|
|
|
Meenutuste autor Ivar Künnapuu.
|
Ristid, haakristid, viisnurgad
tekst: IVAR KÜNNAPUU
Miks
poiss joonistab haakriste? Kus on ta neid näinud? Aasta oli
siis 1949, meenutab Ivar Künnapuu.
Olin oma
eluteel jõudnud seitsmenda verstapostini, kui läksin
Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi (tookord Tallinna 1.
Keskkool) esimesse klassi. Aasta oli siis 1949. See oli poistekool.
Punavõimu ümberkorraldused, kus koos pidid õppima
nii poisid kui tüdrukud, meie kooli veel jõudnud ei
olnud.
Esimesi klasse oli kolm, A, B, C, igas ligikaudu 45 õpilast.
Kooli direktor oli minu mäletamist mööda Merilo,
õppealajuhataja eestimeelne ja isamaalise hoiakuga Richard
Kress ning klassijuhataja õpetaja Lõhmus. Teises,
või oli see kolmandas klassis tuli meile ka kaks tüdrukut
– Kersti Uuesson ja Taimi Usar. See oli poiste jaoks suur
üllatus. Püüdsime tüdrukutega hästi läbi
saada ja suhtlesime härrasmehelikult, kui nii võib
öelda.
Huvitav on meenutada, et koolis olid ka venekeelsed klassid. Ei
oska enam öelda, kui palju neid tookord oli, kuid meelde
on jäänud mõningad mälupildid. Nimelt kooli
tulles olid uksel vastas vanemate klasside poistest korrapidajad,
kelle ülesandeks oli ära hoida ustel trügimine
ja jälgida, et kooli sisenemisel täidetaks viisakusnõudeid.
Kehtis kord, et uksel tuli müts maha võtta, jalad
lumest või porist puhastada. Pahatihti juhtus seal ka arusaamatusi,
mis lõppes eksijatele nahatäiega. Kannatajateks osutusid
enamasti vene poisid, kes olid „unustanud” mütsi
peast võtta.
„Õpetaja,
Künnapuu joonistas Saksa haakrise!”
Nüüd aga esimesest
klassist aastal 1949. Märtsiküüditamine oli meil
kõigil veel värskelt meeles. Paljudel meist oli see
puudutanud lähedasi, sugulasi või tuttavaid. Sellest
aga ei juletud rääkida, see oli n.ö tabuteema.
Õpilasi oli ju erinevatest kodudest oma arusaamade ja tõekspidamistega.
Siinkohal lugu, mis mulle ikka ja jälle on aastate möödudes
meelde tulnud.
Oli joonistustund ja anti n.n vaba teema. Iga õpilane võis
joonistada seda, mis talle kõige enam näis sobivat
ja meeldivat. Mina valisin sõjateema. Joonistasin autosid,
tanke, lennukeid. Et tegu oli sõjamasinatega, vajasid nad
ka eraldusmärke. Minu valikuks said ristid ja haakristid,
kuna joonistatud olid Saksa lahingumasinad. Nagu eespool öeldud,
oli meie klassis lapsi, kelle kodus olid au sees ka viisnurgad.
Istusin klassis uksepoolses reas vasakus ääres. Üle
minu pingirea keskmise rea paremal ääres aga istus poiss,
kes tõstis äkki käe ja ütles: „Õpetaja,
Künnapuu joonistas Saksa haakrise” (“haakrist”
ei osanud see poiss välja öelda). Pahandust kui palju!
Vanemad kooli! Miks poiss joonistab haakriste? Kus on ta neid
näinud?, jne., jne. Korralikkus sai mul tunnistusel väärika
hinde – 2. Tänu õpetaja Lõhmusele ja Richard
Kressile, kes olid eestimeelsed inimesed, summutati asi ära,
nii et suurema kella külge lugu ei läinud ja midagi
hullu ei juhtunud.
Tuletõrjujast NKVDlane
Kuu või poolteist hiljem juhtus
aga seik minu emaga, mis jäi nii minule kui ka temale alatiseks
meelde. Ema töötas kaubanduses, oli ühes turukioskis
müüja. Kollektiiv oli seal neljaliikmeline – juhataja
Rommi ja kolm naist. See oli Kalinini-nimeline turg. Töölt
oli võimalik mõnikord ka ära käia, kas
lõunal või vaadata, on kodus kõik korras.
Elasime Kalamajas väikeses kahekorruselises puumajas kus
oli neli korterit. Meie elasime alumisel korrusel.
Ühel päeval, kui mina polnud veel koolist koju jõudnud,
tuli ema lõunale. Aeg-ajalt ta ikka jälgis, et ma
“nälga” ei jääks. Avanud välisukse,
nägi ta meie korteri ukse taga seismas NKVD vormis meest.
Märtsiküüditamine ja poisi „saksa haakrise”
lugu oli veel värskelt meeles. NKVDlane küsinud: “Kodanik,
kas teie olete siia korterisse?” osutades meie uksele. “Ei,
ei” vastanud ema, “mul on siin üleval tuttav, ma
lähen tema juurde,” ja hakanud trepist üles teisele
korrusele minema. Jalad aga sõna ei kuulanud, üleni
värisedes hakanud tal pisarad solinal jooksma. Nii ta mulle
hiljem rääkis. NKVDlane aga ilmselt mõistis olukorda
ja hõikas: “Kodanik, ärge kartke, ma olen tuletõrjest.
Tulin teie küttekoldeid kontrollima ja üle vaatama.”
Seepeale oli ema trepiastmele maha istunud ja kõva häälega
nutma puhkenud. Lõpuks oli ta siiski meie ukseni jõudnud
ja “NKVD”lase sisse lasknud. Tema oli siis küttekollete
korrasoleku kohta akti kirjutanud, allkirja võtnud, vabandanud
ja ära läinud. Sel päeval ema enam tööle
tagasi ei jõudnudki. Kui mina koju tulin, haaras ta mul
kõvasti ümbert kinni ja kallistas. Siis sain juhtunust
teada. Kui isa töölt koju tuli, oli ema juba rahunenud,
kuigi juhtunut veel kaua isaga arutati. Mulle loeti ka sõnad
peale, et ma sellest kellelegi ei piiksataks.
|
|
|
