähenenud kapten Tepper nõudnud selle kohest äraviimist. Enne tema kohalejõudmist toimunud plahvatus.
Tõenäoliselt kukkus mürsk maha. Koha peal said surma aspirandid Heino Erits, Eduard Kikerpill, Alfred Viira, Georg Gadd, Karl Truumann, Aleksei Pärg. Teel haiglasse suri õnnetuse põhjustanud Johannes Kattai. Raskelt haavatuna surid haiglas aspirandid Endel Uulist ja Hugo Juhkam. Raskelt haavatuna toimetati haiglasse veel kolm aspiranti. Kergemalt sai haavata 19 aspiranti. Raskemalt haavata ja surma said need aspirandid, kes viibisid plahvatuskoha läheduses, terveks jäi üks aspirant, kelle päästis kildude teele jäänud hobune.
Plahvatusest ellujäänud ja vigastamata aspirandid asusid kiiresti korraldama õnnetusohvrite ärasaatmist haiglasse.
Linnast telliti välja kaitseväe ja Punase Risti sanitaarautod, samuti mobiliseeriti haavatute ärasaatmiseks ka sündmuspaiga lähedusest mööda sõitnud taksod. Telefoni teel informeeriti kaitsevägede ülemjuhatajat, kes sõitis õnnetuskohale ühes kaitsevägede staabiülema ja kaitseministriga.
Haavatute olukorraga haiglas tutvumas käinud ja ajakirjanikele toimunust selgitusi andnud kindral Laidoner ütles muuhulgas: “Pärast laskmist otsitakse plats küll läbi, aga ikkagi võivad mõned lõhkemata mürsud sattuda rohu sisse või samblasse. Selline mürsk on nii hästi tehtud, et ta lõhkejõud võib püsida aastaid. Igas sõjaväes võideldakse selle vastu, et inimesed ei saaks surma laskeplatsidelt leitud mürskudest.”
Õnnetuse põhjustas trotüüliga täidetud, läbimõõduga 57 mm ja 220 mm-se pikkusega lõhkemata jäänud soomustläbistav mürsk. Mürsk oli valmistatud 1909. aastal ja mahtus mehele pihku.
Vaatamata sellele, et juhtum tundub täiesti selge olevat, tasub meelde jätta, et õppusi juhatas sõjakooli ülem kolonel Sau(e)selg, kes hiljem tegi karjääri Punaarmees ning et 7. juunil oli alanud 20 Saaremaa kommunisti protsess. A. Sirgu korteris oli tabatud Soome lapualaste juhtiv tegelane.

Mürsud ohvitseride kasiino ees

Ilmselt sellest traagilisest sündmusest ajendatuna algatas 8. augustil 1934 Kait­sevägede Staabi IV osakonna B jaoskond juurdluse Aegna saare komandantuuri ohvitseride kasiino ette paigutatud kahe 12” lahingumürsu asjus (ERA f 495, n 3, s 507).
See lugu võib esimesel pilgul naljakaski tunduda. Mitte sellepärast, et juurdlust ju­ha­tas kolonel nimega H. Paavijaan, vaid sellepärast, et Rannapatarei No 1 ülema aj kt, vanemleitnant Jaak Feldmanni ütluse kohaselt olid need 12” la­hingumürsud 1925. aastal tolleaegse Rannapatarei No 1 ülema, vanemleitnant Bernhoffi isiklikul algatusel ja juhtimisel üles seatud kasiino ilustamise eesmärgil. Mürsud olnud saadud kasii­no lähedalt metsast, kuhu nad olid paiskunud bolševike lahkumisel saarelt 1918. aasta veebruaris, ühe laskemoonakeldri õhkimisel. Feldmann arvas mürskudel põhjavintide riknemise tõttu sütikud sees olevat. Seda kinnitasid ka teised ülekuulatavad. Rannapatarei No 1 veltveebel Gustav Tiislar oli 1927. aastal saanud patareiülemalt, vanemleitnant Bernhoffilt korralduse mürsud puhtaks kaapida ja üle värvida. Tema küsimise peale, ega see ohtlik pole, löönud patareikomandör käega.
Juurdluse kokkuvõtte kohaselt arvati sütikud sees olevat kõigil saarel veel tol ajal metsa all vedelevail mürskudel. Sütikute väljakeeramist nii kasiino ees kui metsa all olevail mürskudel peeti kui mitte täiesti võimatuks, siis vähemalt hädaohtlikuks. Mis neist mürskudest hiljem sai, arhiivimaterjalidest ei selgu. Ehkki ohvitseride kasiino ette paigutatud mürsud paljude aastate jooksul ei lõh­kenudki, ei tähenda see, et need olid ohutud ja oht liialdatud. Ärgem unustagem, et need olid 12” ja paigutatud ohvitseride kasiino ette aasta pärast 1. detsembri 1924. aasta riigipöör­de­kat­set.

Plahvatus Männikul

Tõeliselt suur lõhkemiste ahel vallandus esmaspäeval, 15. juunil 1936 Nõmmel, Suur-Männiku laskemoonalao maaalal. Tähelepanu äratab, et see algas kell 10.10 hommi­kul, mil diviisi ülem kindral Brede oli autoga teel Männiku laagrisse. Juhtumit peeti sedavõrd tõsiseks, et mitmed ajalehed andsid sel puhul välja erinumbri. UUS EESTI erinumber algas suure pealkirjaga:

- Männiku plahvatusel üle 30 surmaohvri.
- Haavatuid üle 20
- Surmasaanute hulgas on ohvitsere, insenere ja keemikuid
- Kannatanute täpne arv vajab selgitamist
- Erikomisjon uurib plahvatuse põhjusi

Üldsusele tehti teatavaks esimesed plahvatusõnnetuse kohta selgunud üksikasjad:
Suur-Männiku laskemoonaladude piirkonnas asuvais kaitseväe laboratooriumis ja laadimistöökodades olnud käimas tavaline töö. Mürskude laadimist ja puhastamist toimetatud kahes lähestikku asunud puidust hoones, mille vastas üle raudtee asus kivist laboratooriumihoone. Läheduses toimunud uue, kivist laboratooriumihoone ehitustööd. Laboratooriumi maja peahoones toimunud erialalised tööd, nagu mürskude värvimine, kestade kokkuseadmine jne.
Oli teada, et õnnetuse ajal oli kohal 177 isikut, neist 7 reservohvitseri. Alatises teenistuses olevaist ohvitseridest olid kohal pürotehnik kapten Karl Kerjan, kes oli ka laskemoonaladude ülema abi, major Aleksander Teiss, kes hiljuti oli lõpetanud Tartu Ülikooli ja oli nüüd Männikul praktikal, keemik Johannes Mühlmann, kes oli varustusvalitsuse laskemoona alajaoskonna ülem, ja insener Herman Männik.
Kella 8-st hommikul olid laboratooriumis käimas kordusõppustele kutsutud reservohvitseride õppetunnid keemik Mühlmanni juhendamisel. Laadimistöökodades olid käimas tavalised laadimise ja kuulide puhastamise tööd. Selle päeva hommikul oli Suur-Männiku ladude piirkonnas registreeritud 105 tööle tulnud töölist. Tööliste hulgas oli ka naisi. Kokku oli inimesi Männikul ühes ohvitseridega, uue laboratooriumi ehitustööliste ja vahtkonna sõduritega 177 isikut.
Kell 10.10 kuuldi laadimistöökodadest kaht tugevat plahvatust ning nähti puidust hooneist välja löövat tulesambaid, põlevaid laudu ja lauarisu. Lähedalolnute arvamuse kohaselt võis lõhkemiste ahel alguse saada millestki seoses mürskude laadimisega toimunust. Mürskude lõhkemised purustasid kõrvaloleva laboratooriumihoone katuse ja seinad, millega tekitati uusi plahvatusi selles hoones, kus samuti täideti mürske.
Plahvatuste edasisele levikule aitas piiri panna Männikul tegevuses ja plahvatuskohale üsna lähedal olnud sidepataljoni üksiku sõduri omaalgatuslik ja kiire tegutsemine. Juba esimeste plahvatuste järel olid Männikut linna ja väeosadega ühendanud õhuliinid katkenud. Sidepataljoni sõdur jooksis raudteeni, leidis liini, millega sai luua ühenduse, visates traadi üle liini. Ta teatas õnnetusest komandantuuri ja 5 minutit peale plahvatuste algust oli juhtunu juba ülemjuhatajal teada.
Kohalejõudnud 3. diviisi ülem ja Tallinna garnisoni ülem kindral Brede astus samme, et ümberkaudsed laskemoonalaod ei satuks hädaohtu. Tema järel jõud­sid õnnetuskohale linna komandant kolonel Junkur ja ülemjuhataja kindral Laidoner. Enne väljasõitu kaitsevägede staabist oli viimane teinud korralduse kõikidesse haiglatesse, et reserveeritaks kohti haavatutele ning läkitataks kohale kaitseväe-, tuletõrje- ja politseiüksusi. Ühiste jõududega suudetigi põlemisele varsti piir panna. Täiendavat kustutusvett saa­di ülemjuhataja poolt kohale kutsutud veduritest.

Hoonetes plahvatused jätkusid

Laboratooriumihoone rusude vahel lõhkesid granaadid, killud lendasid 400–500 m kaugusele. Varsti jõudsid kohale kiirabiautod arstidega. Suurem osa haavatuist oli linna toodud kaitseväe sõidukitel. Kiire korralduse tõttu jõudis esimene haavatu kaitseväe haiglasse kell 10.35.
Kell 13.21 saabusid õnnetuskohale riigivanem Päts, kohtuminister Müller ja sotsiaalminister Kask. Riigivanem viibis umbes 20 min õnnetuskoha lähedal. Kindral Laidoner oli Männikul kuni kella 15-ni, mille järel jäid kustutustöid juhtima kindral Brede ja kolonel Junkur.
Kella 17 ajal saadi plahvatuspiirkonnale sedavõrd läheneda, et võidi laboratooriumi ümbruse rusude ja suitsevate puitkonstruktsioonide alt 9 laipa välja tuua. Laboratooriumi rusudes olevaile hukkunuile juurdepääsu takistasid aeg-ajalt toimuvad plahvatused. Kustutustöödel sai haavata üks tuletõrjuja. Ainelisi kahjusid ei peetud eriti suurteks. Suurimaks peeti laboratooriumi sisseseade hävimist. Lisaks varemnimetatud hoonetele purunes katlamaja. Uus, ehitusel olev laboratooriumihoone sai kannatada vaid osaliselt. Keegi ehitustöölistest kannatada ei saanud. Õhtul viibis õnnetuskohal teistkordselt kindral Laidoner koos kaitseministri asetäitja, keskpäeval Soomest tagasi saabunud teedeminister kolonel Sternbeckiga.
Sündmust uurinud Poliitilise politsei uurijad pidanud võimalikuks õnnetust, poliitilist terroriakti või mõne töötaja enesetappu. Terroriaktis olevat kõige enam kahtlustatud baltisakslast Karl Stackelbergi, kes ka ise hukkus.

Hukkunute matused korraldas riik

Suurem osa kuuekümnest hukkunust maeti Tallinnas Kaitseväe kalmistule, kus 15. juunil 1937 avati Männiku plahvatusohvrite monument. 9 hukkunut matsid nende omaksed. Kapten Karl Kerjan maeti Viljandisse, keemik Johannes Mühlmann Hagerisse, reservlipnik Arnold Kuusk Tapale, reservkaitseväeametnik Jaan Kalviste ja töölised Eduard Laanberg Rahumäe ja Johannes Peets Rahu kalmistule, tööline Karl Stackelberg Riisipere kalmistule, tööline Hugo Beier Äksi kalmistule, tööline Vladimir Beresnev Hiiu Eesti õigeusu kalmistule.

Plahvatuse võimalikud põhjused

UUS EESTI avaldas ka prof Kogermani ja prof Perlitzi arvamuse plahvatuse võimalikest põhjustest. Tartu Ülikooli orgaanilise keemia korraline professor, tehnikateaduste doktor Paul Kogermann selgitas seisnud materjalidega kaasnevaid probleeme, nitraatide võimet segudes mõnikord iseenesest plahvatada, nagu arvati toimunud olevat kuulsas Oppau plahvatuses Saksamaal 1921. aastal, kus laos plahvatas 4500 tonni ammoonium-sulfaat-salpeetrit, mille taga­järjel hävis peaaegu kolmveerand linna ja kaotati ligi 1000 inimelu. Mis plahvatuse põhjustas, pole teada.

Tallinna suurõnnetus leidis kajastamist naabermaades

UUSI SUOMI rõhutas oma teisipäevases, 16. juuni väljaandes:
... õnnetus oli eriti raske Eesti keemikutele. Hukkunute hulgas on laboratooriumi töid juhatanud kapten Kerjan ja keemik Mühlmann. Viimatinimetatu oli Vene riigi ajal Suomen­linnas patareiohvitseriks. Ta õppis Helsingi ülikoolis keemiat ja sooritas magistrieksami 1920. Ka töötas ta siin mõnda aega Eesti saatkonnas. Edasi nimetatud major Teiss, temagi keemia magister, lipnik Kuusk, kaitseministeeriumi ametnik Mirkka, kes oli arvestatav keemik ja Tallinna linna tervisekontroll, plahvatuse toimudes reservohvitseride kursusel, nooremleitnant Arvisto, lipnik Hellat ja kaitseministeeriumi ametnik, dr Kalviste. Kalviste endine nimi oli Kranig ning ta oli õpetaja Tartu ülikoolis, kuid õnnetuse toimudes reservohvitseride kursusel. Ta oli Eesti noortest teadlastest keemia alal lootustandvamaid, oli õppinud muuseas Sorbonne´i ülikoolis. Õnnetus tabaski kõige raskemalt Eesti keemikkonda.
Kindral Laidoner andis täna ajalehtedele selgitusi õnnetusest ja rääkis päästetööde käigust. Selgituste ajal ta ütles muuhulgas, et õnnetus oleks võinud olla suuremgi, kui tuli oleks pääsenud laskemoonaladudesse. ...

Soome teadeteagentuur (STT) teatas 16. juunil Tallinnast:

Kõik oletatavad õnnetuse põhjused on teooriad, kuid võidakse arvata see juhtunud olevat hoolimatusest või siis mingist tehnilisest veast. Selle teooria vastu võidakse tähelepanu juhtida asjaolule, et kõik tegelased olid kogenud asjatundjad, kes teadsid, et väikseimgi ettevaatamatus töös võib põhjustada surmaohu. Kui jälle eeldada, et küsimuses oli atentaat, tuleb tähele panna, et selle sooritaja pidi teadma, et ta paneb oma elu kaalule. Võimaliku atentaadi motiiviks võib mõelda soovi moraalselt kahjustada ühiskonda, mis tõenäoliselt oleks õnnestunudki, kui õnnetus oleks saanud suuremad mõõtmed.

Õnnetuse vaatlemist kellegi poolt korraldatud terroriakti või erioperatsioonina lubab ligikaudu samal ajal Leedu pealinnas Kaunases toimunu. UUS EESTI vahendas oma lugejaile ETA teate Kaunases 17. juunil ehitustööliste meeleavaldusest alguse saanud rahutustest, kus streikijad pildusid politseinikke kividega ja politsei oli sunnitud kasutusele võtma tulirelvi. 18. juunil jätkunud meeleavaldustel oli politsei sunnitud tarvitusele võtma pisargaasi. Politseil läinud korda eraldada kesklinn teistest linnaosadest, võtta oma kontrolli alla sillad ning sulgeda juurdepääsuteed eeslinnadest. 18. juuni õhtupoolikuks olnud arreteeritud umbes 400 isikut, pärast kella 22 keelatud elanikel maja­dest väljumine.

Plahvatus Helsingis

Reedel, 9. juulil 1937 avaldas UUS EESTI esimese teate Helsingis hommikul kell 11 toimunud plahvatusõnnetusest suure pealkirja all: “Suomenlinna kindluse laskemoonaladu lendas õhku.”
Teatati, et plahvatus juhtus ühes kolmest hoonest koosnevas laboratooriumis, kus parajasti täideti püssipadruneid. Seega on õnnetus täiesti sarnane aasta tagasi Eestis – Männikul juhtunud plahvatusõnnetusega.
Järgmisel päeval teatas UUS EESTI kirjasaatja Helsingist, et plahvatusõnne­tus lõppes siiski õnnelikumalt, kui alul juleti loota.
Plahvatused Vallisaare laskemoonaladudes kestsid õhtuni, mil suudeti tulele seal piir panna. Üldse põles saarel maha 16 hoonet, neist 5 telliskivist ja 11 puust ehitist. Kogu saare ümbrus külvati vahetpidamata üle plahvatavate granaatide sajuga. Selle tagajärjel pääsesid esimesed tuletõrjemeeskonnad saarele alles poolteist tundi pärast esimest plahvatust ja tulekahju algust.
Ühed plahvatuspäeva õhtul ilmunud ajalehed pidasid õnnetuse põhjuseks pikselööki, teised arvasid tegemist olevat kuritahtliku sabotaažiga. Ametlikult arvati, et plahvatus on tõenäoliselt tekkinud püssirohust, millega Vallisaare sõjamoona ladude juures asuvas laboratooriumis parajasti laaditi vanu suurtükipadrunite kestasid. Õnnetus paisus seepärast nii suureks, et ühes laboratooriumihoones asus ka laskemoonaladu. Tuli kandus sealt peagi teistele hoonetele.
Plahvatus olnud kuulda Tallinnaski.

Kus plahvatus toimus?

Enamasti käib mere poolt Helsingisse sissesõit turismiobjektina hästituntud Suomenlinna ühe põnevama saare – Kustaanmiekka, mis jääb vasemale, ja Santahamina mereväebaasi koosseisu veel tänagi kuuluva Vallisaari, mis jääb paremale, vahelt. Vasemal, graniitplokkidega kindlustatud kaldarajatiste foonil näete saarel lehvivat suurt Soome lippu, paremal graniitkaldakaljut ja sellesse põhjamaise visadusega klammerdunud okaspuid, mille hulgast mitmedki 1937. aasta suure plahvatuse üle elasid.
Soome iseseisvumise järel oma praeguse nime saanud saarele oli 1922. aastal asutatud mürsukoostamistöökoda, kus töötanud ligi seitsekümmend inimest. Vallisaari mürsuladu olnud rannakindlustuste mürsuladudest suurim. 9. juulil 1937, Soome Merejõudude aastapäeval, olevat Vallisaaris, veidi pärast seda, kui Suomenlinna ees merel toimunud merejõudude paraadil osalenud alused olid vaateväljast kadunud, toimunud võimas plahvatus, millele järgnenud hulganisti väiksemaid. Plahvatus arvati olevat alguse saanud ruumist, kus kahuripüssirohtu koguti kimpudeks ja kontrolliti laenguid. Plahvatuse toimumisaeg viitab siiski pigem kellegi korraldatud erioperatsioonile, kui õnnetusele.
Vallisaari elanikud olevat põgenenud paatidel ja ujudes üle kitsukese Kustaanmiekan väina Suomenlinna. Plahvatavaid granaate olevat lennanud Suomenlinnani. Suomenlinnast olevat inimesi evakueeritud mootorpaatidel. Rahvast evakueerima tulnud ka paraadil osalenud aluseid. Vallisaaril puhkenud tulekahju kustutamisel osales lisaks Vallisaari tuletõrjujatele ka Suomenlinna tuletõrje vabatahtlikke ja reservväelasi, ehkki Kaitseministeerium keelas Vallisaarile mineku. Plahvatuses hävis kokku 16 ehitist. Laboratooriumi kõrval olnud puidust laskemoonalaost ei jäänud tükkigi. Hoone kohta jäi tähistama hiigelkraater. Üle kogu saare vedelenud pikki vaskseid mürsukesti ja püssipadruneid. 12 hukkunut maeti Suomenlinna Susisaarele.
Suvekuudel on Helsingi Kauppatorilt hea väikelaevaühendus Suomenlinna peakaile ja instrueerimiskeskuse kaile. Viimasest pääseb väikese silla kaudu, mis kitsukest lahte Tykistö- ja Varvilaheks poolitab, Susisaarele. Selle lähedal saare kirdenurgas on külalissadam, kuhu võite Helsingisse minemata, omal väikealusel ise randuda. Nagu eespool öeldud, on Vallisaare plahvatuses hukkunud maetud just Susisaarele. Nende haudade korrasoleku eest on hoolitsetud sama hästi nagu Talve- ja Jätkusõjas langenute haudade eest.
On piinlik ja kahju, et sama ei saa öelda Tallinnas Kaitseväe kalmistul asuva Männiku laskemoonalao plahvatuse ohvrite hauaplatsi kohta. Monument on küll alles, kuid pole ühtki kiviristi, mis hukkunute ühishauale monumendiga ühel ajal paigutati. Need on hävitatud nõukogude okupatsiooni aastail, nagu Vabadussõjas langenute ja haavadesse surnute ristidki.
Millest selline lugupidamatus Männikul hukkunute vastu, kui tegu oli, nagu mõni tänagi arvab, vaid tööõnnetusega? Kuidagi raske on uskuda, et eestlastel juhtub tööõnnetus laskemoonalaos just siis, kui seal on kohal Eesti tippkeemikud ja sinna on saabumas diviisi ülem, ning soomlastel siis, kui laskemoonalao vahetus läheduses on lõppemas laevastiku paraad. Männiku laskemoonaladude lähistelt leitud juba 1924. aasta 1. detsembri relvastatud riigipöördekatse järel sinna peidetud kastitäis käsigranaate (ERA, f 505, n 1, s 55).