|
|
Aatomiseened taas maailma
kohale?
tekst: Jüri liim
Venemaa on järjekordselt
ähvardanud kogu maailma. Kõrgest kõnepuldist
on välja öeldud terminid kaasmaalaste, sõbrariikide
terviklikkuse kaitsest kasvõi tuumarelvaga.
Aatomirelvi on lubatud
vajaduse korral kasutada isegi ennetavalt. Nende pagunimeeste
tõekspidamiste järgi aga tähendab termin ennetav
lihtsalt talitamist oma äranägemise järgi. Kui
riigid ja rahvad on ennetava tuumalöögi teel hävitatud,
küll siis jõuab pajatada ka eksitusest ja krokodillipisaraid
valada. Ja kindlasti ei ole selle krokodilli nimeks Gena.
Maailma on järjekordselt hirmutatud, lootes sellest tulenevalt
muuta riike, eriti Euroopa maid sõnakuulelikeks ja igale
omale soovile järeleandlikuks.
Ülemaailmsest tuumaohust, riikide aatomirelvade arsenalidest
ja valmisolekust pajataksingi. Need on valdkonnad, millest inimesed
üpris vähe teavad või ei tea midagi.
Mälestused
plahvatustest
Mälestused aatomirelvade
otsesest kasutamisest ja ohvritest on karmid. Teatavasti viskasid
palju aastakümneid tagasi jänkid oma esimesed tuumapommid
Jaapani linnadele Hirošimale ja Nagasakile. 1945. aasta plahvatustest
ellujäänud inimesed pagesid pealeveereva lööklaine
ja tulelaviini eest. Jooksvaid ja komistavaid inimesi oli võimatu
ära tunda. Nende nahk pudenes maha, ihud olid veripunased,
meeletult paistes. Kes jäi kohe pimedaks, kellel kukkusid
silmad pealuust välja. Väga paljudel olid tulipunased
näod niivõrd paistes, et võimatu oli eristada,
kus on silmad, kus on suu, kes on kes. See oli meeletult traagiline
kogemus kogu maailmale ja muidugi ennekõige jaapanlastele.
Nende aatomipommide plahvatused ja tulemid suuresti ehmatasid
ja teatud määral kainestasid suurriike ka “külma
sõja” aastatel. Tuumarelva kardeti kasutada, eeldades
ka endale hävitavat vastulööki. Selles osas olid
olemas ka suurriikide vastavad kokkulepped. Kokkulepped olid olemas,
kuid aatomirakette kardeti endiselt. Taoliste relvade täielikku
hävitamist ju ette ei nähtud ei siis ega ka mitte kaasajal.
Gorbatšovi aegadel läks külm sõda justkui
hingusele. Nüüd aga on venelased seda uuesti hakanud
ellu äratama. Selline zombindus aga võib viia meeletule
hävingule kogu maailmas, eriti kui arvestada seda, millisele
ideoloogiale tuginedes valitsetakse oma riigi punast tuumanuppu
või ka nuppe. Mingi hull jefreitor võib teatud oludes
kas meelega või ka kogemata lihtsalt “istuda tuumanupule”.
Praeguses situatsioonis riigid aga vastastikku muudkui jagavad
süüdistusi. Venelased karjuvad raketikilpide ohust Euroopas.
Jänkid, tuginedes oma luureandmetele, pelgavad hiinlasi,
kelle raketid olevat suunatud USA sõjabaaside pihta. Lisaks
nutavad jänkid Põhja-Korea ohust, kus kõigele
vaatamata ehitatavat ja täiustatavat üpris suure tegevusraadiusega
tuumarelvade kohaletoimetamise rakette. Jänkidel on pidevalt
hammaste vahel Iraan, kus tehtavat ettevalmistusi aatomirelvade
loomiseks. Selles osas oli ja on Iraanil suureks otseseks toetajaks
Venemaa, millist abi see suurriik nimetab “rahumeelseks”.
Aatomirelvi omavad Pakistan ja India treivad suure innukusega
uusi pomme ja nende toimetamiseks vajalikke võimsaid rakette.
Selles aatomirivis on tugevaks tegijaks, kõvaks sõnaks
ja oma piirkonna ohuks Iisrael. Pagunitega ja poliitilised juudipoisid
lausa avalikult kiruvad jänkisid, et miks nood ei võta
vastu konkreetseid meetmeid Iraani vastu? Nende leksikonis on
ütelus: „Miks peame jälle meie ära tegema
musta töö?” Kummaline on see, et Iisraeli militaarspetsialistid
on võrdselt Venemaaga maailma avalikkusele öelnud:
„Kui vaja, me anname Iraanile ennetava tavarelvade või
ka tuumalöögi.” Seega on siis maailmas momendil
suurimaks ohuks Venemaa ja Iisrael.
Tuumalöökide
tagajärjed
Praeguse seisuga omavad
maailmas ballistilisi, ühe või mitme tuumalõhkepeaga
rakette üheksa riiki. Kõik need raketid on võimelised
tabama kõiki maid maailmas. Milline riik neid ka ei kasutaks
ükskõik millise maa vastu, toob see endaga kaasa globaalseid
kahjustusi kogu inimkonnale. Tuumaarsenali võimsuse eesotsas
on Venemaa, USA ja Hiina. Kaasajal on nende ja ka teiste riikide
aatomirelva kandvad raketid määratult võimsamad
neist, mis kukutati Jaapanile.
Mida need pommiraketid siis teeksid näiteks maailma suurimatele
linnadele? Tasuks öelda, et nood on maailma teadjameeste
poolt tehtud kõigest tagasihoidlikud arvutused. Kuigi arvud
on suured, ei oska tavainimene kõike seda kas või
visuaalseltki ette kujutada.
Londoni 7,5 miljonist elanikust pühitaks maapinnalt
vähemalt 3 miljonit inimest.
New-Yorgis tabaks sama saatus vähemalt 4 miljonit
või veelgi enamat elanikku.
Moskva kaotused rünnaku korral ei oleks väiksemad,
vaid isegi suuremad. Õigeusklikult õndsa lõpu
leiaks vähemalt 5-6 miljonit pealinlast.
Pekingi 15 miljonist elanikust lendaks taevariiki 5 miljonit.
Dehli 14 miljonist elanikust krilliks aatomituli silmapilkselt
ära ligemale 9 miljonit hindut.
Miljonid ja miljonid häviksid ükskõik millistes
Aasia, Euroopa, Ameerika suurlinnades. See oleks globaalne häving.
Ometi ei ole need hävingute arvud lõplikud. Need puudutasid
ainult pea silmapilkset ja kohest hävingut lööklaine
läbi. Tulelaviin ja tulekahjud suurendavad hukkunute arvukust.
Seejärel asub tööle radioaktiivne vikatimees. Selle
saagikus on kauaaegne ja väga arvukas. Lisaks tulevad muud
hädad, mida ei ole teps vähe.
Tuumarelva on pidevalt täiustatud. 1945. aastal Hirošimale
heidetud esimese aatomipommi võimsuseks oli 15 kilotonni
(15 000 tonni trotüüli).
Kaasajal on ameeriklaste arsenalis aatomipommid võimsusega
ligemale 500 kilotonni (500 000 tonni trotüüli). Tegelikult
peaks jänkide arsenalis olema ka tublisti võimsamaid
vahendeid. Siiski selles võidujooksus ei jõudnud
nad omal ajal sellise meeletuseni nagu Moskva punavürstid.
Ivanid oma suuruse- ja suurustusehulluses läksid määratult
kaugemale. 1961. aastal lõhkasid venelased Novaja Zemljal
tuumarelva võimsusega 50 megatonni (50 miljonit tonni trotüüli).
Kuna Moskva Kremlis asub “Tsar Puška” (Tsaar-Kahur),
siis ilmselt just siit võeti eeskuju ja ristiti superpomm
nimega “Tsar Pomba” (Tsaar- Pomm).
Kui taoline “tsaar” kukutataks näiteks keset Eestit,
siis jääks kõikidest elusolenditest, rajatistest
ja loodusest järele ainult tuhk. Plahvatusele järgnev
aga kandub määratult kaugemale.
On alust arvata, et seda superpommi hullust püüti veelgi
võimendada. Tööd selles osas käisid. Nikita
Hruštšov hooples pärast superplahvatust maailma
ees: “Varsti me lõhkame tuumarelva võimsusega
100 megatonni!!!”
Maisikasvataja aeg aga peatselt lõppes ja etteotsa asus
pikaks ajaks Leonid Brezhnev, kes aga pensionile saadetud endist
ülemust tugevalt pitsitas. Hruštsovi väntsutati
omajagu ja põhjalikult. Kindlasti ei olnud see kättemaksuks
superpommi katsetamise ja uute aatomilubamiste eest. “Aatomitsaari”
täiustamisega tegeleti aga tõsiselt. Siis aga tulid
mõningased rahvusvahelised kokkulepped tuumarelvade arvukuse
osas. Teatud määral see puudutas ka võimsusi.
Absoluutse kindlusega ei ole teada, kui lähedale sellele
arvule 100 megatonni tegelikult jõuti. Kõige järgi
ja teatud määral levinud info põhjal tuleks järeldada,
et venelaste arsenalis võib olla veelgi võimsamaid
aatomitapjaid kui see avalikult katsetatud 50 megatonnine.
Maailma tuumaarsenal
Selles osas on andmed
kõikuvad, kuna kõik riigid püüavad oma
tegelikke koguseid varjata, kõige paremaks näiteks
on siin Iisrael.
Kaasajal tuleb vaadelda üheksat (esialgu) tuumariiki maailmas.
Alljärgnevad arvud on seisuga 2007. aasta lõpust.
Venemaa
Tagavarades kokku 15 tuhat tuumaühikut. Lisaks sellele arvule
on pidevas lahinguvalmiduses veel 5800-6000 ühikut. Kõik
need ühikud on sätitatud üle maailma kindlatele
sihtmärkidele. Seega on siis venelaste aatomirelvade arvukuseks
kokku vähemalt 21 000 ühikut.
Ameerika
Pidevas lahinguvalmiduses on 5700-6000 ühikut. Tagavarades
on 9900-10 000 ühikut. Tähendab, ameeriklaste aatomirelvade
arvukuseks on ümmarguselt 16.000 ühikut. Seega on mõlemal
suurel riigil lahinguvalmiduses võrdne arv ühikuid.
Tagavarade osas aga edestavad venelased jänkisid 5000 ühiku
võrra.
Prantsusmaa
Sellel riigil on tallele pandud 350-400 tuumaühikut. Midagi
on gallialastel ka lahingpositsioonidel, kuid see arv on eelkäsitletud
kahe riigiga võrreldes tühine, nagu ka järgnevatel
riikidel.
Hiina
Tagavaras 200 ühikut või veidi rohkem. Kui suur arv
sellest on sihitud Ameerikale, ei ole täpselt teada. Siiski
on enamus arsenalist lahingpositsioonidel.
Inglismaa
Tagavarades samuti vähemalt 200 ühikut ja tubli tükk
sellest arvukusest ka lahingpositsioonidel.
Pakistani tuumaarsenali
arvukuseks on 60 ühikut. Indial on vastukaaluks 50
ühikut või veidi enam. Mõlemad mainitud riigid
on vastastikku sihikutel. (India on midagi valmis läkitama
ka Hiina poole. Sama soojad suhted hindude vastu on ka hiinlastel).
Sellesse rivisse üritab USA panna ka Põhja-Koread.
Läänemaailma info põhjal on sellel superpunasel
riigil tallel vähemalt 10 ühikut. Selles osas valdab
täpseimat infot muidugi Venemaa, kuna oli korealaste põhilisi
toetajaid ja venelaste abil see arsenal rajatigi.
Iisrael
Tuumarelvade rajamisel on siin abiks olnud ennekõike USA,
ühel või teisel viisil ka N Liit ja Venemaa. See bolševike
riik müüs peamiselt vahendajate kaudu juutide riigile
salaja tuumapommide valmistamiseks vajalikke komponente. Sahkerdamine
käis eraviisiliselt ka Kremli-väliselt.
Kuigi jänkid püüavad
oma lapsukese tuumaarsenali arvukuseks tagavarade osas näidata
ühikuarvuks 80, ei vasta see tõele. Iisrael on aegade
jooksul pidevalt täiustanud tuumarelvade arvukust. Selleks
arvukuseks on vähemalt 250 ühikut ja selle numbriga
on Iisrael maailmas kindlalt neljandal kohal. Vähemalt 112-120
ühikut on lõhkepäid, mida saab paigutada rakettidesse.
Lisaks on ka lennukid, mis on võimelised pomme sihtmärgini
toimetama.
Mainitud tuumariikide
kõrval on veel vähemalt 21 riiki, mis omavad rakette,
sealhulgas ka ballistilisi. Kui aga omatakse taolisi rakette,
siis mitte ainult ilu pärast.
Erineva kaugusvõimsusega rakette omavate riikide nimistu
oleks järgmine: Afganistan, Armeenia, Bahrein, Egiptus, Kreeka,
Kasasthan, Liibüa, Lõuna-Korea, Põhja-Korea,
Saudi-Araabia, Slovakkia, Süüria, Iraak, Iraan, Taivan,
Türgi, Turkmeenia, Ühinenud Araabia Emiraadid, Valgevene,
Ukraina.
Käsitleda tuleks Rahvusvahelist Strateegiliste Relvade Kokkulepet,
mis sätestab: aastaks 2012 tohivad Venemaa ja USA omada lahinguvalmiduses
olevaid tuumarelvi ühikus 2200. Siiski on alust arvata, et
vaevalt sellest midagi välja tuleb. Venemaa on ju hakanud
ülbitsema.
Uued lõhkepead
tulekul
Kuigi maailma vägevad
räägivad leppimustest ja tuumarelvade arvukuse vähendamisest,
on see üks suur pettus. Aatomiarsenali arvukuse vähendamist
korvatakse olemasolevate relvade täiustamisega. Siin marsivad
inimkonna vastu käsikäes nii USA kui Venemaa.
Siia on maetud veel üks koeranipp. Teatavasti ka tuumarelvad
aeguvad ja nende teovõime võib muutuda. Aegunud
pomm võib mitte reageerida ettenähtud plahvatuskäsule.
Selle aegumise ja “riknemise” katte varjus aga saab
sooritada ka mainitud täiustamist.
Ameeriklased on asunud planeerima oma tuumalõhkepeade W76
asendamist. Nende 100 kilotonniste (100 tuhat tonni trotüüli)
lõhkepeade 30 aastase garantii aeg täitub tänavu,
aastal 2008. Esimesel etapil asutakse uuendama 2000 ühikut.
Selles uuendamises asendatakse plutoonium südamik ja selle
mitmed komponendid.
Kolm aastat tagasi töötasid jänkid välja programmi:
Luua lõhkepea W76 baasil uus lõhkepea. Nende programmide
läbiviijaks on välja valitud vastav laboratoorium.
Samuti on jälle asutud välja töötama uudset
programmi nn “Räpase Pommi” väljatöötamiseks.
See on tavalise lõhkeainega pomm, milline on täis
topitud radioaktiivset rämpsu, jäätmeid. Plahvatades
saastab taoline pomm ümbrust ja taolise plahvatava saastevahendi
käikulaskmist kardetakse ennekõige terroristide poolt.
Selline radioaktiivne saastamine võib teoks saada ükskõik
millisel moel. Näiteks kasvõi autopommide lahendina
või ka surmaminejate vöölaengutesse paigutatuna.
Samasuguseid töid oma rakettide ja lõhkepeade kallal
sooritavad ka venelased.
Uued kartused
Ettevaatlikud spetsialistid tegelikult
kardavad neid lõhkepeade uuendamisi ja täiesti põhjendatult.
Külma sõja perioodil püüdsid rivaalitsevad
pooled paigutada oma hiidrakettidesse võimalikult palju
eralduvaid lõhkepäid. Ühtlasi püüti
pommikeste kaalu vähendada ja rakettide lennukaugust suurendada.
See õhemaks muutmise stiil lõi suure riskimomendi
lõhkepeade ladustamisel ja hoidmisel.
Kõik need täiustamised, mahakandmised, ladustamised
nõuavad meeletutes kogustes raha. Aastal 2008 kulutavad
ameeriklased ainuüksi oma tuumarelvade ladustamise turvalisuse
täiustamiseks ligemale 7 miljardit dollarit, tuumarelvade
täiustamiseks aga 21 miljardit dollarit. Kogu uue tuumarelvade
programmi elluviimiseks aga tervenisti 5,8 triljonit dollarit!
Jänkidest ei jää maha ka venelased, reeglina aga
kulub venelastel jänkidega sammu pidamiseks määratult
rohkem raha. Nende triljonid (dollari variandis) on tohutult vägevamad.
Kuhu viis omal ajal Nõukogude Liidu ennekõike Ronald
Reagini poolt pealesurutud relvastuse võidukäik, on
hästi teada. Just tänu sellele vajus kokku punariik.
Kuhu võib Venemaa viia see uus relvastuse võidujooks,
on aimatav.
Samas võivad Moskva tsaarid kas vihast, meeleheitest või
kättemaksuks vallandada (ühel või teisel viisil,
ühel või teisel ajendil) ka tuumasõja.
|
|
|
