|
|
|
Hermann Tõnisson 1958.
aastal.
|
Mis toimus Värskas 13.–14.
juunil 1941?
tekst: M.-M. Koppel
Rokem kui kahesaja
Eesti sõjaväelase küüditamist ja arreteerimist
Värska õppelaagrist meenutab Hermann Tõnisson
(1916).
Alljärgnevalt asjaosalisena
Värska õppelaagris toimunut meenutav Hermann Tõnisson
on kasvanud üles vabas Eestis ja Eesti vaimus. Tema isa oli
sõdinud I maailmasõjas ja Vabadussõjas. Hermann
sündis 17.07.1916 Valga maakonnas, Helme valla põlises
“Ala-Anni” talus seitsmelapselises perekonnas. 1938.
aastal lõpetas ta Tõrva ühisgümnaasiumi
ja andis dokumendid sisse Tartu Ülikooli. 1. oktoobril 1938
võeti ta Eesti Kaitseväkke sundaega teenima 4. Suurtükiväegruppi
ja määrati õppepatareisse, kolmekuulisele allohvitseride
kursusele. Allohvitseride kursuse lõpetamise järel
suunati ta täiendõppustele 3. Suurtükiväegruppi
sise-, luure- ja õhutõrje erialal. Kohustuslik teenistusaeg
pidi lõppema 1940. algul, kuid teda ei vabastatud ajateenistusest,
sest tol ajal oli Eestis juba keeruline poliitiline olukord.
Saatuse tahtel on Hermann Tõnisson II maailmasõjas
olnud kolme riigi (Eesti, Nõukogude Liidu ja Saksamaa)
sõjaväes. Kuid ükski riik pole teda tunnistanud
oma sõjaveteraniks, selleks polevat neil juriidilist alust.
Eesti Vabariigi seadusandluses puuduvat mõiste “sõjaveteran”.
Kurbmängu
eelmäng
Teadaolevalt esitas
N Liit 24. sept. 1939 Eestile ultimatiivsed nõudmised vastastikuse
abistamise pakti sõlmimiseks, vastasel korral lubati kasutada
sõjalist jõudu. Meie sõjaväele anti
käsk valmis olla sõjaks. Selleks oli sõjavägi
ka valmis ja ootasime ainult veel käsku. Meie valitsus aga
alistus N. Liidu nõudmistele. Miks meie riigijuhid ja valitsus
alistusid N. Liidu nõudmistele baaside saamiseks ja kirjutasid
alla vastastikuse abistamise paktile? Peamiseks põhjuseks
oli meie strateegilise tagamaa puudumine, 1939. aastal jäi
ka üldmobilisatsioon läbi viimata. Baaside nõudmise
ajal oli see juba liiga hilja.
Raske on Hermannil kirjeldada sõjameeste tundeid ja meeleolu.
Sõdurid olid ju andnud Eesti Vabariigile tõotusvande
kaitsta oma maad ja rahvast, kuid seda vannet nad ei saanud täita.
17.06.1940
okupeeris N. Liit Eesti. Mis sai Eesti kaitseväest?
Eesti sõjaväe
baasil loodi 22. Territoriaallaskurkorpus, mis allutati Punaarmeele.
Ohvitserid ja allohvitserid, kes ei soovinud jääda sõjaväeteenistusse,
võisid lahkuda sõjaväest, kuid Hermann Tõnisson
viidi üle kolonel H. Tenno 626. haubitsapolku vastu tema
tahtmist ja hoolimata ka sellest, et ajateenistus oli Eesti sõjaväes
juba teenitud.
22. Territoriaallaskurkorpus, mille koosseisus oli 180. ja 182.
diviis, allus Riia sõjaväeringkonna ülemale.
Korpuses olid kõik kõrgemad ülemad venelased,
nende abil peamiselt eestlased. 182. diviis viidi Otepääle,
Tenno haubitsapolgu I divisjon asus Pikajärve mõisas.
Õppused toimusid eesti keeles, sõjaväe munder
jäi, kuid tunnusmärgid tulid vahetada punaarmee omaga.
Aprilli lõpul 1941 viidi 182. diviis Värskasse suvelaagrisse,
kui oli juba selge, et varsti tuleb sõda. Värskasse
ilmus palju vene ohvitsere, sõduritele tehti kaitsesüstimisi
mitmesuguste haiguste vastu.
Eestikeelsete
ja -meelsete ohvitseride arreteerimine Värskas
13. juunil kella 13.00
ajal sööklasse minnes nägi Hermann Tõnisson
tänavatel, kauplustes ja sööklas punaväelasi,
nende hulgas ka kõrgemates aukraadides ohvitsere. Samuti
pani ta tähele, et kõrvalistel teedel seisis palju
tühje veoautosid ja autobusse.
Hermann Tõnisson: “Meie ei saanud aru, miks
on nii palju autosid Värskasse toodud. Politruk teadis rääkida,
et homme varahommikul sõidavad meie ohvitserid õppustele.
Diviisi autotranspordiülem kolonel Remmel sai käsu veoautod
ja autobussid valmis seada tühjalt pikemaks sõiduks
ja veoautod meie ohvitseride viimiseks Värskast Petserisse.
Sellele asjaolule ei pööranud meie erilist tähelepanu,
sest sarnaseid suuri õppusi koos venelastega oli ennegi
korraldatud. Ohvitserid aga olid jäänud tõsisemaks
ja murelikumaks. Neile polnud õppustest midagi räägitud.
Üks staabi luurejaoskonna ohvitser oli eelmisel öösel
salaja kuulanud raadiot, kus olevat räägitud, et Vene-Saksa
sõda võib puhkeda mõne päeva pärast.
13. juuni õhtul olime meie kinos. Tuli staabist üks
allohvitser ja teatas, et kõigil ohvitseridel ja allohvitseril,
kes on kinos, tuleb sõita öisele õppusele,
ärasõit on poole tunni pärast. Kaasa võtta
relv ja vajalikud esemed, mida on tarvis õppusel. Antud
tähtajaks olid kõik kohal, samuti veoautod. Kontrolliti,
kas kõik õppusele määratud ohvitserid
olid kohal, siis istusid veoauto kasti. Osa ohvitsere polnud õppusele
minejate nimekirjas ja jäid maha. Nad küsisid, miks
neid ei võetud õppustele? Staabi poliitilise osakonna
politruk seletas neile, et õppus toimub mitmes järgus,
et kõik osavõtjad ei leia rakendamist korraga, vaid
järk-järgult ja igaüks ei ole õppusel samal
ametikohal, kus ta diviisis on. Seepärast jäid mõned
ohvitserid nagu Luts, Viiret ja mõni veel.
Peale keskööd tulid tühjad veoautod tagasi. Autojuhid
rääkisid, et kõik olevat arreteeritud, ära
võeti relvad, isiklikud dokumendid ja esemed, mis neil
kaasa olid “õppusele” minnes; kaarditaskus, portfellid
jne. Oli ka maha tõmmatud mundrilt auastme tunnused. Seejärel
viidud kuhugile ära. Juhid olid näinud Petseris ka palju
eraisikuid perekondadega ja üksikuid, keda kodudest varahommikul
ära toodud, küüditamise eesmärgil. Autojuhid
hoiatasid meid, et laager on venelaste poolt ümber piiratud,
välja saab ainult eriloaga.
Nüüd oli meil kõigil selge, kuhu läksid
Värskasse toodud veoautod ja autobussid 13. juuni õhtul.
Mul on väga raske kirjeldada meie meeleolu ja tundeid, mis
tol ajal meil olid.
Järgmisel päeval politruk selgitas meile, mispärast
ohvitserid ära viidi. Pärast Eesti liitumist Nõukogude
Liiduga, olevat NSV Liit üle võtnud Eesti sõjaväelased
punaarmee koosseisu, andes neile sellega karjäärivõimalusi,
mida neil varem Eesti sõjaväes ei olnud. Aga osa endise
Eesti sõjaväelasi, kes teenisid punaarmee koosseisus
komandöridena, suhtusid vaenulikult Nõukogude Liitu,
ei pidanud kinni antud vandetõotusest ja käisid läbi
kodanliku korra pooldajatega. Nõukogude Liidu valitsus
ei saanud seda sallida ja otsustas need komandörid punaarmeest
välja heita ning nüüd on nende kohta langetatud
karistusotsus. Teistel siin pole enam midagi karta, tuleb jätkata
rahulikult oma igapäevast tööd.”
Sõja
algus
22. juunil 1941 algaski
NSV Liidu ja Saksamaa vaheline sõda.
Hermann Tõnisson: “Hommikul kella 9.00 käsutati
meid kasarmust välja. Ilm oli soe, tuulevaikne ja päikeseline,
istusime murule maha ja jäime ootama, mida tähtsat on
meile öelda. Peagi tuli meie juurde politruk ja hakkas väriseva
häälega rääkima, et täna varahommikul
on saksa sõjavägi ületanud Nõukogude riigi
piiri, sellega on sõda alanud. Selle peale hüüdsime
kõik kõvasti kolm korda “hurraa!”. Seejärel
hüüdis politruk “Elagu meie suur juht ja õpetaja
Stalin!”
“Hurraa” meist keegi temaga kaasa ei hüüdnud.
Politruk oli väga nördinud ja vaatas meid tigedalt.
Kartsime, mis nüüd meiega tehakse. Leppisime kokku,
et meie hüüdsime, et nüüd saame sakslasi peksta
sõjas. Tegelikult olime rõõmsad, lootsime,
et sakslased päästavad meid ära venelaste vägivalla
käest. Kui keegi venelane tuli meiega sõjast rääkima,
siis needsime sakslasi, kes tulid ründama N. Liitu.
Alanud sõda oli mõjunud venelastele masendavalt
ja nende tegutsemisvõime oli sõja esimesel päeval
täiesti korrast ära. Diviisile anti käsk valmis
olla 27. juuniks rindele sõiduks. Tööd oli palju
kõigile. Minule anti käsk järgmisel päeval
sõita Petserisse ja tuua sealt mobiliseeritud venelasi
diviisi täienduseks. Küüditatud ohvitseride asemele
ei olnud panna vastavas auastmes juhte, paljud ei osanud piisavalt
vene keelt ja venelased ei saanud aru eesti keelest. Diviis ei
saanud ka läbi viia õppust rindele viimiseks, sest
aega jäi väheks ja kiiresti tuli diviis saata rindele
sakslaste vastu. Mis tehti? Aktiivsemad allohvitserid ülendati
ohvitserideks ja ohvitserid said kõrgema tunnusmärgi.
Tol ajal kandsid eestlased veel seljas eesti vormiriideid vene
sõjaväe tunnusmärkidega.
26. juunil sai diviisi staabi eestlastest juhtkond käsu koguneda
staabi juurde, kus seisis autobuss. Peagi olid ohvitserid kohal.
Kohale olid kutsutud rohkesti ka diviisi juhatuse poliitilise
jaoskonna politrukke. Politruk, kes oli ka kommunistliku partei
sekretär käskis kõigil istuda autobussi, ise
istus autojuhi kõrvale, teised politrukid läksid bussi
koos ohvitserid. Ära veel ei sõidetud, oodati vist
kedagi. Paar korda käis politruk staabi ja auto vahet. Viimane
kord staabist tulles käsutas autost välja tulla ja minna
staabiruumi, kus seal pidid ootama. Seal nad ootasid kaunis kaua.
Siis käsutati uuesti kõik autobussi ja sõideti
laagrist minema. Kuhu ja mis ülesandel sõideti, seda
ei öeldud.
28. juuni hommikul hakkas 182. diviis liikuma Pihkva suunas. Kui
jõudsime Pihkvasse, tulid diviisi järele need ohvitserid,
kes viidi Värskast ära mõni päev enne diviisi
viimist Venemaale. Miks nad ära viidi ja miks nad tagasi
toodi? Minu arvates viidi selleks, et ilma eestlastest väeosade
ülemateta oli venelastel ohutum viia diviis Venemaale, sest
eestlased oleksid pööranud relvad venelaste vastu. Niisugune
plaan meil tegelikult ka oli. Enne Vene piiri ületamist veel
korra peatusime jumalaga jätmiseks Eestiga. Seejärel
ületasime piiri, teadmata kas ja millal saame tulla tagasi
kodumaale."
Sakslaste kätte sõjavangi
9. juulil 1941 sattus Hermann Tõnisson
Schlagowitzi all sakslaste kätte sõjavangi ja viidi
Königsbergi sõjavangide laagrisse nr. 315, kust vabastati
13. aprillil 1942. aastal. Sama aasta sügisel jätkas
ta õppimist Tartu Ülikoolis. 1944. aastal järgis
ta õigusjärgse peaministri presidendi ülesannetes
prof. Jüri Uluotsa üleskutset ja asus võitlema
Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest, sai haavata ja ta vabastati
sõjaväest 01.08.1944.
Pärast Tartu Ülikooli lõpetamist 1948. a töötas
pedagoogilisel tööl õppeasutustes. Oma eluloos
varjas ta saksa sõjaväes teenimise fakti. Et ellu
jääda, tuli sageli elukohta vahetada. Elu kulges pinge
ja hirmu all. Hermann Tõnissoni kolm venda, üks õde
ja isa said samuti tugevasti kannatada võõrvõimude
vägivalla all. Vend Karl, olles saksa sõjaväes,
sai surma 1944. aastal.
Eesti Vabariik, mis ta ajateenistusse võttis ja punaväkke
üle andis, pole Hermann Tõnissoni seni sõjaväeteenistusest
vabastanud. Selle probleemiga pöördus ta hiljuti ka
Eesti Vabariigi Riigikogu Õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti
Vaheri poole, paludes selles küsimuses õiguskomisjoni
arvamust ja otsust.
182. diviisi väeosade eestlastest
ülemad olid Värskas 13. juunil 1941. aastal:
1. kolonel V. Koch – 140. Laskurpogu
ülem Võrus
2. kolonel A. Sauesel – 171. Laskurpolguülem Petseris
3. kolonel J. Luukas – 232. Laskurpolguülem Petseris
4. kolonelleitnant A. J. Tamm – 625. Haubitsapolguülem
Lauras
5. kolonelleitnant H. Tenno – 626. Haubitsapolguülem
Otepääl
6. major V. Jakobson – diviisi sidepataljoniülem Tartus
7. major F. Jänes luurepataljoniülem Ülenurmel
8. major Luulik – spööripataljoniülem Võrus
9. kapten J. Järv – tankitõrje divisjoniülem
Võrus
10. kapten G. Muutra – õhukaitse divisjoniülem
Võrus
* * *
Raamatus “Eesti sõjaväe häving
aastal 1941” (Jaak Pihlau, Okupatsioonide Repressiivpoliitika
Uurimise Riiklik Komisjon, Tartu 2003) on ära toodud, et
Eesti kaitseväes oli juunipöörde seisuga (21.06.1940)
1500 ohvitseri, 4000 allohvitseri ja 9000 sõdurit, ühtekokku
14 500 meest (ERA, f R358, n2, s2).
Juuniküüditamise käigus vangistati ja viidi Venemaale
231 Eesti tegevväelast, peale selle veel 36 Eesti kaadriohvitseri,
kes pärast 21. juunit olid sõjaväeteenistusest
vabastatud. Kaks kolmandikku neist vangistati Värska-Petseri
suvelaagrites, ülejäänud mujal Eestis. Äraviidud
tegevväelaste hulgas oli 179 ohvitseri (sh lipnikud), 49
allohvitseri, 2 sõjaväemuusikut ja üks ilma auastmeta
sekretär-kirjutaja Kindralstaabi luureosakonnast. Tegevväest
äraviidute hulgas oli 14 koloneli, 10 kolonelleitnanti ja
40 majorit. 36 errusaadetud ja küüditud kõrgema
sõjaväelase seas oli 3 kindralmajorit, 3 koloneli,
10 kolonelleitnanti ja 8 majorit. Mahalaskmistest pääses
ja Siberi vangilaagrist pöördus kodumaale tagasi veidi
rohkem kui 10%.
Eesti ohvitserkonna likvideerimise eest kannavad kaheldamatult
otsest vastutust Balti sõjaväeringkonna eriosakonna
(OO – Osobõi Otdel) töötajad, sest nemad
koostasid vahistamisele kuuluvate (all)ohvitseride nimekirjad
ja koos abijõududega Moskvast ning Riiast viisid täide
ka nende kinnivõtmise ja välja saatmise.
|
Punaväele alluva 22. territoriaallaskurkorpuse
koosseisus olev kolonel H. Tenno 626. haubitsapolgu I divisjon
asus Pikajärvel mõisas. Korpuses olid kõik
kõrgemad ülemad venelased, nende abid peamiselt
eestlased.
|
Värska küüditamisi kirjeldati esmakordselt pikemalt
saksaaegses Eesti Omavalitsuse väljaandes “Eesti rahva
kannatuste aasta” (Tallinn, 1943, I kd, lk. 164): “14/15.
juuni ööl väeosade ja üksuste korrapidajad
tulid Eesti ohvitseride magamisruumi, hõikasid neile kätteantud
nimekirjade järgi välja isikud, kes pidavat riietuma,
rakmestuma ja kogunema väeosa staabi juurde. Kaasa kästi
võtta kaarditasku, isiklik relv ja sumadan nr 1. Kokkutulnuile
seletati, et minnakse taktikalistele õppustele. Et asi
tõenäolisem oleks, selleks anti kõigile staabi
juures kätte kaardid ja taktikalised olukorrad ja peeti veel
lühike kõne, et komandörid hoidku õppustel
oma väeosa au kõrgel. Ohvitserid laaditi ööpimeduses
omnibussi ja sõit algas. Hiljem kättesaadud bolševike
ja vangilangenud politrukkide jutustustest selgub, et Petseri
Kaitseliidu hoonesse meelitatud Eesti ohvitseride ja allohvitseride
üle peetud seal kohut. Tribunali koosseis olnud pärit
Riiast, kohtuistung kestnud 1½–2 päeva. Kõikidele
teatatud, et nad on degradeeritud ja et neid süüdistatakse
kontrrevolutsioonis ning sabotaazhi organiseerimises. Arreteerimisel
tulnud ette rohkesti rabelemisi, kuid midagi lähemat ei ole
teada. 16. juunil paigutatud ohvitserid Petseri jaamas kahte vagunisse,
mis varsti saadetud teele Venemaa suunas.”
Tänaseks teame, et mingit kohtuistungit
või sõjaväetribunali Kaitseliidu hoones ei
toimunud, väljakutsutud võeti kinni ükshaaval,
teatati, et nad on armeest vallandatud, ja viidi veidi hiljem
jaamas ootavale küüditamisrongile.
|
|
|
