|
|
|
Rindele mineku ootel... Harri Rent
paremalt esimene. |
Mälestusi Alfons Rebasest
meenutab Harri Rent
tekst: harri rent
Mina
olin just rindelt tulnud puhkusele ja olin Kehras välitagavarapataljonis
ümberformeerimisel. Samal ajal levis kuuldus, et ka Rebane
on Kehras, teda tahetakse tuua diviisi. Rebasele pakutavat rügementi
ja ühtlasi ka kolonelleitnandi auastet. Aga Rebane oli ju
Wehrmachti major, diviis aga relva-SS üksus. Rebane olevat
ära ütelnud, et tema ei taha poliitväeosadega mingit
tegemist teha. Ühesõnaga andis mõista, et ta
vilistab natside peale ega taha neist midagi teada. Tema sõdib
sakslastega koos küll ainult sellepärast, et teist võimalust
ei ole venelastega sõdida.
Siis hakkas
levima jutt, et Rebane on pandud koduaresti. Sakslastest ülemustele
muidugi tema seisukoht ei meeldinud. No eks Rebane ka tundis oma
väärtust, ta oli pataljoni ülem majori auastmes,
nüüd veel rüütlirist ka saadud. See oli ikkagi
kõrge autasu. Muidugi ta mõtles, et võib
enesele lubada rohkem kui mõni tavaline mees. Aga ta eksis.
Fritsud olid selle koha pealt karmid, panid ta koduaresti. Sellest
räägiti Kehras olevates väeosades palju. Kui siis
tuldi formeerima uut rügementi, enam Rebase käest nõusolekut
ei küsitud, vaid määrati ta uue formeeritava 47.
rügemendi 2. pataljoni ülemaks. 1. pataljoni ülem
oleks veel olnud rügemendi ülema asetäitja, aga
2. pataljoni ülem... Niisiis alandati teda ega antud ka aukraadi
juurde.
Kui aga taas lahinguid oli vaja pidada, siis tema 47. rügemendi
2. pataljoni ülemana tegutses jälle nii arukalt, et
see torkas kõigile silma. Raskest olukorrast tõi
ta mehed terve nahaga välja. Nähti, et pole midagi teha.
46. rügemendi ülem võeti maha, tema asemele pandi
Rebane ja anti talle kolonelleitnandi kupp juurde. Tema kohta
on legend, et ta olevat oma poistega rohkem kui kahekümnest
kotist välja tulnud.
Mille eest
talle esimene rüütlirist anti? Kui 1944. aasta talvel
jaanuari lõpus venelased rebisid Volhovi rindest järjekordselt
läbi, anti saksa vägedele käsk taanduda. Oli selge,
et venelastel on suur ülekaal ja sakslaste väeosad demoraliseerunud.
Mõni väeosa oli juba 900 päeva olnud Leningradi
rindel. Rebane sai oma pataljoniga ka käsu taanduda, aga
temale väga omaselt ei täitnud ta seda käsku sõna-sõnalt.
Sellelt positsioonilt, kus ta oli – asula ees – tõmbas
oma väeosa asula taha ja jäi sinna pidama. Venelased
muidugi andsid kõva tuld asulasse ja eelmiste positsioonide
pihta. Kuna sealt ühtki pauku vastu ei tulnud, arvasid, et
seal pole enam kedagi. Niipea kui kahurituli vaibus, viis Rebane
oma mehed tagasi vanadele positsioonidele. Kui vanjad siis peaaegu
rivikorras tulid, said nad niisuguse nahatäie, et maigutasid
paar päeva. Sellega hoidis Rebane kotisuu lahti. Just need
väeosad, mis hästi vastu panevad, jäävad tavaliselt
kotti, kuna tiivad langevad ära ja kotisuu tõmmatakse
kinni. See venelaste väeosa pidi just kotisuu kinni tõmbama.
Nõnda pääses 18. armee, kes seal Volhovi-Leningradi
rindel võitles, piiramisrõngast välja. Selle
eest anti Rebasele esimene Rüütlirist.
Juuli keskel
sai meie grupp Kehras käsu: “Pambud kokku ja Tallinna!”
Tookord oli selline tore komme, et kõik, kes tulid rindelt,
kas siis puhkusele või komandeeringusse, said Toompealt
kindralinspektuurist pudeli “keelekastet” ja sigarette.
Saime meiegi. Ühtlasi tehti ettepanek tulla Eesti Raadiosse
vahendama rahvale otseseid rindemuljeid. Poiste üldine reageering
sellele oli, et mingu nad õige poti laadale! Kui nii väga
tahetakse teada, mis Narva all lahti on, eks siis mingu ja vaadaku
ise!
Mõni päev hiljem istusime juba rongis ja algas sõit
lõunasse. Reisil olles tutvusin lähemalt minust paar
aastat vanema Ants Traksiga ja meist said hiljem suured sõbrad.
Ants oli vana rindemees juba 1941. aastast. Volhovi rindel oli
ta olnud isegi vist pataljoniülema major Rebase käskjalg.
Rebane oli rindemeeste seas teada-tuntud ja hinnatud sõjamees,
aga ka kui paras vembumees. Tema kohta räägiti nii tõestisündinud
lugusid kui ka legende. Räägiti, et Eesti Kaitseväest
oli ta sunnitud 1935. aastal lahkuma oma abikaasa mõneti
sobimatu käitumise tõttu. Talle olevat antud valida:
kas lahkub oma abikaasast või lahkub tegevarmeest. Aga
ta armastanud oma naist nii väga, et kaitseväe leitnandist
sai seetõttu Kaitseliidu Sakalamaa instruktor.
Mis nüüd
napsitamisse puutub, siis selles suhtes olnud ta üpris aldis
ja lõbusas tujus teinud ise ja lasknud teistelgi korda
saata kaunis ekstravagantseid tegusid. Ants Traks rääkis,
et kord oli pataljoni staap asunud ühe väikese vene
asula või küla kahekorruselises majas. Pataljoni ülem
asunud ülakorrusel. “Vana” olnud parajas jõminas
ja avaldanud soovi saada sooja piima. Nõudnud aga, et lehm
toodaks teisele korrusele tema voodi juurde ja lüpstaks sealsamas
tema nähes, sest “ega teid, masuurikaid, muidu uskuda
saa, mine tea, mida te mulle sisse joodate!” Mis teha, toodudki
siis lehm teisele korrusele. Lehm lüpstud, piim joodud, tuli
lehm uuesti alla toimetada. Siis see õige häda alles
algas. Trepist üles oli vissi veel kuidagi nõus olnud
tulema, aga allaminekust keeldus kindlalt. Lausa rist ja viletsus,
ajanud sõrad vastu: ei tule ja kõik! Ants oli tol
ajal olnud lihtne sõdur ja oma pataljoniülema käskjalg,
tema pidigi lehma kohale toimetama.
Kuid Rebase kohta räägiti ka, et ta on hea ohvitser,
eriti hea taktikalise vaistuga, kes on osanud palju lahinguid
edukalt läbi viia ja võita. Aga kui on vaja mõni
raske lahinguülesanne sooritada, siis ta eriti ei vaata,
kui palju mehi hukka saab. Ometi olevat ta olnud juht, kes käskudest
hoolimata ka oma peaga kippuvat mõtlema ja seetõttu
riskantsetest olukordadest, näiteks mitmestki piiramisrõngast,
võidukalt välja tuleb. Mina olin tema kõrval
väike vend, leitnant ja rühmaülem, aga ka minul
olid omad lahingud. Kui on ikka lahing ja käsk, siis sa ei
saa niiviisi mõtelda, et ma ei tohi seda meest sinna saata,
ma tean, et ta saab seal otsa.
|
Kindral Lindemann autasustab A.
Rebast Rüütliristiga. 3.13.1944. |
Isiklik
mälestus Alfons Rebasest on mul pärit päris sõja
lõpupäevilt. Rindesõdur istub oma punkris või
seisab kaevikus postil ja see, mis väljaspool tema vaatluspiirkonda
asub, jääb tal enamasti teadmata. Ei kuulata seal raadiot
ega loeta ajalehtedest päevauudiseid. Niiviisi juhtuski,
et kui meie väeosa 2. mail uuele positsioonile Sargbergi
mäele (Kirstu- või Sargamägi) asusime, ei olnud
meil aimugi, et Hitler, ikkagi kõikide saksa vägede
kõrgem ülemjuhataja, oli juba 30. aprillil asunud
Valhalla poole teele. Ei teadnud me ka seda, et 2. mail venelased
olid juba vallutanud Berliini. Meie uus positsioon Sargbergi mäel
oli tõepoolest oma kummalise nime vääriline.
Keset lamedat lauskmaad kerkis umbes 50 meetri kõrgune
mäehakatis, mis oma kujult meenutas kangesti kirstukaant.
Sellel mäel olid kunagi kasvanud jämedad puud, nüüd
aga näis, nagu oleks vene sõjaväepataljon siin
metsa üles töötanud. Neil on nimelt kombeks puud
rinna kõrguselt maha saagida. Vaid mäe laskuvatel
nõlvadel kasvasid puud edasi. “Kaane” ülemine
platoo oli vaid 30 meetri laiune ja selle mõlema serva
taga kummalgi pool asusid vaenulikud väed. Nii lähedal
vaenlasele ei olnud me kaevikuis varem veel olnud. 1. mail oli
vastane teinud tõsise katse mäge, mis valitses kogu
ümbrust, oma kätte saada. Katse oli ebaõnnestunud
ja koristamata laibad vedelesid kõikjal meie kaevikute
taga.
Kuni 7.
maini kulgesid meie päevad Sargbergi mäel päris
rahulikult, aga õhtu eel kutsus kompaniiülem rühmaülemad
oma punkrisse ja tegi teatavaks, et on saanud käsu: täna
õhtul, nii nagu pimedaks läheb, rinne maha jätta
ja liikuda Hirschbergi linna suunas. “Aga sina, Rent, jääd
oma rühmaga meie taandumist kaitsma. Kui vahepeal uut korraldust
või käsku ei tule, võid positsioonilt tagasi
tõmbuda täpselt 24 tundi hiljem. Täienduseks
telefonisidele saad kaks raadiotelegrafisti lisaks. Kas küsimusi
on?” – “On küll. Palju sa meile viina maha
jätad? Kui madinaks läheb, ega ma nende mõne
mehega jõua vaskasid niikuinii kinni pidada ja siis oleks
viina täis peaga kergem igavikuteele asuda!” –
“Jäta oma loll jutt!” oli kõik, mis ma vastuseks
sain.
Niipea kui pimedaks läks,
hiilisid kompanii ülejäänud rühmad nagu vaimud
hiirvaikselt mäest alla ja kadusid öhe. Mina jagasin
oma vennikesed terve kompanii lõigu peale laiali nii hästi
või halvasti kui oskasin. Ei mäleta, et ma kunagi
varem terve öö läbi nii erk oleksin olnud ja iga
vähegi võõrast heli või krabinat tabada
püüdnud. Kellaosutid näitasid neljandat hommikutundi.
Tihe ja paks udu mattis kogu maastiku nagu vati sisse. Polnud
midagi kuulda, veel vähem näha. Kusagilt tagantpoolt
hakkas äkki kostma läheneva mootori mürinat. Tuli
mootorrattur-käskjalg: “Ma tõin teie rühmale
lõunasöögi” (hommikul kell neli!) Ühes
kannus olid keedetud kartulid, länikus guljašš
ja teises kannus mannakreem. Peale selle kästi edasi öelda,
et hommikul kell kuus võime kaks kilomeetrit tagasi tõmbuda
seljataga asuvasse külla. Juba enne kella kuut olime kõik
oma relvade ja muu varustusega kaevikutest vaikselt välja
roninud. Lõunaks olime oma kompaniile järele jõudnud.
Maantee
oli taanduvaid vägesid täis. Meie rügement liikus
maantee paremas servas, vasakul marssisid meiega paralleelselt
Göringi WL /Wehrmacht-Luftwaffe/ välidiviisi üksused.
Kuna need sellid polnud kunagi jalaväelastena oma kõrget
võitlusmoraali demonstreerinud, siis olid naljahambad pannud
neile nimeks “Wir Laufen” (me jookseme). Inimesed seisid
heitunud nägudega teeservas. Kõiki valdas painajalik
hirm idast läheneva vägivalla ja omavoli ees. Varasel
pärastlõunal olimegi Hirschbergis. Kompaniis algas
toitlustamine ja rännakupuhkus. Hirschbergis asuv likööritehas
oli langenud meie poiste rünnaku ohvriks. See saigi meile
saatuslikuks. Napsi oli igasugust ja piiramatus koguses. Pidu
käis õhtuni välja, mil hakkas juba hämarduma.
Tagantjärele mõeldes tuleb tunnistada, et pole midagi
uut siin ilma peal. Seal kordus meiega sama situatsioon, mida
Richard Roht oma raamatus “Sõjasõit” kirjeldab
Esimese maailmasõja aegadest.
Kompanii rivistus edasimarsiks
Tšehhoslovakkiasse. Mina oma väeosaga kuulusin nende
kõige viimaste katteväeosade hulka, kes põhiväeosade
taandumist pidid kaitsma. Minu vana semu Ants Traks ratsutas äkki
8. mai õhtul kella kuue paiku minu juurde, teine ratsahobune
valjaid pidi kõrval, ja ütles: “Siin on sulle
hobune, homme hommikul võib sul seda vaja minna.”
Kui Ants oli sõjakooli läbi teinud, näinud Rebane
teda noorte ohvitseride seas ja oli hüüdnud: “Ants,
sina ka leitnant! Jääd minu juurde.” Küllap
lehmalugu tulnud talle meelde. Nõnda sai Ants rügemendi
staabiülema hea sooja koha. Mõistagi oli ta täiesti
teadlik olukorrast.
Tänaval
liikuvad inimesed hädaldasid ja olid mures homse päeva
pärast: “Mis saab teist, vaesed poisid, ja mis saab
meist, kui venelased tulevad?” Olin kõvasti purjus,
kuid mäletan hästi, kuidas ma sadulastki veel üht
nutvat prouakest lohutada püüdsin, soovitades tal koos
meiega linnast lahkuda. Selle õhtu viimase matsu pani mulle
lipnik Lennu, kes ulatas vaarikapunase joogi. See oli tõesti
nii hea, et ärkasin järgmisel hommikul meie kompanii
voorivankril. Mehed ütlesid mulle: “Rühmaülem,
küll sul vedas. Kukkusid öösel hobuse seljast maha
ja oleksid kraavi jäänudki, kui me poleks näinud”.
Olin sõna otseses mõttes maha maganud maailma ajaloo
ühe tähtsama öö. 8. mail 1945 öösel
kell 24.00 kehtestati relvarahu. Teine maailmasõda Euroopas
oli otsa saanud.
9. mai hommik seal Riesengebirge mäeaheliku pooleteisetuhande
meetri kõrgusel jahedas ja uduses mäestikuõhus
ei pakkunud algavaks päevaks midagi lohutavat. Tagant lähenes
meile äkki beež kabriolett, katus alla lastud, autojuhi
kõrval seisis püsti rügemendiülem Alfons
Rebane. Mina nägin teda nii kolme meetri kauguselt. Hoides
esiklaasist kinni, jälgis ta oma hallide silmade looritatud
pilgul marssivaid mehi, oma tublisid poisse, keda ta läbi
paljude lahingute oli juhtinud ja kellele ta nüüd tegi
omamoodi lahkumisvisiidi. Neid poisse, kes 1941. aastal juba idapataljonis
Wehrmachti koosseisus ja ka neid, kes hiljem tema rügemendis
teenisid, teiste hulgas ka mina, kutsuti rebasekutsikateks. See
oli tunnustus, see oli erilise väärtusega tiitel. Rebane
peatas korraks auto ja ütles: “Poisid, sõda on
läbi. Relvad maha, visake need kraavi. Meil on tšehhide
sideohvitseridega kokkulepe, et meid lubatakse marssida vabalt
inglaste juurde.” Kuigi asfalttee oli sile, kõikus
“vana” märgatavalt ette- ja tahapoole. Ka pilk,
millega ta meid vaatas, oli äraolev... See oli lühike
viiv, mil ma teda viimast korda nägin.
Andsin
kohe käsu: “Püssidest lukud välja, lukud osadeks,
iga vedru ise nurka!” Tegime relvad kahjutuks ja hakkasime
edasi marssima. Hall ja udune Tšehhimaa hommik hakkas taanduma
läheneva keskpäevase päikese ees. Saime mõned
kilomeetrid minna, kui näen – üks ülemleitnant
on maanteekraavis, säärikud jalast tõmmatud,
müts näole pandud. Läheme veel paarsada meetrit,
seal lamab kapten täpselt samuti. No siis oli asi selge.
Ohvitserimütsi viskasin põõsasse, pagunid maha,
aurahad, mis olid taskus, neid ma ei raatsinud ära visata.
Nad olid nii kalli hinnaga välja teenitud. Sõda oli
küll lõppenud, kuid algas ajajärk, mil tapmine
jätkus igasuguseid seadusi ja moraalireegleid eirates. Nüüd
tapeti siin Tšehhoslovakkias ja mujalgi paljusid relvituid
mehi vaid sellepärast, et neil olid liiga uhked õlakud
või liiga palju lahingutes teenitud aumärke rinnas.
Paari kilomeetri järel tulidki küla pätid, juua
täis, aga relvad käes, käsutasid seina äärde.
Väeosadel, kes sealt läbi läksid, relvi ju polnud.
Minu sõber Ants on kaks korda seina ääres seisnud,
joobnud mahalaskmiskomando sealsamas. Mehed olid küll näidanud
oma käisel olevat märki, et me pole ju sakslased, oleme
eestlased. Aga keelt keegi ei osanud. Siis olevat üks tšehhi
ohvitser kohale tulnud: “Mis siin toimub? Mahalaskmine? Ära
jätta! Sõda on läbi, see on vägivald ja
mõrv, seda ei tehta.” Tšehhi ohvitserid olid
paljusid päästnud. Seda arvu enam keegi täpselt
ei tea, palju eesti poisse seal otsa sai, nende hulgas ka major
Maitla.
Katkendeid on valitud ka Harri Renti raamatust
“Ma jäin ellu”. O/Ü Ortwil, 1997
|
|
|
