Kultuur ja Elu 4/2007


Kultuur ja Elu 3/2007

 

 

 

 



Gaasitoru vastaste miiting Toompeal. Läänemere põhja kavandatav gaasijuhe võib kujuneda ohuks Eesti julgeolekule.

Asi pole torus

tekst: Valdeko Potisep

Vperjod! Za veliikoje delo tovaarištša Stalina!
Vanemad inimesed vast veel mäletavad seda püha loosungit, mille all 1940. aasta 17. juunil tungisid Eestisse venelaste okupatsiooniväed. Meie juunikommunistid tõlkisid selle üleskutse eesti keelde lihtviisiliselt: Edasi – sm Stalini suure asja eest!... Kas meelega või tölplusest, aga tõlkija abiga tehti naabrite suur eesmärk naljanumbriks. Tegelikult oli asi naljast kaugel. Kui seda loosungit tõsiselt võtta, mis siis peitus sm Stalini “suure asja” taga? Kommunistid seda eriti ei varjanudki, eesmärgiks oli laiendada Moskva võimu kõikjale. Kõikjal, kuhu on astunud vene soldati jalg – eto vsjo naše (see kõik on meie), nagu kuulutas juba minevikus tsaar Aleksander, nagu kutsusid selle nimel verd valama seltsimehed Lenin ja Stalin ja nagu lõugavad sellest tänased našistid.
Kelle suure asja eest rabeleb tänane Venemaa? Kelle suure asja eest ja kuhu edasi kiimlevad našistid, klenskid ja politrukkide (õigus)järglased? Kuhu edasi? Veriste kätega inimõigusi nõudma?
Niisugused küsimused tekivad idanaabrite ponnistusi vaadates. Üritame neile vastust leida.

Liigagi läbinähtavalt on eesmärk sama, mis oli imperaator Pjotril ja seltsimeestel Leninil-Stalinil: venelaste arvukat massi kasutades haarata kõik rahvad oma käpa alla ja kirjutada iseennast ajalukku, maksku mis maksab. Sama läbinähtav on fakt, et praegusel hetkel on Balti riigid selle idee teostamisel eelisjärjekorras. Üheks ajendiks seegi, et sõja ajal vallutatud ja venestatud Ida-Preisimaa, praegune Kaliningradi oblast, olles N Liidu lagunemisega kaotanud maismaaühenduse keskusega, vajab hädasti stalinlike anastuste taaskehtestamist. Sest ükski sillapea ei püsi kuigi pikalt, kui seda ei saa kasutada.

Ent pole enam endised ajad, mil ainult arutu massiga laamendades võis oma võimu rahumeelsetele naabritele peale pressida. Kui suuremaks lööminguks kisub, nagu see sakslastega juhtus, võivad tänapäeva moodsad hävitusrelvad agressorit ennastki kõrvetada. Niisiis oleks nagu mõttekam alustada samm-sammult. Kas või “viisakusest” oleks vaja ikkagi mingit ettekäänet. Selleks ongi Eesti ja Läti vastu käiku lastud absurdsed süüdistused inimõiguste rikkumises. Praeguseks on siiski selge, et endiste kagebeelaste krokodillipisarad sel teemal kedagi ei eksita ja tulemusi ei anna, kui välja arvata mõne kinnimakstud nutunaise neenia. Võibolla on välismaal sedagi märgatud, et Moskva nn kaasmaalaste teema on üksüheselt maha kopeeritud Hitleri ja Goebbelsi sudeedisakslaste probleemi lavastuselt, mille “edukas” lahendamine tookord andis sakslastele tubli toonuse Teise maailmasõja süütamiseks.
Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib, ütlesid vanad eestlased. Tänapäeval räägitakse geenidest. See on põhjus, mis ajab Moskva valitsejaid üle oma rahvuslike piiride.

Kuna “inimõigused” pole piisavaks ettekäändeks vallutusretkedele, aga agressiivsus ei anna rahu, siis ilmselt on püütud abiks haarata isegi endiseid vaenlasi, kapitaliste, selgitatades neile, et Balti väikeriigid olevat justkui takistuseks Venemaa ja Lääne-Euroopa mõlemapoolsetele ärihuvidele. Ehk on siis loota, et nende riikide likvideerimiseks antakse Venemaale vabad käed? Ent võib veelgi salakavalamalt. Miks minna otse, kui ringi saab? Gaasijuhtme paigaldamine Läänemerre koos vastavate uuringutega mere põhjas muudaks Venemaa hoobilt Läänemere peremeesteks. Mitte üksnes majanduslikus mõttes. Ja annaks positsiooni järgnevateks pretensioonideks. Võimalik on sulgeda ka Botnia laht, mille tulemusena Soome satuks täielikult Moskva piiramisrõngasse. Schröder ja mõned teisedki õngitseks selle tehingu abil endale võibolla kopsaka aktsiapaki, aga neil, kes ennast selle õngenööri otsa riputavad, tekivad kindlasti probleemid. Balti riikide jaoks võib see toru osutuda poomisnööriks.
See selleks, aga mingi teine, varjatud eesmärk on venelastel ka selle ürituse taga, et nihutada Eesti vetesse merepõhja geoloogilisi uurimistöid. Teatavasti asus enne sõda Soome lahes, Eestile kuuluval Keri saarel tuletorn, mis sai oma valgustuse maapinnale immitsevast gaasist. Mingeid uuringuid on seal ka tehtud, kuid suuremas koguses sealt gaasi pole leitud. Arvata võib, et tolleaegsete nigelate puurimisvahenditega polnud võimalik jõuda õige kohani. Aga suuremas sügavuses võiks seal leiduda tont teab kui suured gaasivarud. Nähtavasti on selles küsimuses kahtlusi mõlemal poolel. Seda tõendab Paeti sõnavõtt ühel telefoorumil, kus ta ütles et valitsus on valmis andma venelastele uurimisluba, aga toru ehitamiseks luba ei anna. Kas ta peab teisi nii lolliks, et need hakkavad tegema seal kalleid merealuseid uuringuid, kui toru niikuinii ei lubata sinna ehitada?
Lollid on need, kes ei oska näha toru taha peidetud “suurt asja”.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv