Kultuur ja Elu 1/2008


Kultuur ja Elu 4/2007

 

 

 

 



Otepää Haridusseltsi eelklassi õpilased 1924/1925 õppeaastal. Õpetaja Auguste Siefermann teises reas vasakult esimene.

Õpetaja Auguste Siefermann-Stamberg

tekst: Helgi Vihma

Lihtne, rahuliku kindla sõnaga, oma alale pühendunud, palju oskav ja suutev, palju teadev ja palju kogenud, enamasti vaikiv ja tõsine. Selline on mälestus minu emast, mis on ühtlasi üks eesti talulapse lugu. Olnut meenutab tütar Helgi Vihma.

Me, lapsed, tahtsime väga näha ema naermas, kuid see õnnestus harva. Me ei osanud mõndagi vajalikku küsida peaaegu terve sajandi elukogemusega õpetajalt, keda kolleegid austasid.
Auguste Siefermann sündis 16.09.1901 Vene impeeriumi Liivimaa kubermangu soode ja metsade keskel tolleaegses Laius-Tähkvere vallas Kilbavere põlistalus, mis revisjonide ja vakuraamatute andmeil on registreeritud kui hajatalu juba 1519. aastal. Tartumaa liitmine Eestimaa kubermanguga 12.04.1917 tõi tema kooliaegse venekeelse Torma kihelkonnakooli ja lapsepõlvekodu lõpuks ka formaalselt Eestimaale. Ta õppis siis juba Tartus, 1916-nda aasta sügisest Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis – esimeses eesti õppekeelega keskkoolis, mille reaalharu lõpetas 10. juunil 1921.
Ema on jutustanud „keelesegadusest“ eestikeelse gümnaasiumi matemaatikatundides ja eksameil, sest nad ei tundnud eestikeelset terminoloogiat, kuivõrd rehkendust jmt terminoloogiaks võibki nimetada. Noore Vabariigi koolikorraldus oli alles kujunemisjärgus ja matemaatika riiklikud lõpueksamid tuli sooritada vene keeles vene gümnaasiumi juures. Kuid tema eestikeelse gümnaasiumi lõputunnistus on eestikeelne. Matemaatikas on seal neli hinnet: rehkendus – hea, algebra – hea, geomeetria – hea, trigonomeetria – hea. Matemaatika õpetamise metoodika õppejõu August Kasvandi sõnul oli see tookord maksimaalne hinne.
Kui me õe Lindaga olime Tartu Õpetajate Seminari õpilased ja A. Kasvand seal matemaatikakateedri juhataja, saatis ta meie emale tervituse ja palus oma kunagiselt andekalt õpilaselt küsida, kas kõrgem matemaatika on teda elus aidanud. Meie äärmiselt tõsine ema ainult muigas kergelt.

Arstiks? Ei, õpetajaks!

1921. aastal läks Auguste Siefermann koduste teada Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, sest oli unistanud saada arstiks – kaks naissugulast olid õppinud arstiteadust, kuid naistel ei olnud tsaaririigi seaduste kohaselt õigust töötada arstina, vaid ainult ülemõena. Ema aga oli liitunud Tartus noorte entusiastidega, kes olid nõus minema eestikeelsesse kooli õpetajaks. Ta võttis osa Tartu Õpetajate Seminari juures korraldatud õpetajate ettevalmistuskursustest, kus koolitasid tulevasi õpetajaid eesti kultuurielu ja pedagoogikaajaloo suurkujud J. Tork, M. Pukits, M. Kampmann, R. Rägo, E. Jaanvärk, J. Rumma, C. H. Niggol, A. Kasvand. Õpetajakutse omandas ta juba 1921. aasta sügise kutseeksameil ja nüüd algas õpetajatöö, millest kujunes elutöö.
Tartu Linnaarhiivi andmeil alustas noor Auguste Siefermann õpetajatööd 1. novembril 1921 Otepää Haridusseltsi Ühisgümnaasiumis, kus õpetas V–VII klassini matemaatikat ja kogu koolis tütarlastele käsitööd (tööõpetus) kuni 31. juulini 1926.
Ta joonistas silmapaistvalt hästi, tema Omedo vaadetega akvarellid hävisid sõjatules 1941, nagu enamik perekonna albumeid. Sellest ajast imekombel säilinud omatehtud käsitöö õppevahendid – tikandite, pilude, kudumite, heegeldiste proovid on Tallinnas Nõmme Muuseumis.
Järgnesid Ranna valla Omedo Algkool ja Torma valla Lilastvere Algkool. Peipsi ääres oli ta tutvunud Omedo (Omedu) noore parvemehe Oskar Stambergiga, nad abiellusid Tartus Peetri kirikus 1930. aastal.
Järgmisel aastal sündisin mina. Ema loobus kutsetööst ja pühendus laste kasvatamisele: tütar Linda sündis 1933. aastal, noorim tütar Maire 1937. aastal. Pärast äia Johannes Stambergi surma 1933 aitasid nad isaga mõlemad vanaemal Omedos talutöid teha, kuni talu ära müüdi. Oma meest aitas Gustel (Auguste) nii Tartus kui ka hiljem Mustvees Tartu tänav 33 O. Stambergi talurahvakaupluses. Samas andis matemaatika ja saksa keele eratunde ja luges palju: peale eestikeelse kirjanduse vene, saksa, inglise ja prantsuse keeles.
Uus periood tema õpetajatöös ja üldse kogu elus algas pärast meie kodu ja raamatukogu hävimist Mustvee suurpõlengus nõukogude armee taganemise ajal 1941. aastal, kui loobiti süütepudeleid majadesse.

Vanemate küüditamine

14. juunil 1941 küüditati Auguste Stambergi vanemad: arreteeriti Kilbavere talu peremees Joosep Siirmäe (Siefermann) kui kulak koos abikaasa ja poegadega. See toimus tütre ja ta laste silme all, kuna olime sel kaunil suvepäeval vanaisa-vanaema juures Kilbaveres külas. Meie ema ja tema perekonda kaasa ei viidud, meid ei olnud selles küüditatavate nimekirjas.
Kui 78-aastase Joosep Siirmäe perekond ära viidi, algas meie ema isakodu laastamine kohe pärast küüditajate veoauto õuest väljumist: koorem koorma järel vooris väravast välja majakraami, vilja, isegi mööblit ja loomi. Õhtuks oli ka kelder tühi. Ja edasised tavalised õhtused joomingud algasid samal õhtul. Mahalaskmise ähvardusel sunniti Auguste Stamberg koos kolme lapsega isatalust lahkuma ja otsiti taga kaupmeest Oskar Stambergit. Elasime pooleldi metsas redus, aga meie ema ja isa käisid ikka talus lehmi lüpsmas ja valasid piima seakopli künadesse. Piima ei olnud ju kusagile panna. Siis aeti Kuremaa tõukarja üle Kilbavere Venemaale, kuhu nad kohale ei olevat jõudnudki, sest ajajad olid põgenenud enne Narva silda. Meie isa Oskar avas öösel karjakopli väravad ja laskis Kilbavere talu loomad metsa, kui neid taheti Venemaale kaasa viia. Tallu tulid põgenevad vene sõdurid haavatutega. Ema rebis linu sidemeiks, aitamaks haavu siduda. Ja ta ei kartnud sekkuda, kui saabunud saksa sõdurid tõid metsast eesti mehed, kes seina äärde panduna ei osanud enda kaitseks midagi öelda, kui neid ähvardati maha lasta. Meie ema perfektne keeleoskus päästis mehed vabadusse.

Jälle ametisse

Sügisel saime peavarju Pala valla Ranna koolimajas. Kooli juhataja Karl Paju, musikaalne ja lahke vanem härra, kes oli ühtlasi Kodavere kiriku köster, kutsus meie õpetajakutsega ema Ranna Algkooli tööle. Õpetaja Auguste Stambergi vanima tütrena mäletan tänuga õdusaid õhtutunde, kui me sõbraliku vanahärraga kooli harmooniumil mängisime – kooli juhataja ja tema algkooli õpilane. Ta armastas kuulata, mida olin Ranna endise mõisaproua Saagi klaveritunnis õppinud, seejärel mängisime koos koraale. Sealt pärinebki minu kirikulaulude oskus.
Emast sai taas kooliõpetaja väikese ühetoalise korteriga koolimaja Kodavere-poolses otsas. Vana mõisahoone Mustvee-poolses otsas oli koolijuhataja avaram korter ja keskel klassiruumid. Meie Lindaga (hilisem Tartu Ülikooli naisvõimlemise õppejõud) hakkasime käima samas koolis ja väikese Mairegi (kellest sai arst) leidis ema ühel päeval klassiruumist koolipingis istumas. Arhiividokumendid näitavad, et ta töötas Ranna 6-klassilises koolis alates 1. oktoobrist 1941 õpetajana, alates 1. augustist 1943 kooli juhatajana, kui Karl Paju läks pensionile ja kolis Kodavere kiriklasse köstriks. Sügisel 1944 muudeti kooli nimi mittetäielikuks keskkooliks ja sellest kujunes 7-klassiline kool. Ema jätkas Ranna Mittetäieliku Keskkooli direktorina kuni aastani 1950.
Mäletan, kuidas kooliraamatukogu ja arhiiv koolimajast ära viidi. Kui kohale sõitnud asjalised puistasid dokumente ja raamatuid kappidest välja, saatis ema mind pööningule ja käskis Eesti Entsüklopeedia visata aknast alla hoone taha nõgestesse. Nii see ainsana varem juba pööningule koondatud väärtkirjandusest alles jäigi. Ema mõnitati kogu kooli ees sellepärast, et tal oli sõrmes abielusõrmus.
Rannas elamise aastail kogesime mõndagi, head ja halba. Meil polnud sooje talverõivaid: meie kodu oli ju põlenud, laste riided väikeseks jäänud ja isa riideid ei antud Kilbavere talust kätte põhjendusega, et võivad olla Siirmäe poiste omad. Abi tuli ootamatult inimeselt, kellele isa oli oma kaupluse likvideerimisel andnud villast kangast – nüüd tõi ta seda meie perele. Esimesel aastal ei müüdud emale külast mune, seekordsed lihavõttepühad olid kurvad. Külanaised võõristasid ted.
Siis hakati noormehi võtma saksa tööteenistusse, hiljem külamehi hobustega voori, läks ka meie isa. Neist ei olnud mõnda aega midagi teada. Meeleolu oli ärev, levis kuulujutte ja laimugi. Nägime taas sõjaväelasi põgenemas, seekord vastupidises suunas, Narva alt Kolkja, Ninaküla suunas. Neid majutati ka koolimajja, nii sakslasi kui eestlasi. Ühel väeosal oli kaasas noor naine Maria Timat väikese haige lapsega. Ema kutsus poisikest vaatama kooli arsti dr Kedrinski, kes ei püüdnudki varjata beebi lootusetut olukorda põgenikevooris. Meie ema võttis õnnetu Maria lapsega oma hoole alla ja hakkas kohe last ravima. Tal oli piisavalt kogemusi oma lastega ja koolis oli suhteliselt hea koduapteek. Nad vestlesid Mariaga vene keeles ja hiljem saatis ta Maria Timati klassi vene keelt õpetama. Esimesel võimalusel tegi ema Tartusse ettepaneku võtta Maria Timat ametlikult õpetajaks, kuigi tal ei olnud vajalikke dokumente.
Sõja järel ei olnud alguses mingit bussiliiklust. Ema püüdis kooli võimalikult kiiresti taas tööle rakendada, aga polnud kõige elementaarsemaidki töövahendeid: ei vihikuid, pliiatseid, kriiti ega muud. Ta käis üle kuuekümne kilomeetri hobusega Tartus õpilastele koolitarbeid hankimas, õpetajaile palgaraha toomas ja tuli tervena tagasi ajal, kui teeröövid olid sealkandis igapäevane nähtus. Ta sõitis välja varahommikul pimedas ja naasis öösel. Närveerisime tema pärast kohutavalt, aga ta läks ikka jonnakalt üksi, sest pidas nõnda kõige ohutumaks – suurrätikusse mähitud vaene naine, koolmeister, kellelt pole midagi võtta, isegi mitte kasukat!

Töö ja leivata

Pärast 1949. aasta suurküüditamist, millest Auguste Stamberg imekombel pääses (ta lapsed ei tea, kuhu ta neil päevil kodust kadus), vallandati kulaku tütar 1950. aasta varakevadel ja pere aeti korterist välja. Saime ajutist peavarju naaberkülas. Emalt võeti ära haridusdokumendid ja õigus õpetada. Tartu Linna ja Rajooni Riikliku Arhiivi teatises 22. oktoobril 1955 Nr 31-5 öeldakse, et arhiivis puuduvad andmed tema töölt vabastamise kohta.
Mis toimus Pala vallas 1949-nda aasta küüditamise eel, ajal ja järel, sellest tean ainult kaudselt. Kaebekirju õpetajate peale saadeti Rannast Tartusse haridusosakonda ja Õpetajate Instituuti otse direktorile (A.Tarnik). Ranna kooli õpetajate vallandamine algas juba 1944/1945 õppeaastal, kuigi osa neist kaebustest oli lausvale. Esimesena arreteeriti Alfred Bender, järgmisena Enn Jurak. Olin sel ajal õppimas Tartu Õpetajate Instituudis ja suviti lastelaagreis tööl. Isegi sinna jõudis neid kaebekirju – kulaku lapselaps pioneerilaagris kasvataja! 1950. aastal vallandati kooli direktor Auguste Stamberg ja 20. aprillil 1950 kinnitati direktori kohusetäitjaks Maria Timat, kes 1945 oli saanud õpetajaks. Nüüd oli meie pere taas ilma kodu ja leivata, sest ka isa vallandati.
Audru Algkool
Pärnumaal oli Audru Algkool täiesti ilma õpetajata. Meie emale anti tagasi õpetaja õigused ja saadeti sellesse kooli õpetajaks-juhatajaks 1. septembrist 1951, kus ta töötas neli aastat. Tütred olid kõik kolmekesi juba Tartus õppimas, tahtsime väga, et vankuma löönud tervisega ema ja isa tuleksid Audrust Tartule lähemale. Ema nõustuski töötama viimased pensionieelsed aastad Tartumaa Nõgiaru 7-klassilises venekeelses koolis eestikeelse osakonna õpetajana, kus oli vaid neli klassi eesti lapsi koos ühes ruumis. Tema pedagoogiline meisterlikkus ja eelnev kahe aastakäigu koos õpetamise kogemus aitasid edukalt toime tulla. Ainult võimlemise ja laulmise tunde käisin mina andmas ja mäletan hästi Siberist tagasitulnute näljast kurnatud lapsi, kelle vaimsed võimed olid samuti kängunud. Seda tänuväärsem oli hea pedagoogi kannatlik ja oskuslik töö nendega. See kestis kuni 1. jaanuarini 1959, mil õpetaja Stamberg läks pensionile.
Esialgu jäid meie ema ja isa minu perre elama Tartus, hiljem Tallinnas ühiselamus aitamaks kasvatada minu lapsi Sirjet ja Ülot. Ainult tänu temale oli mul võimalik 1960 sõita Tallinnasse Eesti Teaduste Akadeemia aspirantuuri sisseastumiseksameile. TA Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirandina lõpetasin oma õpetajatöö Tartus ja algas meie kooselu talviti Tallinnas, kus 1966. aastal õnnestus lõpuks ometi saada korteriorder (niisiis kodutud omal maal 1941–1966!). Suviti olid isa ja ema Sirje ja Üloga Kodaveres, 1980-ndast aastast ka Linda perega koos Tartus.
1995. aasta kevadel kohtasin ootamatult kunagist Ranna kooli direktorit Maria Timat-Kangurit Tartu tänaval. Ta palus võimalust kohtuda meie emaga, et temalt andeks paluda. Ema oli siis juba raskesti haigena Tallinnas, nende kohtumine ei saanud kõne allagi tulla. Ema teadis niigi, kes oli Ranna õpetajate vallandamiste taga.


Auguste Stamberg oma sünnipäeval 1993.

Tuled põlevad lõpuni

Enne surma jõudis õpetaja Stamberg Tallinnas tutvuda ka vanemate küüditamisloo arhiividokumentidega. Tema isa Joosep Siirmäe (Siefermann) toimik algab kulakliku majapidamise venekeelse ankeediga esialgse numbriga 37, mis on parandatud numbriks 16, dateeringuga 7. september 1940. Ankeedi trükitiraaž on olnud 1000 eksemplari. Ülekuulamisprotokoll dateeringuga 6. märts 1942 Sverd[lovski] oblast teatab, et ta on arreteeritud 14. juunil 1941 [koos abikaasa ja poegadega]. Pojad – ema vennad – tulid Siberist tagasi. Isa Joosep (sünd 1863) ja ema Anna (sünd 1875) surid seal. Nende viimne puhkepaik pole teada.
Meie ema õpetaja Stamberg lahkus jäädavalt Manala teedele 15. oktoobril 1995 Tallinnas Nõmme haiglas. Ta on sängitatud Stambergite põlisesse rahupaika abikaasa Oskar Stambergi kõrvale Kodavere kalmistul. Udusel hommikul oli Kodavere kirikus temaga jumalaga jätmas palju tänulikke ümbruskonna inimesi ja endisi õpilasi.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv