|
|
|
Narva barokse raekoja kõrvale
rajati 1968. aastal paekivist mälestusmärk Eesti
Töörahva Kommuunile. Mälestustahvlile on raiutud
tekst: «29. XI 1918 kuulutati Narvas välja Eesti
Töörahva Kommuun – Nõukogude Eesti vabariik,
mis loodi töörahva võitluse tulemusena suure
Lenini juhtimisel.» Foto: Andres Toode |
Eesti Töörahwa Kommuna
terror Narvas
29.11.1918 – 18.01.1919
tekst: VILLU JÜRJO
Eesti
Vabariigi 90. aastapäevaks jõuti suure kiiruga maha
võtta Narvast massimõrvarite monument, nende ohvrite
mälestus on aga jäädvustamata. Olgu Narva Aleksandri
Koguduse õpetaja Villu Jürjo artikkel mälestuspärjaks
neile inimestele.
10 käsku
= enamlaste 10 püssitikku
„Lahkusin oma
perekonnaga viimase rongiga, mis veel eraisikuid peale võttis,
25. novembri õhtul. Et see põgenemine mitte põhjuseta
polnud, tõestasid enamlaste manifestid 22. novembrist ja
5. detsembrist 1918. a., milliste järgi Eesti Ajutine Valitsus,
kõik tema agendid ja toetajad, kõik mõisnikud
ja pastorid on väljaspool seadust ja linnupriid. Igaüks,
kes Eesti Ajutise Valitsuse või tema agentide käskude
täitmist nõuab, tuleb samas paigas maha lasta. Seda
manifesti juhtnööriks võttes hakati kohe verist
hirmu- ja vägivallavalitsust teostama, mille arvurikaste
ohvrite hulgas olgu nimetatud lugupeetud ja kohusetruu koguduse
vöörmünder Johannes Miller, kes 2. detsembril 1918.
a. maha lasti põhjusel, et ta valla volikogus oli nõu
andnud Eesti valitsust toetada. Narva Aleksandri kirik muudeti
rahvamajaks, kus Anvelt, Pöögelmann, Vallner ja teised
kõnesid pidasid, seletades, et Jumal ja tsaar olevat surnud
ja 10 käsku olevat enamlaste 10 püssitikku. Õpetaja
elukorteris põletasid nad ära 13 suurt piiblit ja
95 uut testamenti. Sellest verisest hirmuvalitsusest pääsesid
Narva elanikud, kui 1919. a. 18. jaanuari õhtul hulljulge
ja surmavapper salgake, mis koosnes eesti ja soome vabatahtlikest,
linna sisse tungis, kogu öö mitme vene polguga võitles
ja juba järgmise päeva kestel linna vaenlastest puhastas.
Suure rutuga põgenedes jätsid enamlased palju lippe
ja ühe suure pärja, mis langenud punaste mälestuseks
oli muretsetud, kirikusse, kus õpetaja Inglise konsuli
sekretäri saatel 26. jaanuaril neid käis vaatamas. Lippude
pealkirjad andsid tunnistust enamlaste verejänust.“
Nii esitab oma mälestusi tookordne Narva Aleksandri koguduse
õpetaja Jakob Jalajas („Narva Aleksandri kiriku
50. aasta juubelipäevaks“, Narva 1934). Lisaksin vaid,
et Johannes Milleri vangistamiseni 30. novembril jäi veel
aega, kui iga hukatava kohta viitsiti nimekirja terve rida kirjutada:
süüdistuseks on kirjutatud „Spion“ ja hukkamise
kuupäev 2. XII 18.
Ed. Laaman (Eesti
Töörahva Kommuna) kommenteerib: „Kuna sõjavägi
oli Vene ülemjuhatuse käes, siis jäi Eesti Töör.
Kommuna võimu ainukeseks tõeliseks funktsiooniks
– terror. Eesti Töör. Kommuna juhid olid arvamisel,
et kui teisalt elanikke maha lasta, siis võib mistahes
ühiskondliku korra maksma panna. Terror ei olnud nende käes
mingi ekstsess kodusõja ägeduses. See oli kainelt
ette arvestatud, manifestides väljakuulutatud ja plaanikindlalt
läbiviidud valitsemissüsteem, mis elanike verd tarretama
pannes pidi igasuguse vastupanu juba ette võimatuks tegema.
… Kui enamlased Eestist välja kihutati, leidsid nad,
et nad veel liiga vähe on tapnud. „Kaebatakse, et meil
kontrrevolutsiooni vastu võitlemine nõrk on,“
ütles J. Anvelt 1919 . a. märtsikonverentsil: „Osalt
on see õigus. Aga üldiselt ei ole ju meie eesmärk
vastaseid maksku mis maksab maha tappa… Meie tarvitame punast
terrori. See on paratamata tarvilik. Peame hävitama oma vaenlasi,
muidu hävitavad nemad meid.“ („Tööline“
25.märts 1919).
Punane terror
möllas
Hukkamistest annab mingi
pildi „Eesti kontrrevolutsioniga võitlemise kommisjoni
Narwa osakonna poolt arresteritud isikute nimekiri“. See
ei paista silma aga täpsusega. Näiteks akti kohaselt
vangistati „vene papid“ Dimitri Stepani p. TSCHISTOSERDOF
ning Aleksander Pawlini p. WOLKOFF 17. detsembril 1918. a. Hukkamisnimekirjades
aga Tschistoserdof vangistati 6. jaanuaril 1919 ja hukati samal
päeval, süüdistus: „mustsada“. Wolkoffi
vangistamine on samas märgitud 15. dets. 1918. Hukati samuti
6. jaanuaril 1919, süüdistusega „valgekaardl“.
Üldse meeldis hukkamiseks jõuluaeg, nii luterlikud
kui õigeusu omad! Vanus ja elukutse on kirja pandud umbes
poolte hukatute puhul. Elukutsetena esinevad: endine urjadnik
ja valgekaartlane, Eesti polgu ohvitser, militsioner, vabriku
meister, mustatööline, tööline, rättsepp,
kingsepp, vene papp, raudtee tööline… Süüdistuse
lahter on värvikam: Eesti ohvitser, varas ja hulikan, röövel,
spion, kahtlane isik, valgekaarde, valge, saksa nuuskur, sakslastega
libustamine (muide, tegemist on meesterahvaga, keegi Eduard Luts.
Hukatute nimekirjas on ta siiski ilmaasjata, kuna jaanuaris 1919
mõistetakse taas kohut Eduard Lutsu üle ja määratakse
talle kas „100000 rbl trahvi ehk 2 aastat seltskondlikku
tööd, leitud asjad maasest konfiskeerida“). See
on juhuslik valik. Erilise „süüteoga“ sai
hakkama aga keegi Kaarel Möller, kelle kohta pole muid andmeid
kui süütegu „röövel“, et ta on „mahalaskmise
juurest ära põgenenud“. Ju ta siis jäigi
mahalaskmata. Kuigi säilinud on kaks hukatute nimekirja,
kumbki umbes 130 nimega, leidsin neis vaid viis naisenime. Kuid
nende seast mitte ema ja tütart, kelle väljakaevamisest
kõneleb allpool toodud lugu. Meestel oli aga ka üks
huvitav valikuvõimalus: mitme kohta on märkus, et
vangistatud isik asus vabatahtlikult teenima Viljandi 2. kommunistlikus
kütipolgus. Täielikult jääb aga teadmata nende
paljude inimeste saatus, kelle vangistamise põhjuseks on
märgitud „pantvang“. Tähelepanuväärne
on aga akt 141, 10. detsembrist 1918: „Kontrrewolutsioniga
wõitlemise komisjon teatab, et 9. detsembril järgmised
isikud on aresteeritud ja wangimajasse saadetud: 1) Aug. Mihkli
p. MESILANE, meie Komisjoni komissar ametikohustuste wastu eksimise
pärast;…“
Kellel mõnest inimesest kahju hakkas, see kommuunile ei
kõlvanud!
Kommuuni ohvrite saatus
Milline pilt kommuuna võimust
maha jäi, seda kirjeldab kõige paremini A.Tõnurist
„Sõjapõgeniku päevaraamat“. 29. jaanuar
1919:
„Paemurru metsa lõunapoolses otsas asub Joala (Kreenholmi)
vabriku mustuse väljaveokoht, mida rahva keeles „sibiauguks“
nimetatakse. Seda on kaks sügavat auku, nagu neid terve Paemurru
mets täis on. Peterburi linna ehituse päevil, umbes
200 aastat tagasi, viidi siit laevadega paasi Venemaa uue pealinna
ehituse jaoks. Mustuse augud olid kahe väikese tiigi suurused
ja õige sügavad. Osalt olid nad pealt jääs,
osalt aga oli nende pind lahti murtud. Kunst on siit veel midagi
välja kaevata. Ometi oli siin juba kaevamise tööd
tehtud. Kallastel, aukude ääres reas maas pikutasid
igasuguses poosis rida muumiataolisi kujusid, valged kindad käes
(käe nahk oli valge). Kujud olid kanged ja jäätunud,
kuid nägudel ja mujal paistis midagi punast, mis külge
tardunud ja jäätanud. Mõnel oli kogu pea puru,
ühel nägin suure augu otsa ees. Ei lähe meelest
ühe vanaldase naisterahva kuju, kes nõnda rahulikult
küljeli augu kaldal pikutas, justkui magaks ta – siin
hirmsa augu kaldal, nägu rahulik, ja ootaks, et parem ilm
tema ärataks. Tema kõrval teine naisterahvas, nagu
öeldi – vanema naisterahva tütar, kes ühes
emaga siin hukatud. Augu kaldal oli paks tarretanud ja jäätunud
veri. Kui palju neid õnnetuid siit juba välja kougitud
ja ära viidud, ning kui palju neid veel nende aukude põhjas
puhkab, on teadmata. Ja raske on uskudagi, et neid kõiki
sealt välja saab tuua. Surnukehad, mis mina nägin, oli
augu kaldal umbes 30. Põrgulik mõte võis
enamlaste pähe tõusta, kui nad otsustasid veel pärast
surma inimeste surnukehade üle hirvitada, neid siia mustuseauku
loopida! Nüüd kaevavad kohalised punased neid roojastatud
surnukehasid siit välja – missuguse tundmusega, seda
teavad nad ise oma südames!“
Mõrvarite saatus kommunistlikus
paradiisis
Õpetlik oleks teada saada kommuuni
juhtide endi saatused kommunistlikus paradiisis:
Jaan Anvelt – ETK Nõukogu esimees ja sõjandusasjade
juht – 11. detsembril 1937 peksis Nõukogude Venemaal
uurija ta ülekuulamisel surnuks. Viktor Kingissepp –
siseasjade juht – 3. mail 1922 lasti maha Eestis ja laip
heideti merre. Hans Pöögelmann – Rahvamajanduse
valitsusjuht, hukati represseerituna, ütleb teatmik. Ta lasti
maha 27. jaanuaril 1938. aastal. Artur Vallner – rahvahariduse
juht – 1936. a vangistati Leningradis poliitilistel põhjustel
ja saadeti 10 aastaks Siberisse. „Troika“ vaatas tema,
samuti ka NKVDlase Aleksander Jea, Punase Kütidiviisi komissari
Mart Laiuse, EKP Keskkomitee liikme Georg Teiteri asja veelkord
üle ning „igaks juhuks“ lasti nad koos veel 21
„fontannikust kaasosalisega“ 14. veebruaril 1938. a
maha. Johannes Käspert – asjaajaja, punase terrori ja
tsensuuri eest vastutaja, tegelikult ka V. Kingissepa esindaja,
kelle allkiri on ka hukkamisnimekirjal – hukati 4. novembril
1937.
Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, aga kindlalt. Näib,
et vanadussurma ei õnnestunud Eesti Töörahva
Kommuuni juhtidest surra kellelgi. Kommentaarid on liigsed.
|
|
|
