|
|
|
Viitseadmiral Tarmo Kõuts
võtab vastu Kaitseliidu Valgeristi I klassi teenetemärgi
17.11.2006. |
TARMO KÕUTS:
Eesti oli, on ja peab jäämagi mereriigiks!
intervjuu: Velly Roots
Lugu
poisist, kes oma kodusaarelt ihkas laia maailma. Meredel seilates,
madruseametist kaptenisillale tõusnud, õnnestuski
tal paljusid maid ja rahvaid tundma õppida. Eestile kriitilisel
ajal aga kutsuti ta täitma meie rahva jaoks üliolulisi,
suurt vastutust nõudvaid ülesandeid.
Tarmo Kõuts:
Olen sündinud Saaremaal Pihtla vallas. Kui ma hakkasin lõpetama
kohalikku 8-klassilist kooli, oli valida, kas lähen edasi
õppima Kuressaare Keskkooli, mis oli tugev kool, või
tahan siiski valida midagi muud. Minu mereäärses suguvõsas
on olnud palju meremehi, kapteneid, kõiki on olnud. Arvestasin
ka seda, et maailma pääsemiseks oli lihtsaim seaduspärane
moodus hakata meremeheks.
Mere ääres
kasvanud poisina arvasin, et suudan merekoolis õppida.
Nii juhtus, et astusin Tallinna Riiklikku Merekooli.Sõjaväeliselt
oli see kool hästi välja timmitud: hommikust õhtuni
olid õppused, kord oli range, käisime rivis ekipaažist
kooli ja tagasi – nõnda neli ja pool aastat järjest.
Õppetöö oli algul rohkem eesti keeles, pärastpoole
paraku vene keeles. See oli kesk-eri õppeasutus. Tahtsin
küll minna edasi õppima, kuid pärast merekooli
lõpetamist läksin merele. Juhtus see nii sellepärast,
et kõik eesti poisid, kes me kooli lõpetasime, keeldusime
in corpore minemast teenima Nõukogude mereväkke
– okupatsiooniarmeesse. Sattusime siis erinevatesse organisatsioonidesse
ja laevastikesse, mina mootorlaevale “Tallinn”. Aga
siinne meri tundus minu jaoks olevat liiga väike, liiga madal
ja palusin end üle viia kaubalaevastikku. Tol ajal kapten
Leemet ei saanud minust aru ja püüdis mulle aru pähe
panna teatades, et ma tegevat elus suure vea, nüüd ma
kapteniks enam kunagi ei saa. Aga seikluste otsimise vaim noores
eas on nii suur ja palju tähtsam kui karjääri tegemise
peibutus.
|
Viitseadmiral Tarmo Kõuts
s. 27. nov. 1953 Saaremaal Pihtla vallas, lõpetanud
Tallinna Riikliku Merekooli, Kaliningradi Tehnilise Instituudi,
Soome Vabariigi Maakaitse Kõrgkool, 1973–1990
Eesti Merelaevanduse laevadel tõusnud madrusest juhenduskapteniks,
1990–1993 Tallinna Merekooli ülem ja Eesti Mereharidus-keskuse
rektor, 1993–2000 Piirivalveameti peadirektor,
2000–2006 Eesti Kaitseväe juhataja, aastast 2002
viitseadmiral, 2006 erakonna IRL liige, 2007 Eesti Riigikogu,
riigikaitse komisjoni liige,
Eesti Laskurliidu president
Tarmo Kõutsile on antud rohkesti
autasusid, nende seas Riigivapi II klassi teenetemärk
(2005), Kotkaristi II klassi teenetemärk (1998), Läti
Vabariigi Viestursi risti I klass (2005), Kaitseväe
teenetemärk (1998), Kaitseliidu I II klassi teenetemärgid,
Soome Vabariigi Lõvi ordeni suurrist jt.
|
Niisiis võtsin
selle riski vastu ja alustasin merel sõitmist teise klassi
madrusena. Seda sammu enam hästi vastu ei võetud,
ega see süsteem ei armastanud neid, kellel on elus oma seisukoht.
Siiski oli mul tugev tahtmine edasi õppida ja valisin Kaliningradi
Tehnilise Instituudi, mis oli päris soliidne teadusasutus.
Tegelikult ma sõitsin merd siis juba teise tüürimehena,
kui hakkasin instituudi kaugõppes edasi õppima.
Kaadriosakond seda ei toetanud, pigem oleks nähtud, et oleksin
astunud Makarovi nim Kõrgemasse Merekooli Leningradis.
See oleks olnud jällegi Tallinna Riikliku Merekooli jätk,
natuke kõrgem küll, aga teadusasutusena oli populaarsem
Kaliningradi Tehniline Instituut. Õppisin seal töö
kõrvalt mereteadust tervelt seitse aastat. 1985. aasta
detsembris lõpetasin instituudi ja poole aasta pärast,
kui olin sooritanud Moskvas seeria eksameid, sain kaptenipaberid.
Eksami sooritamise päeva kutsusime omavahel veriseks teisipäevaks:
eksameid vastu võtmas olid vanad mereässad ja läbipõrumise
võimalus küllalt kõrge.
Merelaevanduses oli
oma mereohutusosakond, kuhu oli informatsioon laekunud aastakümnete
jooksul. Seal olid suured spetsialistid. Peeti arvestust kõikide
tüürimeeste, nende võimekuse kohta. See informatsioon
ei laekunud parteikomiteesse, vaid sinna, kus tegeldi erialaste
küsimustega, kaadri kasvatamisega. Nõnda siis läks,
et ma juba enne instituudi lõpetamist võtsin kaptenina
laeva vastu. Aga kuigi mul oli kaitsmata ainult diplom, saadeti
mind viimasel hetkel siiski vanemtüürimehena Aafrikasse.
Samal ajal töötasid paljud kaptenid, kellel oli vaid
keskharidus. Siin mängisid suhted parteikomitee ja julgeolekuga.
Laeva meeskonnad
olid muidugi venekeelsed. Kuidas tuli mõte oma laeval eesti
keele õpetamisega tegelda?
1987. aastal, kui reisid
olid pikad, tundsin end juba suhteliselt tugeva kaptenina, kelle
autoriteet võimaldab läbi viia oma programmi. Otsustasin
siis hakata meeskonnale õpetama eesti keelt. Ega see kerge
olnud. Sadamates sai maale minna gruppidena, mille panid kokku
politrukid, aga kaptenil oli võimalus keelata. Niisiis
oli maalemineku lubamine nagu tunnustus hea käitumise eest.
Mäletan, et ühes Aafrika sadamas otsis mind üles
üks mustanahaline kapten, kes minu üllatuseks rääkis
päris puhtalt eesti keelt. Ta oli õppinud neli aastat
Tallinna Kalatööstuskolledžis. Oli juba aastaid
olnud Eestist ära ja teinud karjääri saades kapteniks.
Minu küsimusele, kuidas ta nii vähese ajaga eesti keele
selgeks oli saanud, vastas: “Tahtsin aru saada sellest rahvast,
kelle hulgas ma elasin.” See oli nii hea näide, tõin
selle mehe eeskujuks oma meeskonnale, kellest mõni oli
juba kolmkümmend aastat Eestis elanud ega tahtnud nüüdki
eesti keelt õppida.
See on Eesti riigis
tõsine probleem praegugi.
Kui tahad Eestis elada
ja aru saada rahvast, kelle seas sa elad, siis on ju iseenesest
mõistetav, et omandad selle rahva keele. See on kultuuri
või kultuurituse küsimus. Loomulikult tahaksime oma
ümber näha solidaarseid, mõistvaid inimesi. Aga
kui vaadatakse ainult Narva-tagust TVd, siis see propaganda, mis
sealt tuleb, on suunatud meie riigi vastu.
Kas otsus kaptenisillalt
maismaale tagasi tulla oli raske?
Kui ma 1989. aastal
tulin järjekordselt Aafrika reisilt, kutsus Toivo Ninnas,
kes tol ajal oli Merelaevanduse peadirektor, mind enda juurde
ja tegi ettepaneku: ajad on muutunud, kas oleksin nõus
võtma Tallinna Merekooli juhtimise oma õlule. Jäin
sügavalt mõtlema, sest tegelikult oleks see olnud
minu merelise karjääri lõpp. Küsisin nõu
oma sõpradelt kaptenitelt ja mäletan, et Uno Laur
oli see, kes mind tuliselt keelitas seda pakkumist vastu võtma.
Nii ma siis lõpuks tegingi. Tallinna Riiklik Merekool allus
Mereministeeriumile ja Moskvale. See oli tõsine üritus.
Tuli sõita Moskvasse ja seal otsus kohe vastu võtta.
Aasta oli siis 1989/90 ja mulle sai kiiresti selgeks, et olukord
Tallinna Riiklikus Merekoolis ei saa sugugi rahuldada ei mind
ega ka Eestit. Õppetöö toimus vene keeles ja
oli venemeelne. Panime poliitökonoomia jt sarnased õppetoolid
kinni ning suunasime õppetöö navigatsiooniteadmiste
ja inglise keele omandamisele. Mäletan, et ministri asetäitja
helistas mulle, ähvardades mind päevapealt ametist lahti
lasta, mille peale vastasin, et saatke siis oma vahetus siia,
kui teil on. Aeg oli juba niisugune, et seda vahetust ei tulnud
ega tulnudki.
Vaadanud olukorra üle, sain aru, et tegelikult juhin kogu
merehariduse ettevalmistamisega tegelevaid erinevaid süsteeme.
Vajalik oleks need õppeasutused ühendada, et õppetöö
toimuks eesti keeles ja et tulemuseks oleks kõrgkool. Vastasel
juhul ei oleks tal tulevikku. Eesti riik ei suudaks üleval
pidada mitut mereharidust andvat õppeasutust. Rein Loik,
kes oli tollal haridusminister, oskas ja julges teha tõsiseid
otsuseid. Sulgesime kõik senised mereharidusega seotud
õppeasutused, vallandasime kõik eesotsas minu endaga
ja palkasime uuesti uues koosseisus uude Eesti Merehariduskeskusesse,
sest kõrghariduse seadus ei lubanud tol ajal ühes
ja samas õppeasutuses anda erineval (kesk- ja kõrgharidus)
tasemel haridust.
Võib arvata,
kui palju vastutöötajaid niisugustele otsustele leidus.
Peab ütlema, et
1991. õppeaasta oli eriti kriitiline. Töötasime
pingsalt selle nimel, et kool oleks eestikeelne ja -meelne ning
tegutseks kõrgharidusele ettenähtud programmide mahus.
Sel suvel meil päevatööl vahet polnud ja õppeala
prorektor Toomas Saul ilmselt töötas üle. Süda
ei pidanud vastu. Tema oli nende pingeliste muudatuste esimene
ohver. Minu tõsine soov oli tollal viia mereharidus merele
lähemale. 1993. aastal hakkasid merepiirid juba lahti minema
ja seetõttu püüdsin veenda Tallinna linna, valitsust
ja riigikogu selles, et Mereakadeemia peaks paiknema Pirita TOPis.
Kahjuks ma seda programmi ei jõudnud lõpule viia.
Oleks see tollal juhtunud, oleks Eesti merenduse saatus ilmselt
olnud mõnevõrra teistsugune. See on minu arvamus.
Teile aga esitati
uus tõsine väljakutse.
Sellest on palju kirjutatud,
kuidas piirivalve juhtimise vahetus tollal toimus. Tollal oli
piirivalve kõige paremini korrastatud kaitsega tegelev
struktuur riigis, sest kaitseväge alles hakati looma ja ta
ei saanudki vene sõjaväe kohaloleku tõttu midagi
teha. Otsus, mida pidin tegema, oli raske ja ootamatu. See küll
polnud minu unistuste tipp – hakata piirivalvet juhtima.
Aga tuli ära teha. Tegelikult oli piirivalve organisatsioonina
tollal küllalt tugev, seal tegutses väga palju entusiaste,
kes olid sõna otseses mõttes valmis kohe oma maad
kaitsma. Andrus Öövel oli teinud tublit tööd.
Meil õnnestus tol ajal töötajaid motiveerida
ühtse meeskonnana tegutsema. Personali valik ja karjääri
suunamine lõi riigikaitselise hoiaku, meeleolu oli väga
positiivne. Professionaalse piirivalve kujunemine on olnud pikkade
aastate protsess. Väljaõpe, mida kaitseväe tasemel
suutsid meile kiires korras anda soomlased, jätkus hiljem
eri õppeasutustes üle maailma. Lõpuks suutsime
ka ise Eesti Piirivalve Kolledžis nii kaugele jõuda.
Meid toodi eeskujuks Euroopas ja piirivalvurite edetabelis olime
soomlaste järel teisel kohal edestades Saksamaad. Teatud
hetkel, kui hakkasime NATOsse jõudma, võeti vastu
otsus arvata piirivalve kaitsejõudude koosseisust välja.
Selle tagajärjel kaotas piirivalve oma esialgsest võitlusvaimust
ja ideoloogiast – ei sammugi tagasi – väga palju.
Praegu, kui oleme
piiririik kes valvab EL ja NATO välispiiri, on päevakorral
piirivalve ühendamine politsei, kodakondsus- ja migratsiooniametiga.
On see mõistlik otsus?
Ma tahan loota, et see
ühendamine ei suurenda vaid töötajate arvu ministeeriumi
aparaadis. Kahtlematult on niisuguse ühendatud organisatsiooni
juhtimine väga keeruline. Kahjuks piirivalve motivatsiooni
see kahjustab, siin pole mõtet vaieldagi. Seda näitavad
kõik küsitlused piirivalves, kus valdav enamik seda
ühendamist heaks ei kiida. NATO defineerib kriise majanduslikeks,
sõjalisteks, ökoloogilisteks ja demograafilisteks,
kusjuures tänapäeva kriisi haldamise organisatsioon
ja mehaanika peab olema absoluutselt erinev varasemast. Teisiti
öeldes tuleb tänapäeval kasutada kõiki riiklikke
ressursse, et ühel või teisel viisil hakkama saada.
Näiteks selles ökoloogilises kriisis, mis Eestit mõni
aasta tagasi tabas, hukkusid tuhanded linnud. Selgus, et tegelikult
polnud riik niisuguse kriisiga toimetulemiseks valmis. Aga kui
oht ähvardab tuhandete inimeste elu ja tervist? Tallinna
linnas paiknevad näiteks suured kogused mitmesugust kütust
ja kemikaale, õnnetuse korral oleks vaja kiiresti evakueerida
tuhandeid inimesi Säärase kriisiga toimetulekuks peab
riik valmis olema.
Piirivalve toimis
niisiis juba ühtse meeskonnana, kui teile tehti ettepanek
asuda juhtima uut ja palju suuremat organisatsiooni – Eesti
Kaitseväge.
Nõusolek minu
poolt ei tulnud kergelt. Piirivalve oli jõudnud arvestatavale
tasemele ja seepärast ma loomulikult tõsiselt vaagisin
seda ettepanekut. Põhjus oli ka selles, et Tallinna Merekoolis
olime küll kõik saanud ohvitseride ettevalmistuse
ja võisime teenida mereväes nagu paljud ka tegid,
aga tegelikult ma polnud professionaalne sõjamees. Kui
ma ettepaneku Eesti kaitseväge juhtima hakata lõpuks
otsustasin vastu võtta, küsis president Lennart Meri:
“Kui kaua sa tahad seda ametit pidada?” Ma vastasin
pikemalt mõtlemata: “Nii kaua kui vajalik ja nii vähe
kui võimalik.” Ma võtsin seda kui missiooni:
minu ülesanne on viia Eesti NATO liikmesmaaks ja anda siis
teatepulk üle järgmisele kaitseväe juhatajale.
Minu asi oli eesti rahva tulevikku suuresti mõjutav protsess
kiiresti ja edukalt lõpule viia. Aastal 2000 polnud sugugi
kindel, kas meid võetakse NATO liikmeks. Leeduga erilisi
probleeme polnud, aga Eesti ja Läti puhul tekitas kõhklusi
meie asukoht – kitsast riba Balti mere ääres on
väga raske kaitsta ja teiseks oli meie armeede olukord liiga
kaugel NATO standardist. Minu põhiline ülesanne oligi
tookord Eesti kaitseväe viimine NATO-kõlbulikuks ja
see protsess polnud lihtne. Majandusliku küljega tegeldes
viisin peastaabi praegusesse asupaika ja suutsin ühendada
ühte hoonesse ka kõikide väeliikide staabid.
Vähendasin nende koosseise lähtuvalt kaadri ja ressursi
nappusest. Hakkas ju kohe vaja minema ametikohtasid NATO struktuuridesse,
kuhu pidime leidma ohvitsere, kes on võrreldavad vanade
Euroopa riikide ohvitseridega. Õnneks saime selle ülesandega
suurepäraselt hakkama. Siiani meenutan tänutundega neid,
kes esimestena läksid päris rängale missioonile.
Peastaabis viisin läbi
tõsise reformi, et luua uus edasipürgiv meeskond ja
anda talle tugev energiasüst, mis aitaks meil muutuda NATO-kõlbulikuks.
Tegelikult kõik need aastad ehitasin üles ja jätkasin
sama tegevust, mida enne mind Aleksander Einseln ja Johannes Kert
olid juba teinud just kaitsetahte kasvatamisel. Igal armeel on
oma vaim, mida võib nimetada ka võitlustahteks.
Kui seda pole, siis ei ole võimalik ka armeed edukalt kasutada.
On kaalutud palgaarmee asutamist, kuid läbi sajandite on
nähtud sellise armee sõltuvust palgarahast. Euroopa
ajalugu teab küllalt juhtumeid, kus sõjavägi
läks üle vastaspoolele, kuna ühel poolel sai raha
lihtsalt otsa. Seepärast on riigi kaitsmise tahte kasvatamine
mitte ainult sõjaväes, vaid terves rahvas väga
oluline. Kui rahvas kasvatab oma järeltulijaid isamaalistena,
kellel on tahe kaitsta oma maad ja rahvast, siis on ka armee koostamine
juba kergem küsimus. Kui aga tulevad niisugused noorukid,
kes ei usu ega tahagi uskuda riigi kaitstavusse, siis nende väljaõpetamine
on küll tehniliselt võimalik ja sõjapidamise
taktika ning viisid saab selgeks teha, aga tõelist võitlejat
neist ikkagi ei saa. Peab olema tahe kaitsta oma riiki, võitlustahe.
Niisuguse tahte
kasvatamine algab lapsepõlves – kodust, vanematest,
koolist. Isamaalisusest kõnelda nagu peljatakse. See on
sovetiaja järelmõju, mis kahjuks paljudes on veel
praegugi küllalt tugev.
Minu kaitseväe
juhtimise kogemuse juures on mul olnud tihti tõsiseid diskussioone
teatud nägemuse kandjatega, kelle silmis isamaalisus on midagi
arhailist, vanamoodsat, mis meie edasipürgimist nagu takistaks.
Niisugune hoiak on olemas ja kahjuks on nende hulgas ka küllalt
palju silmapaistvaid tegelasi. Kuid sellist suhtumist tuleks muuta.
See on maailmavaateline küsimus
Kaitseväe
juhatajana tegutsesite küllalt pikka aega – kuus aastat.
Nüüdseks on lisaks võimekale sõjaväele
riigi julgeoleku tagamiseks vaja välja ehitada hoopis uutlaadi
struktuur, mida me kümme aastat tagasi ei osanud ettegi kujutada.
Möödunud aastal
Eestit tabanud küberrünnakute tõttu hakati küberkaitsest
tõepoolest avalikult rääkima. Tegelikult algasid
läbirääkimised sellel teemal juba ammu. Kunagi
nimetati seda ideed Kerdi-Kõutsi projektiks. Kindral Kert
oli selle idee kindel propageerija NATOs ja mina selgitasin seda
nii Eesti poliitikutele, Kaitseministeeriumi juhtkonnale kui ka
NATO sõjalise komitee tasandil. Meenutan, et algselt oli
siin sellele ideele vastuseis väga tugev, sellest räägiti
põlglikult ja selline suhtumine tuli just Kaitseministeeriumi
juhtkonnalt. Meid toetasid küll ka naaberriikide kaitseväe
juhatajad, kes seda teemat NATO kohtumistel käsitlesid. NATO
sõjalises komitees toimunud aruteludel selgus, et küberjulgeolekuga
tegelevad tõsisemalt just USA ja Eesti, kes oli juba e-riigina
tuntud. Läbimurre suhtumises tuli siiski nüüd juba
paar aastat tagasi, kui saime kasutada teatud määral
investeeringuid, et vajalik struktuur luua. Meie ühisest
tööst, mis kestis aastaid, on sündinud Eesti arengu
lugu NATOs. Võib arvata, et selle loo najal hoiab Eesti
oma positsiooni seal päris kaua. Küberkaitsekeskuse
asutamine Eestisse on suur väljakutse ja tunnustus, see on
nagu olümpiavõit! Eestit tabanud küberrünnakute
järgselt toimus Roomas Lääne-Euroopa Liidu /Western
European Union WEU/ poliitilise komitee kohtumine, kus sain anda
ülevaate olukorrast ja tegin ettepaneku võtta kasutusele
määratlus: küberrünnak riigi vastu /cyberattack
against the state/. Niisugusel kujul läks see Rooma otsusena
WEU ametlikku juriidilisse kasutusse. Juuni algul Pariisis toimuval
WEU aastakonverentsil määratakse kindlaks raportöör
ja markeeritakse ka teema. Tegin ettepaneku WEU järgmise
raporti teemaks võtta küberkaitse. Kuna see teema
on nagu minu lapsuke, ei saa ma jätta teda hoolitsuseta.
Lääne-Euroopa
Liidu (WEU) põhiülesanne on NATO Euroopa liikmesriikide
sõjalis-poliitilise koostöö kavandamine. WEU
Assamblee peamine töövorm on iga-aastased korralised
istungjärgud juunis ja detsembris Pariisis. Eesti osaleb
WEU Assamblee töös vastavalt Riigikogu otsusele alates
23.02.1994. Eesti delegatsioonile omistati liitunud liikme staatus
2004. aasta oktoobris.
Kuidas praegu areneb
diskussioon kaitseväe juhataja alluvusvahekorrast?
Kui kaitseväe juhataja otseselt allub kaitseministrile, võib
tekkida olukord, kus kaitseminister üksinda annab näiteks
mingi eksliku korralduse lähtuvalt ükskõik millisest
situatsioonist, kas teadmatusest, närvipingest või
mis iganes. Kaitseväe juhatajal peab olema võimalus
apelleerida laiemale poliitilisele tasandile. Minul kaitseväe
juhatajana oli kohustus probleemide tekkimisel informeerida riigikogu
komisjoni, presidenti ja oli ka kokkulepe teavitada peaministrit.
President Lennart Meri oli seisukohal, et riigikaitse küsimuste
üle peab otsustama kogu rahvas, ei saa seda jätta ainult
kehtiva koalitsiooni siseasjaks, nii tähtsa küsimuse
puhul on vajalik ka opositsiooni arvamus. Selle probleemi ümber
praegu diskussioon toimubki: kuidas saavutada laiapõhjaline
poliitiline osalus riigikaitseliste küsimuste otsustamisel.
See ei ole teisteski riikides ühtmoodi lahendatud, igaühel
on omad erisused.
Tegutsete praegu IRL liikmena riigikogus
ja kuulute riigikaitse komisjoni. Kas vahel tuleb meelde meri
ja kaptenisild?
Ega meri ei anna sind enam kunagi vabaks,
kui oled temaga seotud olnud. Elan Keila-Joal ja olen päris
aktiivne merelkäija. Tahan siinkohal väljendada muret
Keila-Joa lossi saatuse pärast. Selle hoone vaimsus on nii
kõrge, et pole sugugi ükskõik, kelle kätesse
ta satub. Riigikogus olen ennast kõvasti rakendanud nii
sõjalise kui ka merelise temaatika taha. Püüan
riigikogu ja asjakohaseid ministeeriume merepoliitikaga seostada.
On õnnestunud mõnedki merega seotud teemad meie
erakonna uude programmi sisse viia. Praegu leidub küll arvamusi,
et parem kui meil laevu polekski, reostavad keskkonda ja transiidiga
on ka probleem. Kuid Eesti oli, on ja peab jäämagi mereriigiks!
|
|
|
