|
|
Kolonel Alfons Rebane ja meie
õigus oma ajaloole
tekst: einar laigna
|
Kolonel Alfons Rebane 24.06.1908–08.03.1976 |
24.
juunil 2008 täitub 100 aastat meie legendaarse sõjakangelase
ja Eesti musterohvitseri Alfons
Rebase sünnist.
Valga on piirilinn,
mis on ilmselt soodsalt mõjunud meie kaitsetahtele ja andnud
olulise osa kaitseväe ja eriti piirivalve kujunemisel. Valgas
on kõrge kaitsetahe. Valgas on sündinud ka meie rahvuskangelane
kolonel Alfons Rebane. Tema isikus on meil oma ideaalkujul rahvusliku
ohvitseri arhetüüp. Tänast auditooriumi arvesse
võttes ei ole ilmselt vaja hakata selle sõjamehe
eluteed ja võitlusi ette lugema. Te teate seda kõike
isegi.
Kolonel Alfons
Rebase fenomen
Milles seisneb siis
koloneli erilisus või ainulaadsus, mis teeb ta nii tähtsaks?
On sõjakangelasi, kes saavad kõrgeid autasusid ühekordse
teo eest. Alfons Rebase isikus on jälgitav stabiilselt tegutsev
juht, kes kriitilistes olukordades oli suuteline lahendama sõjalist
ülesannet edukalt, sealjuures eriliselt osates säästa
oma mehi. Iga inimene kujuneb ja pärineb oma rahva kultuurist
ja mentaliteedist ja Alfons Rebase näol on meie rahvale antud
niisugune eestlane, ohvitser, riigikodanik, kes suutis sõjaolukorras
tugineda nimelt meie rahvusliku kultuuri alustele.
Me teame, et suurriigid, kel on käsutada suur inimressurss,
ohverdavad lahingulisi eesmärke taotledes hoolimatult kümneid
ja sadu tuhandeid inimelusid. Alfons Rebane teadis meie rahva
inimressursi piiratust ja seetõttu iga mehe erilist väärtust.
See tuleneb meie kultuuritaustast, mis näeb igas inimeses
erilist ja ainulaadset. Just see joon ja oskus täita lahinguülesandeid
edukalt, sealjuures eriliselt hoides oma mehi, on meie jaoks kõige
olulisem. See arusaam kehtib jätkuvalt meie Eesti kaitseväes.
Suurearvulistel stepirahvastel on väljend: „Üks
ei ole sõjaväljal sõdur.” Meil on teistsugune
kontseptsioon, mille kohaselt sõdur on isiksus, kes võib
ka üksi sõjaväljal väga palju korda saata,
muuta kogu olukorda. Tema oskus piiramisrõngast mehi välja
viia on leidnud väljenduse rahvalikus keeles: „Vana
rebane läks ees ja kutsikad reas järel.” Ja sõja
ajal kutsus rahvas Rebase pataljoni mehi hellitlevalt rebasekutsikateks.
Psühholoogiline
sõda
Teine maailmasõda
on ametlikult lõppenud, kuid jätkub psühholoogilise
sõjana, mille kaugem eesmärk on sõjas võidetud
rahvaid hoida jätkuvalt moraalse ja psüühilise
surve all, sisendades neile süükompleksi ja jättes
nad ilma eneseväärikusest. Sellega kaasneb teatud psüühiline
halvatus, paralüüsiseisund, julgusetus mõtelda.
Me teame, et Nõukogude Liidus nimetati ajalugu poliitiliseks
teaduseks. Uurimistulemused olid etteantud ja ajaloolaste ülesanne
oli tihti ainult tõestada juba etteantud seisukohta. Kehtisid
ametlikud versioonid ja arhiivid olid suletud. See ei kehti ainult
Nõukogude Liidu kohta, vaid puudutab avaramalt Teise maailmasõja
võitjaid riike üldse. Just Läänest tuli
uuesti meile mõiste „poliitiline korrektsus”,
mis tähendab ju sisuliselt täpselt sedasama. Piisab
ühest näitest: Inglismaa Teist maailmasõda puudutavad
arhiivid lubatakse avada alles aastal 2017. Kui ametlikult esitatud
versioonid on õiged, mida peab siis varjama ja salastama?
Ajalooline
mälu
Ajalooteadus peab teenima
ajaloolist mälu ja õige ajalooline mälu on iga
rahva olemasolus vältimatu. Teise maailmasõja objektiivsel
uurimisel ja uurimistulemust avaldamisel on Eesti Akadeemiline
Sõjaajaloo Selts teinud oma 20 aasta jooksul ära suure
töö. Tähtis on ainult üks – tõde
ise, nii ei ole keelatud uurimisteemasid ega saa olla etteantud
uurimistulemust. Nii nagu igal muul teadusalal, on ka ajaloolise
tõe väljaselgitamisel vältimatuks töömeetodiks
kahtlemine esitatud versioonides. Keskne teema uurimises on olnud
„Eesti sõdur Teises maailmasõjas” ja kindlasti
ei tohi maha vaikida avalikkuses Teise maailmasõja kangelaslikke
heitlusi, milles eesti sõdur ja eesti ohvitser ilmutasid
erilist kvaliteeti. Seega on võitlus ajaloolise mälu
eest, mille üks osa on oma kangelaste austamine, meie edasises
püsimises vältimatu. Psühholoogilises informatsioonisõjas
on õigustava ja vabandava hoiaku võtmine juba iseenesest
vältimatu kaotus. Psühholoogiline sõda on oma
olemuselt sama julm ja karm nagu sõda relvadega, sest eesmärgid
on samad. Süükompleksi omaksvõtmine on enesehävitamine.
Selles plaanis on Saksamaa olukord haletsusväärne, sest
seal on tänaseni Saksa ajaloo õpetamine sarnane ajaloole
Nõukogude Liidus. Viimasel ajal on küll aga jõulise
märke Jaapanist, kes soovib taastada oma eneseväärikust
läbi õige ajalooteadmise.
Nii on lood ka meil seoses kolonel Alfons Rebasega. Selgub, et
Eesti kaitseväes paljud pole kuulnud ega teagi, kes oli kolonel
Alfons Rebane. Küsimusele, miks meie rahvuskangelane on avalikust
elust välja lülitatud ja miks temast ei teata piisavalt,
öeldakse, et jah, kõik on küll väga ilus,
aga meie sõbrad Läänes ei saaks meist siis aru.
Kas me peame oma ajaloo maha salgama? Ja niisuguste sõprade
puhul tuleb tõsiselt kahelda nende intellektuaalses ja
moraalses aususes.
Diplomaatia diplomaatiaks, aga õigust austada oma kangelasi
ei lähe vaba rahvas teiste käest küsima. Kaitseväe
ülesanne on põhiseaduses fikseeritut, rahvust ja kultuuri
põlvest põlve säilitades kultiveerida truudust,
vaprust ja julgust. Selles on olulised ajaloolised eeskujud –
kangelased. Meil on oma kangelased ja nende austamisel ei pea
me kellelegi midagi põhjendama, õigustama ega vabandama.
Selle niinimetatud võõra mundri teemal ei laskuta
isegi poleemikasse.
Mida peame tegema?
Aasta 2008 võiks seega vabalt
olla vähemalt Eesti kaitseväes see aeg, mil me eriliselt
teadvustame kolonel Rebase läbi ilmsiks saanud omadusi. Eeskuju
kasvatab.
Kõige aluseks on kaitsetahe, isamaalis-patriootiline kasvatus,
millega kujundatakse riigikodanikku. Vastavalt põhiseadusele
on see riiklik ülesanne. Eruohvitseridena elame kaasa igale
meie riigi hingetõmbele ja tunneme muret protsesside pärast,
mis välistavad valvsuse ja noorsoo patriootilise kasvatuse.
Aastal 2008 tuleks korraldada teaduslikke konverentse ja anda
välja kogumik „Eesti sõdur Alfons Rebane”.
Me ei pea häbenema ega maha salgama parimaid enda hulgast.
Just see mees koos relvavendadega ilmutas omadusi, millega sõditi
Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja tänu kellele
me üldse oleme rahvana veel olemas. Tunneme kõik maali
Vabadussõjast: „Kolm põlvkonda. Vanaisa, isa
ja õppursõdur”. Selle pildi nägemine ise
kujundab ja kasvatab. Kui õppursõdurit ei ilmu vanaisa
ja isa järel, siis kes kaitseksid meie maad ja tulevikku?
Missugust noorsugu me tahame? Missugust noorsugu me kujundame
praegu? Missugused on need aated ja ideaalid, sellest sõltub
meie allesjäämine rahvana omal maal.
Meil on õigus oma ajaloole. Me peame seda teadma ja seda
edasi andma järgmistele põlvedele. Ainult tõel
on väärtust ja ainult tõde teeb vabaks. Selleks
soovin kõigile enamat julgust, enamat uhkust, enamat eneseväärikust.
Küsimus pole kunagi ainult allesjäämises. Alles
tuleb jääda auväärselt ja väärikalt.
|
|
|
