|
|
Kolme Viljandimaa inimese
ERSP mälestused
Foto: Elmo Riig
|
Pilve-Elvi Kuum. |
Pilve-Elvi
Kuum:
Sain oma
esimesed teadmised ERSP-st mingist ajalehest, see oli vist „Edasi”,
igatahes oli seal peaaegu terve lehekülg sõimu, et
kui koledad inimesed need on, tegutsevad välismaa rahadega
ja on nõukogude riigi vastu.
Puutusin
kokku ka Rahvarindega, kuid sain ruttu aru, et sellest ettevõtmisest
tuleb kaugele hoida. Nende harta sissejuhatuses oli, et Rahvarinne
on loodud perestroika toetuseks NSVL kompartei juhtimisel. Seal
oli palju punkte ja igaüks võis oma arvamust avaldada.
Mina ütlesin kohe, et see tuleb ära muuta. Me polnud
ju vabatahtlikult Nõukogude Liitu astunud ega saanud ka
anda allkirja, et nüüd me tahame kompartei juhtimisel
tegutseda. Mõtlesin, et kas pärast peavad meie lapsed
ja lapselapsed jälle 50 aastat tõestama, et pole tahtnud
vabatahtlikult. Jätsin rahvarindega hüvasti, aga nad
käisid siin veel masseerimas, et tule tagasi. Küsisid,
mida mina siis tahan. Vastasin, et ainult iseseisvat Eesti riiki.
Tartus oli suur rahvakoosolek,
mis algas Raekoja platsil ja inimesed liikusid rongkäigus
raudteejaamani. Vihma sadas ja mu kingad ligunesid ning hõõrusid
jalad ära. Kui hakati liikuma sinna, kus Tartu rahvas oli
küüditamiseks rongi peale pandud, mõtlesin, et
ei saagi kuigi kaugele kaasa minna, Vanemuiseni ehk komberdan
ära.
Hakkasime minema ja
ees paistis see suur plakat: MRP-AEG. Ma isegi ei mäletanud
enam, mida see tähendab, aga ma teadsin, et üks hea
asi see on. Eesti lipud olid ka silme ees. Ma ei tundnud enam
villis jalgu, muudkui pilk oli lippude peal, ma ei vaadanud ka
enam, kuhu astun, olin laveerinud kogu aeg ettepoole, peagi olingi
nende kõrval, kelle eest rahvarindelased Abjas mind olid
hoiatanud. Nägin samasuguseid linte, nagu oli ilmunud Halliste
kalmistul Jüri Kuke mälestustahvi juurde. Ma küsisin,
kust niisugust paela saab. Keegi ei vastanud. Siis ütlesin,
et Hallistes Jüri Kukel on ka niisugune pael. Seepeale üks
naine vastas, et meie panimegi selle sinna.
Me läksime jaamani, tagasi tulles pidas üks auto kinni
ja mu käest küsiti, kas ma olin ka küüditatud.
Vastasin, et kaks korda veel. Nad võtsid mu pääle
ja viisid Vanemuise juurde, kuhu meie auto oli pargitud. Sel päeval
sain ka korraks eesti lippu hoida – üle paljude aastate.
Siis just tehti Viljandis
suur rahvarinde koosolek, seal olid ka Valdo Paddar ja Ain Vares.
Igaüks pidi saama sõna võtta, aga kui Valdo
tahtis rääkida, siis selgus, et tema jaoks aega ei leitud,
sest ajakava oli nii tihe. Lõpuks viis minutit anti, ma
ei mäleta, mis ta sellega rääkis, aga kui vaheaeg
tuli, otsisin Valdo üles. Ta oli esialgu tõrges, ütles
et ei taha inimesi värvata. Nagu üldse ei võtnud
vedu, aga mõni päev hiljem helistas. Sain aru, et
nad kontrollisid mu tausta. Niimoodi sain ERSP-sse.
Siis olin juba ERSP-ga tuttav, kui mind veel poolvägisi viidi
rahvarinde Mõisaküla koosolekule. Seal olid küll
väga toredad ja üksmeelsed inimesed, mõtlesin,
et näe, rahvarinne võib ka teistmoodi olla. Kuid loodud
oli ta ikka kas KGB või Vene valitsuse poolt, et auru välja
lasta ja inimesi maha rahustada siltide vahetamisega.
ERSP aeg oli kõige
ilusam aeg. Algul oli lihtsalt tore, et kuuleme ja näeme,
mis toimub. Valdo Paddar haris meid, mis põrandaalust kirjandust
ta leidis, andis ka meile lugeda. Valdo käis ise siin Abjas,
meil oli liikumine raskem.
Mul oli Viljandis üks perekond, kellest ma varem lugu pidasin,
kui oli vaja nõu küsida, käisin nende poolt läbi
ja kui Viljandis oli vaja ööd olla, olin seal. Nüüd
ütlesin neile, et ma vist astun ERSP-sse, kuigi olin juba
astunud. Nad ütlesid, et ära sinna küll mine, need
on nii koledad inimesed. Siis mõtlesin, et nüüd
te enam mulle nõuandjaks ei sobi.
Kui hakati kodanikke
registreerima, siis ütles Valdo, et ega meil niisama pealtkuulajaid
vaja pole, kõik peavad midagi tegema. Kes tahab ERSP-s
olla peab hakkama kodanikke registreerima. Sellega ajas ta mulle
alguses hirmu nahka, aga pärast olin talle tänulik.
Seda ei saanud enam nurga taga teha, tuli avalikult välja
astuda. Algul tuli ka majast majja ja uste taga käia, see
pole mulle aga kunagi meeldinud. Inimesed võtsid küll
enamasti ilusti vastu, aga mõnes kohas sai sõimata
ka.
Kui Abjas anti meie käsutusse bussijaama kõrval üks
kiosk, siis läks juba hästi. Panin registreerimislehed
riiulisse, inimesed tulid ise luugi juurde, kui bussilt tulid
või bussi peale läksid. Mõni käis ja piilus
ja kõhkles tükk aega, igasugu küsimusi küsiti.
Nuias asi ei edenenud sugugi. Paluti, kas ma ei käiks mingil
päeval nädalas ka Nuias. Seal olid kodanikud nagu silgud
pütis, uksest ei mahtunud enam sisse. Kõik tulid.
Sai hulga inimesi kirja pandud.
Loodi mõisas oli ikestatud rahvaste kokkutulek. Valdo ütles,
on vaja naisi appi kööki toitlustamiseks. Peale minu
olid veel Helju, Laine Umbleja ja Aino Raska. Mina köögis
suurt midagi teha ei saanudki, sest naised ajasid mind sinna tuppa,
kus kõik teised olid, sest ma sain vene keelest aru. Nii
jäin ka ööseks sinna. Tegime võileibu ja
kohvi.
Kohal oli paljude rahvaste
esindajaid, probleem tekkis aga aserbaidžaanlaste ja armeenlastega,
kes olid omavahel konfliktis. Et neid lahutada, andis Lagle õhtul
kõigile ülesande: hommikuks kõigil oma nõudmised
kirjalikult esitada. Siis oli meestel tööd kogu ööks,
enam ei olnud nääklemist. Aga nad ei maganud ka öö
läbi, kohv sai kiiresti otsa. Ma polnud ju kööki
saanudki, et pliiti uurida. Aino Raska oli aga toonud terve suure
nõutäie piima. Pakkusin seda, kuid suurem osa olid
linnamehed, ei tahtnud piima juua. Ühel mehel oli aga janu
nii suur, ei otsustas, et joob kas või piima, kui muud
ei ole. Kui teised nägid, et tema jõi, siis hakkasid
kõik jooma ja natukese ajaga oli see 40 liitrit läinud.
ERSP-s olid väga erilised inimesed. Ükskõik kuhu
sa ka sattusid, kas polnud sul ööseks minna või
bussiraha, kui sul üks ersp-lane teele sattus, siis ei jätnud
ta sind kunagi hätta. Omavaheline usaldus oli nii suur, et
piisas sellest, kui ersp märk oli rinnas. Meil oli ka nii
kaunis sümboolika, ilus lipp.
ERSP-s tegutses alguses
ju vaid 300 puhtaatelist inimest. Inimesi valiti väga ettevaatlikult.
Selle 300 inimesega saadi nii rahvarinde kui ka KGB vastu, aga
kui liikmete arv läks juba tuhandeni, siis ei saanud enam
samamoodi valida. Nüüd erakonnas juba üle 3000
liikme, loomulikult ei saa see seltskond enam sama üksmeelne
olla. Olukord pole ka enam nii ohtlik.
Kui ühine vaenlane kaob, siis inimesed lähevad lahku.
Mulle annab aga lootust, et kui asi hakkab väga hulluks minema,
siis saavad inimesed jälle kokku.
Isamaas oli ka palju eestimeelseid inimesi ja see oli kuidagi
ebaloomulik, et miks me koos poleks olnud. Selles ma ei saanudki
aru, miks nad lihtsalt ei astunud ERSP-sse, mis oli ju vanem.
Res Publica tekkimise ja liitumise kohta arvan, et seegi oli loomulik,
et omavahelised vaidlused läksid liiga tuliseks, aga nüüd
tulid kadunud pojad tagasi. Parimaski perekonnas tekivad lahkarvamused,
aga kui põhiväärtused on samad, leitakse üksteist
jälle üles. Lahusoleku ajal saab mitte ainult teiste,
vaid ka oma vigu analüüsida.
ERSP hiilgeaegadel nägin
kord ühe erilise unenäo. Taevas oli must ja musta sees
oli veel mustem, tohutu suur käsi või isegi kaks kätt,
mis tahaks haarata. Ja siis järsku tekkis selles sünges
mustas taevas heledam laik ja selles laigus paistis kaks silma.
Mingit nägu ega muud ei olnud, ainult silmad, nii targad,
ülitargad silmad. Piiritu tarkus paistis neist läbi,
samal ajal ilmus silmapiirile heledam vööt. Heleda vöödi
peal, nagu varjuteater, hakkasid paistma inimeste siluetid ja
nad tegid rahulikult tööd. Mul tulid meelde hümni
sõnad: „Su üle jumal valvaku...“ Kaks väga
tarka silma valvasid. Hirm kadus. Ma ei mäletagi, mis aasta
see täpselt oli.
Kuigi nii Abjas kui Viljandis on praegu võimul endised
kommunistid ja rahvarindeaktivistid, pole Abja ja Viljandi veel
kogu Eesti. Siin annab ikka veel tunda, et kunagi roogiti just
siin maa põliselanikest nii puhtaks, kui sai.
* * *
|
Eha-Mall Ilsen.
Eesti Kongressi kokkukutsumist korraldanud ja ERSP-sse
kuulunud Eha-Mall Ilsen ja Pilve-Elvi Kuum on kogunud kõik
kongressi kokkukutsumisega seotud materjalid paksudesse kaustadesse.
|
Eha-Mall
Ilsen:
Tänu ERSP-le sai
Eesti vabaks. Muidu poleks Eesti Vabariiki sündinud. Aatelistel
inimestel lubati korraks tegutseda, eesti rahvas aateliselt käivitada
oli ERSP ülesanne. Ülejäänud vilja tulid lõikama
juba teised.
Mina ei leidnudki neid üles, ERSP tuli minu juurde ise. Pilve
ja Helju tulid minu juurde, sest ma olin isamaaline, siiamaani
olen, lootuses, et isamaad ikka hakatakse austama ja armastama.
Kuigi praegused poliitikud küll ainult räägivad
sellest...
Kui ERSP Isamaaga ühines,
siis Isamaaliitu ma ei astunud põhimõtteliselt.
Ma ei usaldanud seda Isamaaliitu. ERSP-s olid nii puhtad inimesed
ja neid taheti lihtsalt alla neelata! Nende üle taheti valitseda,
käpp peale panna ja hakata loorbereid lõikama. Ma
ei saa aru, miks ERSP juhtkond pigem ei lõpetanud selle
erakonna tegevust, miks liituti seltskonnaga, kus Isamaa oli ainult
sõna inimeste püüdmiseks ja lollitamiseks.
Hiljem küll astusin uuesti, aga siis oli see põhimõte,
et saab Abjas midagi ära teha. Ei saanud.
Nüüd tahan
hoida poliitikast eemale, aga ometi olen selle sees. Ikka vaatan
infotunde ja päevakajasid, ainult et mulle ei lähe kõik
enam südamesse nii nagu enne. Ma olin enne dissident, olen
seda ka nüüd, ma näen, et õiglust ei tule,
sest meid valitsevad edasi endised kommunistid.
Lagle Parek ei tegele selle liiniga enam, Tunne Kelam suunati
Euroopasse. Aatelisi inimesi oli käputäis, paljud on
juba surnud, paljud lihtsalt välja söödud. Valdo
Paddar, kelle julgus ja otskohesus oli nakatav, visati erakonnast
välja. Kes meid enam aateliseks peab? Aateline on Seeder,
tema kasutab riigi raha, kuidas tahab, meie oleme dissidendid.
Esimene sini-must-valge lehvis
Abjas minu majas jaanipäeval, 23. ja 24. juunil 1988. Mu
õde ja õemees olid salaja Soomest külla tulnud.
24. veebruaril 1989 kogunesid minu koju Abja keskkooli nooremad
õpetajad. Meiega oli ka lauluõpetaja, me laulsime
hümni ja teisi eesti laule.
Samal aastal läksin
esimest korda Soome. Üks Soome ajaloolane andis mulle Eesti
kohta käivaid asju lugeda, raamatuid, mida põgenikud
olid kirjutanud. Ma lugesin ja nutsin, olin pimeduses kasvanud
ja siis sain tõe teada.
Minul pole viga midagi, aga ma tunnen muret tuleviku pärast.
Lapselapsed kasvavad. Kui ei ole hingevabadust, pole ju muud vabadust
kah. Mind häirib, et iga päev tehakse valesid otsuseid,
et pole enam lootusi, mis olid. Kord oli lootus, et vabas Eestis
saavad inimesed tegutseda, aga ei saa ju, igal pool on seadused
vastas. Riiki kui sellist meil ju ei ole. Eestimaa muld on mulle
püha, sellepärast ma siin tuhnin ka. Pühad on metsad,
neid tahan puhtana hoida. Teen tööd, kuulan vanu eesti
laule ja saksa šlaagreid, nii tuleb nostalgia peale. Valima
ma rohkem ei lähe, sest pole kedagi, kelle poolt hääletada.
* * *
|
Heino Martinson. |
Heino
Martinson:
Asutamiskoosolekul Pilistveres
mind ei olnud, aga ERSP-sse astusin 1988. aastal. Viljandi piirkonna
esimees oli Valdo Paddar, ta pidas Viljandi linnas Tallinna tänaval
infostendi nimega Sõltumatu Sakala Sein. Mingit kontorit
meil polnud, koosolekud olid enamasti Valdo juures kodus, seal
nägin ka Lagle Parekit. Esimene suurem koosviibimine oli
meil aga Loodi mõisas 1989. aasta kevadel, 29. aprillist
1. maini. Siis oli meid juba palju, nii Viljandist kui Abjast,
kohal oli ka Tunne Kelam.
Allkirjade kogumine algas 1990.
aasta jaanuaris, mina kogusin oma kandis maal. Osa inimestest
tuli sellega kaasa, et midagi on vaja muuta, aga oli ka neid,
kes lõid kõhklema. Nagu tänapäevalgi.
Registreerisin üle tuhande Eesti Vabariigi kodaniku.
Minu valimissedelil, mida tollase rajoonilehe vahel sai jagatud,
oli seitse taotlust: Otsustamisõigust Eesti Vabariigi kodanikele,
okupatsioonivägede väljaviimist, KGB tegevuse keelustamist
Eestis, NSVL sõjatööstuse kaotamine Eestis, Eesti
noormeeste kojukutsumine NSVL relvajõududest, eraomanduse
taastamine ja vabale Eestile kristlikku kõlbelist alust.
Eesti Kongressi toetuseks annetasin ma 3000 rubla. Selle otsuse
juured ulatuvad aga juba lapsepõlve. Ma olin poisikesest
peale olnud nõukogude korra vastu. Juba 1939. aastal, kui
olin alles 9-aastane, ja Soome talvesõja jaoks korjandust
tehti, tahtsin annetada oma 12 krooni, mis tädi mulle hoiuraamatu
peale oli pannud. Otsustasime emaga, et võtame selle välja,
aga ei jõudnud, Talvesõda lõppes, aga sellest
ajast hakkas minu pühendumus peale ja kui tuli uuesti niisugune
võimalus, siis ei kahelnud ma hetkegi.
Peale sõda sunniti inimesi võtma aastas ühe
palga ulatuses raha asemel nn rahvamajanduse taastamise laenu
obligatsioone, mis lubati 20 aasta pärast tagasi maksta,
kuid tegelikult kulus selleks aastaid poole rohkem. Siis oli korraga
see raha käes ja otsuse see Eesti Kongressile annetada tegime
taas koos emaga.
Ema oli siis 85-aastane, mäletan,
ta ütles mulle, et ärgu ma seda annetust kunagi elus
kahetsegu, ja ma ei ole kahetsenud ka. Ma lihtsalt ei saanud teisti,
mul oli selline tahtmine.
Olen eluaeg elanud Saarepeedi vallas Auksi külas omaenda
esivanemate ehitatud kodus ja näinud pealt ka inimeste muutumist.
Kui venelased uuesti tagasi tulid, see oli kõige hullem.
Peale 1949. aasta märtsiküüditamist olid kahe nädalaga
kolhoosid valmis ja siis algas rahva allakäik ka. Inimesed
muutusid ja paljud leppisid olukorraga, nad harjusid okupatsiooniga
nii ära, et mõni nutab praeguseni seda aega taga.
Mina ei leppinud okupatsiooniga mitte kunagi ja uskusin alati,
et Eesti saab jälle vabaks. Olin umbes 20- või 25-aastane,
kui nägin ühe unenäo. Ümberringi oli pilvine,
pilvine ja äkki hakkas taevas lõuna poolt selginema.
Ilm läks täiesti selgeks ja eesti kroonid hakkasid taevast
alla tulema! Need olid kahekroonised mündid, mille peal oli
Toompea loss. Sellest unenäost rääkisin ka emale.
Neid, kes seda usku olid, et Eesti lipp veel tagasi tuleb, polnud
palju. Eks ma selline teisitimõtleja olen kogu aeg olnud.
Mind pole ka kunagi komsomoli või komparteisse kutsutud,
sest kõik teadsid, et ma räägin teist juttu kui
teised, et ma ei ole manipuleeritav.
Eks see ellusuhtumine ole järjepidevusega
edasi läinud. Kohe, kui 1950. aastatel Ameerika Hääl
kostma hakkas, sai minust selle pidev kuulaja. Kõik tööd
jätsin pooleli, kui see saade tuli. Ka legendaarsele Hirvepargi
koosolekule 1987. aastal sattusin nii, et kuulsin Ameerika Häälest,
millal ja kuhu kogunetakse. Sõitsin siis kohe rongiga Tallinna.
Pärast Eesti Kongressi ma enam kusagile rohkem ei kandideerinud,
sest kodus oli ju ka tegemist, valimiste ja poliitikaga oleks
aga tulnud rohkem kaasa minna. Mul polnud ka kõrgemat haridust
ja üldse arvasin, et nüüd on juba teiste kord,
et nooremad võivad asja edasi viia.
1992. aastal tuli Isamaa võimule ja 1995. aastal oli liitumine
juba paratamatu, sest üksinda jäime nõrgaks.
Aated, mis meil alguses olid,
on aga tänaseks justkui laiali valgunud. ERSP-s olid põhimõttekindlad
inimesed, kes ei kartnud midagi. Põhimõtteid ja
aateid ei saa aga kunstlikult omandada, aga mida suurem on erakond,
seda rohkem tuleb sinna ka neid, kes tahavad ise kasu saada. Üksikud
vaid võtavad veel asja südamega. Eesti vajab uut ärkamisaega.
Kui inimesed praegu ütlevad,
et riik pole selline, nagu me tahtsime, siis kes seda nende eest
oleks pidanud paremaks tegema? Ikka ise peab kaasa aitama. Kui
poleks olnud Kodanike Komiteed, oleks läinud käiku kodakondsuse
nullvariant ja Eesti poleks saanud isesesivaks riigiks. Kui venestamine
oleks jätkunud, siis ei tea, kui palju praegu siin enam eesti
keel kõlanud oleks. Seepärast oleks hea, kui praegused
noored lähiajaloo kohta rohkem teada saaksid.
|
|
|
