|
|
|
Hitleri luureülem Wilhelm
Canaris (1887-1945). Ajaloolaste hinnangud lähevad
lahku, kas Eesti sõjaväeluure tegi Teise maailmasõja
eel Abwehriga koostööd.
|
Salajane, täiesti salajane..
tekst: Toivo Kallas
Vastukaaluks
esitatud natsisüüdistustele kinnitavad Eesti Riigiarhiivis
talletatavad säilikud, et Eestil oli luurealaseid sidemeid
mitte ainult Saksa ja Soome, nagu seni on püütud üldsusele
tõestada, vaid ka Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia,
Prantsusmaa, Poola, Rootsi, Ungari, Itaalia ja Jaapani vastavate
ametkondadega.
Mingit
lähiajalugu puudutavat teemat arhiivides uurides võib
kes tahes meist sattuda dokumendile või dokumentidele,
millel – vastavalt maale, kus see on koostatud – pealdis:
Geheim, Streng geheim, Sekretno, Soveršenno sekretno,
Salainen, Erittäin salainen, Secret, Top secret. Te võite
hakata leidmisrõõmust värisema, kuid hetk hiljem
selgub, et olete sattunud kõigest sõjaolukorras
salastamist vajavale ilmateatele, reisilennukite sõiduplaanile
või mõne diplomaadi ettekandele teda lähetanud
maa välisministeeriumile ja sõjavägede staabile
asukohamaal valitsevaist meeleoludest ühes või teises
küsimuses.
Soome marssal Mannerheimi luureülem kolonel Aladar Paasonen
on oma 1974. aastal Soomes avaldatud raamatus Marsalkan tiedustelupäällikönä
ja hallituksen asiamiehenä lk 11 tõdenud, et luure
mõiste on laiem kui salakuulamise mõiste, millega
tavalises tunnetuses tihti seostatakse mõiste tegevusest,
mil puudub moraalne alus. Luuretegevuses sisaldub ka poliitilise,
majandusliku ja tehnilise informatsiooni hankimine. Informatsioonil,
mida luure hangib, on otsustav tähendus iga valitsuse abinõudele,
ja esmaklassiline luure võib korvata väikese rahva
armee ja relvastuse vähesuse.
Enne Eesti
iseseisvuse kaotust meie välissaatkondade juurde sõjaväelisteks
esindajateks nimetatud sõjaväelaste ja lühiajaliselt
ühele või teisele maale lähetatud Sõjavägede
Staabi II osakonna töötajate tegevust on paljudes seda
puudutavates kirjutistes üritatud näidata moraalitu
ja natsilembesena. Kas Teise maailmasõja eelsed ja isegi
mõned selleaegsed sõjaväeliste esindajate ja
luuretöötajate omavahelised kohtumised teiste riikide
vastavate esindajatega olid alati ja tingimata moraalitud? Võib
ju kohtumistel teiste riikide vastavate ametkondade esindajatega
hankida poliitiliste ja sõjaliste otsuste langetamiseks
hädavajalikku teavet. Kas Hitleri poolt eriti piinarikkalt
puua lastud Abwehri juhist admiral Wilhelm Canarisest kirjutanud
Richard Bassett eksib, kui leiab tema tegevuses ka positiivseid
jooni (plaan Hitleri ja natside võimult tõrjumiseks,
et sõda vältida)? Eespool tsiteeritud kolonel Paasonen
ise kohtus 1942. aasta detsembris Kopenhaagenis admiral Canarisega.
Paasonen, kes pidas USA sõtta astumist ja jõutagavarasid
otsustavateks teguriteks suursõjas ning Saksamaa võimalust
sõda võita olematuks, küsinud neljasilmavestluses
Canariselt tema seisukohta selles küsimuses. Canarises tunnistanud
jagavat Paasose arvamust ja öelnud Saksamaa sõja kaotanud
olevat (Marsalkan tiedustelupäällikönä lk
124, 125). Paasonen tajunud, et see tähendab kaotust ka Soomele.
Selline teave võis osaliselt mõjustada Soome käitumist
sõjas. Vaevalt on õige selliseid usalduslikke neljasilmavestlusi
nimetada luurealaseks koostööks.
Luure välisriikides
On üldiselt teada,
et luuret välisriikides teostatakse ka saatkondade koosseisu
kuuluvate sõjaväeliste esindajate ja nende abide vahendusel.
Eestis kajastavad seda mingil määral Eesti Riigiarhiivis
olevad Teise maailmasõja eelsed Sõjavägede
Staabi II osakonna säilikud – Kirjavahetus sõjaväe
esindajatega välisriikides teenistusalastes ja informatsioonialastes
küsimustes (ERA, f 495, n 12. s. 256). Kirjavahetus Välisministeeriumi
jt. asutustega sõjandusalase informatsiooni jt. küsimustes
(ERA, f 495, n 12, s 288).
Vaatamata paljude dokumentide kaotsiminekule Teise maailmasõja
ja sellele Eestis järgnenud poole sajandi pikkuse Nõukogude
okupatsiooni ajal võib Eesti Riigiarhiivi säilikutest
Eesti Sõjavägede Staabi II osakonna kirjavahetuse
kohta välisriikide sõjaväeliste esindajatega
Eestis ja meie sõjaväeliste esindajatega välismaal
leida palju huvipakkuvat. Kirjavahetus kinnitab, et Eestil oli
luurealaseid sidemeid mitte ainult Saksa ja Soome, nagu seni on
püütud üldsusele tõestada, vaid ka paljude
teiste riikide – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia,
Prantsusmaa, Poola, Rootsi, Ungari, Itaalia ja Jaapani vastavate
ametkondadega. Seda kinnitavad säilikud – Kirjavahetus
Itaalia Sõjaväe esindajaga sõjaväealase
informatsiooni saamise küsimuses (ERA, f 495, n 12, s 187),
Kirjavahetus Rootsi sõjaväe esindajaga Eesti sõjalise
ja majandusliku informatsiooni, lähetuste, ametisse määramiste
jt. küsimustes (ERA, f 495, n 12, s 187), Kirjavahetus Briti
sõjaväe esindajaga Riias sõjaväelise informatsiooni
küsimustes (ERA, f 495, n 12, s 189), Kirjavahetus Eestisse
Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja Ungari sõjaliste
esindajate nimetamise, USA esindajale ringsõidu korraldamise,
autasude jt. küsimustes (ERA, f 495, n 12, s 203), Kirjavahetus
Itaalia sõjaväe esindajaga Riias informatsiooni saamise,
küllasõitude organiseerimise jt. küsimustes (ERA,
f 495, n 12, s 254).
Toimunud kirjavahetus
võimaldas tihti luua pilti ühest või teisest
Eestisse akrediteeritud välisriigi esindajast, tema poliitilisest
orienteeritusest. Eesti Riigiarhiivis on Eesti Sõjavägede
Staabi II osakonna juhataja kolonel Richard Maasingu poolt koostatud
ja sõjaminister kindralleitnant Nikolai Reegi poolt viseeritud
huvitav kokkuvõte Saksamaa sõjaväelise esindaja
Soomes ja Balti riikides kolonel Horst Rössingi ja kolonel
Richard Maasingu neljasilmavestlusest (ERA, f 495, n 12, s 167,
lk 216–220). Selles küllaltki avameelses vestluses on
kolonel Rössing öelnud, et (Saksamaa) diktaatorliku
valitsuse paheks on otsuse olenevus ühest isikust (üks
mees võib saata terve rahva hävinemisele...). Kolonel
Rössing pidanud Saksamaal käinud Halifaxi ja Edeni poolt
end solvatuna tundnud Hitlerit võimeliseks andma käsu
suureks rünnakuks läänes, mis kol. Rössingi
arvates oleks saatuslik Saksamaale. Rössing arvanud, et autoriteetsed
ringkonnad on teinud vea, sõlmides lepingu Nõukogude
Liiduga. Ta öelnud: Selle lepingu tulemusena me kaotasime
Itaalia, Jaapani ja Hispaania aktiivse abi ning Ühendriikide
ja teiste neutraalsete riikide lugupidamise... Vastupidiselt oma
eelmistele teadetele öelnud kolonel Rössing, et sõda
peab lõppema 1939. a. jõuluks; pikenev sõda
võiks lõppeda väga ebasoodsalt Saksamaale.
Kuulujuttude kohta Hollandi ja Belgia neutraliteedi võimalikust
rikkumisest öelnud Rössing: Ainult kõige lootusetumas
olukorras võime me omale lubada Hollandi ja Belgia neutraliteedi
rikkumist. Me teame, et niipea kui me rikume nende neutraliteeti,
astub Ameerika sõtta meie vastu ja sellest me püüame
igal tingimusel hoiduda.
Kolonel Rössing
tähendanud, et ta olla saanud abi – esindaja, kuid nime
polnud maininud. Kolonel R. Maasing märkinud, et Helsingis
asub uus Saksa mereväe esindaja fregatikapten Alexander Cellarius.
Tema määramist Saksa saatkonna mereväeatashee abiks,
asukohaga Tallinnas kinnitab vastav kiri Eesti Riigiarhiivi säilikus
(ERA, f 495, n 12, s 167, lk 203). Cellariuse ja veel kellegi
teise (Körneri – T. K.) kohta Rössing öelnud,
(et) nad on saadetud „Nachrichtendienst’ist” ,
mis tähendavat, et nad on varem olnud luurega seotud (Richard
Bassett’i järgi (Canaris – Hitleri luureülem,
Kirjastus Varrak, Tallinn 2006) olnud Hitleri Saksamaal 7 teabeteenistust:
Abwehr, Heydrichi Sicherheitsdienst, Mereväe luureamet, Göringi
Forschungsamt, Rosenbergi välispoliitiline amet, Saksa vähemuste
teabekeskus ja Välisministeeriumi teabeosakond ( Hans Salmi
järgi – Viie luure agent, Maalehe Raamat, 2004, allunud
Cellarius välisluureametile Amt Ausland Abw)).
Säiliku 165 leheküljel
222 on jälle väljavõte Eesti Sõjavägede
Staabi II osakonna A jaoskonna ajutise ülema kapten Aleksei
Kurgveli aruandest tema vestlusest Saksamaa sõjaväeatašee
abi Tallinnas kapten Gottfried Körneriga, mille käigus
viimane andis edasi Soome sõjaväelise esindaja kapten
Erkki Hallakorpi iseloomustuse kolonel R. Maasingust kui saksa
spioonist. Kas väidetult alkoholilembene Hallakorpi seda
iseloomustust tehes kaine oli, Kurgveli aruandest ei selgu.
Eesti sõjaväge Läti- ja Leedumaal esindanud kolonelleitnant
Kurt Mollini täiesti salajane kiri No 14 1. maist 1939 käsitles
Inglise-N Vene läbirääkimisi. Kolonelleitnant K.
Mollin olevat kõnelenud USA sõjaväelise esindaja
major Huthsteineri Riias, Hotel de Rome ruumes korraldatud einel,
millest võtsid osa kõik Lätis viibinud sõjaväelised
esindajad, Suurbritannia sõjalise esindaja Balti riikides
kolonel Croxton Vale’iga. Vale olla tähendanud, et Inglise-Vene
läbirääkimised edenevad Inglismaad rahuldavais
tingimusis. Poola püsivat endiselt eitaval seisukohal N Vene
vägede läbilaskmise suhtes. Kuid olevat kindel, et sõja
korral Inglismaal läheb korda mõjutada Poolat, et
viimane loobuks sellest seisukohast. Balti riikide erapooletuse
respekteerimine sõja korral olenevat eeskätt Balti
riikide käitumisest. Kolonel Vale´i arvates jäävat
Eesti ja Läti täiesti sõjast kõrvale,
kui nende hoiak oleks friendly neutrality. Inglismaa ei jäävat
mingil tingimusel pealtvaatajaks, kui Danzigi küsimust tahetakse
lahendada vastumeelselt Poolale (ERA, f 495, n 11, s 42, lk 108).
Kolonelleitnant K. Mollini täiesti salajasest kirjast No
37 5. juunist 1939 Sõjavägede Staabi II osakonna ülemale
võib lugeda: Saadan juuresolevalt major Huthsteiner’ilt
(USA sõjaline esindaja Soomes, Eestis ja Lätis –
T.K.) saadud kokkuvõtte Poola üle 7 lehel. Ühtlasi
teatan, et major Huthsteiner vihjas andmeile, mis temale/N. Vene
kohta/meie poolt lubati ja milliseid tema meilt ootab... (ERA,
f 495, n 11, s 42, lk 66).
14. juunil 1939 on kolonelleitnant
K. Mollin täiesti salajases kirjas No 41 Sõjavägede
Staabi ülemale (II osakonna ülema kaudu) kirjutanud
oma kohtumisest USA sõjaväe esindajaga (major George
E. Huthsteineriga – T. K.), kes olla saabunud Londonist.
Küsimuse peale, kuidas tema hindab Inglismaa relvastumist
ja mis astmeni on jõudnud ettevalmistuses sõjaks,
olla see vastanud, et Inglismaa ei ole valmis sõjaks. Küsimuse
peale, kas sõda on lähedal või kaugemas tulevikus
ning kas Inglismaal arvestatavat seda, et sõda võib
puhkeda veel käesoleva suve jooksul, kui ei leita leplikumat
keelt, on kindral Johan Laidoner põiki üle kirja esimese
lehekülje punase pliiatsiga kirjutanud: Huv. Andmed, mis
paistavad olevat tõenäolised. J. 26. VI – 39.
Mollini küsimusele, kuidas võiks kujuneda olukord
tulevases sõjas USA vaatleja hinnangul, olla Huthsteiner
vastanud, et üheaegselt tõenäolise tegevusega
Läänerindel asub Saksamaa purustama Poolat. Saksa sõjaväe
operatsioonikava nägevat ette, et saksa sõjavägi
peab saavutama oma tähtsamad eesmärgid – Danzig,
Poola koridor, Sileesia ja mõned strateegiliselt tähtsad
punktid – esimese kaheksa päeva jooksul. Kuid Saksamaa
ei pooldavat Poola jagamist või hävitamist. Ameerika
ei tahtvat Euroopasse sõdima tulla. Samuti pidavat Ameerika
Euroopat maksujõuetuks. Viimase sõna on Laidoner
kahekordselt alla kriipsutanud. Kirja lõpus on märgitud,
et ameeriklase avaldused on täiesti konfidentsiaalsed (ERA,
f 495, n 11, s 42, lk. 88, 89, 90).
Eesti saadik Moskvas
(1938–1940) August Rei väljendas oma 11. juulil 1939
välisministri abile saadetud salajases kirjas No 41 muret
Suurbritannia ametlike ringkondade suhtumise pärast Eestisse:
Mõned briti ambassaadi juhtivad inimesed kinnitasid möödunud
nädalal: „kaudse kallaletungi” küsimuses (Balti
riikidele) – London pole mõelnud ega mõtle
vene seisukohtadele järele anda. See kinnitus võib
õige olla ses mõttes, et Briti senini tõesti
vist veel ei ole venelastele selles punktis lõplikult alla
vandunud. Kuna aga venelased kriipsu võrdki ei tee järeleandmisi
oma seisukohtadest, ja Briti ja Prantsuse mitmesuguste asjaolude
tõttu on sunnitud iga hinna eest otsima kokkulepet Venega,
siis on enam kui tõenäoline, et Chamberlain ka selles
punktis peatselt vannub alla, et saavutada kokkulepet .... Briti
ambassaadi üksikute inimeste märkustest võib
kaunis selgesti välja lugeda, et inglaste arvates saksa mõju
ja saksa intriigid meie maal mängivad tunduvalt suuremat
osa, kui see võiks meelepärane olla Britile. Ma kardan,
inglased arvavad, et me oleme väga suurel määral
kaldunud saksa sõiduvette, ja hakkavad kahtlema, kas me
oleksime valmis niisama tõsiselt ja kindlalt vastu astuma
eventuaalsele saksa agressioonile, kui vene omale. Kahtlemata
teevad venelased kõik, mis võimalik, et niisuguses
vaimus informeerida oma läbirääkimiste (Briti –
N. Liidu – T. K.) partnereid meie suhtes, misjuures muidugi
ohtralt ja osavalt ära kasutatakse kõik faktid, mis
lasevad end soovitavas mõttes kasutada.
Läbirääkimised teatavasti katkesid. N Liidule sobis
paremini Molotovi-Ribbentropi pakt.
Kahinad Saksa-Vene salaleppe
ümber
11. septembril 1939 on kolonelleitnant
K. Mollin täiesti salajases, Sõjavägede Staabi
ülemale (II osakonna ülema kaudu) saadetud kirjas No
58 kirjutanud muuhulgas: Arvatakse, et Saksa-Vene pakt on teostanud
osalt Balti riikide arvel... K. Mollin vahendas kirjas ühelt
Suurbritannia diplomaadilt kuuldut: Balti riikide situatsioon
ei ole kunagi olnud nii ohustatud, kui nüüd peale Saksa–Vene
pakti sõlmimist. ...Saksa-Vene lähenemise tagajärjel
aga võib juhtuda, et Saksa ei takista enam N Vene tulekut
Balti riikidesse. K. Mollin on kirjas ära toonud ühe
USA esindaja konfidentsiaalseks nimetatud avalduse: Prantsuse
välisminister on kinnitanud USA ambassadöörile
Pariisis, et Saksamaa ja N. Vene vahel on olemas salalepe, mille
alusel Saksamaa on nõus jätma N. Venele Soomes, Eestis
ja Lätis vabad käed. Sellest tingimusest on jäetud
välja Leedumaa. Siis märkinud ameeriklane, et Balti
riikidest hindab Eesti Balti riikide olukorda kõige optimistlikumalt,
tähendades, et tõeline olukord seda ei õigusta.
Viimased sõnad on kirja lugenud kindralleitnant Nikolai
Reek alla kriipsutanud ja kõrvale kirjutanud: Tõeline
olukord pole veel selgunud. Kõneldes Poola kindral Buckiga
Venest kui tulevikuprobleemist, arvanud kindral, et Vene sfinks
jääb meile (Poolale, Balti riikidele ja Soomele –
T. K.) ikka ohtlikuks, ning polevat põhjust arvata, et
Vene on loobunud kommunistlikust imperialismist (ERA, f 495, n
11, s 42, lk 59, 60). Pole mingit kahtlust, et selline, Eesti
sõjaväelistelt esindajatelt välismaal saadud
teave mõjustas kindral Laidoneri hilisemat käitumist
ja otsuseid. Kirjavahetusest sõjaväeliste esindajatega
võis leida muudki huvipakkuvat, nagu: Kirjaga No 80 8.
novembrist 1939 kandis K. Mollin Sõjavägede Staabi
ülemale ette N. Liidu Riia saatkonnas 7. novembril korraldatud
aastapäevavastuvõtust: Ilmunud oli Läti valitsus
peaaegu terves koosseisus, kindr. Balodis’ega eesotsas. Kõik
daamidega, samuti olid ilmunud kõik Riias elavad välisriikide
saadikud, välja arvatud nuntsius, Ameerika ja Prantsuse saadikud.
... N. Vene sõjaväelased olid: Korpuse ülem Morosov,
mereväelane Alafusov, Liibavi laevastiku ülem, kaks
komissari, üks noorem mereväelane ja kol. Vassiljev.
...Vastuvõtul tutvusin komkor Morosov’iga, Lätis
asuva korpuse ülemaga. ...Jutuajamise käigus selgus,
et Läti vetes asuv N. Vene laevastik ei allu korpuse ülemale,
vaid laevastik on täiesti iseseisev. Korpuse ülemale
alluvad maa- ja lennuvägi. Kiri oli liigitatud täiesti
salajaseks, kuna sisaldas olulist informatsiooni. Eestlastel on
vanasõna küsija suu peale ei lööda. Kas
lüüakse või ei lööda, sõltub
rohkem sellest, kes küsib ja mida küsib.
Eesti Vabariigi Välisministeeriumi Protokolliosakonna vahendusel
vastas Sõjavägede Staabi II osakond välisriikide
sõjavägede esindajate kirjalikult esitatud küsimustele.
Nii on Prantsusmaa sõjaväe esindajale kolonel H.
Hoppenotile antud 8. juulil 1939 informatsiooni
Eesti 1938., 1939. ja 1940. aasta üld- ja sõjamajandusliku
eelarve ning uue kiirmootorpaadi kohta. Rootsi sõjaväe
esindaja abi on 27. jaanuaril 1938 II osakonnalt saanud Eesti
allveelaevade värvivarjundi proovi. 2. mail 1939 on Rootsi
sõjaväe esindajale ülemleitnant Björn Paijkulile
antud Tallinn-Ülemiste, Narva, Viljandi ja Pärnu lennuväljade
andmed ja skeemid. II osakond on jätnud vastamata Rootsi
sõjaväelise esindaja taotlusele 2. novembrist 1938
Paldiski ja Haapsalu kaartide mastaabis 1:50 000 saamiseks.
1.12.1939 on Rootsi sõjaväe esindaja abi palunud informatsiooni
peamiste (Eesti) raudteede läbilaskevõime kohta, huvitunud
raudteede elektrifitseeritusest, suuremate raudteejaamade rööpmepaaride
arvust, sellest, kui palju raudteedest on kaherööpmeline
ning vedurite arvust. Kapten Aleks Kurgvel on teinud leitnant
Reinlole ülesandeks küsida III osakonnalt mõne
esitatud küsimuse kohta andmeid, palunud küsida, kuivõrd
need andmed on salajased ning mida üldjoontes võiks
rootslastele anda. 2. mail 1939 on USA sõjaväelisele
esindajale major George E. Huthsteinerile saadetud kirjaga No
128 mõned Osmussaare (leht 12) ja Pärnu (leht 23)
kaardid, Tallinnasse akrediteeritud sõjaväeliste esindajate
nimekiri seisuga aprill 1939, 1938/39. ja 1939/40. a üld-
ja sõjaministeeriumi eelarve, ohvitseride nimestik ja vägede
dislokatsioon. Suurbritannia sõjaväeline esindaja
kolonelleitnant Croxton Vale on 20. märtsil 1939 Sõjavägede
Staabi II osakonnalt saanud kaardi lehed nr 11, 14, 15, 21, 22,
24, 25, 34 ja 35. 2. mail 1939 on ta saanud 1938/39 ja 1939/40
üld- ja sõjaministeeriumi eelarved, ohvitseride nimekirja
seisuga mai 1939, kokkuvõte KÕ (kodanliku õhukaitse)
koostööst sõjaväe ÕK korraldusega,
Eesti sõjaväelaste arvu, väeliikide protsentuaalse
osa sellest, ajateenijate kontingendi suuruse, ajateenistuse kestvuse
väeliikides.
Raadioluure
Kolmekümnendail aastail kasvas järsult
raadioluure osatähtsus. Seda kasutati esmajoones lähinaabri(te)
erinevate väeliikide raadioside pealtkuulamiseks, kasutatavate
koodide murdmiseks ja sõnumite dešifreerimiseks. Eesti
raadioluurel, mis oli suhteliselt heal tasemel ja piisavalt varustatud,
oli seni, kui see oli võimalik, hea koostöö Soome
raadioluurega. Raadioseadmete hankimist aga ühelt või
teiselt maalt võib lugeda kinnituseks pigem sellel maal
toodetava raadiotehnika tehnilise taseme ja hinna sobivusest meile,
kui tingimusteta luurekoostööks. Et see nii oli, kinnitavad
mitmed Eesti Riigiarhiivis olevad Sõjaministeeriumi Varustusvalitsuse
välisfirmadega sõlmitud lepinguid, tellimusi ja vastavat
kirjavahetust sisaldavad säilikud ostude kohta. Soomlased
näiteks said oma raadioseadmed Suurbritanniast. Richard Bassett
kinnitab oma raamatus (CANARIS), et SIS-i esindaja Helsingis andis
soomlastele üle raadiovarustuse, millega sai jälgida
Nõukogude sõjaväesidet. ... Kinnitab, et signaalluure
alal tegid inglased soomlastega arvestatavat koostööd.
Tallinna Poliitilise Politsei komissari
fondis on säilik Salaluure organiseerimisest Prantsuse konsuli
poolt N. Liidu baaside sõjalise varustuse kohta (ERA, f
949, n 1, s 135) ja säilik (ERA, f 949, n 1, s 136). Kultuuriühing
„Idee” süüasjast ühingute ja nende Liitude
seaduste rikkumises ja Sisekaitseülema määruse
s/m nr 11 rikkumises. Viimases leiab kinnitust N Liidu õõnestustegevus
Eestis haridus- ja kultuurisidemete arendamise sildi all. Ühingu
liikmeskonda oli haaratud rida „juunipöörde”
järel juhtivatele kohtadele tõusnud tegelasi, sh Neeme
Ruus, Paul Uusmann jt. Riigiarhiivi samas fondis on ka Eestis
asunud riigisakslaste ja baltisakslaste nimekiri ja nende kohta
käiv süüdistusmaterjal Saksamaa kasuks töötamise
asjus ning mitu säilikut Saksamaa huvides N Liidu baasidest
luureandmete kogumises süüdistatute kohta. Baltisakslast
ja mustpead Ernst Sporlederit süüdistas Eesti Poliitiline
Politsei Saksamaale luureandmete kogumises.
Luureülesandeid võisid
täita ka ajakirjanikud. N Liidu saatkonna juures Eestis täitis
lisaks Vladimir Botškarjovile ja Jevgeni Tšukanovile
luureülesandeid TASS-i korrespondent Pjotr Izmestjev. Midagi
imestamisväärset selles pole. Töötas isegi
Kominterni agent Kim Philby ajalehe Times korrespondendina kindral
Franco vägede juures.
Muide, ka superspioon James Bondi kuju looja, kirjanik ja ajakirjanik
Ian Fleming, töötas Teise maailmasõja ajal luures.
Briti luures.
|
|
|
