Kultuur ja Elu 1/2008

Kultuur ja Elu 4/2007

Rüüstatud, purustatud ja süüdatud Tallinn pärast Nõukogude sõjaväe lahkumist 1941. aasta augustis. Foto raamatust Kalamaja ajalugu/ Robert Nerman.

Need teod süüdistavad
Kommunistid varandusi hävitamas

tekst: Tuudur Tamm

Enne Eesti mahajätmist 1941. a suvel rüüstasid Kremli palgasulased Tallinnas põhjalikult, teostades Stalini poolt sõja algul antud käsku paljakstehtud maa taktikast. Kuna sakslased jäid peatuma Kesk-Eestis, siis jätkus kommunistidel hävitustööks küllaldaselt aega.

Seda teostasid nad kahel viisil: varade väljavedamisega nn evakueerimise nime all ja puhtakujulise hävitamisega. Varade äravedamise juhiks määrati kõige toorem eesti kommunist Arnold Veimer, kes oma „mälestustes” märgib selle kohta: „Saanud parteisekretärilt Karl Särelt korralduse alustada ettevõtete ja ladude evakueerimist, asusin kohe seda täitma. Alustasime tähtsamate materjalide, toorainete ja valmistoodangu evakueerimist Leningradi. Tegime seda tõhustades ja kiirendades kogu aeg. Kuna juba augusti alul katkes raudteeühendus Leningradiga, siis jäi ainumaks võimaluseks seda teha merd kaudu. Tavalisi laeva laadimise nõudmisi ei saanud säärases olukorras loomulikult täita, vaid tuli määrata käitiste ja laadungite järjekord ja kindlustada pidev töö sadamas. Peab ütlema, et tänu erakorraliste abinõude rakendamisele õnnestuski suur osa materjalidest ja toorainetest evakueerida Leningradi, millega ei sattunud need fašistide kätte.”
Nagu teada, töötas Veimeri hävitustöö-aparaat tihedas koostöös NKVD-ga, kelle kaasabil suunati suur osa Tallinna elanikkonnast laevade laadimise sundtöödele. Nii oli Koplis rakendatud naispere suuri viljatagavarasid laevadele kühveldama, mis olid sinna kogutud omariikluse ajal ja pidid kindlustama elanikkonna toiduga varustamise hädaolukorras. Samuti evakueeriti laiale kodumaale paljude tehaste seadmed, mis jättis meie tööliskonna raskesse olukorda.

Tule ja verega

Samal ajal polnud väike ka otsene hävitustöö kohapeal, milleks rakendati hävituspataljonlasi ja punasõdureid, on kindel, et kommunistidel oli kavatsus Tallinn maatasa põletada, mis aga ebaõnnestus mitmetel asjaoludel – esijoones asus tulekustutustöödele meie tubli tuletõrje ja teiseks haaras hävitajaid endid põgenemispaanika. Kui vaadelda tulekahjude statistikat otse Tallinna vabastamise eel kommunistlikust terrorist ajavahemikus 24.–28. augustini, siis registreeriti nende päevade jooksul kokku 159 suuremat ja väiksemat tulekahju. Suuremad neist olid Lasnamäe, sadama, Kopli ja Nõmme-Hiiu piirkonnas. Peale tööstuslike sisseseadete, kaupade ja materjalide hävis tules rohkesti raudtee veerevat koosseisu ning mootorsõidukeid. Nii hukkus tules Sadama tänavas asunud endiste o/ü Mootori garaažides 23 bussi ja teisi veokeid, ETK metallitehases hävis 40 veoautot, 23 sõiduautot, 17 mootorratast ja 20 reisivagunit. Suuremad põlenud autode kalmistud olid sadama ümbruskonnas, Koplis ja Stroomi metsas, kus nende koguarvu võis arvata 400-le. Endistes Kalevi pataljoni kasarmuis Koplis põles sisse 70 karilooma, Lasnamäe piirkonnas hukati samuti suurel hulgal hobuseid, veiseid ja sigu.
Nii jutustab üks Tallinna elanik: „Pärast sakslaste saabumist sattusin juhuslikult Mere puiesteele, kus enne asus Tivoli plats. Seal oli ligi 50-60 hobust surmatud punaste poolt kuulilaskudega. Need olid vankrite ees veel paaris. Need olid endise eesti sõjaväe hobused ning ka rakmed ja vankrid olid pärit meie sõjaväelt. See oli masendav vaatepilt hävitustööst, kus ei heidetud armu isegi süütuile loomadele.”

Üks Tallinna tuletõrjuja jutustab neist ärevaist päevist: „Juba 24. augustil süüdati esimene tehas, 25. augustil oli neid juba 15 ja 27. augustil muutus kommunistide hävitustöö eriti masendavaks, sest siis hakati põletama ja õhku laskma kõike, mis iganes ette puutus. Sel päeval tekkis kokku 125 tulekahju, milledele järgnes vabastamispäeva ööl ja hommikul veel 16 süütamist.”
Balti jaama süütasid NKVD-mehed insener Jegorovi juhatusel. Samal ajal, kui jaamahoone teine kord oli juba leekides, pidasid süütajad ise all einelaua ruumides joomingut, kus lauldi ja tralliti. Balti jaama telefonikeskjaama süütas politruk Žuganov. Jaama postkontorihoone hävitamist õnnestus lina tuletõrjel algul vältida, kuid see süüdati punaste polt hiljem uuesti.
Sadamatehase hooned süütasid venelastest töölised punasõdurite juhtimisel. Viimased panid põlema ka Puhk ja Pojad suurveski ning purustasid 27. augusti keskpäeval lõhkelaengutega linna elektrijaama. Balti Puuvillavabriku süütajaks oli sama tehase kommunistlik tuletõrjejuht, kes oli paar nädalat enne seda võetud pidulikult vastu partei liikmekandidaadiks. Seega oli hävitustöö tema poolt otsekui tänuavaldus. Sadama piirkonnas ja Lasnamäel toimusid süütamised punasõdurite ja hävituspataljonlaste poolt tavaliselt bensiinipudelite hoonetesse heitmisega. Sadamas Kaupmehe sillal oli pärast Tallinna vallutamist säilinud bensiinipudelite täitmise koht ja kümmekond kastitäit täitmata jäänud pudeleid.
Hiiul süütasid venelased põlema laskemoonarongi. Sellest jutustab isik, kes töötas punaste ajal Männiku laskemoonalaos ja hiljem Nõmme-Väike jaamas, kust toimus Eesti Vabariigile kulunud laskemoonavarude evakueerimine Venesse. „Sealt laaditi Männiku ladudest kitsarööpmelisel toodud laskemoon ümber laiarööpmelistesse vagunitesse, millist tööd sooritasid punasõdurid. Hiljem, kui sakslased olid raudtee Narva juures läbi lõiganud, toimus laskemoona saatmine Leningradi laevadega.

26. augusti õhtupoolikul märkasin, kuidas punasõdurid liiguvad lao ümbruses ja vagunite juures bensiinipudelitega ja suurte petrooleuminõudega. Tegin sellest järelduse, et nad tahavad enne sakslaste linna tungimist laskemoonatagavarad põlema panna, mis muidugi oleks tähendanud kogu ümbruskonnale suurt hävingut. Nii ma ei läinudki enam järgmisel päeval tööle ja varjasin end kolm kilomeetrit jaamast eemal asuva maja keldris. Sinna hakkaski juba hommikul kostma Hiiu jaama suunast plahvatusi ja lõhkemise praginat. Kogu selle päeva olin keldris varjul, sest linnas olid veel punased võimul.
Kuna 28. augustil oli linnas vaikne, siis otsustasin minna vaatama oma vanale töökohale. Panin selga endise eestiaegse mundri ning käsivarrele kinnitasin valge sideme, sest oli andmeid, et sakslased on juba jõudnud Nõmmele. Kohale saabudes avanes silmale kohutav hävitustöö pilt. Kogu laskemoonalao piirkond oli põhjalikult purustatud. Laskemoonaga laaditud vagunid olid kõik hävinud ja paisatud segiläbi. Samuti olid saanud rängalt kannatada ümbruskonna majad, kuid inimohvrite kohta puudusid andmed. Seal ringi liikudes ja hävitustööd vaadates tundsin äkki, kuidas midagi puudutas mu jalasääri. Alla vaadates nägin, et see oli jaamahoones asunud vana kass, kes oli imelikul kombel kogu selle hävingu üle elanud ja tundis nüüd mõnu ilusast päikesepaistelisest ilmast, surudes end leebelt vastu mu jalgu. Tema ilusad vurrud olid ometi tulest põletatud ja järele olid jäänud lühikesed kontsud.”
Ka Tallinna sadamas hävis tules rohkesti laskemoona ning pärast venelaste põgenemist võis kõikjal leida mürsukilde, samuti lõhkemata mürske ja padruneid. Hulk mürske oli venelaste poolt peidetud Läänemuuli otsa kohal asuvatesse söehunnikutesse, mis seejärel süüdati põlema.
Tuletõrje kustutas Tallinnas tulekahjusid 14 juhtumil, kohalikud elanikud ja töölised 9 korral, kuna 34 juhul takistasid kommunistid kustutamist vägivallaga. Eriti metsikuks muutusid punased tuletõrjujate vastu alates 26. augustist. Kui algul ähvardati tuletõrjujad maha lasta, siis peagi jõuti ka tegudeni ning mitmed neist pidid jätma oma elu. Nii langesid Kilgase tehase õuel punasõdurite kuulide ohvriks kaks töölist, kes olid asunud tuld kustutama. Lasnamäel lasksid hävituspataljonlased maha majaomaniku, kes katsus päästa tulest oma varandust.

Ööl vastu 24. augustit põles Narva maanteel Näituseväljaku vastas asuva aiaäri kahekordne hoone. Linna tuletõrje lendsalk ruttas kohale, kuigi seal käis parajasti äge lahingutegevus. Surma sai seal tuletõrjuja Subbotin, kuna autojuht Rauk sai raskesti vigastada ja toimetati haiglasse. 26. augustil süttis põlema Vennad Toferite kudumisvabrik Lasnamäel. Tuletõrje lendsalk ruttas kohale. Keset kustutustööd lõhkes šrapnell tuletõrjujate peade kohal. Sanitar A. Parve sai surmavalt vigastada, pealik K. Truumeel raskesti ja kaks tuletõrjujat kergemini haavata.
27. augusti keskpäeval kutsuti tuletõrje valvesalk välja Puhk ja Pojad suurveskisse, seal oli märgatud tuld. Kui tuletõrjujad kohale jõudsid, ei pääsenud nad aga hoonele lähedale, sest väraval seisis relvastatud punasõdur ja teatas, et veski on nende poolt põlema süüdatud ja käskis tuletõrjel kohe minema sõita. Nad pidid sellele käsule ka alluma. Kui aga tuli ähvardas peagi ümbruskonna hooneid, sõitsid tuletõrjujad omal algatusel uuesti kohale. Pandi tööle mootorprits. Kuid kahurimürtsud takistasid kustutamistööd, sest „Kirov” oli asunud merelt just seda piirkonda tulistama.
Linna elektrijaama kustutamisel tuli autojuht Madis Liiki juurde vene ohvitser ja käskis ühe haavatud punasõduri haiglasse viia. Temaga kästi kaasa minna tuletõrjuja August Tippil. Kui nad olid haavatu haiglasse toimetanud ja olid tagasiteel, viskas tänaval üks punasõdur käsigranaadi nende autosse, surmates mõlemad mehed.

Lõuna tuletõrje divisjoni mootorprits saadeti 27. augustil Tallinn-Väike jaama, kus olid põlema süüdatud kitsarööpmelisel vagunite read. Tuletõrje asus esijoones kustutama uut vedurite depood, mis oli täidetud laskemoonaga. Seal suudeti tulele siiski piir panna. Seejärel asuti kustutama põlevaid vaguneid. Jaamaametnikud hoiatasid tuletõrjujaid, et seal asub ka 32 vagunist koosnev laskemoonarong, mida pole suudetud silla purustamise tõttu enam sadamasse juhtida. Ohule vaatamata asusid tuletõrjujad koos jaama ametnikega kustutustööle ning tulele pandi piir. Kuid 28. augusti hommikul kutsuti tuletõrje uuesti kohale, sest rida vaguneid laskemoonarongi läheduses oli vahepeal jälle valatud üle petrooleumiga ja põlema süüdatud. Samal ajal oli jaama veetorn lastud veest tühjaks, et takistada kustutustöid. Kiiresti hangiti nüüd vett lähedalt asuvast tiigist ja mitmetunnise töö tulemusena likvideeriti seegi tuleoht.

Asuti korraldama omakaitset

28. augusti hommikul, kui tänavail liikus veel üksikuid punasõdureid ja hävituspataljonlasi, asus tuletõrje korraldama omakaitset, kusjuures relvi hangiti vangistatud punasõdurite käest. Samal päeval kella 10 ajal heisati tuletõrje valvemeeskonna poolt sini-must-valge pritsimaja torni Pärnu mnt. 12 suure rahvahulga juubelduste saatel. Nõmmel kutsus tuletõrjedivisjoni pealik Tamme kohale kümmekond ustavat tuletõrjujat, moodustades neist Rahvateatri õuel esimese omakaitse salga. Heisati eesti lipp. Seejärel asuti põgenevailt punasõdureilt ja madruseilt relvi ära võtma ja neid vahistama.
Kopli tuletõrjedivisjon võttis 27. augustil osa tule kustutamisest ühel rongil. Samal päeval süütasid punasõdurid Kalevi pataljoni kasarmud, kust kerkivad leegid viisid ohtu kogu ümbruskonna. Tuletõrje tõi välja Vene-Balti tehasesse peidetud autopritsi ning alustas kustutustööd. Peagi saabus aga kohale vene politruk laskevalmis revolver käes ning ähvardas tuletõrjeülema maha lasta. Seepeale katkestasid tuletõrjujad kustutamistöö. Kui aga politruk oli läinud oma teed, ruttasid tuletõrjujad põlemiskohale tagasi. Kui mootoris hakkas bensiin lõppema, mida tuli tuua pritsimajast, ei julgenud keegi meestest seda ülesannet endale võtta. Asja lahendas naisrühma pealik koos ühe teise naistuletõrjujaga, kes sooritasid õnnelikult selle käigu. Sellelt kustutustöölt koju minnes lasti aga punasõdurite poolt maha tuletõrjuja Mihhail Ubakivi.

Kopli tuletõrje pealiku R.-i arreteerisid venelased 27. augusti õhtul ja viisid ta tehase „Tarbeklaas” hoonesse komissari juurde ülekuulamisele. Selle otsus oli lühike: seina äärde ja maha lasta. Ta viidigi kahe punasõduri poolt mahalaskmisele. Kuid samal ajal langes lähedusse sakslaste kahurimürsk, mis hirmutas mahalaskjad varju otsima ning R. pääses põgenema.
Venelastel oli kavatsus kõik Tallinna tuletõrjemasinad ja kustutusabinõud viia N Liitu ja kui see on võimatu, need kohapeal hävitada. Kui tuletõrjujad sellest teada said, hakkasid nad masinaid peitma või liikumiskõlbmatuiks muutma. Tuletõrje punapolitruk Veelman teatas asjast NKVD-le. Viimaste polt arreteeriti ka 18 tuletõrjujat, kes paigutati pärast ülekuulamisi vangide laevale „Jaan Teär”. Nagu teada, pääses laev Venesse minekust ja nii said vabaks ka surmale määratud tuletõrjujad.
Tuletõrje meeskondade ja kustutusabinõude evakueerimise ebaõnnestumisele aitas vastu tahtmist kaasa ka venelaste poolt Tallinna tuletõrje pealikuks määratud N Liidust pärit Kontratjev, kes oli arg mees. Kui algasid lahingud Tallinna pärast, tabas teda närvide kokkuvarisemine ning ta tuli paigutada haiglasse. Sealt viidi ta viimasel momendil N Liitu minevale laevale.

Arhiivid ohus

Venelastel õnnestus ära viia ka rohkesti meie arhivaale ja osalt kunstivarasid. Nimelt moodustati pärast punavägede saabumist arhiivide valitsus, mille ülemaks sai Boris Veimer. Poliitilist tööd arhiivinduse alal juhtis Moskvast tulnud spets Organov. Selle asutuse poolt võeti üle kõik iseseisvusaegsed arhiivid. Nende arhiivide valitsemisel oli tegev ka kommunist Tatjana Krupitševa, punaohvitseri naine.
Sõja puhkemine vallandas ka sel alal paanika, eriti kohe pärast saksa vägede saabumist Eesti piiridesse. Punased asutused hakkasid põletama oma dokumente ning linna tänavaile langes tihedalt paberituhka. Tol ajal aeti ahju ka aadressibüroo arhiivid ja kartoteegid. Hävitati isegi kassaraamatud, nii et esialgse paanika möödumisel ei teadnud asutused isegi oma pangaarvete seisu.

Eesti omariiklusaegseid arhiive loeti aga niivõrd tähtsaiks, et nende evakueerimist alustati juba juuni lõpul. Organov hakkas siis ringi käima ja kaste otsima. 1. juulil anti asutustele nimestik dokumentide kohta, mis tulid kastides saata Kirovi. Pakkimist juhtis venelane, sest ilmselt eestlasi sellele tööle ei usaldatud. Äraviidud dokumentidest tuleb märkida olulisemaid: Vabariigi valitsuste koosolekute protokollid (originaalid), Loodearmee arhiiv, sõjakohtu ja diviisikohtute materjalid ning osa poliitilise politsei dokumente. Kaasa viidi ka eesti kommunistide armuandmise palveid, mis näisid moskvalasi eriti huvitavat. Kokku sai evakueeritavaid dokumente 120 suurt kasti, mis mahutati ühte kaubavagunisse. Tartu Keskarhiiv jäi täiesti puutumata, sest venelastel polnud selle evakueerimiseks küllalt aega.
Eesti Kunstimuuseumist Tallinnas pakiti kokku 70 kunstiteost, mis pandi „Eestirannale”. Kuid laev jooksis Prangli saare lähedal madalikule ning sealt pääses ka ligi 3000 mobiliseeritut, kes olid teel Leningradi.
Ühest evakueerimisest jutustab apteekide peavalitsuses teeninud isik: „Kui sakslased lähenesid Tallinnale, anti ka meile käsk varade N Liitu saatmiseks. Pidime pakkima kõik meie laos asuvad ravimid, kirjutus- ja arvemasinad ning mitmesugused aparaadid. Kuna kommunistidest kedagi pakkimise juures polnud, siis esimesena viskasime kasti just kipsist Stalini ja enne kasti kinninaelutamist põrutasime veel „isakese” nina puruks. Kastidesse panime peamiselt telliskive ja paberiprahti, millega olime ka „evakueerimise” teostanud.”
Tallinna kauaaegne bussijuht Eduard K. jutustab oma seiklusist: „Sõja puhkemisel muutus bussijuhtide elu raskeks, sest pidime olema kogu aeg valvekorras. Mul aga vedas, sest pääsesin ohtlikest sõitudest hävituspataljoni käsutuses, mis sageli tähendas otsest surmaminekut. Küll aga tuli mul rinde piirkonnast ära tuua haavatuid punasõdureid ja linnas sõidutada punast eliiti.

27. augusti hommikupoolikul sain käsu ilmuda bussiga Vene tänavale, kus pidi asuma punaväe arstlik personal. Mul tuli nad toimetada sadamasse. Vene tänavale jõudes selgus, et seal ootasid peamiselt naisarstid punaväelaste vormis, revolvrid puusal. Neil oli ka valmis pandud erakordselt suurel hulgal pakke, kohvreid ja kompse ning mitmel isegi õmblusmasinad. Suure kiiruga mahutasime kõik selle kraami bussi, arstid ise istusid oma pakkide otsa ja algas kohe sõit sadama suunas. Kaupmehe silla ääres asus suur kaubalaev, mille nime ma enam ei mäleta. Seal käis kiire laadimine, kusjuures hakkas silma, et laevale oli juba tõstetud hulk autosid, kuna osa ootas järge veel sadamakail. Ringi liikus ka punaväe ja miilitsa vormis mehi, kuna eraisikuid oli mõni üksik.
Bussi peatumisel trügisid kõik sõidukist välja ning jäid laeva juures ootama. Nagu võis taibata, pidid nad kuskilt saama korralduse laevale asumiseks. Ka mul tuli jääda kohale, sest nende suuremad pakid jäid esialgu bussi. Kui olime nii seisnud pool tundi, toimus sakslaste õhurünnak sadamale. Venelased tulistasid alt vastu ja mürsukilde langes sadama piirkonda päris tihedalt. Minuga sadamasse sõitnud naised haarasid oma 6,35 kal. püstolid ja andsid ka tuld lennukite suunas. Seisin bussi juures ja vaatasin kogu seda tegevust pealt. Äkki tundsin, kuidas mu vormimüts lõi peas kõikuma, nagu oleks keegi seda puudutanud. Vaatasin kähku ümber, kas ehk pole mõni tuttav teinud minuga nalja ja müksanud mütsi. Kuid sedagi lähikonnas polnud. Hakkasin nüüd mütsi lähemalt silmitsema ja nägin, et selle oli läbinud püstolikuul, tungides sisse sirmi juures ja väljudes lae keskelt. Nii oli kuul möödunud minu peast vaid millimeetri kauguselt

Vaevalt oli õhurünnak ja sellega kaasaskäinud ragin vaibunud, kui äkki vabastati laeva otsad kai küljest ning laev hakkas liikuma. Esiotsa tirisid puksiirid vööriosa eemale ja ahter seisis veel vastu kai äärt. Mööda laeva külge ronisid nüüd veel mitmed miilitsamehed ja mõned minuga sadamasse sõitnud naised laevale, kuna osa jäi ikkagi maha. Ka pakid jäid neil kõik bussi, sest nende kaasavõtmiseks olnud enam mahti.
Kui laev hakkas juba sadama suu poole liikuma, ilmusid Kaupmehe silla otsa poolt miilitsamehed ahelikus, püssitäägid ees, ja ajasid kõik sadamasillalt minema. Ka mul tuli buss maha jätta ja hakata jala linna poole astuma. Kui olin kümmekond sammu liikunud, meenus äkki, et olin unustanud bussi oma vormijopi ja isikliku väikese kohvri. Kui ruttasin neid ära tooma, takistas miilitsamees mind bussi juurde minemast ja nii pidingi oma asjad sinna jätma.
Nüüd liikus rahvavool pidi Sadama tänavat elektrijaama suunas. Nagu võisin aru saada, rutati Kopli sadamasse, kus pidi olema veel vene laevu sõiduvalmis.
Sadama tänaval asusid suured „Mootori” busside garaažid. Sealt mööda minnes astusin väravast sisse. Oli kavatsus mõne bussiga välja sõita ja see sel teel päästa. Kuid sellest plaanist kohutas kohe tagasi suur salk miilitsamehi õuel, kus neil oli isegi kaks raskekuulipildujat laskevalmis, suunatud sadama poole. Samas kohtasin ka teisi bussijuhte, kel oli samasuguseid kavatsusi, kui nemadki ei saanud midagi teha. Siirdusin koju Tõnismäe kanti, kus heitsin kohe puhkama.
Järgmisel päeval, 28. augustil olin juba varakult jalul ning ruttasin kohe sadamasse vaatama, kas mu buss on veel alles. Linnas oli kõikjal rahulik ning inimesi oli vähe liikvel. Mitmel pool lõõmasid tulekahjud. Merepuiesteel nägin suure hulga venelaste poolt mahalastud hobuseid, osa neist vaevles surmaagoonias. Sadama tänavalt läbi minnes nägin, kuidas „Mootori” garaažid põlesid ning süttinud olid ka mitmed naabruse majad. Ruttasin edasi sadamasse, kuid seal laadimist oodanud autod koos minu bussiga olid langenud tuleroaks. Kõikjal oli tunda kibedat kummi põlemise vingu. Pöördusin tagasi linna, kus nägin esimesi saksa sõdureid. Nii oli linn vahetanud peremeest ja tänavapilti olid ilmunud punasõdurite ning miilitsameeste asemele välihallis saksa sõdurid.”

Pärast venelaste põgenemist tehtud kokkuvõtted hävitustöödest maanteede alal näitasid, et punased olid taandumisel purustanud kas osaliselt või täielikult 120 silda, olid ära viinud või lõhkunud ligi 70% ehitusmasinate, veokite ja maanteede korrashoiu pargist. Kannatada olid saanud ka paljud töökojad ja garaažid, inimkaotustest rääkimata.