|
|
Jüri Arrak: Halb tuleb
iseenesest, headust peab õppima
tekst: Jüri arrakuga
vestles velly roots
FOTO: MATI MÄND
Sellest
on nüüd juba rohkem kui viisteist aastat tagasi, kui
rääkisime Jüri Arrakuga tema ateljees Islandist.
Riik, kelle rahvaarv on palju väiksem kui Eestil, oli esimesena
meie taasiseseisvumist tunnustanud, samal ajal kui suured alles
mõtlesid ja kahtlesid. Arutasime Eesti kui demokraatliku
rahvusriigi ülesehitamise ees seisvatest raskustest ja väärikuse
säilitamisest sellel teel. Kuidas saab kunstnik oma loominguga
kaasa aidata. “Kunstis nagu eluski läheb veelahe läbi
inimese hinge,” võttis Jüri Arrak kokku oma suhtumise.
Sellest ajast on Eesti väga palju muutunud. Kas ka Jüri
Arrak?
Jüri
Arrak: “Minu seisukohad on peaaegu samaks jäänud.
Kui iga tuule järgi muutuda, siis on väga raske püsti
seista. Olen selle aja jooksul saanud teha religioosseid töid
avalikult ja mõnuga. On olnud päris palju personaalnäitusi.
Suurtel näitustel on keerulisem, kuraator koostab mingi suunitlusega
näituse ja siis oma pildiga sinna vahele minnes kaod kuidagi
ära. Minu 70. juubeli aastal oli mul kuus personaalnäitust,
G-galeriis olid viimased pildid testamendi teemal, nende seas
neli evangelisti. Praegu on see näitus Lissabonis Convento
dos Cardeais` nimelises kloostris ja jõuludeks on maalid
jälle kodus.”
Jüri Arraku töid
on olnud paljudes Euroopa riikides, Moskvas, Kanadas, USA-s. Tema
töid on omandanud mitmed muuseumid Euroopas ja Ameerikas.
Pärast taasiseseisvumist ja piiride avanemist on Eesti kunstnikud
õhinal püüdnud kaasa minna Lääne uusimate
kunstivooludega. Publikult oodatakse tolerantsust, miski ei tohiks
kedagi šokeerida.
Kunstiteooria seisukohad on segaseks läinud. Alates 1960.
aastatest hakkas kõlama see kuulus loosung: “Kõik
on kunst, igaüks võib olla kunstnik.” Kui seda
nüüd võtta tõsiselt, siis kunst lahustub
ja kunsniku elukutset polegi vaja, kõik, kes midagi oskavad,
on kunstnikud. Haaratakse sellest mõttest seepärast
kinni, et see on niivõrd sogane vesi, seal on hea sebida.
Või kontseptualismi vool: kirjutatakse näiteks paar
sõna “vasak-parem, parem-vasak” seinale ja kõik
vaatavad targa näoga – kohutavalt tähtis teade!
Ma ei ole veel kuulnud kriitikat kontseptualismi isa Beuys`i kohta.
Sellist kunsti mõistetakse ja hinnatakse omavahel. Ülejäänute
kohta, kes on teisel seisukohal, öeldakse, et nad ei saa
kunstist aru, on lihtsalt asjatundmatud, olgugi neil kas või
kõrgharidus. Kui on mingi grupp, kes üksteist kiidab,
soosib ja toetab, siis võib ükskõik mida kõrgele
tõsta ja vastupidi ka.
Kunstihuvilisel inimesel
on siiski võime tajuda kunstiteose meisterlikkust. Igal
kunstnikul on muidugi õigus ise oma tee valida, katsetada,
uut otsida ja otsingutel ka ummikusse sattuda.
Inimene on ju uudishimulik, katsetaja, mingi lõpunimineku
kalduvus on tal olemas. Näiteks teatud vormide lihtsustamine,
mis lõppes Malevitši valge ruuduga valgel pinnal –
geniaalne inimene, kes viis asja lõpuni. Ma uurisin 1966.
aastal Ermitaažis kinnises fondis Malevitši kirjalikke
töid. Ta kirjutas sõnaselgelt: “Kunsti pole mõtet
enam teha, on mõtet kunstist ainult kirjutada.” Ta
oli jõudnud lõpuni, aga kuna ta oli kunstniku hingega,
siis ta ei saanud lõpetada, vaid jätkas pärast
oma valget ruutu ikkagi maalimist ja lõpetas enne surma
figuraalse maaliga. Inimkonna geniaalsed esindajad näitavad
ummiktee kätte, aga paljud tormavad ikkagi sellele ummikteele
ja arvavad, et see on ainuõige. See on kohutav needus,
mis on kunsti peale pandud, et teinekord pime juhib nägijat.
Need on karmid sõnad, ma ei saa midagi parata. See süsteem
on hoopis keerulisem kui tavaliselt mõeldakse. See on kogu
Lääne kultuuri, kogu valge rassi probleem. Millest tuli
näiteks kubism? Valgel rassil lõppes energia ja saadi
toetust aafrika kultuuridest, aafrika rituaalidest. Picasso sai
sealt mõjutuse ja mõne aastaga oli kubiste üle
maailma. Kuna ma olen kunstnik oma elukutselt, siis ma tunnetan
teravamalt, instinktiivselt seda kultuuride nihkumise protsessi.
Siin peab jälle Spengleri juurde tagasi tulema. Kõik
see laialivalgumine, tõmblemine, pudenemine näitab
Õhtumaa kultuuri langust. Aga see toimub aeglaselt, näiliste
edusammudega ja siis taas tagasilangustega. Näiteks Egiptuse
kultuur – see lihtsalt väsis ära, energia, mis
selles kultuuris oli, lagunes. Muidugi, võimsad püramiidid
seisavad, käime neid vaatamas ja sõidame kaameli seljas
ümber nende. Aga egiptlased ise ei saanud midagi teha selle
lagunemise peatamiseks. Rooma impeeriumi lagunemine toimus umbes
samuti. Erinevad kultuurid tekivad, keerlevad siis ummikteedel
ja surevad. Ka Õhtumaa kultuur on väsinud, kui kaua
ta veel püsida jõuab?
Õhtumaa kultuuriruumis
elab ka Eesti oma muutuste ja hirmudega kaduvikku vajuda. Nii
tõsistesse teemadesse pole jõudu oma isiklike probleemide
lahendamise kõrval süveneda.
Selle seitsme- või kaheksakümne aasta jooksul, mis
inimesele on antud siin maa peal elada, me tavaliselt sulgeme
suurte probleemide ees silmad. Tahetakse oma elu hästi ära
elada, et oleks kena abikaasa, ilus maja, et lapsed oleksid terved,
läheksid ülikooli ja saaksid hea hariduse. See on esmane.
Aga mis toimub meie ümber, mis toimub inimkonnas, on teisejärguline.
Tänapäeva suund on koguda raha. Kui raha on jumal ja
pank katedraal, siis polegi mõtet arutada. Raha eest saab
praktiliselt kõike. Kui ei tunnetata ka mingit kõrgemat
jõudu, mis kontrolliks sind, kaotad südametunnistuse,
kõik on lihtne, pole probleemi ja teed mis tahad.
Juba mitu põlvkonda
on üles kasvanud ilma hingehariduseta. Mingi müstilise
hirmu ja vastupanuga suhtutakse ettepanekutesse viia usuõpetus
koolide õppekavadesse.
Usuõpetust ei ole, usku on vähe, kõike usuga
seostatut pilgatakse. Kuid läbi kõikide sajandite
on inimkonnal kogu aeg olemas olnud usk, eri kultuurides muidugi
läbi erinevate religioonide. Aga inimolendite tuhandete aastate
kogemus on meis mingil määral salvestatud. Minu jaoks
on Jumal Mõtlev Algenergia. Kas inimene usub või
mitte, see energeetiline süsteem, mis maailma loob ja liigutab,
on nagunii olemas. Kui inimene rõhutabki oma ateistlikku
suhtumist ellu, ta nagunii usub. Tõsimeelne ateist ei tohiks
ju kasutada sõnu “vaimsus” ja “vaim”,
neid mõisteid pole tema jaoks olemas. Mul on maaliseeria
“Tolad”. Olen kirjutanud ühes oma artiklis “Katedraal
ja laat” niiviisi: “Oli kord mäe peal katedraal
ja orus oli laat. Nüüd on laat tulnud mäe peale
ja katedraali tükid on üle värvitud ning veeretatud
orgu ja sellest on korraldatud performance.” Laadal teatavasti
esinevad inimestele tolad. Olen võtnud tola kui sümboli
– inimene, kes ei mõtle oma tegude tagajärgedele,
kellel ei ole vaimseid tõekspidamisi, on momendielu oma
lõbudega.
Ühe oma eelmise
intervjuu lõpetasite ettepanekuga Tõnismäe
pronkssõdur rahulikult lahti monteerida ja surnuaeda viia.
Praegu peab peaminister, kelle valitsemisajal Eesti riigi vastasteks
meeleavaldusteks kasutatud monument on lõpuks Tallinna
kesklinnast ära viidud, süüdistusi kuulama.
Suurepärane, paigutatigi see Tõnismäe monument
surnuaeda. Ansipi vastane liikumine praegu on reaktsioon sellele,
et ta muutus liiga populaarseks. Nüüd peab igaüks
mõtlema, kes on selle kampaania taga. Ansipi kommunistlik
minevik toodi lagedale, aga paljud parlamendiliikmed on ju kommunistliku
minevikuga, mida veel rääkida tippkommunistidest, kes
on samuti kõrgetel ametikohtadel. Praegu peab küll
Ansipit toetama.
Samas intervjuus küsisite,
miks me pole siiani suutnud Vabadussõja võidule
monumenti püstitada, kui me ikka oleme iseseisev riik. Nüüd
on Vabadussõja võitu tähistava monumendi konkurss
lõppenud ja võidutöö selgunud.
Meie parlament kinnitas Vabadussõja Võidusamba nimetusega
konkursi. Kõik võisid sellest osa võtta.
Kui nüüd žürii kuulutas välja võidutöö,
mille autoreiks on neli noort inimest, algasid suured protestid:
miks ja kunas muudeti konkursi pealkirja, mis olevat algselt olnud
Vabaduse sammas jne. Toodi välja absurdseid põhjendusi,
et see töö ei kajasta kõiki eestlastele tehtud
kannatusi, Vabadussõda olevat vaid väike osa neist,
et Vabadusrist meenutavat haakristi ja et see sammas on liiga
silmatorkav varjutades ümbritsevaid ehitisi – ja lõpuks,
et autorid on asjatundmatud noored amatöörid. Minu arvates
pole üldse tähtis, kes on autor, tähtis on tulemus.
See sammas on iseenesest mõistetav ja suure enamuse poolt
aktsepteeritav. Mina räägin siin praegu kui kodanik,
mitte kui kunstnik. Kunstnikuna ma võin iga asja kiita
või laita, mul on niisugust oskust küll. Kui mul on
suhtumine mõnda kunstiobjekti hea, siis võin seda
kiita taevani, kui mul on millegipärast samasse objekti suhtumine
halb, võin selle täiesti maha teha. See on oskussõnavara,
mida kasutada: rütm, vorm, värv, harmoonia, kompositsioon,
suhe ümbrusega jne, võin nendega spekuleerida. Ma
võin öelda, et see ei ole harmoonias antud teema sisemise
tundekõlaga, tee sa kindlaks, mis asi see on. Toodi ettekäändeks,
et see sammas ei sobi Vabaduse väljakule, varjavat vaate
Kiek in de Kökile, Toompeale ja Õigeusu katedraalile!
Või nagu nüüd
rahvas arvab, et sammas võeti kaks meetrit lühemaks,
selleks et mitte varjata vene kiriku kupleid. Kas klaas on ikkagi
kõige parem materjal, ta on ju habras, nagu tundub olevat
ka meie iseseisvus.
Kuidas saab üks peenike sammas midagi varjata? See on demagoogia.
Aga kui seda absurdset juttu räägivad professionaalid,
siis tekib mingi muu nüanss juurde: miks seda räägitakse,
mis on selle taga. Levivad igasugused arvamused. Mis materjalisse
puutub – on olemas ju ka kuulikindlat klaasi, aga kui tõsiselt
rääkida, siis tuuakse samba tarvis Soomest tugevdatud
klaasist plokid. Praeguseks on võidutööd täiendatud
ja parandatud, nüüd on sambal originaalne Vabadusrist
Meenutame siin
KE lugejatele, et Vabadusrist asutati aastal 1919 Vabadussõja-aegsete
teenete tunnustamiseks. See on sõjaline teenetemärk
Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul. Selle
andmine lõpetati 1925. a 19. juuni seadusega. Vabadusristil
on kolm liiki. I liik – sõjaliste teenete eest; II
– isikliku vapruse eest ja III – tsiviilteenete eest.
Igas liigis on kolm järku. Kunstilise kavandi tegi Nikolai
Triik. Vabadussõja Võidusamba autorid on Rainer
Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi.
Ka see on tähtis, et need poisid ja tüdrukud, kes Vabadussõtta
läksid ja lahingutes surma said, olid kristlased, nad olid
ristitud ja leeritatud. Miks see vabadusristi kujutis siis nüüd
häirib ja seda nagu häbenetakse? Võib-olla pole
enam ka austust Vabadussõja ja sellest osavõtjate
vastu. Olen rõhutanud, et kui poleks olnud võitu
Vabadussõjas, kas me siis üldse enam siin oleksime?
Meenutame kas või maride ja teiste soome-ugri rahvaste
olukorda, kes jäid Venemaa territooriumile. Võib-olla
on solvumine taevani ka seepärast, et võitjaiks tulid
nii noored inimesed. Pole ju ka avaldatud kõigi nende neljakümne
ühe konkursist osavõtja nimesid.
Mind hämmastab
siiski asjaolu, et võidutöö nii suure kriitika
on esile kutsunud. Tallinna on viimasel ajal vist vaid kaks monumenti
juurde tulnud: rahvasuus nimetuse saanud Savisaare kellatorud
ja “Estonia” laevahukku leinav Katkenud liin. Kas neid
võib siis pidada moodsa kunsti erilisteks saavutusteks?
Iseenesest on katkenud kaare motiiv hea, viga on ainult selles,
et need kaks kaart on teineteisest liiga kaugel. See on elementaarne
vormiõpetus – kui lähedale tuleks panna kaks
objekti, et nende vahele tekiks pinge. Põhimõte
on see, et kui teha abstraktne monument, peab ta olema nii hästi
tehtud, et inimesel tekiks seos sellega, mida monumendi kaudu
on tahetud edasi anda, et see poleks lihtsalt mingi kunstipärane
vorm.
Samas on kriitilisi arvamusi Tallinna
kerkivate klaasriiulite aadressil hoopis vähe. Linnapilti
on tekkinud juba palju selliseid ehitisi, mis oma sobimatuse tõttu
naaberehitistega Tallinna põliselanikke tugevasti häirivad.
Viru Keskuse puhul näib, nagu oleks neli või viis
arhitekti omavahel vägikaigast vedanud. On ju olemas Tallinna
peaarhitekt, kelle kohuseks oleks hoida tasakaalu linnapildis.
Missugune kolemaja võib kerkida Sakala keskuse asemele,
mille territoorium ulatub nüüd juba Estonia puiesteeni?
Arhitekt peaks oma ego natukene alla suruma, alluma linnale kui
tervikule, kui harmoonilisele elukeskkonnale. Mitte nii, et Mina
ja vana Tallinn, vaid tuleks suhtuda, et vana Tallinn ja mina
oma majaga. Eri sajanditel ehitatud majad peaksid moodustama harmoonilise
terviku ja eriti vanalinnas ei tohiks uus maja mõjuda väljaupituva
võõrkehana. On vaja lugupidamist eelnenud meistrite
vastu. Siin on veel probleem, et objekti tellija hakkab arhitektile
oma nõudmisi peale suruma. Viru keskus oli ka algul hoopis
teistsugusena kavandatud. Seal pidid olema terrassid, puud, rohelust.
Aga järjest rohkem oli vaja müügipinda jne. Surve
järjest tugevneb. See toru, mis läheb vana kaubamaja
sisse ja vaate Toompeale kinni on pannud, pidi algselt olema kitsas
ja läbipaistev klaasist tunnel. Kui nüüd tulla
Gonsiori tänava poolt, torkab silma Sex Shopi reklaamsilt.
Mul on niisugune foto, kus justkui sellelt reklaamsildilt tungib
tunnel nagu fallos vana kaubamaja sisse. Kaubamaja vägistamine!
Jõulupühade ajal on kirikud rahvast täis, vaadatakse
tagasi mööduvale aastale ja ka enda sisse.
Et Eesti riik on olemas – see on peamine. Suures laastus
on kõik ju hästi. Et siin oma riigi sees on probleeme,
siis on neist enamik okupatsiooni järelkajad. Kõik
me näeme neid ja teame. Et 30% Eesti elanikest ei räägi
piisavalt eesti keelt, ka see laheneb pikkamööda. Kannatust
on vaja, järjekindlust ja peab kokku hoidma. Kõige
tähtsam on iseseisvuse säilitamine. Meie demokraatlik
valitsemissüsteem on ühest küljest küll haavatav,
nagu oleks kõik lubatav, aga ilmselt pole inimkond siiani
leidnud paremat valitsemisvormi. See on nii, et halb tuleb iseenesest,
headust peab õppima. Iseenesest ei tule austus kooli, õpetaja
ega ka elu vastu.
Mulle ei meeldi nn vabakasvatus, kus õpetajal koolis on
rohkem kohustusi ning vähem õigusi ja õpilastel
vastupidi. Tänu palgasüsteemile on õpetajad enamikus
naised ja olen kuulnud, et mõnigi noor naine on pidanud
korralageduse tõttu koolis õpetaja elukutsest koobuma.
Ka õpetamises kehtib harmooniaprintsiip õiguste
ja kohustuste, vabaduse ja sunduse vahel.
|
|
|
