|
|
|
Rühm konverentsist osavõtjaid
trepil Vilniuse raekojas. Esiplaanil keskel (vasakult paremale)
Viktoras Petkus (Vilnius), Ljudmila Aleksejeva (Moskva),
Ints Câlitis (Riia), 10. 01. 2007.
|
Leedu Helsingi Grupp. Kohtumine
30 aastat hiljem
tekst ja foto: MART
NIKLUS
Mart
Niklus osales Leedu Vabariigi Seimi esimehe esimese asetäitja
hr Èeslovas Juršenas ja Vilniuse Memoriaalmuusemide
Direktsiooni juhataja pr Birute Vagriene kutsel 9.-10. jaanuaril
pidulikel üritustel, millega tähistati Leedu Helsingi
Grupi asutamise 30. aastapäeva.
Äsja möödus
16 aastat massimõrvast Leedu pealinnas. Paljudelegi meist
võib olla raske uskuda, et 11.-13. jaanuaril 1991 tapsid
Nõukogude okupandid Vilniuses 14 ja vigastasid 702 relvastamata,
kuid vabadustarmastavat inimest (üksikasju vt näiteks
„Lithuania 1991.01.13 Documents, Testimonies, Comments.”,
Vilnius 1992). Nüüd juba aastaid tähistatakse Leedu
Vabariigis ametlikult 13. jaanuari Vabaduse Kaitsjate Päevana.
Helsingi
gruppide teke
Vahemärkusena ja
selgituseks niipalju, et pärast Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsi
(ka USA, Kanada ja end. NSVL osavõtul) lõppakti
vastuvõtmist Helsingis 1.augustil 1975 asutati mitmes riigis
kodanikualgatuse korras nn järelevalvegruppe. Nende tegevuse
eesmärgiks sai mainitud lõppakti sätete elluviimise
jälgimine ja aset leidnud inimõiguste rikkumiste (ülekuulamised
ja arreteerimised poliitilistel, religioossetel ja rahvuslikel
motiividel, läbiotsimised, kohtulavastused teisitimõtlejate
üle jms) avalikustamine kõige laiemal tasandil. Julged
inimesed, peamiselt intellektuaalide hulgast, Moskvas, Leedus,
Gruusias, Armeenias ja Ukrainas olid täiesti teadlikud sellest,
mis neid kirjeldatud rahumeelse ja tolle aja seadustega mitte
sugugi vastuolus oleva tegevuse eest kommunistlike repressiivorganite
poolt ootab. Kuid riskides isiliku heaoluga, KGB korraldatud nõiajahtide
kiuste jätkasid need aktivistid ja nende arvukad toetajad
(dissidendid) oma üritust kangelaslikult. Surma või
vangistuse läbi väljalangenute asemele asusid uued,
Helsingi nn järelevalvegruppe hakati asutama ka vaba maailma
riikides (sh Soomes). 1983. a Madriidis toimunud jätkukonverentsil
kritiseeriti teravalt inimõiguste rikkumisi ja poliitiliselt
teisitimõtlejate tagakiusamist N Liidus. Ja ikkagi –
alanud punaimpeeriumi mõranemist kommunistlikel võimudel
takistada enam ei õnnestunud.
Leedu Helsingi Grupi
panus vastupanuliikumisele on raamatutesse talletatud
Leedu Helsingi Grupi (Lietuvos Helsinkio grupë, edaspidi
LHG) asutasid 25. novembril 1976 viis patriooti ning teatasid
sellest viivitamatult üldsusele. Need olid eelmainitud Tomas
Venclova (1940-ndatest aastatest tuntud tippkommunisti Antanas
Venclova poeg, kellel õnnestus siirduda külalisprofessoriks
USA California Ülikooli ning kellelt seejärel võeti
ära NL kodakondsus), Viktoras Petkus (iseõppinud ajaloolane,
kirjastaja, endine kommunismivang), Karolis Garuckas (vaimulik),
Ona Lukauskaitë-Poškienë (pedagoog, luuletaja,
endine kommunismivang) ja Eitan Finkelstein (juudi soost füüsik,
praegu Münchenis Saksamaal).
Oma eksistentsi vältel jõudis LHG vastupanuliikumisele
punaimpeeriumis anda tohutu panuse. Ehk küll asutajaliikmetest
kaks peatselt siit ilmast lahkusid (isa K. Garuckas 1979, O. Lukauskaitë-Poškienë
1983), hoolimata sellest, et V. Petkus 23. augustil 1977 juba
kolmandat korda arreteeriti, E. Finkelstein emigreerus ning T.
Venclova kontaktid kodumaaga olid piiratud – on nüüd,
aastakümneid hiljem kogu LHG tegevus avalikustatud.
Juba 1999. aastal anti Vilniuses välja soliidne LHG dokumentide
kogumik (656 lk), millele tänavu lisandus veel teine, vähemalt
sama mahukas köide, milles mõlemas leidub rohkesti
materjale ka sovetiaegse Eesti tegelikkuse kohta (sh siinkirjutaja
kaks eesti keelest leedu keelde tõlgitud artiklit). Oma
tegevuses arendas LHG koostööd dissidentidega Moskvas
jm, eelkõige aga kodumaise katoliku kirikuga. Leedu katolitsismi
iseloomustab austus inimõiguste vastu ja patriotism –
mida kahjuks ei saa öelda ei tolleaegse Vene Õigeusu
ega ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kohta (meenutagem siinkohal
kas või patriarh Aleksius II või ka mõne
luterliku peapiiskopi KGBga seotud minevikku).
Leedulased koos oma toetajatega välismaal on vahepeal jõudnud
avaldada rida köiteid „Leedu Katoliku Kiriku Kroonikat”
(tõlgitud ka inglise, portugali jt keeltesse), milles samuti
pole unustatud süümevange teistes riikides ning mida
oma põhjalikkuselt võib võrrelda Moskva Samizdati
„Jooksvate Sündmuste Kroonika” kogumikega. Kas
eestikeelsed „Lisandusi Mõtete ja Uudiste Vabale Levikule
Eestis” suudavad äsjamainitud väljaannetele konkurentsi
pakkuda?
Konverentsil kõneldust
Leedu Vabariigi Seimi
poolt kokku kutsutud rahvusvahelisel konverentsil osalejaid tervitas
Seimi esimees Viktoras Muntianas, tema järel sai sõna
Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigi
erakorraline ja täievoliline suursaadik E. P. C. Roberts.
Põhiettekande pidas prof Saulius Katuokas teemal „Rahvusvahelise
õiguse põhiprintsiibid ja Helsingi kohtumise lõppakt”.
Konverentsi, mida juhatas Seimi liige Audronius Ažubalis,
lõpetas diskussioon ning äsjailmunud raamatu „Lietuvos
Helsinkio grupë” signaaleksemplari esitlus (Vytautas
Budnikas).
Ettekandes, mille pealkiri oli „Joint Actions for Desovietization
and against Communism Must Be Continued and Intensified”
(“Ühisaktsioone desovetiseerimise eest ja kommunismi
vastu tuleb jätkata ja tõhustada”), meenutasin
eelkõige oma ligi pool sajandit kestnud kontakte ja koostööd
vastupanuliikumisest osavõtnutega Leedus. Pole ime, et
enamik 1979. a Balti Apellile allakirjutanutest olid just leedulased
ning et taasiseseisvunud Leedu Vabariigis ka käesoleval ajal
korraldatakse suurejoonelisi kommunismivastaseid üritusi
(näiteks antikommunistlik kongress ja rahvusvaheline avalik
tribunal Vilniuses aastal 2000, mille kohtuotsus jpm materjale
on avaldatud ka eesti keeles). Nagu ikka, hoiatasin, et veel praegugi
pole kommunism maailmast kuskile kadunud – sellest annavad
tunnistust poliitmõrvad ja püüdlused totalitaarset
režiimi taastada Venemaal, 1940. a Balti riikide okupeerimise
eitamine, anneksiooni ja inkorporeerimise käsitlemine „vabastamisena”,
lähimineviku kommunismiehitajate heroiseerimine postsovetlikus
Eestis jpm. Seetõttu tervitavadki endised kommunismivangid
uuesti Leedu initsiatiivi kokku kutsuda 16. juunil 2007 rahvuslikud
teaduskonverentsid „Kommunism rahvusvahelise kohtu ette!”
(eesti keeles vt Memento nr 3, detsember 2006, lk 11) ning loodavad,
et millalgi hakatakse vastutusele võtma ka ikka veel soojadel
riiklikel ametikohtadel istuvaid kommuniste endid. Et saada lahti
kommunistlikust saastast, ei piisa üksnes abstraktsetest
heietustest või üldsõnalistest deklaratsioonidest
kõnealusel teemal: postsovetlikes riikides on vältimatult
vajalik läbi viia poliitiliste, juriidiliste ja eetiliste
Augeiase tallide suurpuhastus – midagi sarnast Nürnbergi
1946. a tribunaliga. Saagu 17. juunist ülemaailmne kommunismi
vastu võitlemise päev, saagu eelolevatest rahvusvahelistest
konverentsidest ja nende resolutsioonidest Heraklese viienda vägitöö
kordus!
Leedu Helsingi Grupp.
Kohtumine 30 aastat hiljem
10. jaanuaril toimus
Vilniuse Raekoja suures saalis teine, eelmisest laiemale publikule
mõeldud konverents „Leedu Helsingi Grupp. Kohtumine
30 aastat hiljem”. Oma ettekandes mainisin mitmeid eestlasi
(Heino Noor, Kalju Mätik jt), kelle artikleid on avaldatud
Leedu trükisõnas, samuti meie uut presidenti hr Toomas
Henrik Ilvest, kellel on teistsugune minevik kui tema eelkäijal
ning kes Eesti desovetiseerimisele võiks kaasa aidata.
Kui olin maininud Romuald J. Misiûnase ja Rein Taagepera
raamatut „Balti riigid: sõlteaastad 1940-1990”,
ilmus pärast ettekande lõppu kuulajaskonnast minu
juurde mees, kes surus kätt ja ütles: „Mina olengi
Misiûnas”. Käsitlesin ka Tallinna KGB rolli 1970-ndatel
aastatel Eestis võlts-Helsingi grupi loomisel (lähemalt
vt eelmainitud R. J. Misiûnase ja R. Taagepera raamatut,
eestikeelne väljaanne 1997, lk 238, samuti mälestuskogumikku
„Mees, keda ei murtud”, Tartu 2001, lk 9, 78, 136 jm).
Minult küsiti korduvalt, miks polnud Helsingi järelevalve
gruppi omal ajal asutatud ka Eestis. Küsisin vastu, et ei
tea, kus siis sovetiajal olid meie sahharovid ja grigorenkod,
solženitsõnid ja bukovskid?
Konverentsi olid korraldanud perekond Venclova memoriaalmuuseum
ja Leedu Inimõiguste Assotsiatsioon, toetanud olid seda
paljud sponsorid, juhatasid kirjandusteadlased Birutë Vagrienë
ja Donata Mitaitë.
Mõlemad konverentsid leidsid kajastust Leedu raadios ja
televisioonis, valitsuse ajaleht „Lietuvos Aidas” (nr
6, 9.01.2007) avaldas nende toimumisest üksikasjaliku ülevaate
ja V. Petkuse artikli „Leedu ja inimõigused”.
Loodetavasti avaldatakse ka peetud ettekanded trükis. Enne
lahkumist kingiti meile vahepeal toimunust videosalvestis.
Läti
Okupatsioonimuuseumis nähtu ei võimalda venelastel
puru silma ajada
11. jaanuari varahommikul
algas tagasiteekond. Läti Vabariigi pealinnas Riias oli sedapuhku
tervelt seitsmetunnine vahepeatus. Otsustasin aega parajaks teha
mitte asja ees, teist taga bussijaamas konutades, vaid sisse astudes
sellest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel olevasse
muuseumi – mis oma nime ei häbene ega varja.
Küllap lugeja juba taipas, et tegemist on 1993. aastal asutatud,
praeguseks ajaks juba maailmakuulsa Läti Okupatsioonimuuseumiga
(Latvijas Okupâcijas muzejs).
Muuseumi näitusesaalid ja kõrvalruumid paiknevad näiteks
Tallinna sõsarasutusest mitu korda suuremas hoones, mida
edaspidi kavatsetakse veelgi laiendada. Selle fondides on umbes
30 000 dokumenti, fotot, eset jm, mis kajastavad Läti
ajalugu aastatel 1940–1991. Finantseerivad asutust nii Välis-Läti
organisatsioonid ja üksikisikud kui ka Läti Vabariigi
valitsus. Muuseum tegeleb laiahaardelise teadus- ja rahvaharidustööga,
võtab vastu ekskursioone, korraldab näitusi ja konverentse,
avaldab aastaraamatuid. Ekspositsioon on varustatud selgitustega
vähemalt neljas (läti, vene, inglise, saksa), giiditeenuseid
ja infovoldikuid pakutakse aga veelgi rohkemates keeltes, seejuures
tasuta (nagu seda on ka sissepääs muuseumi; annetused
on siiski teretulnud). Külastajate arv aastas on umbes 100 000,
neist kaks kolmandikku välismaalased.
Läti Okupatsioonimuuseumi on viimastel aastatel visiitidega
austanud näiteks Saksa LV Bundestagi viitsepresident dr Susanne
Kastner (4.02.2004), Itaalia president Carlo Azaglio Ciampi (22.04.2004),
USA First Lady Laura Bush (7.05.2005), Hollandi kuninganna Beatrix
(22.05.2006), Kasahhi Vabariigi president Nursultan Nazarbajev
(18.07.2006), vene poeet Jevgeni Jevtušenko (21.07.2006),
Briti kuninganna Elizabeth II (19.10.2006) jpt. Viimatimainitu
jäi talle külastuseks ette nähtud paarikümne
minuti asemel kohale ligi tunniks ning kindlasti sai selle lühikese
aja vältel Läti lähiajaloost parema ülevaate
kui see, mis Tema Majesteedile varem teada oli. Kohal on käinud
isegi Vene Föderatsiooni suursaadik Viktor Kalužnõi
(28.01.2005), kellele aga jäänud arusaamatuks, miks
on Nõukogude okupatsiooni käsitlev ekspositsioon muuseumis
ebaproportsionaalselt suur Saksa omaga võrreldes.
Jäädvustused
külalisraamatus
Muidugi on muuseumis
olemas külalisraamat, kuhu inimesed võivad jäädvustada
oma muljeid ja arvamusi. Siin oli sissekirjutusi sadade viisi
ja kümnetes keeltes, teiste hulgas ka üksikud venekeelsed.
Mõni näide viimastest (tõlkes): „Soovin
läti rahvale kõige kiiremat äraleppimist Nõukogude
ajalooga. Muuseumi ekspositsioon võõpab viimased
50 aastat üle üksnes musta värviga.” (S. Lipgart,
Moskva); „Tänan! Sunnib järele mõtlema.
Kuid ärge unustage, et seesama toimus ju ka kogu Euroopa
ulatuses. Tekstidest pole seda kuidagi näha.” (anonüümne);
„Muuseum tuleks ümber nimetada okupatsiooni õuduste
muuseumiks. Pole halba ilma heata. Mitte ühtegi positiivset
momenti pole mainitud.” (19.12.06, anonüümne);
„Venemaa: Lenin elas, elab praegu ja elab ka edaspidi!”
(Moskva, 12.11.06). Lisasin sissekande ka omalt poolt, mis (tõlkes)
kõlab järgmiselt: „Kas pärast muuseumi külastamist
ajavad venelased endistviisi kergeusklikele puru silma ning valetavad
kogu maailmale, et Nõukogude okupatsiooni pole Balti riikides
olnudki?”
Aga ta on
ju alasti!
Leedu Vabariigi valitsus ei karda Vene
Föderatsioonilt kui NSV Liidu õigusjärglaselt
nõuda okupatsiooni läbi riigile ja selle kodanikele
tekitatud kahjude eest kompensatsiooni (meenutagem siin kas või
artikli alguses mainitud 1991. a veriseid sündmusi Vilniuses).
Läti Vabariik soovib avaldada „koputajate” nimekirjad
ja keelustada Nõukogude okupatsiooni eitamise (Postimees,
16.01.2007). Lõunanaabritele tuleb au anda ka selle eest,
et üha rohkem avaldatakse lähiajalugu käsitlevaid
publikatsioone: kust aga võetakse selle kõige jaoks
rahalisi vahendeid, kirjastajaid, tõlkijaid jne? Selle
näiteks on leedu süümevangi Nijolë Sadûnaitë
autobiograafiline raamat „Naeratus GULAGile”, avaldatud
isegi prantsuse keeles (Un sourire au goulag).
Olen veendunud, et ka postsovetlikul ajajärgul visalt selgitustööd
tehes ja rahvusvahelist koostööd arendades avaneks vähemalt
Eestilegi rohkem väljavaateid vabaneda riigi juhtorganitesse
pürginud kompartei kasvandikest, diletantidest ja profaanidest.
Hiljuti võeti meil küll vastu nn sõjahaudade
seadus, kuid siinset ikka veel desovetiseerimata tegelikkust arvestades
on vähe tõenäoline, et juba naeruväärsuseni
küündiv poliitiline ja õiguslik jant nn vabastajate
monumendi ümber Tallinnas, koos sellega ka pugemine Eesti-vaenulike
elementide ja putinjugend’ i ees võiksid lähemal
ajal lõppeda. Suurvene šovinismi, natsionaalbolshevismi,
imperialistlike meeleolude ja demagoogia suhtes peavad väikeriigid
ja -rahvad olema praegu vähemalt niisama valvsad kui selleks
kunagi kutsus üles kommunistide poolt kanoniseeritud tšehhi
antifašist Julius Fuèik (1903–1943).
„Maa tuleb täita lastega ja lastelastelastega...”
trallitati Eestis nn laulva revolutsiooni ajal, kui Homo soveticus
subsp. estonicuse poliitilise naiivsuse tõttu paljudele
veel ei tulnud mõttessegi, et juba XXI sajandi algul ei
jätku lapsukestele kohti lasteaedades, et hingamisaparaadi
muretsemiseks lastehaiglasse tuleb teha korjandus või et
arstid pagevad välismaale. Seetõttu soovin väga,
et nüüd sünniks mõni sellinegi laps, kes,
nagu taani kirjaniku Hans Christian Anderseni (1805–1875)
maailmakuulsas muinasjutus „Keisri uued rõivad”
jutustatakse, julgeks puhtast südamest välja öelda:
„Aga ta on ju alasti!
|
|
|
