Kultuur ja Elu 2/2007


Kultuur ja Elu 1/2007

 

 

 

 


Süümest ja õiguslikust nihilismist

tekst: holger kaljulaid

Holger Kaljulaid käsitles käesoleva aasta Langenud Vabadusvõitleja Päeval 24.03.2007 teadlase ja vabadusvõitleja Jüri Kuke XI mälestuskonverentsil Tartu Ülikooli aulas süüme tähendust Eesti poliitikas ja õiguslikus praktikas.

Tänasel päeval süümeteemat käsitleda on ühtaegu keeruline ja lihtne... Lihtne, sest meil on käepärast süüme etalon – Jüri Kukk (Pärnu 1. V 1940 – 27. III 1981 Vologda) kelle nimel me siinsamas ülikooli aulas 27. märtsi aegu ikka kokku saame… Ja keeruline, sest südametunnistust piiritleda on pea võimatu.
Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim. – Nii deklareerib Inimõiguste Ülddeklaratsiooni I artikkel.

Mis on süüme?

Eesti keeles on üle saja südamesse puutuva sõna, neist veerandi ringis on seotud südametunnistuse ehk süümega. Johannes Aaviku neologism süüme avardas südametunnistuse tähendust kõlaliselt ja sidus selle minu arust õnnestunult süü-mõistega. Südametunnistus ja süüme kuuluvad Andrus Saareste eesti keele mõistelises sõnastikus tundeelu valda. Inglise keeles rääkijale–mõtlejale seostub süüme (conscience) pigem teadvusega (conscious/ness) tähendades eeskätt arusaama heast ja kurjast, samuti kohusetunnet õigesti toimida või olla hea.
Eesti Entsüklopeedia (1936) definitsioon alustab nentimisest, et tegemist on mõistega, millel ei olegi objektiivset määratlust: „Südametunnistus ehk sisetunne, ka süüme, subjektiivne ebamäärane tunne või selge teadmus sellest, mis on õige või ebaõige, pahe või hüve, kuidas peab toimima või mida vältima...“
Kellele tunne, kellele teadmine, aga olemas ta on. Sõjajärgsed entsüklopeediad loevad üksteise kannul selle hoopis iseloomujooneks, mis võib inimesel niihästi olemas olla kui puududa: Südametunnistus on isiksuse omadus, millest sõltub kõlbeline enesehinnang ja enesekontroll. See sovetiajal koostatud määratlus ei talu tõsist kriitikat. Vastuolu Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga on ilmne samavõrra kui loomulik. Mis siis süümevandest rääkida, kui süümetki ei pruugi olla?
Kristlik eetika käsitleb südametunnistust kui Jumala tahte sissetungi inimesse. Filosoofid on leidnud südametunnistuses ka sotsiaalse mõõtme. Ja massimeedia lisab muidki mõõtmeid. Vaadake, kes meile ajalehes kõige sagedamini väidavad, et neil on südametunnistus puhas? Esimesel kohal on poliitikud. Teisel sportlased. Kinnitused puhta südametunnistuse kohta on varmad tulema just vääritute skandaalide järel. Ehk on süümel ka poliitiline ja sportlik mõõt?
Süüme kui sotsiaalne tunne avaldub üksikinimeses, tõstes isiksuse eneseväärtust ja sidudes isiksust vaimse maailmaga, kuid viies tihti vastuollu kaasaajal kehtivate ühiskonnaoludega, nagu seda tegi Sokratese (469–399eKr) või Jeesuse südametunnistus. Skolastikutele oli südametunnistus Jumala poolt inimesele antud otsustus õigest või ebaõigest. Saksa filosoofidest on Immanuel Kanti (1724–1802) öelnud, et südametunnistus on kõlbla tahte väljendumine kohusetundes. Ja antropoloog Max Scheler (1874–1928) nägi süümes üldkehtivat arusaama hüvest.

Keda süüme vaevab?

Nende inimeste kõrval, kelle südametunnistus on puhas, on kummati mõni sellinegi, keda vaevavad süümepiinad.
„Selle eest, mida ma olen teinud N Liidu heaks ja tema teaduse edasiminekuks, väärin ma tõesti Kõigekõrgema hukkamõistu ja karistust. Minu elu on olnud pidev töö ja kahjuks on suure osa selle töö viljadest saanud maailma inimvihkajalikum riik oma käsutusse. Kuid ma loodan halastusele, sest olen oma tööd tehes mõelnud inimkonna heaolule.“
Nii kirjutas oma vangistuse kolmandal aastal tehnikateaduste dr Johannes Hint (1914–1985). Vahest oligi parem, et kompartei talle varem omistatud autasud ära võttis ja kui mitte südametunnistust, siis vahes tema nime võõrvõimu tiitlitilinast puhastas.
Kuidas on lood Jüri Kuke, Johannes Hindi ja teiste süümevangina surmasaadetute represseerijate südametunnistusega? Neid see vist ei vaeva. Nii mõnigi jätkab õigusemõistjana vabas Eestis. Juhib isegi kohtupidamist, nagu Tallinna ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi eesotsas olev Malle Seppik, kes osales võõrvõimu teenrina justiitsroimas, lõi kaasa kurikuulsas uurimisgrupis, mis 1981–1983 klopsis kokku kriminaalasja tehnikadoktor Johannes Hindi vastu. Vähe veel, nad võtavad silma pilgutamata vastu Eesti Vabariigi aumärke…
Vaid korra on süümega inimestel õnnestunud tõkestada seda aumärkide jagamist, nii et president Toomas Hendrik Ilves arvas Valgetähe IV klassi teenetemärgi saajate hulgast välja ühe neist. See oli nn rahvakohtunik Jüri Paap. Loodetavasti juurdub pretsedent arusaamaks ja kujuneb põhimõtteks, et kõigil niisuguste isikutel, kes sovetiajal Eestit ja ta kodanikke anastanud võõrvõimu huvides ja ENSV nukuvabariigi nimel etendasid õigusemõistmist ning tegelikku õiglust teotasid, pole õigust pälvida au ja kiitust vabalt Eestilt. Et seda juhtub, tuleb mitte ainult poliitilisest kanapimedusest, vaid ka lähiajaloo uurimise kehvade tulemuste tõttu.

Tuuleiil viis sõklad lendu – Rüütli juhtum

Endiste süümevangide represseerimise päevavalgele tulek tõi värsket õhku Eesti poliitilisele maastikule, mille kohal on moraalne madalrõhkkond püsinud liiga pikalt. Nüüd on tipp-poliitik, kes isiklikult osales Johannes Hindi vaenamisel, ühes teda soosinud ringkondadega mõneks ajaks riigivõimu juurest tõrjutud.
Aga Hindi lugu oli ühtlasi endiste kompartei funktsionääride süümetuse test. Presidendi valimiste ajal eristas lõviosa rahvast terad sõkaldest. Ühele on-line-küsitlusele vastates leidis 69 % vastanuist (2300), et endine kompartei tippametnik ja nukuvalitsuse liige Arnold Rüütel on süümevannet andes valetanud. Ainult 11 % oli kindel, et ta pole presidendiks püüeldes vandunud valet.
Kuigi üldsus on pidanud süümevande õiguslikku tähendust tühiseks, on selle taga vaid postsovetlik müüt, justkui takistaks vande vaidlustamist asjakohaste arhiivide puudumine või kättesaamatus. Ent tegelikkuses Eesti lähiajaloo arhiivid lihtsalt tolmuvad.
Me ei saa kunagi päris kindlat teadmist, kui palju on neid inimesi, kes on süümevande kohustust kartes oma võimuiha tagasi hoidnud või ajastanud. Rüütlit nende seas polnud, seda teame küll. Lepime siis oletusega, et neil, kes ootasid sajandivahetuse ära, on süüme vähemasti olemas. Must südametunnistus on ka parem kui südametus. Eks või nemadki vandekohustuse lõppemise tõttu õigusalal või võimuredelil tippu pürgida ja meie poliitilise süsteemi puhul ei saa enam kindel olla, et igapäevane õigusmõistmine ja kontroll seaduslikkuse üle Eestis ei sõltu mõnest musta süümega inimesest. Sest süümevande kohustus on kahjuks tõesti lõppenud. Kuidas on lugu süüme endaga XXI sajandi alguse Eestis?
Südametunnistust või süümet on mainitud Eesti Vabariigi paarikümnes kehtivas seadusaktis, kõige enam seaduses Süümevande andmise korra kohta ja Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduses. Kahjuks pole seadused andnud süüme definitsiooni.

Süümevande toime

Süümevande andmise korra seaduse alusel on üht juhtumit tulemuslikult käsitletud õiguspraktikas. See puudutas Narva linnavolinikuks kandideerinud Valdek Lansi, kes varjas oma KGB-minevikku ja seetõttu visati oma ajal välja erakonnast ja jäi ajutiselt ilma rahvasaadiku mandaadist, kuid pääses pärast süümevande nõude lõppu 2002 uuesti parteisse (Keskerakond) ja kandideeris taas valimistel.
Süümevanne oli sisuliselt tsensus, s.t võimupärre nende vastu, kes end oma ajal määrisid koostööga Eestit anastanud repressiivsete instantsidega. Igasugune vanne toimib ainult vande kontrollitavuse ja selleks võimaluse loomise puhul. Vanne omandab mõtte, kui sellega kaasneb karistuse ähvardus vande rikkumise või selle valeks osutumise korral. Põhiseaduse assamblee kaalus ka võimalust kompartei kogu nomenklatura võimulepääsu tõkestamiseks. Aga kuna sovetiaja võimurid nagunii tegutsesid käsikäes KGB ja NKVD-ga ning tippametnikud jagasid neile ka käske, kandus see piirang viimastele ikkagi, ka nuditud süümevande-seadused olid olulised saavutused.
Kuidas toimib vanne? Et vande tõesust ümberlükkavad asjaolud on kõigepealt ainult vanduja teada (kel süümet võib, aga võib ka mitte olla) ning teistele võivad need selguda alles aastaid hiljem, siis peab vanne püsima vähemalt sama kaua, kui see ametikoht, mille saavutamiseks vanne anti.
Seda kinnitab süümevande andmise korda sätestava seaduse § 9 lg 4, kus on määratletud sanktsioonid, mis järgnevad süümevande vaide rahuldanud kohtuotsusele (asja arutab kohus haldusmenetluse raames). Nendeks olid võimalused kõrvaldada kandidaat valimisnimekirjast või tühistada tolle mandaat, mis sanktsioonidena tänaseks ei omaks enam sisulist, küll aga moraalset ja ajaloolist tähendust; samuti ametist vabastamine, mis on valevandumise juhtude ilmnedes teostatav tänaseni.
Süümevande pidid peale võimukandjaiks valitavate – vabariigi presidendi, riigikokku ja kohaliku omavalitsuse volikokku pürgijate – andma nimelt ka need isikud, kes taotlesid kõrgeid avalikke ametikohti: peaminister, minister, riigikohtu esimees, riigikohtunikud, kohtunikud, õiguskantsler, riigikontrolör, Eesti Panga president, kaitseväe juhataja või ülemjuhataja jm määratavad juhtivad ametnikud riigi- ja kohaliku omavalitsuse organis; ka prokurörid pidid andma süümevande. Mõnigi neist jääb veel aastaiks süümevande kaudu saadud kohale…

Kaua kestab süümevanne? Üle sajandivahetuse piiri...

Riigiprokuratuuri poolt artikli autori avaldusele vastuseks saadetud kirjast (18.10.06 nr RP –2-10/06/669) selgub, et juristide seas on neid, kes tahaks näha süümevande kestust vaid hetkeni, kui lõpeb süümevande andmise kohustus, seega 2000. aasta 31. detsembrini. Nii oleks XX sajandi viimsel tunnil antud süümevanne selle loogika järgi kaotanud oma tähenduse enne, kui allkirjatint süümevandel kuivab.
Niisiis, valevandumine muutuks täiesti karistamatuks. Tegemist on muidugi mõtteveaga, kus süümevanne on segi aetud süümevande andmise kohustusega. Võrdse kohtlemise nõue eeldab, et neid, kes hiljem süümelisust vandusid, ei saa kohelda leebemalt kui varem vandunuid. Vähe sellest: kas või üht valevandujat paljastamata jättes tekib ebaõiglus igaühe vastu, kes varem loobus valet vandumast ja oma võimuiha teostamise jaoks ootas ära sajandivahetuse.
Süümevande kestust ei ole õige siduda vastava kohustuse tärminiga, pigemini vannet eeldava ametiga. Veel enam, inimõiguste mõttest lähtudes kestab süümevanne sama kaua kui süüme ise, s.t vande andnud inimene. Teisisõnu kestab süümevanne süümevande andja surmani. (Kui keegi seadust vahepeal muidugi ei tühista.).
Tõenäoliselt puudub Eestis süümevande register, kus peetaks arvestust kõigi üle, kes kõnealuse vande kunagi andsid ja kus võetaks arvele ka vaideid ühe või teise vande tõeväärtuse vastu. Asi olnuks lihtsam, kui seaduses oleks olnud eraldi tärmin, näiteks viiskümmend aastat, misjärel süümevande registri täiendamine oleks lõppenud. Seda tärminit seaduses pole, parimal juhul tuleks seega lähtuda süümevande igikestvusest.
Süümevande andmise korra seaduses on puudusi, kuid suurim puudus on õiguslik nihilism, mis varjutab suhtumist sellesse ja paljudesse teistesse seadustesse, Põhiseadus kaasa arvatud. Küsimuseks on, kas seadusi täidetakse? On alust arvata, et seda seadust enam mitte.

Õiguslik nihilism

… ei ole lihtlabane seadusekuulmatus, vaid normide mittetunnustamine õiguslikus praktikas ja teoorias. See nihilism saab tekkida seaduseandjate, justiitsametnike ja korravalvurite pärusmaal, mitte õigusloomest ja -praktikast eemal seisvate reakodanike keskel. Reakodanik võib olla seadusekuulekas või mitte, kuid isegi viimasel juhul ei ole häda väga suur, sest tegu on ikkagi üksikjuhuga, millele enamasti järgneb mingi sanktsioon. Õiguslik nihilism on reeglina massiroim, millele karistust ei järgne.
Siinolev näide õiguslikust nihilismist on seotud just süümevande vaidlustamise juhtumiga. Sellised asjad kuuluvad teatavasti Riigiprokuratuuri pädevusse. Ja mis nad siis arvavad Rüütli juhtumist?
Rüütli süümevande vaidlustamise võimalus Riigiprokuratuuril puuduvat. Ja mispärast? Vaat seepärast, et süümevande andmise kohustus kestis kuni 31. detsembrini 2000, sedastab oma kirjas riigiprokurör Jaan Naaber, kes samas lisab: “Järelikult muutus (...) seadus süümevande andmise korra kohta alates 1. jaanuarist 2001 sisuliselt kehtetuks ning Riigiprokuratuuril puudub käesoleval ajal igasugune seaduslik alus kontrollida või anda hinnanguid ükskõik kelle võimaliku süümevande andmise korra rikkumise kohta.“
See pole mõtteavaldus, vaid karjuv rumalus. Vahest koguni laiskus pluss rumalus. Kas süümevandeseadus ei kehti enam? Kehtib. Kuni keegi seda tühistanud pole. Kui riigiprokuratuur viimast soovib, esitagu Justiitsministeeriumi kaudu taotlus. Siis oleks asi ausam ega lehkaks õigusliku nihilismi pärast. Sestap jätku laiskus ja lugegu esiteks tsiteeritud seaduse § 11, mis paneb riigiprokuratuuri kohuseks arvestuse pidamise isikute kohta, kes süümevannet andes on valet vandunud. See eeldab registrit, mille koostaja, hoidja ning kasutaja on riigiprokuratuur.
Juristi eriline kohustus on teenida õigust. Ta peab muutma asjade seise tegelikkuseks vastavalt õiguskorras kehastatud ideedele. See pole lihtne. Õiguslike probleemide lahendamiseks ja õiguse rakendamise tagamiseks peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi.
„Selleks, et juriidilisi probleeme õigesti lahendada ning tagada õigete lahenduste tunnustus kohtus või nende teostumine õiguse rakendamisel mingil muul viisil, peab juristil olema silmapaistvaid intellektuaalseid omadusi. Et saada õiguse alal kompetentseks, peab pikkade ja täpsust nõudvate õpingutega tingimata kaasnema visa vaimutreening, mis annab mõistusele tohutult informatsiooni ja oskuse seda praktiliselt kasutada.“
Need mõtted pärinevad Ilmar Tammelolt, kuulsaimalt eesti õigusteadlaselt maailmas. Mainitud intellektuaalsete omaduste poolest on meie prokuratuuris küll kitsas käes.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv