Kultuur ja Elu 1/2007

Kultuur ja Elu 4/2006

Jüri Toomepuu

Eesti lähiajaloo põhiprobleemid

tekst: jüri toomepuu

Kultuur ja Elu jätkab käesolevas numbris Jüri Toomepuu raamatu “Eesti lähiajaloo põhiprobleemid” avaldamist peatükiga Eesti riigikaitsetusest. ” Algus Kultuur ja Elu nr 3/2006.

Probleem number 3. Eesti riigikaitsetus

Probleemid. Taasiseseisvunud Eestis on meil välja kujunenud Kaitsevägi, Eesti kaitsejõudude peamine osa, mis on arvult väike, puudulikult treenitud ja relvastatud. Kahjuks on see ka tihti juhmilt juhitud ja korraldatud. See on meid viinud olukorrani kus paljud eesti noored, eriti nende paremik – need, kes meid suudaksid kaitsta, ei taha kaitseväes teenida ega teenigi. See on ohtlik olukord, mis põhjustab kartust, et eesti rahvas võidakse taas alistada võõrale võimule.
Kui oletame, et Eesti Vabariigi püsimajäämine on tänapäeva eestlastele küllalt oluline, et selle eest relvaga võidelda, vajab meie riigikaitsetuse probleem rahva ja võimukandjate erilist tähelepanu, lahtimõtestamist, probleemidele lahenduste leidmist, nende rakendamist ning tõhusa riigikaitse loomist. Olen veendunud, et eesti rahvas tahab ja suudab end reaalsete ohtude vastu kaitsta, kui riikliku võimu kandjad selleks vaid vajalikud tingimused loovad. Alljärgnevalt üritan analüüsida praegust täbarat olukorda -- tekkinud probleemidest paremaks arusaamiseks ja lahenduste leidmiseks.

Ohuhinnang.  Esmane ja asendamatu vajadus tõhusa riigikaitse loomiseks on ohuhinnang. Kui riigikaitse eest vastutajatel ei ole põhjalikku arusaamist ohtudest riigi ja rahva püsimisele, ei saa loota, et nad oskaksid nende vastu kaitset luua. Seda lootusetust süvendab tõsiasi, et viieteistkümne aasta jooksul ei ole veel suudetud valmistada Eesti kaitseväe ja riigikaitseorganite korralduse seadust, mida nõuab Põhiseadus. Kui meie riigikaitse eest vastutajatel tõsiseltvõetav ohuhinnang on valmistatud, milles ma kahtlen, siis on see nii hästi salastatud, et sellest ei tea midagi riigikaitsjad isegi, rääkimata riigikogu liikmetest või rahvast. Paraku oleks see vist ainuke riigisaladus, mis ka meie vaenlastele teada ei ole.

Kunagine kaitseminister Andrus Öövel deklareeris, et peame endid kaitsma rünnakute vastu nii põhjast kui lõunast, nii idast kui läänest. Kaldun arvama, et meie väheste ressursside raiskamine kaitseks Soomest, Rootsist või Lätist tulevate rünnakute vastu oleks totravõitu. Peame ka aru saama, et ükski riik, k.a Ameerika Ühendriigid, ei ole nii rikas ega võimas, et suudaks end kaitsta kõikide võimalike ohtude vastu. Ohuhinnanguga peab seepärast ka sätestama riigikaitse prioriteedid, et riigikaitse vahendid oleks suunatud kõige tõenäolisemate ja kriitilisemate ohtude vastu.

Realistlikum kui endise kaitseministri arusaam on riigikaitse, mis on suunatud meie põlisvaenlase vastu. Praeguse kaitseväe ülema Ants Laaneotsa ajakirjanduses avaldatud väide, et vaenlane on Venemaa, on samm õiges suunas, aga ohuhinnanguks kahjuks mitte küllaldane. Niihästi rahva kui ka riigikaitse eest vastutajate seas on levinud arvamus, et rünnakut üle idapiiri ei ole meil NATO kaitsva kilbi all karta. Seda ei siiski välistada, eriti kui meie ei ole suutelised vähemalt paar nädalat Eesti vallutamist vältima, aga arvan samuti, et selline rünnak on praeguses olukorras vähetõenäoline. Seda enam on vaja arusaamist kõige kriitilisemast ohust Eesti rahvale ja riigile.

Kui keegi, kes meie riigikaitse eest vastutab, ohust aru saab, siis ei ole see keegi midagi ette võtnud, et meid selle vastu kaitsta. Minu poolt pakutud ohuhinnangust selgelt arusaamiseks pean vajalikuks teha see, nagu öeldakse, puust ette ja punaseks. Kõige suurem oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, paikneb Eesti piirides. Seda tasub korrata. Kõige suurem oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, paikneb Eesti piirides. Ohu meie rahva ja riigi püsimisele moodustab Eestis paiknev Eesti Vabariigile vaenulik viies kolonn. Mõiste “viies kolonn” tekkis Hispaania kodusõja ajal, kui kindral Mola väitis, et lisaks Franco vägede Madridi suunas liikuvale neljale kolonnile asub Madridis revolutsiooni toetav viies kolonn, kes aitab riiki kukutada seestpoolt. Tänaseks on mõiste laienenud riigivastastele jõududele, kes asuvad rünnatava riigi tagalas ja oma käsilasi infiltreerivad riigi ja ühiskonna organitesse, et võimaluse korral relvastatud jõu abil riigipööre läbi viia.

Eestis paikneva viienda kolonni põhiosa moodustavad Stalini ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse asustatud pool miljonit venelast, kes Riigikogu poolt põlistati Eesti alalisteks elanikeks, koos oma arvukate, kiiresti paljunevate järeltulijatega. Kõige kardetavama osa aga need 20 000 endist punaarmeelast ja 2 000 Nõukogude Liidu julgeoleku töötajat koos järeltulijatega, kes põlistati, lisaks 10 000-le varem Eestisse asunud punaarmee veteranile, Eesti alalisteks elanikeks Lennart Meri sõlmitud venekeelsete Eesti-Vene lepingutega. 

Kõik Eestis elavad venelased ei ole muidugi Eesti Vabariigi ja eestlaste vastu vaenulikud. Paljud, kes on kuritegeliku kommunistliku režiimi all samuti kannatanud nagu eestlased, tunnustavad meie õigust olla peremehed omal maal ja on ustavad Eesti Vabariigi kodanikud. On aga küllaldaselt põhjust arvata, et Eesti-vaenulik viies kolonn ületab arvuliselt mitmekordselt terve Eesti riigikaitse struktuuri. Küsitlused Eestis asuvate venelaste meelsusest ja nende suurearvuline toetus kõige käremeelsematele impeeriumimeelsetele, kui nad oma päris kodumaa, Vene Föderatsiooni valimistel osalevad, on korduvalt näidanud, et selle viienda kolonni rõhuva enamuse soov ei ole saamine lojaalseteks Eesti Vabariigi kodanikeks, vaid oma okupatsiooniaegse ülemvõimu ja privileegide taastamine. On põhjust uskuda, et nende käsutuses on hulgaliselt relvi. Okupeeritud Eestis paiknenud Nõukogude sõjatööstuste nn „rahva malevate“ relvalaod ja paljud Eestisse põlistatud punaarmeelaste valduses olnud relvad on senini kadunud.

Major Toomepuud autasustatakse USA Hõbetähe aumärgiga lahinglendudel ülesnäidatud vapruse eest.See on hiljem antud Erakordsete Teenete Ristist üks järk allpoole. ETR on ülevaltpoolt teine, pääle Kongressi Aumedali, mis on kõrgeim USA autasu.

Must stsenaarium. Olukorras, kus kogu Eesti Vabariigi kaitseväe tegevteenistuse koosseis on vähem kui 5 000 kaitseväelasest, umbes kolmandik ajateenijatest on venelased ja ligemale kümme protsenti ajateenijatest ei oska sõjaväeliseks asjaajamiseks isegi küllaldaselt eesti keelt, on kerge ette kujutada musta stsenaariumit, mis kulmineerub valitsuse vägivaldse ülevõtmisega Eestis asuva viienda kolonni poolt. Seda õhutaks üha autokraatlikumaks ja impeeriumimeelsemaks muutuv Vene valitseja ja juhendaks ning abistaks Eestis resideeruv Vene Föderatsiooni agentide arvukas vägi. Protsess on juba alanud meeleavaldustega punaarmeele püstitatud mälestussammaste juures ja laieneks, musta stsenaariumi käivitumisel, massilistele protestidele väidetava diskrimineerimise ja inimõiguste rikkumiste vastu. Sellele järgneks mõned verevalamist tekitavad pommiplahvatused ja tulistamised, mis tänapäeval paljudes riikides, kaasa arvatud Venemaal, on sedavõrd tavalised, et need erilist tähelepanu mujal maailmas ei ärata. See annaks omakorda ettekäände suuremate rahutuste tekitamiseks ja “enesekaitsegruppide” loomiseks. Kui jõutakse niikaugele, et umbes 30 000-päine riigikukutajate vägi asub Toompead vallutama, on küllaltki tõenäoline, et see neil õnnestub, eriti kui neid tõttavad toetama nende Eesti kaitseväe või politsei mundrit kandvad rahvuskaaslased.

Sellise siseriikliku vägivaldse võimuvahetuse puhul ei oleks meil loota realistlikku abi meie NATO liitlastelt. Lääneriigid tõenäoliselt esitavad esialgu proteste ja üritavad avaldada diplomaatilist survet. Kui aga uued võimukandjad panevad valitsuse juhiks mõne eestipärase nimega venemeelse poliitiku, nagu näiteks Edgar Savisaare, ja deklareerivad, et nüüd on taastatud demokraatia ja inimõiguste kaitsmine Eestis, raugevad ka need. Järgmine samm oleks palve SRÜ-ga ühinemiseks, mis viiks lõpusirgele Stalini poolt alustatud venelaste ülemvõimu kehtestamise meie kodumaal. Aasta või paari möödudes, kui anastajad on oma võimu täielikult kindlustanud ja kodakondsuse nullvariandi ning venekeelsuse kehtestanud, asendatakse arvatavasti eestinimelised nukuvalitsejad nende venelastega, kes ei ole võimule pürgimiseks eestlust teeselnud.

Veri on paksem kui vesi. Nendele eestinimelistele poliitikutele, kelle soontes voolab vene veri, on raske ette heita isegi seadusevastast oma rahvuskaaslaste võimule upitamist, kui nad lihtsameelsemaid eestlasi ja oma rahvuskaaslasi eestluse teesklemisega jultunult ei petaks. Kurvem on minevikust nähtu, et ka eestlaste hulgas leidub neid, kellest võimu- või mammonaahnus tegi truualamlikud Tsaari-Vene orjariigi mõisate kupjad ja Nõukogudeaegse Vene orjariigi küüditajad, partorgid, hävituspataljonide terroristid ja KGB-lased.  Olevikus on meil juba tekkinud tuulelippude ja saamahimuliste kontingent, kes on oma lühiajaliste poliitiliste ja majanduslike huvide nimel valmis minetama oma järglaste ja kogu eesti rahva tuleviku – meie järeltulevate põlvede võimaluse jääda peremeesteks omal kodumaal. Nendest on tublidel, ausatel eestlastel raske aru saada ja veel raskem neile andestada. Kindlasti peame nende vastu võitlema, nii raske kui see ka meie ebademokraatliku valimisseaduse piirides ja nihilistlikus õigusetusesüsteemis on.

Kui selline must stsenaarium ei käivitu, siis kahjuks mitte meie tõhusa riigikaitse tõttu, sest seda ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et meie vaenlased taipavad, et neil on oma eesmärke kergem saavutada ootamisega. Aeg töötab nende kasuks. Nagu varem mainitud, on demograafilised trendid meie kodumaal sellised, et nende jätkumisel on okupantide järeltulijad meie kodumaal enamuses umbes ühe generatsiooni vältel. See võimaldaks endiste okupantide võimu taastamist Eestis täiesti demokraatlikul viisil.

Riigikaitse kontseptuaalne mudel. Meie riigikaitsetuse tegureid ja põhjuseid on kasulik analüüsida alljärgneva kontseptuaalse mudeli abil. Selle abil võime vaadelda kaitseväe tõhusust kui inimeste ja sõjatehnika ühistegevuse tulemust konkreetses sõjalises olukorras ja keskkonnas, rakendades õpitut ja harjutatud lahingutaktikat. Kontseptsioon on iseenesest lihtne ja üldtunnustatud, kuid probleemid võivad kerkida, kui hakkame hindama selle mudeli iga üksiku elemendi osatähtsust kaitseväe kui terviku tõhususes. Mõned eksperdid väidavad, et kõige tähtsam on relvastus. Vana ütlus “Jumal on raskekaalulisemate pataljonide poolt” viitab sellele, et võitjaks jääb paremini relvastatud ja parema sõjatehnikaga vaenupool. Teised aga arvavad, et võit lahingus sõltub eelkõige juhist – üks Napoleon lahinguväljal olevat väärt vähemalt kümmet diviisi. Samuti võib niihästi riiklik ja poliitiline olukord kui ka konkreetse lahingu füüsiline keskkond, nagu maastik, ilm või nähtavus, soosida kas üht või teist osapoolt. Kõik need arvamused on mõnikord õiged. Kõikide muude tegurite võrdsuse puhul võib lahingutes otsustavaks saada ükskõik milline eelmainitud teguritest, mis antud olukorras annab ühele poolele eelise.

Sõjatehnika. Alustades esitatud skeemi lihtsamast poolest, sõjatehnikast (inimestest on alati palju raskem aru saada), võime öelda, et kuigi meie kaitseväe relvastus ja varustus ei ole võrreldav arenenud riikide sõjatehnikaga, ei ole see halvem kui oletatava musta stsenaariumi riigikukutajate oma. Kõige kriitilisemad on side- ja transpordivahendid, millest oleneb kaitseväe üksuste, relvastuse ja laskemoona toimetamine õigeks ajaks õigesse kohta.

Rahvastik. Esitatud skeemi inimeste pool on palju keerulisem ja probleemiderohkem. Rahvastiku üldarv määrab Eesti kodanike proportsiooni elanikkonnas ja seega võimalike kaitseväelaste arvu ning nende ealise, soolise ja rahvusliku koosseisu. On muidugi selge, et piiritagusel vaenlasel on tohutu arvuline ülekaal, aga samas saame kõhedavõitu rahuldusega tõdeda, et praegu veel on Eestis eestlasi rohkem kui venelasi. Kui aga Eestis paiknev viies kolonn käivitab relvastatud rünnaku Toompeale, siis ületab nende arv tõenäoliselt mitmekordselt kogu Eesti kaitseväe struktuuri.

Inimkapitali programmid. Inimkapitali programmid hõlmavad mitte ainult hariduse ja tervishoiu süsteeme, vaid ka organisatsioone ja huvigruppe mis mõjutavad rahvuslikku kultuuri, inimeste tõekspidamisi ja käitumist. Nendest oleneb võimalike kaitseväelaste haritus, tervislik seisund ja samuti lojaalsus, motivatsioonid ning seaduskuulekuse tase. Oma inimkapitali programmidega me uhkustada ei saa – Eesti elanike keskmine eluiga on madalamate hulgas Euroopas, haridussüsteem jätab soovida, lokkab seadusetus ja kuritegevus. Võime end lohutada vaid sellega, et meie vaenlastel on olukord veelgi halvem.

Kaitseväeteenistuseks kõlbulikud. Standardid, mis kehtestatakse kaitseväeteenistuse kõlbulikkuseks, on ülimalt tähtsad. Need määravad kaitsejõudude inimressursi arvulise ja kvaliteetse vahekorra ja moodustavad aluse kõigele muule, millest oleneb kaitseväelaste võimekus.
Kõlbulikkusega sõjaväeteenistuseks on meil olukord äärmiselt täbar. Kuigi suur hulk teenistuskohuslikke ja vabatahtlikke praagitakse välja tervislikel põhjustel, ei ole senini veel jõutud valmistada ja kasutada intelligentsuse ja keeleoskuse teste, mille alusel saaks otsustada inimeste kõlbulikkust väeteenistuseks. Latt, mida kasutatakse – haridustase –, on hiljuti lastud lubamatult madalale. Niihästi ajateenistuseks kui kaadriteenistuseks piisab põhiharidusest. Võimalik, et mõned, kelle haridustee on katkenud, omavad võimeid, mis teeb nad teenistuseks kaasaegses kaitseväes kõlbulikuks, aga seda peaks kindlasti tuvastama sellekohaste testidega. Võõrrahvusest teenistusse astujate lojaalsust sõdurite ja allohvitseride tasemel ei üritatagi kontrollida ja Kaitsepolitsei tahtes ja suutlikkuses ohvitseride tagapõhja kontrollimiseks on põhjust kahelda.
Ajateenistusse astujatelt riigikeele oskust ei nõutagi. Ligemale kümme protsenti meie ajateenijatest ei saa aru nendele eesti keeles antud käskudest ja korraldustest. On esinenud ka tõsiseid sõnakuulmatuse ja distsipliinirikkumise juhtumeid, mis seab kahtluse alla vene rahvusest sõdurite ustavuse, kui neil tuleb Eestit kaitsta oma rahvuskaaslaste vastu. Üks vaenlane Eesti kaitseväes võib tekitada meie riigikaitsele rohkem kahju kui sada vaenlast väljaspool kaitseväge või tuhat väljaspool piiri. Umbkeelsed ajateenijad on tekitanud mitmel juhul piinliku olukorra Vabariigi aastapäeva paraadidel, kui nad ei ole osanud käskudele reageerida. Muidugi mitte samal määral kui president, kes ei oska vahet teha Eesti Vabariigi aastapäeva ja võidupüha vahel. Lahingu käigus oleks asi siiski pelgalt piinlikkusest kaugel.

Teenistuskohustus või soov. Kaitseväe inimressursid koosnevad nendest teenistuskõlbulikkudest, kes ajateenistusest kõrvale ei hoia või on vabatahtlikult nõus kaitseväes teenima. Põhiseadus kohustab Eesti kodanikke osa võtma riigikaitsest seaduses sätestatud alustel ja korras. Kehtivate seaduste alusel on ajateenistuskohustus meessoost Eesti kodanikel 18 kuni 27 aasta vanuselt. Ajateenistuse läbivad Eestis aga ainult umbes 25 protsenti teenistuskohustuslikest. Teenistusse astumist on kerge edasi lükata kuni kohustuse aegumiseni hariduse taotlemiseks, valimistel osalemiseks, valituks osutumisel ja tervislikel põhjustel. Kõik need põhjused, k.a tervislike põhjuste teesklemine, leiavad laialdast kasutamist. Endine kaitseminister Jüri Luik oli eeskujuks. Kui kolmveerand kohustuslikest ei teeni, tähendab see, et kasutatakse ilmselt ka palju muid vahendeid teenistusest kõrvale hiilimiseks, Paljusid ei ole Kaitseministeeriumi kaitseressursside amet lihtsalt võimeline leidma. Aga ei olegi vaja kõiki kohustuslikke üles otsida ja teenistusse kutsuda, sest kaitseväel ei ole küllaldaselt vahendeid, et neid kõiki majutada, toita ja treenida.

Nii ongi meil välja kujunenud kaitsevägi, kus teenivad peamiselt madala haridustaseme ja intelligentsiga noored. Kanal 2 uudistesaates Report näidati ajateenijate häbiväärset käitumist, mida kommenteeris Rahel Punk Delfis (19.01.2007) järgmiste mõtlemapanevate sõnadega: „ ... Olin teleekraanilt vastu vaadanud lauslollusest šokeeritud... Kas kodust eemal veedetud kaheksa kuud muudavad tõesti noored mehed sellisteks või pole kaitseväkke lihtsalt paremaid sõdureid võtta? Kui kõik ajateenijad on taolised, pole imestada, et natukenegi targemad poisid endale tuttavatelt arstidelt vajalikud tõendid hangivad ja kasarmust uhkelt vilistades suure kaarega mööda marsivad. Nõudmine kaheksa kuud ropendava jobukarja keskel veeta oleks värskelt keskkooli lõpetanud noorele mehele tõesti liiga julm ja tooks ilmselt kaasa vaimse mandumise kuhugi põhikooli tasemele... Uljas ja rõõmsameelne noorhärra, kel kaitseteenistus läbitud ja kes selle üle igati uhke on, rääkis mulle hiljuti, et kui Eestile sõda peaks kuulutatama, põgeneks tema paadiga Rootsi. Nimelt olevat ajateenistuses veedetud aeg näidanud, et meestele, kelle kõrval võidelda tuleks, ei saa sõjaolukorras lootma jääda.”

Vabatahtlikud kaadriväelased tulevad peamiselt Kirde- ja Lõuna-Eestist, kus elujärg on kehvem, ja peamiselt noorte hulgast, kes oma haridustaseme ja võimetega ei ole tööturul konkurentsivõimelised. Teaduslikud uurimised eesti noorte hulgas, mida tegi kunagine Tartu Riigikaitse osakonna ülema asetäitja Madis Kraav, kasutades küsitlusi soovist teenida kaitsejõududes ja andmeid kaitsejõududesse astunute kohta, näitavad samuti, et kaitseväeteenistusse soovivad astuvad vähem andekad või madalama haridusega noored, andekamate ja kõrgema haridusega noorte hulgas pole see populaarne.
Kahju, mida madala intelligentsiga sõdurid võivad sõjaolukorras tekitada, võib näha USA armee probleemidest Iraagi sõjas. Juba 1974. aastast mehitab USA oma kaitsejõude ainult vabatahtlikkuse alusel. Sõjaolukorras väheneb palgasõduriteks soovijate arv drastiliselt, kuigi tasu on hea ja teenistusse astumiseks pakutakse boonustena heldeid summasid või kuni 50 000 dollarini ulatuvat kooliraha pärast teenistuse lõpetamist ülikooli jaoks. USA-s läbiviidud uuringud on näidanud, et andekate noorte värbamiseks kulub umbes neli korda rohkem tööd ja kulu kui vähem andekate jaoks, kelle võimalused eraelus on piiratud. Kui värbamine muutub raskeks ja väeosasid on vaja täita, alandatakse seetõttu teenistuskõlbulikkuse standardeid. Ilma keskhariduseta kedagi siiski teenima ei võeta ja seadus ei luba värvata neid, kelle testide tulemused on alla 31 protsentiili.

Lauslollused ja kuriteod, millega käputäis Ameerika sõdureid, peamiselt viletsama vaimse taseme ja treeninguga reservväelased, on Abu Ghrabi vangivalvuritena ja lahinguväljal hakkama saanud, on tekitanud korvamatut kahju mitte ainult USA armeele, vaid ka USA rahvusvahelisele mainele.

Juhtimine, treening ja korraldus. Kui tõhusateks kaitseväelasteks teenistusse võetud muutuvad, oleneb omakorda kaitseväe administratiivsest korraldusest, nende treeningust ja eelkõige juhtkonnast, kes korralduse ja treeningu eest vastutavad. Juhtkonna efektiivsus koosneb mitte ainult kaitseväe ohvitseride kvaliteedist, vaid ka kaitseministri ja ta ministeeriumi poliitilistest seisukohtadest ja võimekusest, või nagu meil pahatihti juhtub, võimetusest. Veelgi enam aga riigikaitse kõrgeima juhi, Vabariigi Presidendi otsustusvõimest ja riigikaitselisest tegevusest, tegematajätmistest või kõige hullemal juhul koguni riigi julgeoleku ohustamisest. President võib mõnel määral delegeerida kohustusi, aga mitte mingil juhul vastutust, mis tal lasub Põhiseaduses sätestatud riigikaitse kõrgeima juhina. Selles suhtes näib rahuaja Riigikaitse seadus olevat vastuolus Põhiseadusega, sest allutades kaitseväe otseselt Vabariigi Valitsusele, seab see kahtluse alla “kõrgeima juhi” autoriteedi ja juhtimisvõime.

Kaitseväesisese juhtkonna kvaliteet on paranemas seoses sellega, et üha enam punaarmee „kultuurist“ läbiimbunud ohvitsere läheb erru ja neid asendavad Eesti Vabariigis võrsunud ja vabas maailmas väljaõppe saanud ohvitserid. Täielikust paranemisest on asi aga veel kaugel. Kõige täbaram ja Eesti julgeolekule kardetavam on olukord kaitseministeeriumi ja kaitseväe kõrgeima juhi, presidendi tasandil. Meie riigi poliitiline olukord on korduvalt upitanud kaitseministri toolile ebakompetentsed, saamatud poliitikud. Antud olukorras on täiesti realistlik võimalus, et mõni tulevane kaitseminister soosib oma meelsuse tõttu meie vaenlasi, on šantažeeritav või otseselt vaenlase teenistuses. Hoiatusena võib võtta endise kommunistliku partei teenelise propagandatöötaja Raivo Palmaru määramist Eesti Vabariigi kultuuriministriks. Sellise tegelase kultuuriministriks määramist võib pidada pigem tragikoomiliseks kui Eesti julgeolekut ohustavaks, aga kindlasti on tunduvalt rohkem põhjust nutta kui naerda. Presidendi tasemel on meil juba äärmiselt kurvad kogemused. Lennart Meri Eesti-Vene lepingutega Eestisse põlistatud 20 000 punaarmeelast ja 2 000 endist Nõukogude Liidu julgeoleku töötajat, lisaks 10 000-le varem Eestisse jäänud punaarmeelasele, on viinud Eesti julgeoleku hävingu piirile, võimendanud Eestis paikneva viienda kolonni tõsiseks, kardetavaks ohuks Eesti püsimisele riigina, kus eestlased on peremehed, ja paigutanud Vene Föderatsiooni Trooja hobuse NATO piiridesse.

Treening. Sõjaline treening Eesti kaitseväes ei oleks halb, kui realistlikku, huvitavat ja otsese ohu vastu suunatut lahingutreeningut antaks ajateenijatele kogu nende teenistuse vältel ja ka kaadriväelastele ulatuses, mis neid veenab, et nad valmistuvad sihikindlalt oma lahinguülesannete täitmiseks. Kõige kriitilisemad oma teenistuse suhtes on ajateenistuse läbinud noored just seetõttu, et nad leiavad suure osa oma teenistusest olevat ajaraiskamise, kasarmus või telgis lakkevahtimise. Küllaldast väljakutset pakkuv, hästi läbimõeldud, ettevalmistatud ja läbiviidud treening meeldib noortele inimestele palju rohkem kui logelemine. Kuna puudub realistlik ohuhinnang, siis ei ole ka valmistatud treeninguprogramme, mis otseselt valmistaks kaitseväelasi Eesti piirides paiknevat ohtu ennetama või vajaduse korral relvajõuga likvideerima.

Korraldus. Kaitseväe administratiivne korraldus on vilets. Esiteks puudub ikka veel Kaitseväe ja Riigikaitseorganite Korralduse Seadus. Õiguskantsler Allar Jõksi hinnangul, mille ta esitas 2006. aastal oma aruandes Riigikogule, on olukord, kus põhiseaduses nõutud seadus on 14 aasta jooksul vastu võtmata, häbiplekiks iga endast lugupidava riigi põhiseaduslikule korrale. Jõksi sõnul vajab kaitsevägi „süsteemset, praktikaga ühilduvat ning üheselt kohaldatavat õiguslikku regulatsiooni, kus ei ole mänguruumi seadusetusel, lünklikul ja vastuolulisel määrusandlusel, mitmetitõlgendatavatel normistikel ning kaitseväe juhataja poolt kehtestatud ‘iseõigusel’. Ilma põhiseaduspärase ja õigusselge seadusandliku baasita ei saa kaitsevägi areneda,” ütleb Jõks. Ta lisab: „Õiguslik segadus ja vastutuse hajutamine on lubamatu igas riigikorralduse valdkonnas, eriti aga kaitseväes, kus seadusest tulenevate ja üheselt selgete käsuliinide puudumine või eiramine võib kaasa tuua kahjulikud tagajärjed riigi julgeolekule.”
Lisaks nendele puudustele on administratiivkorralduse puudulikkus ja sellest tulenev ressursside ebaotstarbekas kasutamine tekitanud olukorra, kus paljud meie sõdurid peavad elama oma ajateenistuse vältel kasarmutingimustes, milliseid arenenud riikides ei loeta sobivaks isegi kurjategijatele vanglates.

Sõdurite efektiivsus. Esitatud mõistelist mudelit järgides tasub meil keskenduda eelkõige sõdurite võimetele, sest see on eriti tähtis riigile nagu Eesti, mille rahvastik ja majandus ei võimalda saavutada ülekaalu võitlejate arvukuses ja relvastuses. Sõdurite osatähtsusele osutamiseks kasutatakse sageli Termopüülide lahingut 480 aastat enne Kristust, kus 300 Sparta sõdurit koos mõnesaja liitlasega peatasid mäekitsikuses paarisajatuhandelise pärslaste väe. Eesti riigikaitsele on lähedasem ja olulisem see, mida meie sõdurid on oma kangelaslikkusega meie ajalukku jäädvustanud. Vabadussõja võitsime me arvuliselt ülekaaluka ja paremini relvastatud vaenlase vastu tänu eesti sõduri tublidusele, vaprusele ja ohvrimeelsusele. Teises maailmasõjas, Sinimägedes ja Krivasool, oma kodumaad Stalini punaarmee vastu kaitstes, olid meie legendaarse Narva pataljoni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse punaarmee pealetungi peatamisel. Ka tulevikus ei saa meie iseseisvuse pandiks olla võitlejate arvukus või võimas relvastus. Peame saavutama piisava riigikaitse peamiselt võimekate sõduritega.

Ei ole raske veenda kaitsevägede juhtkonda selles, et sõdurite osakaal vägede võitlusvõimes on tähtis, kuid isegi kogenud sõjaväejuhid avaldavad pahatihti arvamust, et hea treeninguga võime ükskõik millise noore heaks sõduriks muuta. Arvukad uurimised tõestavad ilma kahtluseta, et olulisemad on võimed, mida sõdur sõjaväkke astudes endaga kaasa toob. Teiste riikide relvajõududes on sellist uurimistööd võimaldanud testid, millega hinnatakse sõduri omadusi, teadmisi ja oskusi. Need on veenvalt näidanud, et sõduri isiklikud omandused ja tema efektiivsus lahingutegevuses on lahutamatult seotud.

Laiaulatusliku sotsiaalse eksperimendi käigus, nimega “Projekt 100 000”, mis tõi Ühendriikide väeteenistusse 1966.–1971. aastavahemikus üle 300 000 madala kvalifikatsiooniga teenistuja, korraldati mitmetes ametites teenivatele sõduritele 849 katset vähest erioskust nõudvate ülesannete sooritamisel. Tuleb möönda, et tõepoolest oli andekate ja vähemandekate kokkade munapudru valmistamise oskustes vahe peaaegu märkamatu, kuid seda tõenäoliselt just eelkõige tänu sellele, et tolle toiduartikli valmistamiseks ei olnud tol ajal kehtestatud ka mingeid erilisi nõudeid. Kui kokk oskas munad katki lüüa ja nad pannil segamini ajada, siis loeti seda ülesande edukaks sooritamiseks. Küll aga täheldati suurt kvaliteedivahet moosipirukate valmistamisel. Vaatlused näitasid, et kõigi 849 katse puhul lihtsate ülesannete sooritamisel, v.a munapudru valmistamine, sõltusid tulemused testidega mõõdetud andekusest. Mida keerulisem ülesanne, seda tugevam oli seos.

Korea sõjas läbiviidud uurimuste käigus tulid ilmsiks 11 põhilist iseloomuomadust, mis lahingus eristavad tublit võitlejat saamatust. Kõige tähtsamaks osutus intelligents. On ka häid andmeid Iisraeli-Araabia sõdadest. Reuwen Gal, kunagine Iisraeli kaitsejõudude psühholoogiliste uurimiste juhataja, uuris parimate Iisraeli sõdurite – Iisraeli aumedali kavaleride – iseloomuomadusi. Selgus, et medaliga autasustatud kogusid sõjaväe intelligentsustesti sooritamisel keskmiselt 86 protsenti võimalikust punktisummast ja Iisraeli relvajõudude võimekustesti puhul, mis on kombinatsioon IQ, keeleoskus- ja motivatsioonitestidest, 96 protsenti võimalikust. Uurimistulemused tõestavad seega veenvalt tugevat seost testidega mõõdetud vaimsete võimete ja isiku tegutsemisoskuse, treeningu, tööülesannete täitmise ning muu tegevuse vahel niihästi rahuajal kui ka lahingus.

Kuidas aga mõjutab see sõltuvus kaitseväe võitlusvõimet? On ju loomulik, et kui iga üksikisik grupis on efektiivne, siis peaks seda olema ka kogu grupp, aga veelgi tähtsam on üksikisikute koostoime. Üksikisikute võimete koostoime mõju väeüksuse tõhususe võimendamisele võib selgitada tähelepanekutega mitmesuguste protsesside jadade efektiivsuse mõõtmisel. Kasutame näitena tegevuste jadasid lahinguülesannete täitmisel. Kui, näiteks, ühe lahingumasina meeskond suudab kasutada oma relva lahingus 99-protsendilise tõenäosusega, et hävitada vaenlane, siis oleneb selline lõpptulemus siiski paljudest eelnevatest tegevustest. Oletame, et enne lahingusse jõudmist on vaja mitmetel mehaanikutel ja töökodadel muuta masin lahingukõlbulikuks, on vaja treenida iga meeskonnaliiget, viia masin õigel ajal õigesse paika, tagada masinale hooldus ja varuosad, viia kütus ja laskemoon vajalikku kohta, jne. Oletame, et sellel tegevusel on 20 etappi, mis peavad toimima, ja igaüks neist täidetakse 99-protsendilise tõenäosusega, mis eeldab erakordselt tublisid, suurepäraselt treenitud sõdureid. Sel juhul on igas etapis üheprotsendiline tõenäosus, et selle tagajärjel masin lahingusse ei jõua. Kõikide etappide edukat läbimist võime siis väljendada matemaatiliselt: 0,99 korrutatud 0,99-ga 20 korda, ehk 0,99 20-ndas astmes. Tagajärg, s.t tõenäosus lahinguülesande edukaks täitmiseks on seega 0,82 ehk 82 protsenti, mis annab meile hea võimaluse vaenlane hävitada.

Võtame aga nüüd näiteks mõne teise üksuse lahingumasina, kus sama protsessi iga etapi edukaks täitmiseks on tõenäosus madalam, näiteks 95 protsenti.  Sellisel juhul saame me kogu protsessi eduka täitmise tõenäosuseks, kui tõstame 0,95 20-ndasse astmesse, vaid 36 protsenti ja lahingu tagajärjed võivad meile saatuslikuks osutuda. Üksuses, kus iga etapi eduka täitmise tõenäosus on ainult 85 protsenti, oleks lõpptagajärg vähem kui 4 protsenti ja üksus hävinguga silmitsi. Seega näeme, et sõdurite kvaliteedi parandamine ja sellest tulenev kaitseväe tõhusus võib anda märkimisväärseid tulemusi: vähemaid lahingukaotusi, meie kasuks lõppenud tulevahetusi, võidetud lahinguid. Kõige tähtsam tegur lahinguväljal on sõdur.

Riiklik ja poliitiline olukord. Pöördudes nüüd analüütilise skeemi keskmise tulba juurde, et vaadelda siseriigilist ja välispoliitilist olukorda, milles peaksime lahingusse astuma, kui Eestivaenulik viies kolonn otsustab riigipöördega alustada, peame tõdema, et meie julgeolek on aastate jooksul halvenenud, suurelt osalt Eesti enda poliitikute süül. See algas momendist, kui suurepärasest Kodanike Komiteede liikumisest väljamandunud Eesti Komitee otsustas peamiselt enamlastest ja kelamlastest koosneva Põhiseaduse Assamblee valmistatud ebademokraatliku, vigase ja viletsa põhiseaduse eelnõu panna rahvahääletusele ilma võimaluseta hääletada kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt. Siis jäi ainsaks võimaluseks vastu võtta eelnõu, mis jättis kehtima okupantide seadused, päästis okupantidest kurjategijad ja nende käsilased vastutusele võtmisest ja valmistas okupatsiooniaegsetele võimulolijatele soodsa mängumaa rahva vara ärastamiseks ja uuesti võimule pürgimiseks.

Sellele õnnetule algusele on järgnenud sise- ja välispoliitika, mille parim iseloomustus on vaenlase ees lömitamine. Meenutagem esimese pärastsõjaaegse riigikogu otsust teha Stalini ümberrahvustamise poliitika alusel Eestisse saadetud pool miljonit okupanti koos oma järeltulijatega Eesti Vabariigi alalisteks elanikeks. See oli sisuliselt Savisaare kodakondsuse nullvariandi kehtestamine, mõneaastase hilinemisega kodakondsuse andmisel. Sellele järgnes Lennart Meri ja tolleaegse välisministri Trivimi Velliste mahitatud, rahvusvahelist tava eirav 3,6-miiline merepiir, mis, ohustades meie julgeolekut, andis järele meie põlisvaenlase nõudmistele jätkata oma allveelaevade kommunikatsioonivahendite kasutamist Keri saare läheduses selleks sobivas paekivises merepõhjas. Eelkirjeldatud Eesti-Vene lepingud ja Eesti Vabariigi territooriumi loovutamine oli inetum ja ohtlikum kui pelgalt vaenlase ees lömitamine, see oli pigem tingimusteta kapitulatsioon.

Eesti julgeolekule on muutunud ohtlikuks ka aastate jooksul süvenenud majanduslik, kaubanduslik ja energiasõltuvus idanaabrist. Oleme muutunud, peamiselt vaenlase, aga ka kodukootud ärikate/poliitikute südametunnistuseta ahnuse tagajärjel, raskelt ravitavalt sõltlaseks. Vaba kaubandus sõbralike riikidega on kõigile kaubanduspartneritele kasulik. Kaubandus Venemaaga ja eriti Vene naftatransiit läbi Eesti võib olla, olenevalt autokraatsete Vene valitsejate tahtmistest ja tujudest, niihästi Eestis paiknevatele ärimeestele ja poliitikutele kui ka Eesti Vabariigile kas majanduslikult kasulik või hävitavalt saatuslik. Päris kindlasti kasutavad seda meie vaenlased oma eesmärkide saavutamiseks. Firmad, mida kontrollis üks vene soost Eesti kõige rikkamate hulka kuuluv naftaärikas, Eestisse põlistatud endine punaarmee major, olid Res Publica suurrahastajad. Kahtlustan, et nad ostsid „äraostmatud“ ära juba siis, kui nad esmakordselt valimistel osalised. See oletus seletab kõige paremini Res Publica peaministri Juhan Partsi agarat tegevust meie vabadusvõitlejate auks püstitatud ausamba vägivaldseks eemaldamiseks Lihulast ja samaaegset tegevusetust häbisamba eemaldamiseks Tõnismäelt. Kuna Res Publica poolt hääletajad olid enamasti eestlased, kes endid teist korda petta ei lasknud, on Res Publicale osaks saanud hästi ära teenitud kokkuvarisemine. Seda kahjuks ei juhtu vaenlaste huvisid teenivatele parteidele, kelle valijaskonnaks on suurelt osalt venelased.

Ähvardused Venepoolsete majandussanktsioonide kehtestamiseks meile muutuvad üha sagedamaks ja käredamaks. Venekeelne nädalaleht Den za Dnjom vahendab kütuseportaalide Argus ja Platts analüütikute arvamusi, et kõiki Vene naftatööstusi kontrollib suuremal või vähemal määral Šveitsis asuv vahendusettevõte Gunvor. Seda juhib Vene presidendi Vladimir Putini kaasteenija välisluure päevilt Gennadi Timtšenko, mis annab aluse väiteks, et Eesti naftatransiit on Kremli jaoks “kindlates kätes”. On ka tõenäoline, et venemeelsed ja pistisealtid Eesti poliitikud suudavad nendele ettevõtetele kehtestada Eesti raudteedel veohinnad, mis on ülisoodsad Kremli käsilastele ja ülihalvad Eesti riigile ja majandusele. Selle loogika alusel avaldabki Den za Dnjom arvamust, et naftatransiidi lõpetamise kaudu meile majandussanktsioone ei rakendata, sest sellega kägistaks Venemaa iseennast. Pealegi on kõige suuremad kasusaajad naftatransiidist läbi Eesti siin asuvad venelased ja nendele ning Venemaale kuuluvad ettevõtted.

See loogika lonkab. Kahjuks näitavad minevikusündmused, et oma võimu kindlustamiseks ja impeeriumi laiendamiseks on Vene valitsejad kõhklemata nõus kas või surma saatma miljoneid oma riigi kodanikke, rääkimata alistada soovitud naaberriikide majanduslikust kägistamisest, isegi kui see kägistajale endale kulukaks osutub. Usutavam on, et musta stsenaariumi käivitamisega kaasnevad viienda kolonni rünnakule kõikvõimalikud survevahendid, niihästi majanduslikud sanktsioonid ja poliitikute šantaaž kui ka need, mis on endistele KGB-lastele käe- ja meelepärased, nagu näiteks sabotaaž ja poliitilised mõrvad kõikvõimalike vahenditega, alustades kaigastest ja lõpetades vihmavarjuotsaga mürgi süstimisest või radioaktiivse polooniumi sissesöötmisest.

Füüsiline olukord. Lahingutandri füüsilise olukorra osatähtsus lahingu tulemustele oleneb lahingu toimumise kohast ja ajast. Musta stsenaariumi kõige tõenäolisem lahingutander on muidugi Toompea ja selle ümbrus. Kui meil sellekohased juurdepääsuteede ja relvastuse paigutamise plaanid on olemas, siis ei ole nende abil kahjuks küllaldaselt treeningut ja sõjalisi harjutusi korraldatud. Võib arvata, et plaane oskavad valmistada, samahästi kui meie, ka meie oletatavad ründajad.

Taktika. Sõjaline taktika lahinguteks linnades on hästi välja mõeldud ja treeningus ning lahingutes proovile pandud meie NATO liitlaste poolt. Treeningu eeskirjad ja juhendid on selleks olemas ja meil on vaja need ainult eesti keelde tõlkida ja treeninguks kasutusele võtta.

Kaitseväe tõhusus. Kõigest eelnevast tuleneb meie kaitseväe tõhusus. Ilmselt on olukord kriitiline. Praegu ei ole Eesti Kaitsevägi võimeline meid kaitsma ei välis- ega sisevaenlase vastu. Eesti riigikaitse olukord ei ole siiski lootusetu, sest kuigi Kaitsevägi on Eesti Kaitsejõudude peamine osa, kuuluvad Kaitsejõudude alla ka Kaitseliit ja siseministeeriumi alluvuses olevad riigikaitseorganid. On põhjust loota, et vabatahtlikest koosnev Kaitseliit tahab ja on võimeline meid vähemalt riigisiseste vaenlaste vastu kaitsma. Olen ka veendunud, et kui olukorda selgitada Eesti rahvale ja nendele võimukandjatele, kes on meie riigile ustavaks jäänud ja kohusetruud, siis on veel võimalik luua kaitsevägi, mis koosneb võitlejatest, kes on väärikad järeltulijad kõikidele eelnevatele Eesti vabadusvõitlejatele ja kes tahavad, oskavad ning suudavad meie rahvast ja kodumaad kaitsta.

* * *

(Järgneb)
Kõikidele tõstatud probleemidele pakub autor lahendusi. Need ilmuvad järgmises Kultuur ja Elu numbris.