Kultuur ja Elu 3/2008


Kultuur ja Elu 2/2008

 

 

 

 



Harald Mäepalu kõnelemas Karksi-Nuia vabadussõjas langenute mäletussamba avamisel.

Harald Mäepalu: Millal tuleb tõde päevavalgele?

tekst: JAANIKA KRESSA
foto: JAAN LAUR

Tänavune juubelisuvi on vabadusvõitlejatele olnud kummaliselt pool-põrandaalune. Kolonel Alfons Rebase sünniaastapäeva tähistamine aeti sisuliselt nurja, kokkutulek Märjamaal oli vaikne, Harald Nugiseksi austamine lükkus sügisesse. Alljärgnevalt meenutame suve ja püüame tabada hetkeolukorda koos Eesti Sõjameeste Sakala Ühingu (ESSÜ) esimehe Harald Mäepaluga.

Harald Mäepalu on ühingu esimees olnud 1994. aastast alates. Endise pedagoogina on ta alati olnud hea kõnemees ja võtnud ühingu nimel sõna pea kõikidel rahvuslikel tähtpäevadel, mida Viljandis peetud on. Sageli on just tema lausutud sõnad nii vabariigi aastapäeval kui Võidupühal olnud need kõige julgemad ja innustavamad.
Kümme aastat tagasi jagasid Harald Mäepalu ja ESSÜ esimene esimees Emil Alesma oma muljeid Vabadusvõitlejate Liidu kokkutulekust Tallinnas. Oli EV 80. juubeliaasta ja mehed küsisid, millal tuleb see aeg, mil kommunism kuritegelikuks kuulutatakse. Tookord ei osanud me keegi ette kujutada, et EV 90. aastapäeval kardab Eesti omaenda vabadusvõitlejaid veelgi rohkem.
Meenutades tänavusuviseid sündmusi, mil üle riigi igal pool on aina avatud Eesti esimese Vabadussõja mälestusmärke, küsin Mäepalult, kus on mälestussammas Eesti teises Vabadussõjas võidelnutele. „Pirita jõe käärus, põõsa taga varjus on Lihula sammas – see on meie ausammas,” vastab Mäepalu.

Käsk Rebase nimi unustada

Sakala sõjamehed on ka tänavu teinud mitu ühist väljasõitu. Ajaloopäeva oodati väga, Valka-sõiduks oli tellitud buss. Päev pidi algama kell 11 kolonel Alfons Rebase mälestusplaadi avamisega Kaitseliidu Valgamaa maleva staabihoone seinal, kus kohal auvahtkondki, ajaloost pidi rääkima major Meelis Kivi, mälestusplaadi avama Kaitseliidu Valgamaa maleva pealik kapten Rein Luhaväli, Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Gunnar Laev ja Alfons Rebase õetütar Marina Iwanowa-Rebane.
Kell 12—15 pidi toimuma sõjaajaloo konverents Valga Kultuuri- ja huvialakeskuses, millele pidi järgnema sõdurisupi söömine rahvamuusika saatel, seejärel oleks avatud koloneli sünniaastapäevale pühendatud näitus Valga muuseumis, Kaitseväe orkestri kontsert Valga linnastaadionil ja viimase päevakorrapunktina oli planeeritud Valga Isamaalise Kasvatuse püsiekspositsiooni külastus. Päev oleks lõppenud kell 19.
Ajaloopäeva korraldajatena oli välja saadetud kutsetel kirjas: Valga Isamaalise kasvatuse püsiekspositsioon, Kaitseliidu Valgamaa Malev, Kaitseliidu Tartu Malev, Valga Muuseum. Ürituse toetajad aga Kaitseliidu Peastaap, Valga Linnavalitsus, Valga Maavalitsus, Ruut Disain, Rahvamuusika ansambel Jauram, Valga Kultuuri- ja Huvialakeskus, Kaitseliidu Sakala Malev, Kaitseliidu Lääne Malev, Kaitseväe Orkester, Kagu Piirivalvepiirkond, O/Ü Valrek, Eesti Vabadusvõitlejate Liit, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit.
Peaaegu viimasel hetkel teatati Mäepalule Vabadusvõitlejate Liidust, et 18. juunile planeeritud üritus jääb ära. Miks, seda vanad sõjamehed ei teadnud. Oli tulnud vaid käsk Valka mitte sõita.
Valga isamaalise kasvatuse muuseumi juhataja, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ja Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu liige major Meelis Kivi oli telefonis õnnetu: „Mul on piinlik ja ma ei hakka valetama. Meile tuli käsk üritus ära jätta ja Rebase nimigi unustada.”
Kivi kinnitas aga kohe, et kõik päris ära küll ei jää, kuid sünniaastapäeva tähistamine lükkub edasi 26. juunile. „Meil pole luba Vabadusvõitlejate Liidu rahastatud mälestusplaati panna Kaitseliidu seinale, kuid me paneme selle muuseumi fuajeesse,” lubas Kivi. Nii koguneski muuseumisse mitu korda rohkem rahvast, kui muuseum suutis mahutada. Sangaste ja Laatre koguduse õpetaja Ivo Pill õnnistas mälestusplaati kitsas trepikojas, kus polnud võimalik suurt midagi näha ega kuulda. Oli tunne, et Alfons Rebane, kes oleks tulnud tõsta nähtavale, on sihilikult viidud varju. Meie suurim sõjasangar pandi justkui aresti, peideti pilkude eest ära, et teda ei näeks möödujad, et noored kogemata ei küsiks, kes oli see mees, mida ta tegi ja mille eest võitles.
Ajalookonverents ise toimus siiski, Valga isamaalise kasvatuse püsiekspositsiooni ja Valga Muuseumi ühiskorraldusel. Konverents kandis nüüd nime “Eesti mees II Maailmasõjas — valikud” ja selle pidi sisse juhatama Trivimi Velliste, kelle sõnavõttu „Teine maailmasõda erinevates ajalookäsitlustes” esialgsel ajaloopäeval kavas polnudki. Velliste tundis küllap ka ise, et räägib õiget juttu valel ajal, sest Rebase sünnipäeval oleks avaettekanne pidanud olema ikkagi Rebasest, mitte Pätsist ja Laidonerist.
Johannes Kert, kes pidi kõnelema teemal „Tänane julgeolekuruum”, vabandati välja nohuga, Hannes Ojalo uurimustöö „Eesti mehe valikud Teises maailmasõjas” luges ette Valga muuseumi direktriss Esta Mets.
Mälestusi võitluspäevilt vestsid Harry Rent ja Gustav Org, Kuno Raude andis ülevaate sellest, milliseid mälestusmärke on relvavendadele püstitatud, Einar Laigna teema oli seekord „Alfons Rebane – küpse mehelikkuse kehastus”.

Uluotsa kutsele järgnenud mehed

5. juulil kogunesid Eesti Vabadusvõitlejate Liidu ja tema maakondlike organisatsioonide liikmed 16. üleriigilisele kokkutulekule. Märjamaa kirik ja lauluväljak jäid pidulistele kitsaks, poliitikutest oli taas kohal vaid Velliste, kes Cato vanema kombel kordas: „Eesti Vabariik peab teie ees oma auvõla lunastama. Nõudkem, et riigikogu täidaks oma kohuseid ja ütleks oma ametliku otsusega, et teie olete Eesti sangarid.”
Vabadusvõitlejate Liidu esimehe Gunnar Laeva ettepanekul tegi 16. kokkutulek kaks resoluutset otsust. Esiteks: mitte kellelgi pole õigust Jüri Uluotsa poliitilist pärandit meelevaldselt interpreteerida. Tunnistades tema rolli Eesti Vabariigi järjepidevuse tagamisel, tuleb tunnustada ka tema kutset järginud meeste võitlust vabadusvõitlusena. Teiseks: piirileppe ratifitseerimisseaduse preambulast loobumine on põhjendamatu.
Vanad mehed ütlesid oma sõnavõttudes välja sellegi, et nemad ei läinud sõtta midagi demonstreerima ega soovinud vabadust kõrgema palga eest, nagu tahetakse täna. Neile ei lubatud maad, mis oli paljude Vabadussõtta läinud meeste motiiviks. Teises maailmasõjas saksa poolel sõdinud eestlastele ja lätlastele ei antud mingeid lubadusi, nad tegutsesid oma sisemisest äratundmisest, et au on truudus.
Eesti vabadusvõitlejatele oli toeks tulnud arvukas delegatsioon Lätist, kus leegioni päeva pidamine on tugev traditsioon. Läti sõjameeste liider Edgars Skreija tõi 20. diviisi meestele tervitusi 15. ja 19. diviisilt. „Meie võitlus oli kommunismi vastu, suurima kurjuse vastu maailmas,” ütles läti leegionär välja tõe, mida Venemaa ja tema lääneliitlased tahavad unustada.
6. septembril käisid ESSÜ mehed Karksis, kus avati taastatud Vabadussõja mälestussammas. Mäepalu meenutas oma sõnavõtus, et mõtles poisikesena tihtipeale, et on sündinud valel ajal, sest varasematel aegadel käisid mehed sõjas ja võitlesid kodumaa eest. Kõik tundus rahulik, võis ainult, kadakast tehtud vibu käes, viimset nohhikaanlast mängida. See vabadus oli aga lühike.
„Täna mõistame täies ulatuses Vabadussõja võidu tähtsust. Meenutame õnnetult lõppenud muistset vabadusvõitlust, kuid me peame mälestama ka neid eesti sõjamehi, kes 1944. aastal võitlesid Sinimägedes ja Emajõe joonel,” rääkis Mäepalu. „See võitlus võimaldas paljudel pääseda välismaale. Välisvõitlus jätkus aastakümneid, see aitas kaasa Eesti vabadusaate ja järjepidevuse sälitamisele. Sõjapõgenikud, kes lahkusid, maksid aga ränka hinda. Endine Wehrmachti sõdur, Nobeli kirjanduspreemia laureaat Günther Grass on kirjutanud, kuidas Punaarmee uputas 1945. aastal põgenikelaeva Wilhelm Gustloff, millega hukkus enam kui 9000 sõjapõgenikku.
Jüri Uluots ütles kord: „Sõda on seaduseks meie maal. Tuligi jälle vajadus kodumaa eest võidelda. Kuigi võõras mundris ja võõraste relvadega. Sõjakoledused ja piinamised ei suutnud muuta ega murda eesti hinge. Loodi ja lauldi ka kõige hullemates piinakambrites, Siberis ja Kaug-Põhja aladel, ka metsavenna punkrites. Kui süütame südametes võidutuled, tuletame meelde eesti rahva võitlusi. Usk ja lootus paremasse on meid kandnud läbi heade ja halbade aegade, täis usku ja lootust vaatab vaba eesti rahvas ka täna tänulikult tuleviku poole.”

Meie eest otsustasid Washington, London ja NKVD

ESSÜ nimekirjas on kokku veel 90 mehe ligi, kuid on tõsiasi, et palju 1941. aasta vabatahtlikest on juba Walhallas või ei liigu kodust kaugemale. Ühing peab sellele vaatamata oma koosolekuid endiselt kord kuus, alati koguneb Viljandis sel puhul 35-40 meest. Koosolekud algavad hümni laulmisega, päevakorras on alati mõni temaatiline referaat, samuti arutatakse elavalt päevakajalisi küsimusi ja mehed võtavad aktiivselt sõna.
„Meie tolleaegsed noored mehed polnud mingi erand, pigem olime reegel. Riikide hävitamine pole suutnud hävitada rahvaste vabadusiha. Sageli on võideldud võõras mundris, mitte munder ei määra võitluse iseloomu, vaid mehed, kes seda mundrit kannavad,” arutleb Mäepalu.
Nagu kõiki Eesti vabaduse eest sõdinud mehi, häirib teda läänes Teise maailmasõja suhtes valitsev pimedus. „Ka meil on kohati pähe õpitud pimedus N Liidu rolli suhtes sõja vallapäästmisel ja tema eesmärkide osas. Just Kesk-Euroopa ja Balti rahvad ja riigid kannatasid selles sõjas kõige rohkem nii kaotatud inimelude kui ka purustatud tuleviku näol. Minul õnnestus ühest surmalaagrist eluga pääseda, aga paljud mu kaaslased jäid igavesti metsatundra kaunisse rüppe, polnud enam mahamatjatki. Teise maailmasõja ohvrite veri nõuab õiglust ja ausat ülestunnistamist, kes on süüdi.”
Mäepalu sõnul on aeg häirekella lüüa, sest mitte kõik rahvad pole ajaloomälu siiski veel prügikasti visanud. „Meile heidetakse ette, et me võitlesime natsi-Saksamaa poolel. Keegi ei küsinud meilt, kas tahame olla ka võitjate poolel koos lääne demokraatiatega. Kui keegi peab vabandust paluma, siis on need lääne suurriigid, kes 1939. aastal meid maha müüsid, seda tehingut Jaltas ja Tehheranis veelgi kinnitasid. Otsuse, kummal poolel sõdida, tegid meie eest Washington, London ja NKVD.”
Pärast ühe okupatsiooniaasta kogemust polnud Mäepalu sõnul enam võimalik pooli valida, meile ei antud luksust filosofeerida. Oli ainult üks siht: ellu jääda. Ehk nagu ütles Jüri Uluots: „Ainus tee on meil võitluse tee.”
„Saksamaa kantser Willi Brandt vabandas Varssavis poola rahva ees geto õuduste pärast, laskudes põlvili. Millal vabandab Venemaa? Kas lääne-eurooplased ei tea, mis saksa naistega juhtus, mida need punaarmee nolgid tegid? Venemaa on metsloom ja siin pole midagi teha. Millal aga tuleb tõde päevavalgele? Kas alles siis, kui avatakse kõik arhiivimaterjalid?” jätkab Mäepalu.
Mäepalu toob näite sellest, et Narva varemeid pildistati, fotod paigutati kahte suurde albumisse ja esitati 1946. aastal süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtusse. Ometi teab iga eestlane, et Narvat ei purustanud mitte sakslased!
„Ma nägin ise, kuidas Narva veel suitses. Oli 1944. aasta sügis, ühel õhtul lasti mind loomavagunist korraks välja. See vaatepilt ei lähe kunagi meelest,” meenutab Harald Mäepalu.
Millal mõistab Lääne-Euroopa oma endiste bolševikest liitlaste valesid täies ulatuses? Kas praegused sündmused Gruusias avavad lõpuks nende silmad?
Mäepalu on ise Goris käinud ja oma viimasel koosolekul rääkisid ESSÜ mehed loomulikult olukorrast Gruusias. Järgmine väljasõit tuleb ESSÜ meestel 19. oktoobril Torisse, et austada relvavend Harald Nugiseksi.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv