Kultuur ja Elu 3/2007

Kultuur ja Elu 3/2007

Scoutspataljon õppustel.

Lahendused Eesti riigikaitsetuse probleemile

tekst: jüri toomepuu

Kultuur ja Elu jätkab Jüri Toomepuu raamatu “Eesti lähiajaloo põhiprobleemid” avaldamist peatükiga “Lahendused Eesti riigikaitsetuse probleemile”. Algus Kultuur ja Elu nr 3/2006.

Mu varem avaldatud (K&E nr 1, 2007) Eesti riigikaitsetuse probleemide analüüsist nähtuna ei ole tänapäeva Eesti kaitsevägi meid võimeline kaitsma ei sise- ega välisvaenlase vastu. Sarnasele järeldusele on ilmselt jõudnud ka kaitseväe ülem kindral Laaneots. Postimees oma juhtkirjas „Unarusse jäetud riigikaitse“ (21.06.07) väitis, et selle aasta reservohvitseride kogu sümpoosionil olid Laaneotsa järeldused riigikaitse hetkeseisu kohta „leebelt öeldes ehmatavad“. Ta teatas, et sõjaohu korral saab kohe rakendada vaid Scoutspataljoni, kus on pidevalt kohal paarsada meest.

Riiklikud prioriteedid

Meie riigikaitsetuse üldprobleemidele lahenduste leidmiseks ja rakendamiseks on eelkõige vaja seada Eesti riiklikeks prioriteetideks kaitseväe ja teiste riigikaitseorganite tõhususe parandamine ning rahvastiku ja riigiõigusetuse probleemide lahendamine. Sellega peab kaasnema välis- ja majanduspoliitika, mis võimaldab meil jääda iseseisvaks ohtlikule geopoliitilisele olukorrale vaatamata. Siinjuures peab täheldama, et meil ei ole tingimata vaja anda rohkem raha kaitseväele, mis meil on, vaid luua kaitsejõud, mida me vajame. Kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust on küllaldane, kui seda otstarbekalt kasutada. Riiklike üldprioriteetide raames on muidugi tarvis sätestada selgete eesmärkide ja ajagraafikutega programmid niihästi kiireloomuliste kui ka pikaajalisemate, strateegiliste riigikaitse eesmärkide saavutamiseks.
Prioriteetide sätestamisel on ülimalt tähtis lähtuda ohuhinnangust. Suurimat ohtu Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, kujutab endast Eestis paiknev, endistest okupantidest ja nende järeltulijatest koosnev meile vaenulik viies kolonn. Ainuke, kuid äärmiselt ohtlik Eesti Vabariigi välisvaenlane on üha autokraatlikumaks ja agressiivsemaks muutuv Vene Föderatsioon. Meie riigikaitseressursid peavad olema suunatud eelkõige nende ohtude ennetamisse ja vajaduse korral järeleandmatusse, kangelaslikku võitlusse vaenlasega. Valmidus järeleandmatuks, kangelaslikuks võitluseks ongi kõige tõhusam moodus rünnakute ennetamiseks.

Rakendagem totaalkaitsesüsteemi

Soome, teiste Skandinaavia riikide ja Šveitsiga sarnane totaalkaitsesüsteem oleks meile eriti sobiv, kui see ei jääks pelgalt sõnakõlksuks ja elukutseliste sõjaväelaste omavaheliseks jututeemaks, vaid oleks ka tõeliselt rakendatud.
Rahvusvaheliselt tunnustatud julgeolekuanalüütik Edward N. Luttwak, kes käis 2006. aasta detsembris meile oma eesti keelde tõlgitud raamatut „Strateegia: sõja ja rahu loogika“ tutvustamas, soovitas samuti Eestil arendada totaalkaitset, iseseisvat kaitsevõimet ning kopeerida Soome riigikaitsemudelit. Ta avaldas arvamust, et kuigi üldiselt on maailmas suund sõjavägede professionaliseerumise suunas, on Eesti puhul olukord erinev, kuna meie naabriks on autoritaarse valitsusega riik, mis võib käituda ettearvamatult. Seetõttu peab Eesti arendama riigikaitsesüsteemi, mis ei lubaks võimalikul sissetungijal saavutada kontrolli kogu riigi üle. “Te ei pea sõja korral võitma ühtegi lahingut, kuid terve riigi territooriumil peavad vaenlasele avaldama vastupanu väikesed üksused, mis ei luba vaenlasel kehtestada oma võimu. Selleks on teil vaja hästi relvastatud ja väljaõpetatud kodanike armeed ja kohustuslikku ajateenistust kõikidele meeskodanikele,” ütles Luttwak. Ta selgitas ka olulist vahet NATO teoreetilisest ja praktilisest kaitsekilbist, väites, et NATO kaitseb vaid neid, kes ennast ise kaitsevad.
Et arendada totaalkaitsesüsteem Eesti julgeoleku garandiks, on vaja eestlastesse juba maast-madalast sisendada kindlat võitlustahet kodumaa kaitseks, vastavalt põhiseaduse 54. pragrahvile: „Eesti kodaniku kohus on /.../ kaitsta Eesti iseseisvust.“ Samuti on vaja jätkata võitlust siis, kui võimukandjate ja neile alluvate kaitseorganite võitlustahe või suutlikkus on raugenud, nagu ütleb sama paragrahvi järgmine lõik: „Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.“
Totaalkaitsesüsteemi rakendamine vajab kohast haridussüsteemi ja riiklikke ning ühiskondlikke organisatsioone, mis sisendavad kõikidesse Eesti kodanikesse tahet ja oskust oma vabaduse ja peremeheõiguste eest võidelda — nii sise- kui välisvaenlase vastu. Selleks peab koolide õppekavades alates algkoolist kuni ülikooli lõpuni olema kodanikuõpetust, mis ei hõlma ainult kodanikuõigusi, vaid ka kodanikukohuseid, ja annab noortele põhilist riigikaitse treeningut.
Kaitseliit ja selle noorteorganisatsioonid, noorkotkad ja kodutütred, pälvivad tunnustust selle eest, et nad esitavad oma kodu, maa ja rahva kaitsmist õilsa kohustusena, mida vabatahtlikult täidavad need, kes soovivad jääda oma kodumaa peremeesteks.
Kahjuks on meil aga hakanud levima arvamus, et „sellise riigi“ eest, nagu meil on, ei tasu oma eluga riskides võidelda, mis on ka peamiseks põhjuseks, et ainult veerand noortest oma ajateenistuse kohustuse täidavad ja paljud eestlased oma kodumaalt lahkuvad. Sellise arvamuse on tekitanud meie kummalise valimisseaduse alusel võimule tõusnud võimukandjad, kes ei pälvi rahva silmis respekti ega austust. Küsitlused näitavad, et riigikogu ja valitsuse liikmeid peetakse üldiselt raha- ja võimuahneteks rahva vara riisujateks. Seda üldiselt levinud arvamust kinnitavad sagedased, uudistekünnist ületanud skandaalid. Kuna võimulolevad seaduserikkujad ilmselt teevad parima, et oma tehinguid saladuses hoida, võib oletada, et avalikuks on saanud vaid väike osa toimunust.
Ilmselt ei ole totaalkaitsesüsteemi täielik ja efektiivne rakendamine ja Soome kaitsemudeli kopeerimine võimalik enne, kui Eesti on muutunud Soome taoliseks õigusriigiks, mille kodanike valdav enamus on oma riigi üle uhked, usaldavad ning austavad riikliku võimu kandjaid ja on seetõttu ka nõus Eesti iseseisvuse eest relvaga võitlema. Siiski on vajalik alustada enne sellise utoopilisena näiva olukorra saabumist Eesti riigikaitsetuse probleemide lahendamist. See on ka võimalik, kui selleks praeguste võimukandjate hulgas vähegi arusaamist ja tahet leidub.

Võidelgem kindlameelselt alanud külmas sõjas!

Vene valitseja Vladimir Putin käivitas külma sõja Eesti vastu, kui deklareeris, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli suur geopoliitiline katastroof, ja kui ta lubas taastada vene impeeriumi endise „hiilguse.” On ju selge, et katastroofi leevendamine ja Vene impeeriumi hiilguse taastamine saab toimuda ainult naaberriikide taasanastamisega – s.t meie vabaduse ja iseseisvuse arvel.
Eelmises külmas sõjas sai Vene kommunistlik impeerium haleda kaotuse osaliseks. Meie ei ole muidugi nii võimas vastane Venemaale nagu oli seda Ronald Reagani aegne Ameerika Ühendriigid, aga päris abitud ei ole ka meie. Eelkõige on meil liitlased, kelle ülekaalukas võit eelmises külmas sõjas andiski meile võimaluse vabaneda Vene impeeriumi ikkest. Pelgalt külma sõjaga vaenlased meid ei hävita.
Külma sõda kuumendasid oluliselt 2007. aasta aprillis pronkssõdurina tuntud häbisamba Tõnismäelt eemaldamise järel puhkenud venelaste rahutused ja rüüstamised Tallinnas ja sellega kaasnevad Venemaalt juhitud küberrünnakud ja Eesti majanduse kahjustamise katsed. Seda võib pidada eelprooviks „hiilguse“ taastamiseks vajalikule riigipöördele. Vene duumasaadik Dmitri Rogozin arvas koguni, et on saabunud õige aeg vallutada Eesti kuuma sõjaga. Ta avaldas Vene ajakirjanduses ettepaneku Eestit rünnata, väites, et kõik põhjused Eestiga sõda alustada on olemas ning esimesed sammud on juba tehtud. “Esimesena tulevad majandussanktsioonid, teiseks katkestatakse kõik diplomaatilised suhted ja kolmandaks kuulutatakse sõda,” teatas Rogozin.

Tundkem oma vaenlast!

Putini agressiivsuse on võimalikuks teinud peamiselt nafta- ja gaasihinna kiire tõus. See on teinud Venemaa valitsejad enneolematult rikkaks ja enneolematult ülbeks. Sellest annab tunnistust vaba ajakirjanduse toore jõuga (ja mõrvadega) sulgemine Venemaal ja Putini kriitiku tapmine radioaktiivse polooniumiga Inglismaal.
Putin on sõnakuulelikul duumal lasknud kehtestada seadusi, mis mitte ainult ei piira rängalt sõnavabadust ja inimõigusi, vaid lisavad ka karmilt karistatava „ekstremismi” loetellu kõikvõimalikud poliitilised, ideoloogilised, rahvuslikud ja usulised arvamused, mis võiksid valitseva kildkonna ülemvõimu vaidlustada. Ajakirjandusel on nüüd seadusega keelatud isegi viidata ekstremistlikuks kuulutatud organisatsioonidele. Kirjastajatele ja trükkijatele on kehtestatud rängad trahvid ebaseaduslikuks kuulutatud kirjutiste avaldamise eest. Võib öelda, et Vene endisest KGB-lasest president juhib kuritegelikku gangsterite jõuku, mis ei ole ohtlikult vaenulik mitte ainult endiste Stalini poolt ikestatute rahvaste, vaid kogu läänemaailma suhtes.
Eestlased olid sunnitud pool sajandit tundma õppima niihästi oma sise- kui välisvaenlast. See muidugi ei tähenda, et me ei peaks endid kursis hoidma ka nende praeguste tugevuste ja nõrkustega. Võib öelda, et iga üldiselt kasutatava mõõduskeemi järgi on meie välisvaenlane äärmiselt vaene ja vilets. Kuigi nafta- ja gaasihindade tõus on Venemaale toonud pretsedenditu sissetuleku, on sellest kasu saanud peamiselt väike grupp võimulolijaid ja nende lähikondlasi. Moskvas oli 2006. aastal kümnel protsendil kõige rikkamatest inimestest 49 korda suurem sissetulek kui kümnel protsendil kõige vaesematest. Nafta ja gaasi sissetulekule vaatamata on 83 protsenti venelastest ÜRO standardi kohaselt puruvaesed. Iga saja sünni kohta on sada kuuskümmend surma ja meeste keskmine eluiga on ainult 58 aastat, mis on madalam kui meeste eluiga Bangladeshis. Ametlikus statistikas avaldatud mõrvade suhtarvu alusel, mida võib vaevalt täielikuks pidada, sooritatakse Venemaal viis korda rohkem mõrvu kui Ameerika Ühendriikides.
Ka Vene sõjavägi ei ole palju muutunud sellest, mida paljud eestlased pidid omal nahal kogema. Ametliku statistika andmetel, mis ei näi olevat õigemad kui nõukogudeaegsed, hukkus Vene sõjaväes 2006. aastal 554 sõjaväelast. Organisatsioon „Emaõigus“ teatas, et õige arv on 4991, millest ligi pooled olid enesetapud. Kuhugi ei ole kadunud Vene sõjaväele omane dedovštšina, nooremate mõnitamine, peksmine, piinamine ja vägistamine. Sellele on lisandunud ka ajakirjanduses laialdaselt kirjeldatud ohvitseride ja allohvitseride poolt sõdurite homoseksuaalseteks prostituutideks sundimine ja müümine.
See kõik ei ole meile eriliseks lohutuseks, sest oma viletsusele ja vaesusele vaatamata on meie vaenlasi rahvaarvult siiski umbes 175 korda rohkem kui eestlasi. Olen aga veendunud, et sellele vaatamata suudaksime end välisvaenlase vastu kaitsta – kui me oma riigikaitsetuse probleeme tunnistame ja nendele lahendused leiame.

Sisevaenlased paljastada!

Meie sisevaenlaste proportsioon Eesti elanikkonnas moodustab suurema ohu. Kuigi nad kaotasid 2007. aasta aprillis riigipöörde eelproovi ja tugevdasid sellega meie sisekaitset, ei ole musta stsenaariumit veel käivitatud ja aeg töötab nende kasuks.
Suurelt osalt kattuvad strateegilised ja taktikalised kaitsemeetmed sisevaenlaste vastu võitlemiseks. Eelkõige peame vaenlase agendid paljastama ja siis nad välja rookima kõikidest Eesti riigi struktuuridest. Parimate saadaolevate andmete alusel resideerib Eestis per capita suurem Vene salaagentide vägi kui üheski teises riigis. Neid toetavad tuhanded, 1994. aastal Lennart Meri sõlmitud lepingute alusel Eestisse põlistatud NL julgeoleku töötajad, suur osa endistest okupantidest ja nende järeltulijatest ja paljud meie kodukootud „endistest“, šantažeeritavatest ja äraostetavatest. See moodustab meie sisevaenlastele soodsa tegevustandri.
Riigipöörde eelproovi ajal avaldas SL Õhtuleht (27. aprill 2007) järgmise arutelu meie riigistruktuuride ustavusest: „Kuivõrd usaldusväärne on siseministeeriumi ametnikkond? Ministeeriumi ja tema allstruktuure on kogu iseseisvusaja juhtinud paljude erakondade määratud usaldusisikud. Ministeeriumis on piisavalt mis tahes toetajaid, kes on esmaselt ustavad parteile ja alles siis riigile. Info lekkimise juhtumite poolest väga kõrgel tasemel on Eesti lähiminevik rikas. Loomulikult on nii siseministeeriumi kui ka kaitseministeeriumi ametnike seas välisluure esindajaid. Kui siia lisada veel nüüdisaegsed pealtkuulamisvõimalused, siis näeme, et asjast huvitatud pooltel on suured tegutsemisvõimalused. Ja tänapäeval saab raha eest ju nii mõndagi. Huvilisi on arvukalt, kuid mida väiksem on osalejate ring, seda väiksem on ilmselt ka info lekitamise võimalus.“
Esmase kaitseliini selle ohu vastu peaks moodustama meie kaitsepolitsei vastuluuretegevus. Paraku ei ole kapo senini kas tahtnud või suutnud paljastada süümevande valevandujaid Eesti võimuladvikusse jõudnute endiste NL julgeoleku agentide seas, kelle mustast minevikust on teadlik iga vähegi informeeritud eestlane ja muidugi ka kõik huvitatud välisriikide julgeoleku ametid. Samuti ei ole kapo huvitunud Eestis paiknevate endiste KGB agentide ja NL kaitsepataljonlastest terroristide kuritegudest, ning on uurinud küüditajate kuritegusid paremal juhul letargilise teo tempoga. See tekitab kahtluse, et kaitsepolitseid kontrollib keegi, keda kontrollib meie vaenlane. Raske on ka tõsiselt võtta organisatsiooni, kelle tegevuse alustala peaks olema õige informatsioon, kuid kes avaldab oma aastaraamatus fiktiivset statistikat. Kaitsepolitsei aastaraamatu 2006 esimesel leheküljel rubriigis „Rahvastiku koosseis“ on kirjas, et Eesti elanikkonnas on 26 protsenti vene rahvusest inimesi. See on samasugune õhust võetud arv nagu need, mida avaldab statistikaamet.
Kuni tuleb aeg (loodame, et peatselt), mil niihästi meil kui ka meie vaenlastel on põhjust kaitsepolitseiga tõsiselt arvestada, jääb vaid loota, et uuriv ajakirjandus suudab paljastada vaenlased meie riigistruktuurides ja võimulolijate seadusetust, lokkavat korruptsiooni ja muid kuritegusid, mis meie kaitsevõimet nõrgestavad.
Kaitsejõudude luureorganisatsioonid peavad muidugi tegelema peamiselt informatsiooni hankimisega meie vastu suunatud vaenlase väerühmitustest, aga kindlasti ka vaenlase tegevust meie kaitsejõududes. Selleks peab oluliselt parandama kaitsevägede vastuluure struktuure ja treeningut, et oleks võimalik kõiki vaenlase agente paljastada ja kaitsejõududest eemaldada.
Kaitseks sisevaenlaste vastu peame lõpetama igasugused järelandmised Eestisse põlistatud vene impeeriumimeelsetele venelastele, kelle eesmärk on taastada ülemvõim ja privileegid, mida nad nautisid okupatsiooni päevil. Oma eesmärkide saavutamiseks tahavad nad tunnistada okupatsiooni seaduslikuks, kuulutada Eesti vallutamine Stalini punaarmee poolt meie „vabastamiseks“, õigustada okupantide poolt korda saadetud piinamisi, hukkamisi, küüditamisi ja muid kuritegusid ning juurutada meie kodumaale vene vaim ja keel. Järeleandmised sellistele Eesti venelastele saavad viia ainult eestlaste peremeheõiguste kaotuseni meie kodumaal.
2007. aasta riigipöörde eelproovi sündmused aitasid paljastada paljude poliitikute ja ühiskonnategelaste tõelise palge. Keskpartei esimees Edgar Savisaar tegi ilmselt valearvestuse, kui toetas vene märatsejaid ja rüüstajaid, arvates, et olukord laheneb nii, et tal ei ole vaja enam eestlust teeselda. Kuigi ta tegi pärast mässu ebaõnnestumist kiire kannapöörde, on ta varasem lihtsameelsetest eestlastest koosnev toetajaskond tublisti kahanenud. Peame ikka suhtuma ülima umbusaldusega Eesti venemeelsetesse ja vene rahvusest poliitikutesse, kes väidavad, et nende erilised, soojad ja tihedad suhted Vene võimukandjatega aitavad luua heanaaberlikke suhteid. Selliste poliitikute võimule pääsemine oma peamiselt venelastest koosneva valijaskonna toetusel on toetus kodakondsuse nullvariandile, kahekeelsusele, okupatsiooni legitiimseks tunnistamisele ja venelaste ülemvõimu taastamisele meie kodumaal.

Lõpetagem sõltuvus vaenlasest!

Eesti ega ükski teine Venemaa piiril asuv riik ega rahvas ei ole senini saanud püsivat, pikaajalist kasu autokraatsete Vene valitsejate ja nende impeeriumimeelsete käsilaste nõudmistele järelandmisest (võimalik erand on ehk pärastsõjaaegne Soome, kes oli aga eelnevalt Stalinile tõestanud, et punaarmee Soomet vallutada ei suuda). Järeleandmised venelastele kutsuvad esile ainult uusi ja aina suuremaid nõudmisi. Sellepärast peame kategooriliselt tagasi lükkama kõik Vene valitsejate ja nende käsilaste surveavaldused.
Samas peame kehtestama läänemaailmale orienteeritud majandus- ja kaubanduspoliitika ning lõpetama sõltuvuse kõigest, mida toodetakse teisel pool idapiiri, samuti Vene turust. Ainult nii saame endid kindlustada sealt lähtuvate ähvarduste, väljapressimiste ja võimaliku majandusliku ja poliitilise kägistamiste vastu. Õnneks on Venemaa oma gaasitarnete katkestamisega ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele selgeks teinud, et Venemaa ei kõhkle oma gaasivarude kasutamist väljapressimiseks, nii et teda ei saa kaubanduspartnerina usaldada. Veelgi parem on see, et 2007. aasta aprillisündmuste käigus aitasid Vene valitsejad — lootes Eesti majandust oluliselt kahjustada — ise kaasa majanduslike sidemete katkestamisele, kuigi nendest kasusaajad on ju peamiselt Venemaal ja Eestis paiknevad venelased koos nende eesti soost käsilaste, äraostetavate poliitikute ja venemeelsete parteidega.
Venemaa valitsejad teatasid aprillirahutuste ajal, et juba 2007. aasta suvel lõpetab Venemaa igasuguse transiidi ja koguni diplomaatilised suhted Eestiga. See oli muidugi mõeldud rohkem ähvarduseks, kui lubaduseks. Pealegi kontrollivad Putini lähedased umbes 80 protsenti kogu Vene börsil liikuvast kapitalist ja Eestis tegutsevatel venelaste firmadel on Venemaa võimudega lähedased suhted. AS Transgroup Investi, AS Lavesta, AS Pacterminali, AS Spacecomi, AS E.O.S.-i ja AS UVZ&AVR-i ühine aastakäive umbes 15 000 miljonit krooni ja need on seetõttu Vene valitsejatele äärmiselt kasulikud. Ilmselt soovis Venemaa enda ja oma Eestis tegutsevate ärimeeste majandust ajutiselt kahjustada ainult lootuses, et see aitab tervele Eesti majandusele uuesti käpp peale panna.
Igal juhul on Vene transiidi lõpetamise ähvarduse täideviimisele kaasaaitamine Eesti riigikaitse strateegilistes huvides. Selleks on vaja kehtestada järjest tõusvad hinnad Venemaalt tulevatele transiidivedudele Eesti raudteedel ja kõrged tollid Vene kaupadele ning piirata ka kodakondsuse, elamislubade ja viisade andmine vene ärimeestele.

Valmistugem kaitseks ja vasturünnakuks küberrünnakule!

Niihästi Eesti kui ka meie liitlased õppisid Venemaalt juhitud Eesti-vastaste küberünnakute tõrjumise käigus palju kasulikku. Selle tagajärjel oleme meie ja ka meie NATO ja EL liitlased paremini ettevalmistatud tulevaste rünnakute tõrjumiseks. Võib loota, et rünnaku tagajärjel saame arendada tihedamat koostööd liitlastega, sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ja luua organisatsioone küberrünnakute tõrjumiseks. Kõige tõhusamalt saab aga selliseid rünnakuid nurjata massilise vasturünnakuga. Peame valmistama kõikvõimalikke programme ja vahendeid vasturünnakuks, mis halvaksid kõikide Vene riigi asutuste ja nende käsualuste arvutivõrgud, niipea kui meid uuesti rünnatakse. Peaksime üritama saavutada ka kontrolli Vene riigi salajaste juhtimis- ja infosüsteemide üle, et nurjata sealt lähtuvaid küber- ja sõjalisi rünnakuid. Peale riigi käsutuses olevate vahendite ja organisatsioonide oleks kasulik organiseerida vabatahtlikest koosnev kübervabadusvõitlejate malev.

Taastagem merepiir!

Eesti julgeolekut on oluliselt kahjustanud Lennart Meri ja kunagise välisministri Trivimi Velliste mahitatud järeleandmised Venemaa nõuetele, mille alusel kehtestati rahvusvahelist tava eirates meie mere laiuseks Keri saare läheduses 3,6 miili. See jättis vaenlase kasutusse sealses merepõhjas asuvad Vene allveelaevade kommunikatsioonivahendid. Selline merepiir ohustab meie julgeolekut veelgi enam nüüd, kui on kavas paigutada merre Vene-Saksa gaasitorud.
Kaitseuuringute keskuse ohuanalüüs leiab, et gaasitoru turvamise ettekäändel on Venemaa juba asunud oma Balti mere laevastikku oluliselt suurendama. Musta stsenaariumi käivitamisel võime tulevikus jääda mereväe rünnakute ja mereblokaadi ohvriks. On ülim aeg allaandjate väärteod tühistada ja taastada Eesti territoriaalmere laiuseks 12 miili, nagu see kehtis enne 1993. aasta väärtegu.

Kaitsejõud tõhusaks!
Kaitseliit kaitsekilbiks!

Kuna tänapäeva Eestis on Eesti Vabariigi Kaitseliit, kõigi oma puudustega, ainukene arvestatav kaitsejõud oletatava musta stsenaariumi ennetamiseks või nurjamiseks, peame, lähtudes tuntud lahinguprintsiibist „tugevda edukat“ suunama eelkõige küllaldaselt ressursse kaitseliidu võitlusvõime tugevdamiseks. Kaitseliit oli formeeritud ja treenitud totaalkaitseks ammu enne, kui see termin kasutusele võeti. See oligi põhjus, miks Stalin Eesti anastamise käigus nõudis eelkõige kaitseliidu laialisaatmist. Tänapäeva kaitseliiduga on meil vähemalt osaliselt rakendatud totaalkaitsesüsteem. Kaitseliit on meie kõige efektiivsem ja kasulikum kaitsejõud kolmel põhjusel:
Esiteks, see koosneb meestest ja naistest, kes on vabatahtlikult kaitseliitu astumisega näidanud oma tahet Eesti vabaduse eest relvaga võidelda. Arvukatele teaduslikele uurimustele ja enda ning paljude teiste sõdades osalenute lahingukogemustele tuginedes kaldun arvama, et üks tubli vabatahtlik on lahinguväljal tõhusam kui terve kompanii vastumeelselt teenivaid viletsaid sõdureid.
Teiseks, kuna ta allüksused on territoriaalsed, on kaitseliit kõige sobivam võitlema vaenlase vastu, mis paikneb Eesti territooriumil. Kaitseliitlased tunnevad paremini kui kaitseväelased oma kodupiirkonna maastikku, teedevõrku, seal paiknevaid potentsiaalse viienda kolonni rühmitusi ja vaenlase rünnaku objekte. Nad saavad valmistuda oma piirkonna kaitseks kõikvõimalike stsenaariumite puhul ja, mis veelgi tähtsam, kindlustada kaitseplaanide õnnestumist sõjaliste harjutustega tulevasel lahingutandril.
Kolmandaks, kaitseliit on odav. Kaitseliitlased, välja arvatud nende tegevteenistuses olevad juhid ja koordinaatorid, saavad tasu ainult oma iga-aastaste reservõppekogunemiste eest. Kaitseliitlased tasuvad oma taskust palju eest, mis on nende teenistuseks vajalik. Seda on vaja muuta, aga ka siis, kui rahastame riigi kassast vajalikud vahendid kaitseliidu tõhususe parandamiseks ja hakkame kaitseliitlasi rohkem kompenseerima nende treeninguülesannete täitmise eest, on kaitseliit odavam ja tulusam kui ükski muu kaitsejõudude osa.
Kaitseliidu tõhususe tõstmiseks tuleb, nagu kõikide muude asutuste ja programmide puhul, esiteks parandada vead ja väärnähted, mis seal esinevad. Kuna kaitseliidul on kinnisvara ja muud varandust, satub ka sinna tegelasi, kes liituvad saamahimust ajendatuina, nagu juhtub pea kõikides meie riigiasutustes. Sellised on vaja kõikjalt, eelkõige kaitseliidust, välja rookida. Samuti ei ole kaitseliitu vaja neid, kellele psühholoogiliste puuete tõttu meeldib kõrtsis relvaga vehkida. Mingil juhul ei tohi kaitseliitu laiendada inimestega, kes ei ole väärilised ega võimelised efektiivselt lahinguülesandeid täitma või kelle lojaalsuse suhtes on põhjendatud kahtlusi. Lojaalsus ei tohi tähendada seda, et kaitseliitlased ei või avaldada põhjendatud kriitikat kaitseliidus või riigi võimustruktuurides esinevate väärnähtuste kohta.
Kaitseliidu juhtkonna ja kaadri määramisel on vaja lähtuda arusaamast, et kaitseliitu peavad meie vaenlased tõsisemaks vastaseks kui muid Eesti riigikaitse organeid ja seetõttu on nendele prioriteetne sinna oma agente infiltreerida. Võime oletada, et kaitseliitu on sisendatud vaenlase agente samuti nagu meie teistesse riigiasutustesse, aga usun, et kaitseliidus on neil raskem oma ülesandeid täita kui näiteks presidendi kantseleis, ministeeriumides, riigikogus või teistes kaitsejõudude struktuurides.
Paljud sotsiaalsed uuringud on veenvalt tõendanud, et endised okupandid ja nende järeltulijad ei ole suurelt osalt lojaalsed Eesti kodanikud, kes aitaksid meid kaitsta oma eestivaenulike rahvuskaaslaste rünnaku vastu. 2007. aasta aprillirahutused kinnitasid seda. Eesti Vabariigi aladel, mis on asustatud peamiselt venelastega, peaks seetõttu piirama kaitseliidu üksuste formeerimist, et hoiduda selliste loomisest, kus valitseb suurelt osalt vene keel ja meel, nagu on väidetud Alutaguse maleva kohta.
Kaitseliidu mehitamisel peab ka kindlasti eelistama kvaliteeti kvantiteedile. Mida rohkem suudab kaitseliit värvata oma liikmeskonda tublisid, ausaid ja patriootilisi mehi ja naisi, seda kergemaks muutub pikapeale selliste inimeste värbamine. Just asjaolu, et kaitseliidus valitseb suurelt osalt samasugune kodumaa armastuse ja eestluse vaim nagu paljudes meie akadeemilistes intiimorganisatsioonides, annab lootust, et kaitseliit kujuneb Eesti rahva patriotismi, tubliduse ja aususe etaloniks ja seetõttu ka meie riigile tõhusaks kaitsekilbiks.

Kaitseliidule rohkem ülesandeid!

Kuna kaitseliit on võimeline kiiresti tegevusse rakendama organiseeritud ja distsiplineeritud üksusi, siis sobib ta hästi kõikide teiste riigikaitse organisatsioonide abistamiseks ja täiendamiseks. Selleks peaks andma kaitseliidule ülesandeid, varustust ja treeningut piirivalve, päästeameti, politsei ja isegi tolliameti ning tuletõrje abistamiseks, kui selleks vajadus tekib. Tasutud treeningukogunemisi koos teiste riigikaitseorganisatsioonidega peaks rutiinselt korraldama mitu korda aastas. Samuti peaks üritama kaitseliitlasi värvata töökohtadele teistes riigikaitseorganites ning teiste organisatsioonide liikmeid kaitseliitlasteks. Kõikidele füüsiliselt ja vaimselt selleks võimelistele kaitseliitlastele peaks pakkuma abipolitsei treeningut. Selline sünergiline koostöö võimendaks Eesti riigikaitset tublisti rohkem, kui samade ressursside tavapärane kasutamine.
Peaks kaaluma ka lisaks kaitseliidu maa- ja mereväe üksustele lennuüksuste loomist. Kuigi sobivate aluste ja lennumasinate kasutamine kaitseliidus on kulukas, oleks see siiski odavam kui samasuguste tegevteenistuse üksuste ülalpidamine. Ameerika Ühendriikides on rahvuskaardi ja reservväe lennuüksused peaaegu samal valmidustasemel kui tegevväe üksused ja neid kasutatakse järjekindlalt lahingutes Iraagis ja Afganistanis. Paljud elukutselised lennuliinide lendurid teenivad ka rahvuskaardi ja reservväe lenduritena.

Kaitseliit relvastada ja varustada!

Kaitseliidu relvastus ja varustus peab olema parim, mida suudame pakkuda. Kõrgema prioriteedi võib sätestada ainult välismissioonidele suunduvatele üksustele. Eelkõige peavad relvad, laskemoon ja varustus olema lahinguvalmiks tunnistatud kaitseliitlaste otseses valduses või neile viivitusteta kättesaadav.

Kaitseliitlased välismissioonidele!

Kõige parem ettevalmistus kaitseväelastele Eesti kaitseks on treening ja kogemused lahingutandril. Valitsuse ja Riigikogu otsusega osalevad Eesti kaitseväelased niihästi Iraagis kui ka Afganistanis meie NATO liitlaste üksuste koosseisus sealsetes rahutagamise operatsioonides. Kaitseliitlastele tuleb anda võimalikult palju võimalusi sellistel välismissioonidel vabatahtlikult osaleda.

Värbamine ja järelkasv

Kaitseliidule on vaja luua värbamisamet, mille käsutuses on küllaldaselt vahendeid kaitseliidu täiendamiseks tublide liikmetega. Nii nagu värvatakse teistes riikides vabatahtlikke kaitsevägedesse, peaks ka meie pakkuma kaitseliitlastele eeliseid riigiametitesse asumiseks, soodustusi õpinguteks kõrgkoolides ja õppelaenude osalist kustutamist vastutasuks teenistusele. Kõige parem järelkasv tuleb ilmselt kaitseliidu noorteorganisatsioonidest. Selleks on vaja noorkotkastele ja kodutütardele pakkuda huvitavat ja õpetlikku tegevust, nagu näiteks suvelaagreid, jalgratta- ja suusaretki, laskesporti, purilennutreeningut, meresõite mereväe laevadel ja muud tegevust, mis noori huvitab.

Kaitseväele kapitaalremont!
Meie rahva kaitsjad olgu meie rahvas!

Eelnevas probleemide analüüsis väljendasin ma põhjuseid kahtlemiseks vene rahvusest sõdurite, kes moodustavad umbes kolmandiku ajateenijatest, lojaalsuses. Seda probleemi tunnistas ka meie kaitseväe ülem kindral Laaneots varem mainitud sümpoosionil. “Aprillisündmuste ajal ei olnud sugugi mitte kõik mitte-eestlastest ajateenijad ühemõtteliselt Eesti riigiga ühte meelt,” ütles Laaneots. Nende ebalojaalsust üritas riigivastaseks tegevuseks võimendada Konstitutsioonierakond, kes pärast oma liidri kohtumist Vene saatkonna esimese sekretäri Vadim Vassiljeviga otsustas luua agitaatorite rühmi, ülesandega selgitada sõduritele, et armee sekkumine konflikti korral on lubamatu.
Laaneots juhtis tähelepanu ka sellele, et ajateenijate seas on viimastel aastatel oluliselt vähenenud eestlaste ja kasvanud vene noorte osakaal, mis tuleneb tema sõnutsi sellest, et “eesti poisid on ludrid, kes üritavad eemale viilida“. Ta lisas, et eesti poiste füüsiline seisund on erinevalt vene noormeestest väga kehv.
Nendes asjades ei ole kindral Laaneots õnneks õigesti informeeritud. Ludrid on pigem need, kes on olnud vastutavad kaitseväe laostumise eest — alates presidentidest ja ebakompetentsetest, saamatutest kaitseministritest koos nende ebakompetentsete, vastutustundetute või koguni Eesti-vaenulike nõunike ja ametnikega. Süüd jagub ka mundrikandjatele. Olukorra, et andekad ja tublid, tugevas füüsilises ja vaimses seisundis eesti noormehed ei soovi oma aega raisata ja jobudega koos teenida, on tekitanud võimul olnud riigikaitse eest vastutajad.
Eesti noorte osakaal ajateenijate seas väheneb aga järjekindlalt peamiselt sellel lihtsal põhjusel, et kõikide eestlaste osakaal Eesti elanikkonnas väheneb. Seda ei taha kahjuks ikka veel tunnistada statistikaamet, kes selle asemel, et teha oma tööd korrektselt ja ausalt, on mingil arusaamatul põhjusel avaldanud 15 aastat õhust võetud rahvastiku koosseisu andmeid. Tõelist olukorda näitavad selgelt muutused registreeritud valijaskonnas riigikogu valimistel. Registreeritute arv oli 1992. aastal 678 570, 2003. aastal 858 616 ja 2007. aastal 896 704. Kuna eestlaste arv vähenes nende aastate jooksul negatiivse iibe ja väljarände tõttu, siis näib valijaks registreerinute kiire kasv tulenevat peamiselt venelaste proportsiooni kiirest kasvust, mille põhjustab nende suurem iive, sisseränne ja nendele massiline kodakondsuse andmine. Täiendavad näitajad on faktid, et Eesti elanike iive kasvab peamiselt aladel, kus on venelaste ülekaal, ja juba mitmed aastad antakse Eestis enamusele vastsündinutest vene nimed. Ei ole tõenäoline, et eestlased on hakanud oma lastele vene nimesid panema. Pigem võib arvata, et paljud venelased annavad oma lastele, eriti poistele, nimesid, mida nad peavad Eestis elamiseks kasulikumaks. Samal põhjusel on oma nime eestistanud ka paljud endised Vene julgeoleku töötajad.
Kõik, kes peavad kaitsejõudude koosseisus meie kodumaad meie põlisvaenlase vastu kaitsma järgmise paarikümne aasta jooksul, on juba sündinud. Nende arv ja rahvuslik koosseis võib oluliselt muutuda veel ainult sisse-ja väljarännete tõttu. Kui midagi väga drastiliselt ei muutu, siis koosnevad meie kaitsejõud tulevikus enamasti venelastest. Ainult kõige idiootlikumalt naiivsed võivad arvata, et sel juhul saab meie kodumaa püsida iseseisva riigina, kus valitsevad eestlased.

Ainult parimad sõduriteks!

Eelneva kurva prognoosi täitumisest on võimalik veel vähemalt mõned aastad hoiduda, kui meie riigikaitse eest vastutajad hakkavad lõpuks ometi oma kohuseid täitma. Kaitseväe ülema aus ja julge ülevaade hetkeseisust reservohvitseride kogu sümpoosionil oli kindlasti vajalik samm õiges suunas. Olukorra parandamiseks on aga vaja astuda veel palju samme.
Eelkõige on vaja hakata rakendama olemasolevaid õigusakte ja luua vajaduse korral uusi, et teha äärmiselt raskeks ja karmilt karistatavaks teenistuskohusest kõrvalehiilimise või selleks otstarbeks võltsdokumentide valmistamise. See ei tähenda, et peaksime teenistusse võtma rohkem kui veerandi kõigist, kes on kohustuslikud, küll võimaldaks see teenistusse kutsuda eesti noorte paremiku – nende asemel, kes paistavad silma madala haridustaseme ja väheste võimete poolest. Lõpetama peab täielikult nende teenistussevõtmine, kel ei ole vähemalt keskharidust, kes ei valda vabalt eesti keelt ja kelle lojaalsuses Eesti riigile on põhjust kahelda.
Kuni teenistuskõlbulikkuse määramiseks on kasutusele võetud testid, nagu tehakse hästi kaitstud riikides, peame kasutama olemasolevaid riigi- ja koolieksamite resultaate ning hindeid kutsealuste pingerea koostamiseks. Teenistusse tuleb seejärel võtta kohuslasi paremuse järjekorras ja ainult neid, kes ületavad 50. protsentiili. On vaja sätestada kindlad normid, mille alusel otsustatakse, kes on teenistuseks vastuvõetav, ning teenistuskäigus praakima välja need kes ei osutu sobivaks. Kui vajalik, peame leppima kaitsejõududega, mis on väiksemaarvulised, kuid kompromissitult kvaliteetsed ja efektiivsed. Hariduse taotlemiseks võiks lubada teenistuskohustuse ajutist edasilükkamist tingimusel, et kooliskäija täidab samaaegselt kaitseliidu liikme kohustusi. Nendele, kes on edukalt läbinud kaitseteenistuse, tuleb ka leida sobivaid hüvitusi: näiteks kõrgkooli õppelaenu osaline kustutamine ja eelised riigiteenistusse astumisel.
Peame jõudma selleni, et niihästi kutsealused kui ka eesti rahvas teab, et Eesti sõjaväes võivad teenida – kas kohustuslikult või vabatahtlikult – ainult kõrge vaimse, moraalse ja füüsilise tasemega noored.

Sõduritele kasulik, realistlik ja huvitav treening!

Igat päeva, mil ajateenijad viibivad kaitseväes, peab kasutama nende ettevalmistamiseks realistlikkude lahinguülesannete täitmiseks. Kuigi põhiline noorte väljaõpe on meil juba päris hästi korraldatud, on vaja lihvida ja täiendada kõikide ajateenijate ja muidugi ka elukutseliste kaitseväelaste oskusi kogu teenistuse vältel korduvate sõjaliste harjutustega, mis valmistavad sõdureid ja kaitseväe üksusi otseselt ette Eesti ja meie põhiseadusliku korra vastu sihitud rünnakute nurjamiseks. Kui riik kohustab oma kodanikke veetma osa oma elust kaitseväe teenistuses, siis on riik kohustatud ka kindlustama, et see osa kodanike elust oleks mitte ainult riigikaitseks kasulik, aga ka õpetlik ja huvitav – selline, mis annab teenistuskohustuse täitnutele teadmisi, oskusi ja enesekindlust, mida nad meenutavad meelsasti aastate möödumisel ja millest neil on oma sõpradele, tuttavatele ja lastele ainult head rääkida.

Juhtkond tublideks juhtideks!

Peame kasutama igat võimalust, et koolitada ja treenida oma ohvitsere ja allohvitsere meie liitlaste sõjakoolides ja täienduskursustel, aga püüdma ka tõsta Eesti kaitsejõudude koolitust ja treeningut samale tasemele. Olemasolevasse ohvitseride kooli ei leidu küllaldaselt soovijaid, et ette valmistada vajalik arv võimekaid ohvitsere. Tuleb kaaluda ohvitseride ettevalmistamise kateedrite loomist ülikoolide juurde, sarnaselt USA reservohitseride treeningu korpusele (ROTC), et tulevased ohvitserid oleks samaaegselt ülikooli lõpetajad, nagu on tavaks paremini kaitstud riikides. Kui teenistuse hüvitiseks pakkuda tasuta ülikooli ja sobivat stipendumi, mis kuuluks tagasimaksmisele juhul, kui teenistuskohustuse leping ei ole täidetud, samaaegse teenistusega sõduri või allohvitserina, oleks ehk võimalik mehitada meie kaitsejõud vajaliku arvu tublide ohvitseridega .
Seni, kui Eesti kaitsejõududes leidub veel kunagisest punaarmeest pärit „kultuuri“ ilminguid, peab nende vastu karmilt ja otsustavalt võitlema. Iga-aastane Erna retk on suurepärane sõjaväeline treening kõikidele osavõtjatele, mis on pälvinud rahvusvahelist tunnustust. See on ka sobiv mälestus ja austusavaldus Eesti vabadusvõitlejatele. Just seetõttu ongi eriti kurb näha, kui mõned ohvitserid, kes on Erna retke läbinute vastuvõtjad ja arvepidajad, on juba lõunaks vängete viinalõhnadega ja purjus. Võib arvata, mida välismaa meeskondade liikmed meie ohvitseridest ja kaitseväest arvavad ning koju naasnuna pajatavad.
Kui meil ikka veel leidub ohvitsere või allohvitsere, kes ei taipa, et Eesti kaitsejõududes ei sobi teenistuskohuste täitmisel alkoholi või muid uimasteid kasutada, et Eesti kaitsejõududes ei tohi esineda sõdurite mõnitamist ja väärkohtlemist, nagu oli ja on praegugi tavaks idanaabritel, või kes ei suuda oma kohuseid nii täita, et nad pälvivad ajateenijate, kolleegide, meie liitlaste ja eesti rahva respekti, peab need viivitamatult degradeerima ja kaitsejõududest eemaldama.

Treeninguvahendid efektiivseks ja ökonoomseks!

Nüüdisaegsed relvad ja nendega treenimine, eriti laskeharjutused, on kulukad. Neid kulusid on võimalik oluliselt kärpida relvade ja lahingumasinate simulaatorite kasutamisega. Peaaegu kõik lennuliinide ja ka lääneriikide lennuväelaste lennutreening sooritatakse tänapäeval edukalt lennukite simulaatoritega. Simulaatorite kasutus ei ole mitte ainult adekvaatne, vaid on paljude treeninguülesannete täitmiseks isegi efektiivsem kui treening tõeliste masinatega – ja kindlasti palju odavam. Eestis ELI firma poolt toodetud relvade simulaatorid, mida kaitsevägi on ostnud ja kasutanud, ei ole kahjuks küllalt kasulikuks osutunud. Peamine probleem näib tulenevat kaitseministeeriumi ebakompetentsest või, nagu ka väidetakse, korruptiivsest hankesüsteemist. Mingil põhjusel ei kontrollitud simulaatorite efektiivsust ja töökindlust küllaldaselt ja hankeleping ei sisaldanud küllaldast garantiid nende korrashoiuks. Kindlasti tasub aga riiklikult toetada simulaatorite tootmist Eestis, sest need on osutunud efektiivseteks, tulusateks treeninguvahenditeks teistes riikides. Selleks on kasulik luua kaitseväe esindajatest, eraettevõtjatest ja ülikoolide teadlastest koosnev sihtasutus.
Samuti aitab sõdurite treeningu efektiivsust ja lahinguvalmidust oluliselt tõsta kahepoolne lahingu simulatsioon lasersihikutega varustatud relvadega, mis märgivad tabamusi sõduritele ja lahingumasinatele kinnitatud andurite kaudu. Selline treening on osutunud erakordselt efektiivseks sõjaliseks harjutuseks, mille kõik USA Armee lahingupataljonid peavad läbima.
Peaks kaaluma ka Eestisse moodsa käsirelvade laskemoona tehase ehitamist. Kui hakkame ise tootma laskemoona ja teeme seda ökonoomsemalt kui teised riigid, aitaks see tublisti kärpida kaitseväe treeningukulusid ja võiks isegi kujuneda riigile sissetulekuallikaks. Meil leidub andekaid insenere ja tehnikuid, kes on huvitatud relvade disainimisest. Nende tööd tasub riiklikult toetada. Kui valmistada relvi, mis on paremad mujal toodetutest, aitaks see samuti kärpida meie kaitsekulutusi ja võiks samuti osutuda riigile sissetulekuallikaks.
Kui oleme sätestanud kõrged standardid kaitseväelastele, alates reamehest ja lõpetades kindralitega, valmistanud nad ette oma kodumaad vapralt ja oskuslikult kaitsma ning vääristanud nende teenistust sobivate hüvitustega, võime saavutada sõjaväe, kus eesti noored tahavad teenida, sõjaväe, mis on Eesti riigi uhkuseks ja auks, mida arvestavad ja respekteerivad niihästi meie sõbrad kui ka vaenlased – sõjaväe, mis kindlustab Eesti püsimise vabade eestlaste kodumaana.

Kas hävime või püsime?

Paljud riigid ja rahvad on maailma ajaloo vältel hävinud või kaotanud oma enesemääramisõiguse. Kõige suuremaks hävitajaks Euroopas on osutunud juba tsaaride ajast meie idanaaber. Kõik meie soome-ugri hõimud, kes on jäänud venelaste ülemvõimu alla, on kas täielikult hävinud või jäänud vähemusse oma kodumaal ja kaotanud isegi õiguse oma lastele emakeelt õpetada.
Ka meie püsimine ei ole enesestmõistetav ega kaugeltki kindel. Kui tahame püsima jääda, peab meil eelkõige olema kindlameelset tahet julgelt ja oskuslikult oma rahva ja maa püsimise nimel tegutseda ning vajaduse korral selle eest ka kangelaslikult võidelda. Meenutagem ja kogugem jõudu meie lauliku Marie Underi sõnadest tema 1954. aastal avaldatud poeemis:

MÄLESTUS JA TÕOTUS

Nüüd mälestades seiskem paljapäi:
Mis võet´ meil, meenutagem, ja mis meile jäi.

Kõik kaotused ja surma vahesein –
See hoiab püsti meid: meid liidab püha lein.

Me mure-kodu – seiskem selle ees
kui elav müür, nii nooruk, rauk kui mees.

Arm selle mulla vastu rinnast rinda käib
Kus puhkab meie hõim, kus kasvab meie leib.

Meilt palju võetud  – siiski meile jäi
me uhkus, au ja viha: seiskem püstipäi

* * *

Autorist
Jüri Toomepuu läks esimest korda vabatahtlikult kommunistide vastu relvaga võitlema Korea sõjas. Viie kuu jooksul ülendanti ta lahingutandril reamehest vanemallohvitseriks. USA ajakirjanduses pälvis ta tähelepanu kui „pataljoni kõige julgem mees”, kes tegi rindel 150 luurekäiku, palju nendest vaenlase tagalasse. Lahinguteenete eest anti talle USA Kongressi eriseadusega Ameerika kodakondsus ja ülendati ohvitseriks. Ta läks vabatahtlikult kommunismi vastu võitlema ka Vietnami sõjas, kus tegutses peamiselt lahinglendurina. Teda on autasustatud Erakorraliste Teenuste Risti (USA isikliku vapruse eest antav kõrguselt teine autasu), HõbeTähe (kõrguselt kolmas), 15-ne lennumedali ja Vietnami Palmilehega Gallantsue Ristiga. Ta on sissisõja lahingu- ja staabiohvitseri kvalifikatsiooniga (rohelise bareti kandja) ja vääristatud ka kahe sõja lahingujalaväelase, langevarjuri, vanemlenduri ja „Ranger’i” tunnusmärkidega. Lisaks lahingukogemustele sai Jüri Toomepuu kaitseväelisi teadmisi paljude teaduslike uurimistööde tegemise ja juhendamisega, kui töötas armee ja mereväe operatsioonide uuurimise analüütikuna ja USA armee värbamiskomando uurimistööde ülemana. Ta on avaldanud hulgaliselt teaduslikke töid ja artikleid riigikaitse ja kaitseväe teemadel. Enne Eesti Vabariigi de facto taastamist teenis ta Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sõjaministrina, mil ta aitas taastada Eesti Vabariigi Kaitseliitu.