Kultuur ja Elu 2/2008


Kultuur ja Elu 1/2008

 

 

 

 



Irboska liinil kasutab kaevikutesse varjunud jalaväeüksus hetke söömiseks. 1919. a sügisel. Foto: Eesti Sõjamuuseum.

Vabadussõja võit kui eesti rahva ülim pingutus omariikluse saavutamiseks

tekst: Peep Varju, Memento Tallinna Ühendus

Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta annab hea võimaluse taas meenutada ajaloolisi sündmusi Vabadussõja päevilt ja kasutada selleks otseallikana ka osavõtnute mälestusi.

Vabadussõjas võidu toonud põlvkond väärib meie sügavat austust ja imetlust selle eest, et nad suutsid äärmiselt rasketes oludes välja võidelda oma iseseisva riigi. Eesti oli neil aastail laastatud siit läbikäinud laguneva tsaari-Venemaa 200 000-mehelisest armeest ja sellele järgnenud 1918. a Saksa okupatsiooni tagajärgedest. Neid hädasid olid süvendanud juba 1917. a alanud bolševike terror, mis jätkus koos Punaarmee sissetungiga Eestisse 28. novembril 1918 alanud Vabadussõjas. Meenutagem siinkohal Punakaardi ja kommunistide esimesi massimõrvu Tartu krediidikassa keldris, Palermo metsas Rakvere lähistel, Narva jõe jääl, Jõhvi raudteejaamas ning mujal.

Ülekaalukate punavägede eest tuli sõja algul pidevalt taganeda kuni Tallinnani välja. Aega relvajõudude koondamiseks, formeerimiseks ja varustuse hankimiseks oli olnud häbematult vähe, sest üks okupant oli Saksamaale lahkumas ja teine tungis kohe sisse. Ometi suudeti sissisõda pidades, nagu iseloomustas sõja esimest perioodi kindral Aleksander Tõnisson, võita sedavõrd aega, et võtta lõpuks sisse kaitseliin Tallinna ees. Suudeti saada abi vennasrahvalt Soomest ja tuua Tallinna alla Inglise laevastik nii moraalseks kui materiaalseks toetuseks meie rahvale ja alles loodavale kaitseväele. Kooliõpilased, üliõpilased, kaitseliitlased, Vene armeest kodumaale koondatud maailmasõja kogemustega u 2000 eesti rahvusest ohvitseri ja Soome vabatahtlikud – need olid esmased sõjajõud, kes tõid Vabadussõtta pöörde 3. jaanuaril 1919 Tallinna alt alanud vastupealetungiga. Ning muidugi sai määravaks eestlaste patriotismivaimust kantud ühistegevus, leidlikkus kõige kriitilisemal ajal ja distsiplineeritus, võrreldes Venemaal valitseva kaosega. Tähelepanuväärsete näidetena tuleb märkida soomusrongide ja soomusmasinate ehitamist Johan Pitka ja Kaarel Partsi algatusel, Kaitseliidu loomist üle kogu maa Ernst Põdderi ja Johan Pitka eestvedamisel, sõjaväe tarbeks töösturitelt ja ärimeestelt rahaliste annetuste kogumist jms. Ajaloolased on võrdluses naaberriikide Soome ja Lätiga hinnanud, et Eesti suutis rahvaarvust lähtudes mobiliseerida Vabadussõja karmidel aastatel palju enam mehi ja materiaalseid ressursse. Nii hinnati sõja lõpuks, et koos Kaitseliidu liikmetega oli relvastatud jõududes kokku ligi 100 000 meest! See oli tõesti maksimum,. mida Eesti võis välja panna..

Novembri lõpuks 1919 oli aasta kestnud Vabadussõda nõudnud eesti rahvalt tohutuid jõupingutusi, et tagasi lüüa kahe suurvõimu katsed Eesti anastamiseks. Nii Saksamaa kui Venemaa olid küll I maailmasõja käigus tublisti nõrgestatud, kuid ikkagi väikese Eesti jaoks suurriigid. 5. detsembril 1919 algasid Tartus rahuläbirääkimised Eesti ja N Venemaa delegatsioonide vahel, kuid meie riigi saatus rippus ikka veel juuksekarva otsas. Vene kommunistlik valitsus tõi Narva rindele juurde veel ühe armee ning rahuläbirääkimiste algul, 7. detsembril alustas Viru rindel suurpealetungi. Eesmärgiks oli sõjalise jõuga kinnitada oma esimest nõudmist riigipiiri määramiseks. See plaan nägi ette Eesti piiri tõmbamist Kunda-Sämi jõe joonele veidi ida poole Rakvere linnast. Eesti delegatsioon lükkas kategooriliselt tagasi kõik vastaspoole esitatud eeltingimused rahu sõlmimiseks ja põhjendamatu riigipiiri nõudmise. Delegatsiooni liige ja Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülem kindral Jaan Soots teatas järsult piiriküsimuse kohta, et see pole lõõtspill, mida saab vaieldes laua taga venitada. Selle küsimuse on eesti sõdurid rindel juba lahendanud!
Vene delegatsioon katkestas läbirääkimised ning algasid detsembrikuu rasked lahingud Viru rindel. Kahe Vene armee vastas oli kaks Eesti diviisi: pidevalt sõdinud 1. diviis ja lõunarinnet nõrgestades, kuid õigeaegselt sealt Narva alla tõmmatud kindral Ernst Põdderi 3. diviis. Lõunarinne anti osaliselt üle lätlaste kaitsta..
Oma mälestustes on Viru rinde juhataja kindral Aleksander Tõnisson nimetanud kogu sõja üheks kõige krtiitilisemaks momendiks detsembrikuu keskpaiku toimunud punavägede läbimurret üle Narva jõe Krivasoos (Kriušas). Tookord olid pakaselised ilmad ning Krivasoo piirkonnas laiaks ja aeglasevooluliseks muutuv jõgi oli jäätunud. Öösel mööda jääd üle jõe tunginud punaväed ei kohanud tõsist vastupanu, sest soisel alal ei olnud võimalik rajada kaitsekraavidega püsivalt mehitatud rindejoont. Seal olid vaid üksikud tõkkesalgad. Vastane lõi ohtliku platsdarmi Auvere suunas selge eesmärgiga Jõhvi-Narva raudtee vallutada. Samal ajal ründas Punaarmee lakkamatute rünnakutega ja väga tugeva suurtükitule toetusel Narvast ida pool eestlaste positsioone Annenskaja, Dubrovka ja Sala küla joonel. Kasutati ka soomusmasinaid ning lennukeid. Inimkaotustest vastane ei hoolinud. Verest tühjaks jooksnud väeosade asemele toodi järjest uusi juurde.
Vanad rindemehed on meenutanud, et detsembrilahingute ajal käis peaminister Jaan Tõnisson ise rindel olukorraga tutvumas. Valitsus soovis veenduda, kas rinne peab vastu ja kas on võimalik Tartus rahukõnelusi niisama kindlatelt positsioonidelt jätkata. Pikaajalistest ja lakkamatutest lahingutest kurnatud sõdurid lubasid kahele kuulsale Tõnissonile, peaministrile ja kindralile, et nad peavad vastu. Ja eesti sõdur pidas sõna! Rinne jäi püsima. Auvere platsdarmilt löödi vaenlane vasturünnakuga välja ja kiiresti tagasi Narva jõe idakaldale selliselt, et tal poleks võimalust siinpool jõge kaitset organiseerida.

Tuletagem nüüd meelde, et 25 aastat hiljem, 1944. a talvel Eestisse tunginud Nõukogude armee kordas seda rünnakuplaani. Taas loodi veebruaris toimunud suurrünnakuga Krivasoos Auvere raudteejaama suunatud platsdarm. Verised ja kaotusterohked lahingud kestsid vaheaegadega juulikuu lõpuni, seega hoiti pool aastat rinnet kinni kõige hädaohtlikumal läbimurdesuunal. Võitluste finaaliks kujunes tookord Auvere lahing 24. ja 25. juulil 1944, kui Harald Riipalu rügement sattus vahepeal kahekordsesse piiramisrõngasse. Isade eeskujul löödi nüüdki läbimurdnud vaenlane tagasi ning positsioonidelt lahkuti siis, kui uus kaitseliin Vaivara Sinimägedes oli ette valmistatud ja Narva kaitsjad positsioonidelt lahkunud. Auvere lahingu juhtimise eest sai rügemendiülem Harald Riipalu Rüütliristi. Kuid kaotused olid väga suured ka kaitsjatel ning Krivasoo lahinguväljale jäid igavesele unele väga paljud. Neis lahinguis ellujäänud on nimetanud austavalt oma hukkunud relvavendade viimset puhkepaika Auvere Auväljaks.
Väga kriitiliseks perioodiks Vabadussõja lõpulahingute ajal on kindral Tõnisson nimetanud epideemiast nakatunud vene Loodearmee taandumist meie kaitse tagalasse. Oktoobris-novembris 1919 sooritas Loodearmee algul väga eduka pealetungi ja jõudis Petrogradi alla. Entente riikide nõudmisel toetas Eesti Kaitsevägi pealetungi runde põhjatiival ning koos Inglise eskaadriga ka merelt. Kuid novembrikuu alguses sai Loodearmee punastelt lüüa ning taganes kiiruga suures osas üle Narva jõe meie rinde taha. Lahinguvõime kaotanud sõdurite seas levisid nakkushaigused. Puhkes epideemia, mille leviku tõkestamiseks tuli teha tohutuid jõupingutusi. Oli tekkinud väga tõsine oht, et epideemia haarab mitte ainult Eestit, vaid võib levida ka Euroopasse. Viru rinde juhataja kindral A. Tõnisson sai valitsuselt täisvolitused kõige karmimate abinõude rakendamiseks, et vene väeosad Eesti tagalas relvituks teha, nende vägivallatsemine lõpetada ning täielik karantiin maksma panna. Resoluutse tegutsemisega kindral sai sellegi ülesandega hakkama.
24. detsembril 1919, kui Tartus oli vaherahu küsimustes saavutatud kokkulepe ning oldi valmis dokumentide allakirjutamiseks, tulid Vene poole esindajad ootamatult välja nõudega kehtestada demilitariseeritud tsoon Narva linna ja Narva jõe ümber. See oli vastaspoole järjekordne eht bütsantslik riugas ja oma nõudmise läbisurumiseks lubati keeldumise korral tuua lahingusse veel kolm armeed. Eesti pool keeldus ja lubas omalt poolt sellisel juhul rindele tuua veel kolm polku! Kõnelused katkesid ja Narva rindel puhkesid uuesti rasked tõrjelahingud. 27. kuni 31. detsembrini kestsid pidevad rünnakud. Ründajad kandsid ränki kaotusi, kuid edu ka seekord ei saavutanud. Punaarmee väejuhtide hinnangul jäi nende lahingute järel rivisse sedavõrd vähe mehi, et uuteks rünnakuteks jõudu enam lihtsalt ei olnud. Ka kaitses positsioonide hoidmist rivisse jäänud sõdurite isikkoosseisuga pidasid nad küsitavaks. 31. detsembri õhtul kirjutati Tartus alla vaherahu kokkuleppele ning see hakkas kehtima 3. jaanuarist 1920 kell 10.30.

2. veebruaril 1920 sõlmiti aga Tartus rahuleping, mida on nimetatud Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks. See rahvusvaheline leping kehtib tänase päevani, seega juba 88 aastat! Sõlmitud leping oli eesti rahva suur võit salakavala ja tugeva vastase üle. Võit saavutati Eesti Kaitseväe, meie rahva, riigijuhtide ja meie diplomaatide ühiste jõupingutuste tulemusena. Rahulepingu sõlmimisega näitasid meie juhid end tõeliste riigimeestena, kes mõtlevad kõigepealt oma rahva huvidele. On teada, et Entente riigid soovisid jätkata sõjategevust kommunistliku Venemaa vastu. Eesti juhid aga mõistsid, et rahvas ei suuda kaua sellist kurnavat sõda pidada ning eesti sõduril polnud ka soovi väljaspool Eesti territooriumi sõdida. Eesti juhtkond püüdis luua rahukõnelustesse ühisrinnet koos Soome, Läti ning Leeduga. Nimetatud riikide esindajad olid Tartus, kuid lahkusid Eesti algatusega liitumata. Venemaale aga oli tookord seda rahulepingut niisama hädasti vaja kui Eestile ning Jaan Poska juhtimisel oskuslikult tegutsenud rahudelegatsioon, hinnates väga täpselt olukorda ja osates vastase kavatsusi läbi näha, saavutas maksimumi. Seepärast ei suudagi suur impeerium Venemaa siiani mitte kuidagi leppida tookordse allajäämisega väikesele Eestile, loeb lepingut endale alandavaks ning püüab väita, et leping enam ei kehti. Mitte miski sündmus ei ole lepingu kehtivust seni lõpetanud ja kumbki pool ei ole saanud ka juriidiliselt korrektset põhjust lepingust lahtiütlemiseks. Vene pool mõistab seda väga hästi ning tema retoorika on suunatud avalikkuse eksitamiseks. Rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip, kes Eesti delegatsiooni liikmena võttis osa nii Tartu rahulepingu sõlmimisest kui ka 20 aastat hiljem nn baasidelepingu koostamisest, hindas neid akte selliselt: „On küsitav, kas ajalugu pakub Eestile veel kord eeldusi niisama eduka rahvusvahelise akti sõlmimiseks, nagu seda oli Tartu rahuleping, mis jäi ometi kehtima ja sai uue kinnituse 1939. a. baasidelepingus ning mida ühepoolne rikkumine tühistada ei saa. Ent sõda N. Liiduga oleks selle lepingu tollal automaatselt tühistanud.”
Kuldsed sõnad, mis peaksid kord jõudma ka nende teadvusse, kes eksitavad eesti rahvast juttudega nn hääletust alistumisest. Kannatustest läbikäinutele ja kaotusi kandnud eesti peredele on Venemaa vangilaagris hukkunud A. Piibu järeldused tugevaks moraalseks toeks.

Vabadussõja võit on nõudnud meie rahvalt suuri ohvreid ka pärast seda, kui 3. jaanuaril 1920 vaikisid relvad. Seda, mida ei suudetud rindel ausas lahingus korda saata, hakati teostama hiljem suure impeeriumi kättemaksuna pärast 1940. aastal toimunud okupatsiooni. Sõnamurdlikult Eestisse tunginud okupatsioonivõim hakkas esimeste seas vahistama ja hävitama Vabadussõjas võidelnuid: riigijuhte, ohvitsere, rahvaesindajaid parlamendist ning omavalitsustest, haritlasi ja seejärel kõiki neid, kes polnud nõus nn proletariaadi diktatuuriga. Ja lõpuks, 14. juunil 1941 jõudis hävitustöö järg kätte lasteni ning emade ja vanavanemateni. Kõigi ohvrite ühisnimetajaks sai nõukogude režiimile iseloomulik termin sotsiaalselt ohtlik element. Selliselt hukkusid kümned tuhanded Eesti kodanikud Siberi vangilaagrites ja sundasumisel. Hukkusid ka Eesti pinnal mahalastuna või võitluses langenuna. Mitmekordselt Vabadussõjas langenute arvu ületanud eesti rahva hilisemad ohvrid on otsekui siiani kehtiva Tartu rahulepingu hind.
Sellel aastal on meil lõpuks ometi võimalus vääriliselt ja kogu maailmale nähtavalt tunnustada Eestile riikliku iseseisvuse toonud sangareid. Tahame loota, et Vabadussõja alguse 90. aastapäeval 28. novembril 2008 avatakse tõepoolest Tallinna kesklinnas Vabadussõja võidusammas! See on siiani olnud eesti rahva auvõlg võitlustes vabaduse eest langenuile!
Võidusamba püstitamisega me tunnustame kõiki neid, kes on elu andnud Eesti vabaduse nimel!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv