Kultuur ja Elu 3/2007

Kultuur ja Elu 2/2007

Otsus N Liitu astumiseks võeti Riigikogus vastu punasoldatite valvsa pilgu all.

Venemaa kinnitab, et Eesti polnud okupeeritud

tekst: Vaino Kallas

Venemaa Suursaatkond eitab oma vastuses Kultuur ja Elu pöördumisele Eesti okupeerimise fakti. Kõik märgid näitavad, et Venemaa elab praegu läbi suurvene šovinismi tõusuperioodi, leiab Vaino Kallas.

Venemaa president ja tema seltsimehed üritavad restaureerida tänasel Venemaal mõranema hakanud imperialistlikku vägevust ja võimsust, mis alles hiljuti oli iseloomustanud nüüdseks hingusele läinud nõukogude Venemaad.
Kuna Venemaa XX sajandi ajaloos on raske leida midagi sellist, mida vene rahvas saaks tunnustavalt ja uhkustundega meenutada, siis on Moskva viimasel ajal üha jõulisemalt hakanud heroiseerima Suureks Isamaasõjaks nimetatud Teise maailmasõja seda perioodi, mis algas natsi Saksamaa poolt sõja alustamisega N Liidu vastu. Punaarmee suur panus, vene rahva kannatused ja sõja võit sobivad selleks hästi.
Paraku varjutavad aga Suure Isamaasõja oreooli sellised sündmused nagu Stalini sõjaeelne koostöö natsi-Saksamaaga, MRP ja Poola jagamine, kallaletung Soomele ning Balti riikide okupeerimine. Suure Isamaasõja heroiseerimist tumestab veel ka fakt, et kümned tuhanded suurde nõukogude rahvaste perre kuulunud ukrainlased, valgevenelased, turkmeenid, aserid, kaukaaslased, tatarlased, kasakad, eestlased, lätlased ja leedulased, aga ka sakslaste poole üle läinud kindral Vlassovi diviisid ning sajad tuhanded (mõnedel andmetel ligi miljon) sakslaste poole üle jooksnud punaväelast võitlesid Suures Isamaasõjas Punaarmee vastu.
Tunnistanud end N Liidu järglaseks, pole tänasel Venemaal Suure Isamaasõja heroiseerimisel sobilik nende faktide, sealhulgas ka Balti riikide okupeerimise esiletoomine, mistõttu püütakse need lihtsalt maha vaikida, seda enam, et noorem põlvkond sellest niikuinii midagi ei tea. Neid aga, kes julgevad meenutada nõukogude Venemaa koostööd natsi-Saksamaaga, või väidavad, et Balti riigid okupeeriti, süüdistatakse ajaloo ümberhindamises ja natsismi heroiseerimises.
Eestit ja teisi balti riike pole N Liit kunagi okupeerinud, sest need astusid ise vabatahtlikult N Liidu koosseisu, kinnitavad Vene poliitikud president Putiniga eesotsas. Sama laulu peab loomulikult laulma ka Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis.

Kultuur ja Elu pöördus Vene Suursaatkonna poole Tallinnas ja palus kommenteerida Venemaa seisukohta NSV Liidu kaitserahvakomissari poolt 9. juunil 1940 antud direktiivi nr 02622 suhtes, millise dokumendiga sai Punalipulise Balti laevastiku juhataja käsu olla 12. juunil 1940 valmis Eesti okupeerimiseks. Nagu arvata võis, eitab Venemaa Suursaatkond oma vastuses Eesti okupeerimise fakti. Selles viidates 21. juulil 1940 Eesti Riigikogu poolt vastu võetud otsusele — kus Eesti olevat palunud end ise N Liidu liikmeks vastu võtta.
Nagu see alati kombeks olnud, käsitletakse Venemaal ajaloofakte valikuliselt, tuues kogu ajaloopaketist välja vaid need sündmused, mis Venemaa poliitikale kasulikud on.
Venemaa Suursaatkonna vastuses väidetakse, et eelnimetatud direktiiv oli pelgalt NSV Liidu Kaitseministeeriumi sisemine ametialane dokument, millel olevat vaid üldine, ettevalmistav sisu, arvestades võimalikku sõda Saksamaaga; see dokument olevat koostatud sõja võimalikku puhkemist silmas pidades.
Kuidas aga oli võimalik sellise Saksamaaga sõjaks ettevalmistava dokumendi koostamine ajal, mil Stalin oli kindlalt veendunud, et Saksamaa peab raudselt kinni MRP lepetest ja ei alusta mitte mingil juhul sõjakäiku N Liidu vastu? Kui Punaarmee staapides hakkasid 1940. aastal levima teated Saksamaa peatsest rünnakust N Liidu vastu, kutsus Stalin välja NKVD peamehe Beria ja nõudis viimaselt sellise desinformatsiooni levikule lõpu tegemist. Stalini käsul arreteeriti tuhandeid “desinformatsiooni” levitajaid ja saadeti aastateks GULAGi. Neid ei vabastatud ka peale Saksamaa kallaletungi toimumist. Ja kui Saksamaa alustas juba oma diviiside koondamist idapiirile, ähvardas Stalin: “Kui te seal piiril häirite sakslasi, siis teadke — pead lendavad!”
On väheusutav, et NSV Liidu kaitse rahvakomissar julgenuks riskida oma peaga ja astuda Stalini käsu vastu. Järelikult polnud ülalmainitud direktiivil mitte mingisugust seost Saksamaa võimaliku kallaletungiga, nagu väidetakse Venemaa Suursaatkonna vastuses. See dokument oli vaid üks lüli alanud ettevalmistustes Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimiseks vastavalt MRP-ga Stalinile antud võimalustele.
Tegelikult algasid ettevalmistused Eesti ja teiste Balti riikide okupeerimiseks juba enne nimetatud direktiivi ilmumist.

5. juunil käis Eestis ja Lätis paiknenud Nõukogude baasides N Liidu sõjakomissari abi Loktinov, kes kontrollis Punaarmee valmisolekut kolme Balti riigi okupeerimiseks.
Kohe peale direktiiviga määratud 12. juunit hakkasid nõukogude sõjalaevad merel kinni pidama Eesti ja teiste riikide kaubalaevu, mis pukseeriti Paldiski sadamasse. Üldse peeti kinni 52 eesti, läti, soome ja rootsi laeva. Üks Eesti kaubalaev lasti põhja.
14. juunil tulistasid Nõukogude lennukid Keri tuletorni juures alla Eestist Soome lennanud AERO reisilennuki „Kaleva”.
16. juunil anti Eesti saadikule A. Reile Moskvas üle ultimaatum, milles esitati rida alusetuid süüdistusi Eesti valitsusele ja nõuti “N Liidule ebasõbraliku” valitsuse tagasiastumist ning Punaarmee lubamist Eestisse. See kõik pidi kindlustama vastastikuse abistamise pakti täitmise. Ultimaatumi üleandmisel teatas V. Molotov, et kui Eesti sama päeva kella 24-ks nõustuvalt ei vasta, antakse Eesti idapiirile koondatud vägedele käsk Eestisse tungida ning murdes relvajõul igasugune vastupanu.
Samal päeval — 16. juunil 1940 teatas Leningradi sõjaväeringkonna ülem, armeekomandör K. Meretškov Eesti Sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidonerile, et temale alluv 10. armee on saanud käsu okupeerida Eesti. Meretškov nõudis, et Laidoner tuleks otsekohe Narva temaga kohtuma. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas 17. juunil kell 8.00.
Eesti delegatsioon, mille koosseisu peale Sõjavägede ülemjuhataja kindral Joh. Laidoneri kuulusid veel kindralmajor A. Kasekamp, sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonelleitnant A. Luts, sama osakonna ohvitser, kapten A. Hint ja Laidoneri adjutant kapten E. Õunapuu, väljus erirongiga Balti jaamast 16. juuni keskööl.
Jõudnud aga Jõhvi raudteejaama, kohtasid nad seal juba öösel üle Eesti piiri tulnud vene soomusmasinaid. Edasi Narva poole liikudes nägid nad mõlemal pool raudteed Punaarmee jalaväe üksusi, mis seal, ees piilkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi, lahingukorras Rakvere suunas liikusid. Punaarmee 10. armee üksuste sissemarss Eestisse oli alanud juba kell 5. hommikul, seega kolm tundi enne Johan Laidoneri Narva saabumist ja vastava kokkuleppele allakirjutamist.
Edasised sündmused on ära toodud NSV Liidu Sõjalaevastiku Keskarhiivis olevas Punalipulise Balti laevastiku juhataja viitseadmiral V. F. Tributsi aruandes, mille järgi alustati NSVL kaitse rahvakomissari direktiivi nr. 02622 täitmist 12. juunil ning üldise mereblokaadiga 16. juulil.

Kuigi aruandes märgitakse, et PBL laevastiku laevad ja väeosad hakkasid neile antud ülesandeid täitma alles peale Eesti delegatsiooni kohtumist Leningradi sõjaväeringkonna ülema, armeekomandör K. Meretškoviga Narvas ja NSV Liidu ning Eesti valitsuse kokkuleppele allkirjastamist (s.t 17. juunil peale kella 8.00), olid tegelikult Punaarmee sõjalised vallutusoperatsioonid siis juba alanud.
Nii vallutati 17. juunil juba kell 6.00 — (s.t veel enne Eesti delegatsiooni jõudmist Narva) Suurupi patarei. Kell 6.30 maandus ja vallutas vahi- ja torpeedokaatrite dessant Aegna saare ja kell 7.40 vallutas Balti laevastiku valvevalitsuse koondpataljon Miinisadama ja Eesti laevastiku kasarmud Tallinnas. Samal ajal saabusid Tallinna reidile lahingulaev “Oktjabrskaja Revoljutsija”, punalaevastiku 3. hävitajate divisjon ning üks vahilaevade divisjon.
Eestisse tunginud Punavägi käitus nii, nagu oleksid nad Eesti lahingukorras vallutanud. 17. juuni hommikul saabusid Tallinna Palivere-Klooga lähistel paiknenud Punaarmee üksused, kes hõivasid kõik Eesti sõjaväe kasutuses olnud kasarmud, sundides eestlased sealt lahkuma.
Alates 17. juunist 1940 oli Eesti täielikult okupeeritud ja seega kõik iseseisva riigi tunnused faktiliselt kaotanud. Kõik järgnenud poliitilised, majanduslikud ja muud ümberkorraldused toimusid NSV Liidu diktaadi järgi — kas Nõukogude saatkonna, Nõukogude sõjaväe juhtkonna või siis 19. juunil Tallinna saabunud Nõukogude valitsuse erivoliniku Andrei Ždanovi korralduste alusel.

Seni on Balti riikide anneksiooni küsimuse välismaised uurijad tuginenud Genfi ülikooli professori Krzystina Mareki põhjapanevale uurimusele. Prof. Marek on tulnud järeldusele, et hetkest, mil võõras võim dikteeris Balti riikidele oma valitsuse koosseisu, oli nende iseseisvus ka de facto peatatud.
Eestis toimus see 19. juunil 1940, kui Ždanov esitas president Pätsile oma nõudmise uue valitsuse moodustamiseks, mille koosseis oli koostatud Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna poolt. Oma nõudmistest Ždanov ei taganenud ja sellest hetkest valitses Eestis okupatsioonivõim. Rahvusvahelist õigust järgides oli toimunud riigipööre.
Venemaa Suursaatkonna poolt mainitud Riigikogu otsus Eesti astumise kohta N Liidu koosseisu oli õigustühine, kuna Riigikogu oli mittelegitiimne, valitud võõrvõimu surve all ja Eesti Vabariigi põhiseadust rikkudes.