|
|
|
Gaasitoru vastaste miiting Toompeal.
Läänemere põhja kavandatav gaasijuhe võib
kujuneda ohuks Eesti julgeolekule.
|
Asi pole torus
tekst: Valdeko Potisep
Vperjod! Za veliikoje delo
tovaarištša Stalina!
Vanemad inimesed vast veel mäletavad seda püha loosungit,
mille all 1940. aasta 17. juunil tungisid Eestisse venelaste okupatsiooniväed.
Meie juunikommunistid tõlkisid selle üleskutse eesti
keelde lihtviisiliselt: Edasi – sm Stalini suure asja
eest!... Kas meelega või tölplusest, aga tõlkija
abiga tehti naabrite suur eesmärk naljanumbriks. Tegelikult
oli asi naljast kaugel. Kui seda loosungit tõsiselt võtta,
mis siis peitus sm Stalini “suure asja” taga? Kommunistid
seda eriti ei varjanudki, eesmärgiks oli laiendada Moskva
võimu kõikjale. Kõikjal, kuhu on astunud
vene soldati jalg – eto vsjo naše (see kõik on
meie), nagu kuulutas juba minevikus tsaar Aleksander, nagu kutsusid
selle nimel verd valama seltsimehed Lenin ja Stalin ja nagu lõugavad
sellest tänased našistid.
Kelle suure asja eest rabeleb tänane Venemaa? Kelle suure
asja eest ja kuhu edasi kiimlevad našistid, klenskid ja politrukkide
(õigus)järglased? Kuhu edasi? Veriste kätega
inimõigusi nõudma?
Niisugused küsimused tekivad idanaabrite ponnistusi vaadates.
Üritame neile vastust leida.
Liigagi läbinähtavalt
on eesmärk sama, mis oli imperaator Pjotril ja seltsimeestel
Leninil-Stalinil: venelaste arvukat massi kasutades haarata kõik
rahvad oma käpa alla ja kirjutada iseennast ajalukku, maksku
mis maksab. Sama läbinähtav on fakt, et praegusel hetkel
on Balti riigid selle idee teostamisel eelisjärjekorras.
Üheks ajendiks seegi, et sõja ajal vallutatud ja venestatud
Ida-Preisimaa, praegune Kaliningradi oblast, olles N Liidu lagunemisega
kaotanud maismaaühenduse keskusega, vajab hädasti stalinlike
anastuste taaskehtestamist. Sest ükski sillapea ei püsi
kuigi pikalt, kui seda ei saa kasutada.
Ent pole enam endised ajad, mil
ainult arutu massiga laamendades võis oma võimu
rahumeelsetele naabritele peale pressida. Kui suuremaks lööminguks
kisub, nagu see sakslastega juhtus, võivad tänapäeva
moodsad hävitusrelvad agressorit ennastki kõrvetada.
Niisiis oleks nagu mõttekam alustada samm-sammult. Kas
või “viisakusest” oleks vaja ikkagi mingit ettekäänet.
Selleks ongi Eesti ja Läti vastu käiku lastud absurdsed
süüdistused inimõiguste rikkumises. Praeguseks
on siiski selge, et endiste kagebeelaste krokodillipisarad sel
teemal kedagi ei eksita ja tulemusi ei anna, kui välja arvata
mõne kinnimakstud nutunaise neenia. Võibolla on
välismaal sedagi märgatud, et Moskva nn kaasmaalaste
teema on üksüheselt maha kopeeritud Hitleri ja Goebbelsi
sudeedisakslaste probleemi lavastuselt, mille “edukas”
lahendamine tookord andis sakslastele tubli toonuse Teise maailmasõja
süütamiseks.
Veri on see, mis rähnipoja puu otsa viib, ütlesid vanad
eestlased. Tänapäeval räägitakse geenidest.
See on põhjus, mis ajab Moskva valitsejaid üle oma
rahvuslike piiride.
Kuna “inimõigused”
pole piisavaks ettekäändeks vallutusretkedele, aga agressiivsus
ei anna rahu, siis ilmselt on püütud abiks haarata isegi
endiseid vaenlasi, kapitaliste, selgitatades neile, et Balti väikeriigid
olevat justkui takistuseks Venemaa ja Lääne-Euroopa
mõlemapoolsetele ärihuvidele. Ehk on siis loota, et
nende riikide likvideerimiseks antakse Venemaale vabad käed?
Ent võib veelgi salakavalamalt. Miks minna otse, kui ringi
saab? Gaasijuhtme paigaldamine Läänemerre koos vastavate
uuringutega mere põhjas muudaks Venemaa hoobilt Läänemere
peremeesteks. Mitte üksnes majanduslikus mõttes. Ja
annaks positsiooni järgnevateks pretensioonideks. Võimalik
on sulgeda ka Botnia laht, mille tulemusena Soome satuks täielikult
Moskva piiramisrõngasse. Schröder ja mõned
teisedki õngitseks selle tehingu abil endale võibolla
kopsaka aktsiapaki, aga neil, kes ennast selle õngenööri
otsa riputavad, tekivad kindlasti probleemid. Balti riikide jaoks
võib see toru osutuda poomisnööriks.
See selleks, aga mingi teine, varjatud eesmärk on venelastel
ka selle ürituse taga, et nihutada Eesti vetesse merepõhja
geoloogilisi uurimistöid. Teatavasti asus enne sõda
Soome lahes, Eestile kuuluval Keri saarel tuletorn, mis sai oma
valgustuse maapinnale immitsevast gaasist. Mingeid uuringuid on
seal ka tehtud, kuid suuremas koguses sealt gaasi pole leitud.
Arvata võib, et tolleaegsete nigelate puurimisvahenditega
polnud võimalik jõuda õige kohani. Aga suuremas
sügavuses võiks seal leiduda tont teab kui suured
gaasivarud. Nähtavasti on selles küsimuses kahtlusi
mõlemal poolel. Seda tõendab Paeti sõnavõtt
ühel telefoorumil, kus ta ütles et valitsus on valmis
andma venelastele uurimisluba, aga toru ehitamiseks luba ei anna.
Kas ta peab teisi nii lolliks, et need hakkavad tegema seal kalleid
merealuseid uuringuid, kui toru niikuinii ei lubata sinna ehitada?
Lollid on need, kes ei oska näha toru taha peidetud “suurt
asja”.
|
|
|
