|
|
Oma Maad on vaja!
Kaitseliidu ajaleht taastamas Eesti rahvuslikku võitlusvaimu
tekst: Ants Sild
"Sakala maleva juhtkonna idee
ja Lõuna-Eesti malevate esindajate ühise otsuse
põhjal hakati 2000. aasta jaanuaris välja andma
ajalehte OMA MAA. Leht ilmub üheksandat aastat ja tähistas
sel suvel 100-nda numbri ilmumist. Selles on saanud väljundi
oma mõtetele ja mälestustele paljud aatelised inimesed.
Ajaleht on andnud informatsiooni kõikide Lõuna-Eesti
malevate ja nende eriorganisatsioonide tegevusest. OMA MAA esimese
numbri juhtkirjas avaldatud mõte, et meie rahval on vaja
tagasi pöörduda oma juurte juurde, on õige
ja lehes rohkesti kajastatud. Tagasipöördumine saab
toimuda oma rahvuslikku väärikust hoidnud ja propageerinud
inimeste abil. Meil kõigil on oma osa rahvusliku väärikuse
loomisel. Väga tähtis on järjepidevuse hoidmine.
Need inimesed, kes jäid truuks oma rahvale ja isamaale,
on meile eeskujuks. Sügav lugupidamine nendele! Tänu
nende võitlusele ja lootustele oleme tänapäeval
vaba rahvas. Vabadust tuleb hoida ja kui vaja, siis olla valmis
seda kaitsma relvaga. Seda saab teha inimene, kes on omandanud
vastavad oskused ja kel on olemas tahe."
Nõnda on Kaitseliidu Lõuna-Eesti
malevate ajalehe OMA MAA 100. numbris kirjutanud Ants Nurk
Jõgevalt.
Tema kirjutises torkab silma sõnapaar rahvuslik väärikus,
mida meie peavoolu meedias, hariduse- ja kultuurielus peaaegu
üldse ei esine. Miks? Sellele võiksime üheskoos
vastust otsida.
Ilma rahvuslikku au ja väärikust
taastamata ei saa Eesti seada endale uusi ja kõrgemaid
eesmärke. Need eeldavad terve rahvusliku vaimu äratamist.
Ja seda mitmetel tasanditel, kõigis ühiskonnakihtides.
Eriti aga seal, kus eetika ja moraalireeglid on teravdatult inimeste
vaateväljas ja kus nende kahjustamine või rikkumine
ohustab kogu riigi ning rahva mainet.
„Ükski siht, ükski aade pole palju väärt
kui seda kandev inimene pole küllalt kultuurne, eetiline
ja moraalne,“ kirjutati Eesti riigi algusaegadel 85 aastat
tagasi kogumikus „Mõtteid valmivast intelligentsist“.
Meeldetuletuseks kõigepealt haritlaskonnale endale, ent
ka teistele, kes noort riiki alles hakkasid rajama. Pole asjatu
seda nüüd taas meenutada... Ühel ja teisel kombel,
ühes ja teises kontekstis on ajaleht OMA MAA aatelisust ilmumahakkamise
hetkest käsitlenud. Mitte pealesuruval ja moraliseerival,
vaid delikaatsel ning tasakaalukal moel, hoidudes eemale peavoolu
meedia sageli ebakultuursetest ja mõnigi kord labastest
käitumiskommetest. Põhiolemuses militaarteemat viljeleva
väljaande puhul on kõrgvaimsus koos filosoofilise
mõtestatusega vägagi tervitatav nähtus, mis OMA
MAA kõigis numbreis ka selgesti hoomatav on.
Rahvusliku võitlusvaimu
äratamisele on OMA MAA juubelinumbris pühendatud lugu
„Äratajate hääl“, mis annab põhjaliku
kronoloogilise ülevaate Võru Sõltumatu Noortekolonni
nr 1 tegevusest rahva letargilisest surmaunest äratamisel
kakskümmend üks aastat tagasi. Kirjutis veenab lugejaid,
et ka üksikud on võitlusväljal sõdurid
ning et isamaaline mõte ja meel ühendatuna piiritu
aususe ning sihikindlusega oligi see jõud, millele toetudes
Võru noored panid 1987. aastal aluse poliitilisele jääminekule
Eestis. Ning alles seejärel julgesid suu avada loomingulised
liidud ja laulvad revolutsionäärid, kes nüüd
ainsatena tähelepanulainetes kümmelda soovivad.
Ajalehe „OMA MAA“ l00. numbris kirjutab
Priit Silla: „9. oktoobril l987 algatasid kolm Võru
töölisnoort – 20-aastane Argo Männimets, l7-aastane
Meelis Ivask ja võrulaste hulgas punkarina tuntud Ain Saar
– niisuguse poliitilise jäämineku, mis tõi
lipu alla tuhandeid inimesi. Poistel polnud kavas muud, kui avaldada
austust Vabadussõjas langenud sõduritele, korrastades
nende kalmud Võru surnuaial. Poiste tegevust märkasid
ja kiitsid heaks surnuaial omaste haudu korrastavad võrulased.
Üks proua kinkis poistele vana foto Vabadussõja kalmistust
ja seal seisnud vabadussambast. Algatajatega liitus kiiresti hulk
noori, nii poisse kui tüdrukuid. Tekkis mõte korraldada
21. oktoobril surnuaial mälestusmiiting. /--/
21. oktoobriks oli Võrru toodud mundrimehi mitmelt poolt
Eestist ja Venemaaltki. Surnuaiale minek keelati. Miitingu korraldamisega
tuntuks saanud Argo Männimetsa, Meelis Ivaski ja Ain Saare
vahistasid hommikul nõukogude armee esindajad ja küütisid
bussiga Tallinna sõjakomissariaati. /--/“
|
Võru Sõltumatu
Noortekolonni nr 1 eestvõtmisel kogunes 1. mai 1988
vastupanumiitingule tuhandeid inimesi. Foto: www.noortekolonn.org |
Laiem avalikkus ei tea
tänini, et noorte poolt isamaaliselt äratatud rahvahulk
murdis läbi miilitsate, rahavamalevlaste ning kagebiitide
aheliku ning tormas kalmistule. Ning seda olukorras, kus Võru
garnisoni väed olevat seisnud kõrgendatud lahinguvalmiduses!
Võru noorte ja võrulaste toonast mehisust ei ole
tutvustatud, nende otsustavus ning julgus pole leidnud käsitlemist
eeskuju andvana. Miks iseseivuse taastanud Eesti Vabariigi kodanike
kõrvu jääb kõlama ainult loomeliitude
„ülemlaul“, miks mitut-setut karva „laulurahvas“
tõrjub unustusemaile esimestena rahvusliku väärikuse
taastamise eest välja astunud Võru noored?
See on vägagi põhimõtteline
küsimus. Ja mitte ainult ajaloolise tõe seisukohalt.
Toonastes Võru sündmustes oli tähtis osa Ain
Saare tegevusel, keda tuntakse põhimõttekindla inimesena
praegugi. Tal on sihte, mille saavutamise nimel on vaja võidelda,
ning Eestis on tema arvates asju, mis vajavad tõsist õgvendamist
ja sirgeksrääkimist, kui tahame liikuda päris-Eesti,
mitte pseudo-Eesti suunas. Seda rõhutavad kõnesoleva
l00-nda lehenumbri kõik autorid, erilise jõuga aga
kunagine Võru koolipoiss Valev Kaska raamatut „Vastupanuvõitlus“
tutvustavas loos. Tema ülevaatekirjutis „Olime ja jääme
ka igavikus Võru koolipoisteks-tüdrukuteks“ käsitleb
pärastsõjajärgset legendaarset Võrumaa
kooliõpilaste võitlust venelastest okupantide ja
nende eestlastest käsilaste vastu. Artikkel Võrumaa
noorte kindlameelsust tutvustavast raamatust lõpeb järgmise
mõttega: „See raamat peaks olema igas Võru-
ja Põlvamaa koolis ja raamatukogus, igas omavalitsuses
ja maakonna allasutuses.“ Ilus soov. Kui see osaliseltki
täituks, jõuaks ehk isamaaline sõnum kunagi
ka haridusministeeriumi ning raputaks ametnikud lahti tardumusest,
milles ollakse viibinud varsti juba kaks aastakümmet...
Kes peaks tutvustama
Eesti noorsoo vastupanuliikumist järelpõlvedele? Kes
peaks tunnustama näiteks neid Eesti poisse, kes tõttasid
sisekorda ja riigipiire kaitsma siis, kui riiki veel polnudki?
Kas praegused koolinoored üldse teavad, millised olid meie
kaitseväe esimesed regulaarüksused ning kes olid vabatahtlikud,
kes seal teenisid? Me taastame miljoneid maksma minevas filmiloomingus
kauge aja sündmusi 1924. aastal, mis iseenesest on kõigiti
vajalik, õpetlik ning hea. Kuid kuidas algas kaitsestruktuuride
ülesehitamine reaalselt näiteks 1991. aastal –
seda mitte üksnes ei mäletata, vaid vähe on neidki,
kes sellest üldse midagi teavad. On selline olukord normaalne?
Äratajate ja ärksate
inimeste vaimsust ning eneseohverdust on OMA MAA alati hinnanud
ning oma nappe veerge ilmumisaastate jooksul neile ka avanud.
Ei ole tegu suuresõnalisusega, kui ütelda, et Kaitseliidu
Lõuna-Eesti malevate häälekandja OMA MAA on olnud
Eesti ajakirjandusmaastiku üksluiselt lamedal foonil isamaavajaduse
ja kaitsetahte kasvatamise särav üksiktäht. Mahult
väike, mõttejõult aga suur ajakirjanduslik
väljaanne. Lehe maht ja ilmumissagedus ei määra
midagi, määrab sisu. See on aga asjade ja nähtuste
olemusse tungiv, kohati valus ja karmgi, ent alati õiglane,
objektiivse tõe suunas püüdlev. Kas või
näiteks meie peavoolu meediast kõneldes ning sellele
hinnangut andes.
„Ei tohi olla mehiseid mehi, see solvab feministe. Ei
tohi kasvatada poistes relvahuvi, see käib vastu lastekaitsele.
Ei tohi olla eestlasi Eestis, olgu eestimaalased. Selmet väikerahvana
oma olemasolust teavitada ja oma õigusi täiel häälel
kaitsta, vaikib meedia, peljates suuri ja vägevaid, muidugi
ka kasumi vähenemist. Meedia ajab kindlat poliitikat, mitte
rahvuspoliitikat.“ ( Priit Silla „Kas Oma Maad on
tarvis?“ OM, nr 101, mai 2008)
Olemasoluõigust
on ajaleht OMA MAA ammu tõestanud, ent edasise eluõiguse
eest peab temagi võitlema, mis on ühtlasi võitlus
rahvusliku võitlusvaimu eest. Juubelinumbri ilmumise puhul
peetud koosolekul Viljandis käesoleva aasta suvel julgustasid
ja veensid nii ajalehe OMA MAA asutajad, autorid kui ka lugejad
toimetajaid Priit Sillat ja Kerstin Käärikut senist
tulemusrikast tegevust jätkama.
Nüüdseks on trükikojast tulnud juba OMA MAA 105.
number.
|
|
|
